Lauri Pilter "Lohejas pilv"

6/10

Tähendab, see raamat oli igati hea. Tunnen, et riskin enese labaseks muutmisega, et ei kiida seda rohkem. Võib-olla see peab rohkem settima. Tore lugemiskogemus, aga vist eeldab paremaid taustateadmisi või mingit teistsugust lugemissituatsiooni, et seda tõeliselt kaifida.

Raamat sisaldas eneses kord minajutustuses, kord kõrvaltvaates (kellegi Lavrani vaatlemine) lugu ühest mehest. Õigemini mitte lugu, pigem lugusid. Romaan novellides. Aga need novellidki jätavad üldiselt mingi seisundi kirjeldamise mulje. Neis on kohati algused, neis on kohati lõpudki mingised. Aga tähtsaks ei kujune mitte see, mis kellegagi juhtub või mis temast saab. Pigem on tähtis, milline isik oli. Milline oli tema tähendus. Ja see, mis kellegi saatuseks kujuneb, kannab tähendust selle võrra, kuivõrd kinnitab, mida see ütleb tegelase kohta.
Et mitte niisama sogada, üks täpsustav näide:
on psühholoogilise ravi asutuses üks naine, kellega peategelane saab jutule. Nad saavad lähedaseks, ehkki mitte füüsiliselt. Mees paraneb, naine jääb oma komplekside küüsi. Edasine suhtlemine rõhutab naise allakäiku ja peategelane taipab, et ta ei taha naisega enam suhelda. Mingi aeg väga palju hiljem näeb ta seda naist, see käib meditatsiooni tegemas kuskil, tal on juba parem.

Võib-olla olen kuidagi kiretult kirjutatud. Aga eks raamatus endaski on see küllaltki kiretu. Kuid selle loo juures ei rõhutata mitte armastust. Ega armastuse puudumist. Ei rõhutata kummagi lähenemise või kaugenemise etappe. Ei vaadelda vahetatud sõnade või hääletoonide nüansse. See pole lugu kahe inimese vahelisest suhtest. See on pigem üks loona enam-vähem vaadeldav kirjeldus naise kohta. See, et ta hakkab käima meditatsioonis (meditatsiooniringis? Mitte "meditatsioonisõõri" mõttes, vaid... ah, las olla. Meditatsiooniüritusel), ei vasta küsimusele: "Mis temast sai?" Ei olegi otseselt vaja seda vastust. Vähemalt ei tekita romaan sundi seda teada. Pigem aitab see välja tuua seda, et naise näol polnud tegemist lootusetu juhtumiga, kes lõpetab hullusepõrgu kõige alumises ringis. Ta hoopis lõpetab meditatsiooniringis.

Sageliesinevad märksõnad selle raamatu kohta, millest ei saa eriti üle ega ümber: hullus (ta mainib korduvalt hullumaja, kus ta oli käinud), armastus (ühepoolsed kiindumused, kuidagi oskamatu toimetulek) ja judaism.

Mingis mõttes meenutab peategelane üsna värskelt loetud "Lužini kaitse" peategelast. Mingi kergelt aspergerlik mulje jäi, kuivõrd peategelane on kuidagi väga neutraalselt jälgiv tegelane kõigis oma asjades. Kui ta püüab aga tegutseda, kipub see minema nihu.
Kõige kirglikumalt elab ta kirjandusest mõeldes ja kellelegi kirjutades. Mingi naine on jutustaja sõnul lihtsalt "üsna sümpaatne" - äkitselt tuleb kiri temale ja see on oma nappuse kiuste siiski tundlik ja õrn. Kirjade elavdav mõju, eksole.
Kirjandusklassikud on tal ehk kuidagi veenvamalt tähendusrikkad, vähemalt emotsionaalsel minevikumaastikul, kui suhted naistega. See on aga seepärast, et naiste suhtes käib ta ümber nagu kass ümber palava pudru - kuidagi piinlik oleks liiga otse rääkida. Kuigi ei näi midagi piinlikku olevat öelda. Mis jällegi on kuidagi kohmakas või lausa autistlik lähenemine. (Ehk on liialdav või hukkamõistvalt kõlav hinnang. Aga noh, ütleme - autistlikupoolne.)

Mõnus on tagantjärele lugeda intervjuud selle teose kohta. Annab huvitava pildi tekkeprotsessist ja raamatust endast.

Juudiküsimus oli huvitav. Kuid pikemalt ma sellel ei peatu. Andis igatahes omapära juurde.