Sunday, August 30, 2015

Michael Moorcock "Elric Melnibonést"

7/10

Nõrgana sündinud prints on ülipalju lugev võlur. Ta justkui ei tahakski olla valitseja. Tema nõbu Yyrkoon tahab. Tolle õde tahaks, et Elric jääks ikka kuningaks.
Lugu sisaldab natuke armastust, natuke reetmist, mõnda deemonit, maailmate vahel rändamist ja saatanlikke mõõkasid. 
Ausalt öeldes - keskpäraselt kirjutatud ümberjutustus mõne fantasymängu mängimisest. A sellisena niiii vahva!

Kunagi andis Anu mulle lugeda Zelazny Amberi-sarja. Ootas, et mulle meeldiks. Olin Zelazny kohta hirmus palju head kuulnud - ja pettusin, täiega. Tegelased olid üheplaanilised, dialoog oli meh, huumor oli lihtsalt mingi banaalne matšotamine (ebahuvitav teineteisele urrimine ja õuh-õuhimine, aga tegu- ja nimisõnadega).

Nüüd ma tunnen, et peaks neid üle lugema. Moorcocki pärast.

Michael Moorcocki kohta olen kuulnud palju head. Tegemist on natuke miskise Tolkieni kõverpeegliga, kus klassikalistele inglise väärtustele (valged on head, kes võidavad, yay for chaotic good) antakse oma vops - head on ambivalentsemad, asi pole nii hea-paha, maailm on kirevam ja vahel tuleb valida halva ja halvema vahel.

Lõpuks lugema hakates on näha, et see on küll tõsi - see kõik on siin olemas.
Aga ühtlasi on kirjanduslik tase suht... noh.

Ma ootasin midagi palju tugevamat, kuivõrd Moorcockist ja Ballardist ja kellest veel on räägitud kui ulmekirjanduse (Briti) Uue Laine kirjanikest. Ulmekirjanduse modernismiperiood, metafiktsionaalsus jne. A ilmselt oli Moorcock pigem võimas esseist ja toimetaja. Sest kirjanikuna on ta ikka päris kohutav.

Tähendab, kui aus olla, siis kirjanduslikku taset mõõdan ma vahetevahel dialoogi järgi. Ja see oli küll täiesti värvingutevaene tegevuse väljarääkimine ja loo edasikulgemine. See polnud nauditav dialoog, see oli lihtsalt peategelane-ja-paha-kohtuvad-ja-mölisevad-nats-ja-võitlevad-dialoog. Või banaalne ohuaimusega vestlus oma armastatuga. Ma ei hakka ümber kirjutama, seda võiks lausa pidada mõnitusväärselt kesiseks. Sellisel tasemel dialoog jätab mulje, nagu autor lihtsalt ei oskaks.

AGA - kõik muu oli üsna nauditav. See on täielik Joe Abercrombie vastand - seal ei viitsinud lugeda (kohutavat) introspektsiooni, siinpuhul aga võinuks pmst kogu dialoogi diagonaalis lugeda. Ülejäänu seevastu polnud kah eriliselt värvikirev ega peenetundeline, aga huvitavaimad elemendid olid põnevaks kirjutatud.
Need tuumsed ideed, mis teksti põnevaks teha võiks, olid siin olemas. Neid ideid oli ka huvitav lugeda. Ja seetõttu polnud ajast kahju. Sellest ei saanud kirjanduslikku elamust, aga see lasi nautida loodud maailma ja sellisena oli selle romaanikese väärtus milleski muus kui lihtsalt sõnanaudingulises elamuslikkuses. See oli fantaasialennu tore trajektoor, ilma mingi kirjandusliku liiglihata.

See oli täpselt nagu loeks mõnda D&D mängu üleskirjutust. Ja ma tunnen, et siin on palju rakendamata potentsiaali. Mõni hea kirjanik teeks sellest päris huvitava teose. Kuid sellise mõnusa fantaasiaseiklusliku vihikuna oli see raamatuke tore. Heroes of Might and Magicu mängimise asemel näiteks lugeda üht Elricu-raamatut - miks ka mitte? Umbes-täpselt sama rikastav.

Selline raamat.

Ja neid on veel neli osa, :). Neid võib niimoodi lugeda küll. Sirvida puhkehetkedel maiuspalaks. Sest üleni nauditav oli ta küll.

NB!
Mängukirjelduse kommentaar võib mõjuda ülekohtusena, sest Moorcock kirjutas selle enne seda, kui loodi Dungeons and Dragons. Moorcock ja tema Elric inspireerisid D&D-loojaid, Elric polnud selle produkt.
Vahest võiks siis öelda, et siit raamatust saab ära näha, kust tuli see algne inspiratsioonisäde.

Sain selle raamatu ulmefännide kogunemiselt, ostsin Diana Ostratilt. A nüüd mõtlen, et kui D&D- või fantasy-raamatute peale teema läks, võinuksin ka võtta ühe või rohkem Drizz'ti-raamatuid. Äh, rong on läinud.
(Ja noh, milleks on raamatukogud.)

No comments:

Post a Comment