Wednesday, August 8, 2012

Elevuskirjandusest/õhinakirjandusest veel veidi

Ma ei teadnudki, et oli 4096-tähemärgiline piirang kommentaaride tegemiseks. Sattusin hoogu, kui Sulepuru kirjutas vastuse postitusele "Ehatähe rüütlist" ja kevadkooli ettekandest. Kirjutasin siis selle vastuseks.
Tema kirjutatu paksude tähtedega.

"Ehatähe rüütlist" - mina lugesin seda kui koomilist ulmet ja nõnda oli ju päris loetav, ma tõesti loodan, et autor seda tõsiselt ei mõelnud :)

Tagantjärele mõeldes, ehk ongi veidi paha võtta seda millegigi muuna kui tongue-in-cheek'ina. Kuid tagakaanel kiidetakse selle debütandi stiilipuhtust fantaasiakirjanikuna. Ja tavaliselt kipuvad sedavõrd tongue-in-cheek-tembud olema... ütleks ehk, et tihedamalt täis puistatud koomikat.
Tänapäevaseid hädasid - peene iroonia ja tavalise lihtsameelsuse piir on liiga vaevutajutav.

Tegin paar aastat tagasi raamatukogust ulmekate laenajate analüüsi, aluseks Stalkeri-võitjad, tulemus naisi 60 %, mehi 40 %, vanused 12-72, kõige suuremad lugejagrupid olid mehed vanuses 20-25 ja 40-45 ning naised 30-35 ja 35-40. Niipalju siis ulmest kui tüüpilisest meestekast :)

Ulme-statistikat on huvitav näha. Vist võtsingi veidi klassikalise lähenemise "ulmekale". Samas on "ulme" tähendus ka laiemaks läinud pärast Strugatskisid-Asimoveid. "Ajaränduri naine" kas või näiteks sellest, et ulmet harrastatakse agaralt ka sealpool soopiiri.

(Korraks tuli pähe öelda, et tollal vist tuli "Videvik" suure hooga lettidele. Kuid siis märkasin, et ütlesid: Stalkeri-võitjad.)

Elevuskirjanduse mõistega väga nõus ei ole, või mitte päriselt mõistega, vaid sellega, mida sinna alla on tahetud paigutada, aga korrektselt vaielda ka ei oska. Õhinapõhine on minu meelest igasugune fanfiction, netis avaldatav või enda pealemakstuna ilmuv ilukirjandus ja muu selline, seega arvan, et esialgne elevuskirjandus on sõnana isegi parem valik.

Huvi pärast, skaalal elevuskirjandus-päris kirjandus, kuhu paigutaksid Bergi, Tarlapi, Veskimehe, Reinausi, Hargla, Kivirähu, Kusnetsi, Maniakkide Tänava?




Toodud näitekirjanikega jään jänni. Bergilt kunagi alustasin "Tantsu tulle", aga väga ammu ja jäi kuidagi ripakile. Tarlapit, Veskimeest, Reinausi, Kusnetsi ega Maniakkide Tänavat polegi lugenud.
Nii et oskan arvata vaid kahe populaarseima kohta - Hargla ja Kivirähk.

Kuid et midagi arvata, peaksin enda jaoks korra taas sõnastama selle mõiste.
Õhin ja elevus on kumbki omade hädadega. See on nagu "emotsionaalne" või "intellektuaalne" kirjandus, kui rääkida kirjutamismeetodist. (Näitekirjanik: TS Eliot ola kirjutanud oma "Kaarnat" üsna metoodiliselt. Kui uskuda tema esseed selle kohta.)
"Elevus" võib liiga kergesti sattuda tähendama... elevust retseptsioonis.

Ütleme, keegi kirjutab teose, mille peategelane raiub taassündinud Jeesus Kristuse beebil miniatuurse giljotiiniga käe otsast, mispuhul teeb Jumala Tall suureks kasvades endale metallkäe ja hakkab võitlema kogu inimkonna vastu. Näiteks.

Eh, võib-olla tuli sobimatu näide. Aga ütleme, et süžee on üldjoontes selline.
Elevust tekitaks paljudes see provokatiivsus. Verejanuline Jeesus ikkagi. Nii panebki inimesi kihistama ja kahistama sellise teose olemasolu ja võimalus sellega ise kokku puutuda. Või siis seda laimata.

"Õhin" sõnana võiks aga veidi rohkem sisaldada seda indu, mis täidab inimest kokkupuutel vastava raamatuga. Kas siis kirjutamisel või lugemisel. Nii et "õhinakirjanduseks" kvalifitseeruks see kas või näiteks siis, kui metallkäega Jeesusele kujuneks paeluv ja võrdväärne vastane (Tiibeti mungakloostris võitluskunste õppinud tegelane, Antikristus kuni selle tegelase puust jalani välja), kellega omavaheline pinge kasvaks ja annaks tekstile oma hoo ja muidu ka loetavuse.
(Ikkagi jäi tobedaks näiteks. Ei täpsustanud midagigi. Kuid oli tore kujutleda sellist asja.)

