Otsustasin muutuda veidi karmimaks.
Minu "igati normaalne"-hinnanguks on saanud "8-punktine".
Kuidas sellesse suhtuda...
Ühelt poolt saaks öelda, et olen hästi valinud.
Ja ega saagi kurta. On olnud head raamatud. Aiman ette, mis mulle meeldima hakkab, ja üsna harva võtan raamatu mõttega, et "hmm, äkki..."
Ma ei "äkki"-tse, raamatute valimine on üldiselt üks educated guess.
Ja ongi üsna lihtne võtta midagi, mis on hea või vähemalt pole ajaraisk. Kirjastused ei tee meil üldiselt hulle apsakaid. Minu poolest võiks olla rohkem seikluslikku kirjandust, aga that's just me. Head kirjandust on siiski üllatavalt rohkelt.
Kuid teisalt,
peaks siiski valima natuke sisimas tekkiva vaimustuse järgi.
Kõik ei saa olla 10-punkti teosed või napilt alla selle (8 on samuti napilt alla), sest ma ei ole nii emotsionaalne.
Või hoopis nii, et raamatute lugemine ei vaimusta mind sedavõrd.
Mulle meeldib raamatuid lugeda. Uued ideed on ikka head.
Kuid kui need ei haara, ei tekita unenägusid, ei sunni Une-Matit küünlatulega minema ajama,
siis on tegemist normaalse raamatuga. Kuid mitte millegagi, millele peaksin andma üsna napilt alla täiusliku.
TV Tropesis on Sturgeoni Seadus. Variatsioonidega ja nii, kuid taandan kirjutamisele. Selle järgi on 90% kõigest, mis kirjutatud, blah.
Ja optimisti järelsõna "järelejäänud kümne protsendi nimel võiks surra."
Nüüdsest panen "igati normaalse" 5-punktiseks. Nüüdseks lepin sellega, et igas raamatus on omamoodi originaalseid mõtteid. Või, kui neid pole, on haarav kirjutusviis. Või siis head karakterid. Või ilmekas kirjutuslaad, kujundlik selline. Või muud säärast.
Kui aga raamatul pole sellist päästerõngast, siis langeb allapoole selle keskjoone. Sest "keskmine" ongi raamat, mis on "hea", aga ei tekita vaimustust.
Eks ta ole, et lugupidamisest autorite ja nende originaalsuse ees ei tahagi hakata arutult lahmima. Ja järelikult ülendab eriline mõte raamatu lihtsalt "loetavast" millekski, mida inimesed võiks otsima minna.
Kuid tuleks võtta tänapäevase filmi-ja-arvutimängude-põlvkonna esindajana natuke jäigema hoiaku selle suhtes, kuidas ausalt määratleda oma lugemiskogemust.
Sest kui kõik raamatud on 8-punktised, siis millistes on tõelisuse puudutus sees? Millised on need pärlid, mille nimel rebida end välja tänapäevasest kergelt kihutavast ajatajust, et istuda rahulikult maha - ja kaotada end sellesse?
Pealegi, endalgi hakkab igav, et kõik on päris hea, minimaalsete vahedega.
Ja ega ma pealegi ütle, mille poolest on miski siin üldse elamus. Ja mille alusel punkte panen. Las iga arvustus ise olla mõõdupuuks selle kohta.
