Tuesday, July 17, 2012

Vladimir Nabokov "Lužini kaitse"

7/10

Selle lugemise kogemus oli kuidagi väga kõikuv. See oli kokkuvõttes kuidagi selline, et paarkümmend lehekülge sisseelamist, pool raamatut puhast kulda ja kuidagi värelev lõppmulje. Toonitan samas, et raamat on tasemelt ühtlane. Ei kõikunud mitte raamatu kvaliteet, vaid kitsalt minu enda lugemiskogemus.

Kunagi olin lugenud sama autori kuulsaimat teost "Lolitat", milles kirjeldused läksid minu mäletamist mööda kogu Nabokovi sõnaosavuse juures ikkagi veidi liiga ilutsevaks ja mitte otstarbekaks. "Lužinis" seda häda ei tekkinud. Kas olen ise muutunud sallivamaks või on see lihtsalt kontsentreeritum, ma ei oskagi öelda. Ja suhtumine neisse määrabki vast mingil määral ka suhtumise sellesse raamatusse.

"Kirjeldused" on nii vastikult lai sõna tegelikult - kui A ütleb, et kirjeldusi on palju, arvab B, et ilmselt saab lugeja raamatu autori vahendusel teada selle tegelase sokkide värvid, kangaliigi, ehk ka kanga päritolumaa (ning selle, kui rakkus olid vaese neegri sõrmed ning kui valged tema hambad, kui ta veel viimaseid päevi puuvilla korjas - viimaseid päevi, sest M'Wanda, tema kullake, s...).

Kuid "Lužini kaitse" nii-öelda kirjeldused on pigem liikuvad maalingud tegelaste väikestest liikumistest ja tõmblemistest. Visuaalsed kirjeldused olid küllaltki napid, pigem kujunes küllastatuks tegelaste ilme, poolikud sõnad selle taga... Kompleksid ja tikid, mis polnud ühelgi hetkel liialdatud, aga olid alati ilmekad.

See raamat polnud naturalistlik - ei rõhutatud realismi sedavõrd, et seda üle võlli keerata. Samas on vähe kutsuda seda "realistlikuks". Lihtsalt realistlikuks.

Realistlikuks saab pidada ka "Tõde ja õigust". Või "Triumfikaart". Kuid need on ikkagi üsna selgelt kalkuleeritud teosed. Dialoogis on päris palju eelistatud lauseid, mis kõlavad hästi. Hoolimata sellest, et olukord ei luba peaaegu mitte kunagi nii täiuslikku teineteisemõistmist. Olulised vestlused on neis raamatutes sellised, nagu on olulised vestlused päriseluski - aga alles tagantjärele oma vastamisvõimalusi juureldes. Sest hetke enda sees koperdame kuidagi mingi kandva mõtte juurde, aga valelt küljelt. Või vastame laitmatult, aga teine ei tule sellega kaasa, ei lähtu sinu kommunikeerimise rütmist vms.

Need vestlused on ebarealistlikud, sest jooksevad laitmatult ning dilemmad tulenevad üksnes omavahelistest erimeelsustest.

Selle poolest tundus "Lužini kaitse" kogu stiil kuidagi täiuslikult realistlik. Ehe psühholoogiline realism. Mitte muidugi ainuüksi dialoogide poolest. Kuidagi oli kogu tegevus ja tegelaskond ja kirjeldusedki sellised. Ei tekitanud muljet, et autor laenaks kogu maailmakirjandusest kogutud võtete varasalvest mingeid vahendeid. Vaid oli mingi loo tõeline jutustamine.

Ma selle lugemise vahele kirjutasin tagasisidet Süskindile ("Parfüüm" on võib-olla mu lemmikraamat). Ja toda olen alati kirjeldanud kui üht vähest vastuvaidlematut virtuoosi kirjanduses. Kuid seda raamatut lugedes tekkis korra tõrge. Nimelt tekkis millegi poolest tõepoolest tunne, et mida on siis "Parfüüm" õieti selle kõrval. Sama tunne tekkis isegi Zweigi "Malenovelli" suhtes - pakitsus, et tolle puhul on tegemist millegi häirivalt ebaloomulikuga selle kõrval, mida kehastab "Lužini kaitse".
Ühesõnaga, lugemise ajal võrdlesin ma seda mõtteis oma kahe teise lemmikteosega - ja "Lužin" jäi peale. Oli neile minu silmis eeskujuks.

Ühtlasi sain paremini aru, mida peeti silmas, kui öeldi, et Zweig oli tore kirjanik, aga Saksa proosas igatahes mitte esinumber, igatahes mitte mõni Thomas Mann. Nägin, mis vahe on kõige kõrgemal kirjandusel sellisega, mida on lihtsalt kohutavalt tore lugeda.

See tõelisus oli mulle omamoodi vaimustav alguse poole, kui ma pärast sisseelamist suutsin seda nägema hakata. Kuid mingil hetkel see enam ei vaimustanud.