Mulle tundub, et "elevust" sõnana on raskem lahutada retseptsioonist kui "õhinat" sellest entusiasmist ja/või missioonitundest, mis kirjandust looma sunnib. "Õhin" tundub intiimsem sõna olevat. Kuid see võib olla vägagi mu enda isikliku keeletaju küsimus.

Kõik see on sisuliselt loomingupsühholoogiline (loomise psüühilist aspekti jälgiv) ja/või lugemispsühholoogiline (lugemise jnejne) mõiste.
Saaks ka vaadelda võtete kaupa, mida kasutatakse elamuse saavutamiseks - võtta kuhja teoseid, mis võiks vastata kellegi arusaamale sellest mõistest, siis võtta ette TVTropes ja hakata linnukesi tõmbama põhilistele võtetele, mida kasutatakse.
Kuid selliste võtete kasutamise-mittekasutamise selgepiirilisuse kõrvalt peaks olema võimalik tajuda ka seda midagit, mis võiks teha sellest midagi omaette žanri taolist.

Paraku muutun sellest rääkides vahel liigagi ohtrasõnaliseks, sest hetkiti, väga kaduvatel hetkedel tean täpselt, milline see "žanr" on. Kuid see on nagu inspiratsioon. Kaob, kui ei saa sellest õigel ajal kinni. Ja siis saab sellest teistmoodi inspireeriv - kui pidada inspireerivaks seda, et see sunnib iga natukese tagant kinni pidama ja ütlema enesele: "Õigemini, see ei tähenda seda, vaid..."

Ehk on see vaid igasugune tugevalt süžeepõhine tekst. Tegelastele kaasaelamise ja neile toimuvate teravate pöörete peal toimiv tekst.

Võib-olla siis plot-based fiction. Või heavily plot-based. Mis hakkab omandama mõtet alles siis, kui vastandada seda introspektiivsemale ja meelisklevamale kirjandusele. Kaotab mõtet aga siis, kui mõelda sellele, et enamus kirjandust võiks näida selline, plot-based. Alates kõigist naistekatest kuni enamiku ulmekateni välja. Mispuhul hakkab taas mõtet omandama, kui eraldada selle tähendusväljast mingeid nähtusi. Veidi kiuslikult välja jättes detektiivikaid, sest need on mingi müsteeriumi põhised ja mitte loo kulgemise peal väljas. Välja jätma naistekaid, kui neid lihtsalt vaadelda dünaamiliste introspektiivsete tekstidena - see tähendab, kui võtta naistekat kah tunnete kirjelduse ja sisekaemusena ja süžeepöördeid selles vaid status quo muudatustena. Sisekaemuslik armastuse vaatlemine, milles igasuguseid süžeepöördeid põhjendab vajadus liikuda ühest emotsioonist teise (elik See Mees suudles Seda Naist, järelikult saab autor oma sisekaemuses käsitleda ka armukadedust.)

Ühesõnaga, jätan siia "tugevalt süžeepõhise kirjanduse". Mispuhul ma ei oskagi enam öelda, miks just ulme. Ettekandes kirjutasin: sest see viib eemale. Eskapism. Ühesõnaga, "õhin" asendab.
Haaran õhinal sellest vastusevariandist ja lepin esialgu selle määratlusega. Mingi hetk jälle vastu vaielda soovides, varasemaid määratlusi ühildada püüdes vms. Kuid esialgu vaikin.

Kui ma sellele niimoodi püüan läheneda, siis Hargla kirjutab nii. Täiesti. Niivõrd, kui olen lugenud. Kirjutab seikluse pärast, mis tegelastel ette tuleb. Ehkki pole alati tajuda, et tekst erutaks... Nii et lugemispsühholoogilisel pinnal ei julgeks nimetada õhinakirjanduseks. Ent olen lugenud vaid varasemaid teoseid ja ehk on, et neis ei ilmutanud see end täiel kujul. Tundus tollal kuidagi eeskujusid järgiaimav ja veidi mehaaniline. Annan hinnangu, kui loen uuemaid.

Kivirähu suhtes olen ebaleval seisukohal. Natuke hakkab omandama tähtsust "statement"-ide tegemine eestluse kohta, järelikult oleks nagu kirjutatud "sõnumiga" ja mitte vaid lendleva-lookleva sulega. Ja üldse, tema väga nauditav groteskisegune iroonilisus on tema nimiomadus. See, mida nimetaks "kivirähulikkuseks", pole mitte tegelaste saatus ega nendega toimuva kulgemine - süžee kulgemine üleüldse -, vaid anekdootlikud "Sarvik haaras peeru Põrgusse kaasa hinge pähe"-lood.
Mis on samas õnnetu natuke. Sest Kivirähk on palju enamat kui vaid see groteskisegune nali. Ta on minu meelest kohutavalt hea jutustaja. Loed Katku tulekut "Rehepapis" ja saad paeluva ja morbiidse ja omamoodi liigutava (loobutakse omavahelistest kiusudest ühise vaenlase tõttu) loo vältimatusest. Või loed tema lasteraamatuid, "Sirli, Siim ja Saladused" ja seal pole seda ülalmainitud groteski. On kummalisi stseene - avatakse uks Vetevalda ja astutakse veeseinast sisse. Kuid lugu ise on mõnusalt loodud ja huviga jälgitav, täiesti süžee pärast nauditav. Minu mäletamist mööda.

Nüüd näen oma määratluse nõrka kohta - kuhu asetuvad selles lastekad? Kas pole needki omamoodi eskapistlikud ja teatava mõnuga kirjutatud...?
Eh, sõltub sellest, mis eesmärki on tajuda lugemisel. Kui didaktiline kaalub üles nautleva, siis ei nimetaks ma seda selliseks õhinakirjanduseks.

Pmst tuleks seda vaadelda teoseti ja mitte autorite kaupa. Sest jääb ühte ja teist viljelevad inimesed.

Pärgel, pikaks läks.

3 comments:

  1. Jeesukese näited olid lõbusad. Miks sa Conanit mängu ei toonud?

    Kui elevus on autoril, siis sama suure õhinaga võib kirjutada nii "Ta haaras mõõga ja astus..." kui ka "Vaadeldes rändavaid pilvi meenus...". Ja oleneb lugejast, milline lause teda kaasa haarab. Aga ma sain aru, et tahetud on defineerida kirjandust "silmad lahti, aju välja". Sedasorti kirjavara autorid on mu meelest enamjaolt korralikud käsitöölised ilma suurema õhinata ja pigem siis "letargiakirjandus". Või kui täpsustada kategooriat lähtudes suuremast elevusest lugemisel "neelatud-unustatud", siis autorite õhin on kirjutajati vägagi erinev ning ammu "ajaviitekirjanduse" sildiga. Üldjoontes nagu sobiks, aga jama on selles, et osad inimesed hakkavad sealt riiulist pärit raamatutestki elu mõtet otsima, ja mis kõige hullem, leiavad ka :) Nokk kinni, saba lahti...

    Stereotüüpidest - tegelt teevad nad ju elu lihtsamaks ja ei pääse neist keegi, aga mõnikord tahaks mõnda veidi lammutada. Pähklist http://lugemissoovitus.wordpress.com/2012/08/14/kaupo-pahkel-ehatahe-ruutel/

    ReplyDelete
  2. Kui Conan sisse tuua, siis läinuks asi päris üle võlli. Mida on naljakas öelda - kas siis verejanuline Jeesus ei saavutaks juba seda? Aga siiski, minu meelest tuleb kuskil piir, kustmaalt asjal pole vaid vint juurde keeratud, vaid on täiesti käest ära, minetanud igasuguse sisemise loogika.
    See on see piir, millel Tim Burton vaevleb. Rõhk sõnal "vaev", kuivõrd astub korduvalt üle. Meeletult üle. Maitse küsimus muidugi.

    Ma mõtlesin mingi hetk jälle, mida see mõiste ikkagi tähendab, sest keskendatus süžeele pole ka see kriteerium.

    Mõtlesin vahepeal - mingiks märksõnaks võiks olla kehalisus. (Kuivõrd näiteks Düüni tahaksin pidada n-ö elevuskirjanduseks ja selle romaani juures imponeerib, kuidas tegelaste võimed ja saavutused on tajutavad päris lugeja soontes.) Kuid neid märksõnu võin palju loetleda, enne kui esimesed ununevad ja viimased neile vastu räägivad. Seepärast ma lasen sel mõistel endas veidi veel settida. Kuni peaksin mingi hetk tahtma siiski seda selgelt piiritleda.
    Kuid selline päris letargiline neelatud-unustatud käsitöölaslik kirjandus peaks olema kuidagi vastaspoolusel selle suhtes.

    Naudingut esteetiliselt õnnestunud lausest ("Vaadeldes ränvdavaid pilvi meenus...") ei julgeks võrrelda sellega, mis kirjanikul tuleb, kui tema peategelane pigistab mõõgapidemeid nii tugevalt, et nukkide pealt hakkab ihu valendama - lõpuks pannakse seni kõige vähem tõestamist vajav ja kõige bäädäässim bäädääss viimaks tõeliselt proovile. Midagi stiilis, et vanim lohe on temani jõudnud ja peatab korraks oma hoo, et teda põrnitseda. Või muud säärast.
    See nauding johtuks kõige vahvamate troopide usaldusväärsest kasutamisest. Sest meelelisus tuleks esile ka lõhnade kirjelduses või peaaegu orgastilises joovastuses, mida nt dostojevskilikud tegelased kihlveomänguritena kas kaotusest või võidust saavad. Kuid see meelelisus on kuidagi teistmoodi. Ja see lugemiselevus on kuidagi teistmoodi.

    Ühesõnaga, lasen sel "mõistel" veidi settida.

    ReplyDelete
  3. Aga on huvitav näha, et Pähkli raamatust nii palju ja sellisel tasemel on kirjutatud. Huvitav väike nähtuseke kirjandusmaastikul, : ).

    ReplyDelete