Mul tuli meelde, et film lõppes...
Spoilers? Ah, vahet pole, see polnud eriliselt hea film, kui välja jätta see üks stseen.
Film lõppes surmajärgsete viimaste käikudega. Mille peategelane oli naisele salaja öelnud / naine oli lugenud tema märkmikust. Ja mida naine mehe malerivaali vastu mängis.. Loobuti lipust, et teha varsti šahhmatt... või muud säärast.
Lužin võitis Turati vastu pärast surma.

See oli uhke ja meeldejääv. Tegelikult ainus asi, mis filmist meelde jäi. Rõhutati "geniaalsuse" aspekti filmis. Hämmastav geniaalsus, mis kõigi teiste eest jääb kättesaamatuks. Isegi pärast surma - sõnad ja märgid vihikus, mida mitte keegi ei mõista, peaaegu hieroglüüfsed, kuni need malelaual välja mängitakse. Ta on lihtsalt *nii* andekas.

Kuid raamatus seda polnud.

Mis mind tegelt ei vaevanud. Lihtsalt tundus veidi tobe. Nabokov poleks seda tõenäoliselt aktsepteerinud. Ja siis oleks ta läinud Northamptonisse ja nad oleks Alan Moore'iga kahekesi kirunud Hollywoodi...

Raamatusse poleks see ilmselt sobinud ja mind ei vaeva selle puudumine. Kuid mind ühel hetkel hakkas veidi riivama, et raamatus pole üldse mõnda sarnastki asja. Mitte siis "geniaalsuse" säravaid hetki - raamatus, mis oli hämmastavalt ehe, ei peakski olema mõni... Noh, mõni Crowning Moment of Awesome. (Nüüd ka mõistena olemas!) http://tvtropes.org/pmwiki/pmwiki.php/SugarWiki/MomentOfAwesome?from=Main.CrowningMomentOfAwesome
Ühesõnaga, ei peakski olema mõnda sellist uhket võtet, millega lugejat veel siiski veenda peategelase sümpaatsuses.

Lužin ei ole sümpaatne. Ta on üks veidi ülekaalus ja kohmakas mees. Kelle kompleksid pole mitte woodyallenlikult neurootilised, mingil ülivõimekal ja karismaatilisel moel. Oh ei, Lužin on ebamugavalt autistlik. Mitte nii äärmuslikult, et kõik oskaks teda aidata. Vaid piisavalt väljavabandamatult, et kõik veel arvavad, et ta võiks siiski olla võimeline funktsioneerima normaalselt, panustama ühiskonnas täisväärtusliku liikmena. Ehkki ta pole, lihtsalt ei ole võimeline.

Ja autor ei püüagi seda eitada...

Mulle vist lugedes hakkas kuidagi otsapidi vastu kogu selle asja realistlikkus. Mulle siiski meeldivad sellised Moments of Awesome. Milles keegi lööb kõiki pahviks.
Kuid ei, asi pole ka selles, et mulle meeldiks head stseenid rohkem kui hea kirjandus.
Või ehk ongi?

Äkki mul ongi lihtsalt selline eelistus. Sest mulle väga meeldisid kohmaka dialoogiga stseenid. Need olid awkward, aga mitte kellegi poolt konstrueeritud awkward, mida näed ühes moodsas romantilises komöödias, ega möödarääkimine a'la Oscar Wilde'i "Kui tähtis on olla Ernest", vaid tõeline erinevates rütmides kõnelemine.

Enne arvasin, et oleksin lihtsalt eelistanud mingeid mõnusaid vahendeid, väikesi kirjanduslikke võtteid, mis oleks andnud asjale teistmoodi kunstilise mõõtme. Mulle meeldib, kui autori kätt on näha, olgu see siis kõrgelennulistes lausetes (neil on oma hurm!) või hoopis põnevas stseenis (nagu ülalmainitud Moment of Awesome).

Nüüd arvan, et mõjutab hoopis mu enda filmikesksus. Mitte selle konkreetse raamatu põhjal. Vaid üleüldse. Komme armastada stseene ja tegevust. Veidi vähem teost puhtalt tema kirjandusliku väärtuse pärast. Stiili võiks õppida rohkem armastama. Kirjanduslikkust kui sellist.

Ilmselt võiks see raamat (pigem jutustus tegelt kui raamat, aga noh, detailid) puhtkirjanduslikult saada 9, v-b 10 punkti. Kuid minu elamus on kõikuvam. Ja panen 7.

Kuid ehk oli asi ka soovitatavas lugemismääras ühe korra kohta. Sest mul oli veidi kiire sellega ja lõppu hakkasin kihutama veidi. Ehk oleks pidanud tasa ja targu. Ja üldse oli see mul kuidagi valesti loetud. Päise päeva ajal, muusika taustal. Äkki pidanuks lugema küünlavalgel ja sahvris konutades.

No comments:

Post a Comment