6/10
Ulmelisi lühijutte Iain M. Banksilt (sealt siis see M). Mõni toimib tema Kultuuri-maailmas, a mitte kõik.
Ääretult tore oli lugeda, aga ühtlasi oli näha, et tegemist oli 12-15-aastase Tõnise ideaalkirjandusega. Tahaks Võõramat Võõrast - tulnukad olid täpselt nagu inimesed, liigagi ja kohutavalt.
Umbes kümne novelli peale vist ainult 2, mis olid tegelikult päris head. Paar olid isegi päris kesised, a otseselt ülihalbu polnud.
Goodreadsis on keegi Lauren, kellega olen täiesti nõus juttude arvestuse poolest:
A couple thoughts on the individual stories:
Road of Skulls - I felt like this wasn't quite long enough or focused enough.
A
Gift From the Culture - I liked this one. Kind of a little slice of
life showing someone who has left the culture for something much more
gritty. (See oli üks headest)
Odd Attachment - I liked this one until the very end. I
honestly think it got a little juvenile. The end didn't need to be that
cheap. (Tobe puänt, kuid omamoodi okei)
Descendant - This was my favorite story in the book. It was well paced and interesting. (Ja see tekitas mõnusa hoopis teistsuguse laine. Silmitsiseismine endaga, mis oli suurepärane.)
Cleaning Up - I thought this was an amusing premise.
Piece
- Classic SF with the ending that makes you grin. I do think too many
stories in this book focused on philosophical ramblings about religion,
though.
The State of the Art - The longest story in the book. I
like the idea. I like the base story. This story was the WORST offender
for just waxing philosophical and being boring. (Liiane - kunagi pakkus huvi see lugu, kus Kultuur puutub kokku Maaga, kuid ära nähes jäi ikkagi pigem meh-tunne. Ebavajalik arutlus sellest, kas utoopia on tore asi või mitte.)
Scratch - I found this difficult to read, and not interesting. (Ma heitsin pilgu peale ja nägin, et selline eksperimenteerimine ei huvita Banksi puhul. Võib-olla ülekohtune hinnang...)
So to sum up, I feel like there was more bad than good in this book. Definitely not my favorite compilation of short stories.
Selline lugu.
Friday, September 18, 2015
Samuel Delany "Babel-17"
9/10
Viie galaktika kuulsaim poeet, ülikaunis ja maru intelligentne naispeategelane püüab lahendada mõistatust: mis värk on Invaderite kasutatava võõrkeelega, mille nimi on Babel-17.
Olin kuulnud sellest raamatust.
Rohkem olin kuulnud selle autorist.
Ulme ja "literatuuritsemine", need on vastunäidustatud teineteisele.
(Kui ma ütlen "literatuuritsemine" või "literatuuri panek", siis kogu selle irooniaga, mida žanripuhtust fetišeeriv inimene rakendab selle mõiste puhul. Ja täpsustaks sedagi, et ma ise olen selles kontekstis esteedinärakas vms - vahel on keelemänglev ilukirjanduslikkus maailma kõige teretulnum asi raamatutes.)
Mis ei tähenda, et kirjanduslikud eksperimendid ja poeetiline keelekasutus poleks ulmes lubatud või et see pole üldse teretulnud - kõigile meeldib, et Neil Gaiman on olemas, hinnatakse stiilimeisterlikkust... ja on tore, et ulmekirjanduses tegutsevad sellised stiiligeeniused nagu William Gibson ja J.G. Ballard. Kuid neist ei saa kunagi Asimovit ega Clarke'i - teadusliku fantastika selliseid suurkujusid, keda kõik armastavad, isegi kui väga ei armastagi.
Samuel Delany kohta teadsin, et ta on kirjutanud "Dhalgreni", mille kohta on öeldud: "Ulmekirjandusel on lõpuks oma "Ulysses"!" Nii et Delany enda suhtes jäi mulje, et - nagu Joyce. Keegi, kes võiks olemas olla, et kinnistada kuidagi žanri tõsiseltvõetavus või uuenduslikkus, aga mitte siiski keegi, keda tegelikult ka lugeda või armastada.
"Mis mõttes, Joyce pole keegi, keda lugeda?" Niipalju kui ise olen püüdnud teda lugeda, kirjutab ta sellise missiooniga, mis ei puutu lugejasse, vaid sisaldab ainult autori ja teksti vahelist suhet. Ma ei räägi sellest, et teadvuse voolu oleks ebameeldiv lugeda (sel on oma funktsioon, aga mõni autor teeb sellegi päris mõnusaks ja voolavaks), ma räägin tema kirjutuslaadi üldisest lugemiselamusest.
Mu senine kogemus väidab, et Joyce on kirjandus analüütikule. Ja Delany'st kartsin sama.
Siit üks muljetus 68. aasta Hugo-auhindade jagamisest:
"When one of the presenters went on a long rant about how “pretentious literary nonsense” like Delany’s and Roger Zelazny’s was “abandoning the old values of good, solid, craftsmanlike story-telling,” the room got very quiet. Delany won two awards that night—and received a standing ovation for his wins."
Ja sellele tuli täiendus, et Isaac Asimov ütles naljatades, et ta võitis ainult seepärast, et ta on "Negro". Mis näis olevat ebaõnnestunud katse teha nalja, absurdism nuh.
Ühesõnaga, Samuel Delany on täpselt see, mille vastu Sad Puppy kampaania näis (või näib) võitlevat - ühelt poolt sellise reaktsioonilisuse vastu, milles homoseksuaalsed mustanahalised pälvivad auhindu teose tasemest või sisust hoolimata, teisalt aga sellise stiililiselt ebatruu ulmekirjanduse vastu, mis eelistab stiilinartsissismi hea loo jutustamisele.
Sellised olid siis eelarvamused.
Tegelikkuses aga - oli tegemist ühe suurepärase väga noore inimese ulmejutuga, milles naine moodustab ühe kosmoselaeva meeskonna ja püüab (täiesti seikluslikult) lahendada selles saladuslikus keeles peituvat müsteeriumi.
Jah, siin oli mõningat stiilieksperimenteerimist, kui peategelane püüdis mõelda ennast keelde või keelest välja - sest "Babel-17" raamatuna on väga-väga Sapir-Whorfi "keel suunab mõtlemist" teoorias kinni. Nüüdseks on suht kummutatud arusaam, et "kui keeles puudub mõiste, siis puudub see ka mõtlemises", mis suuresti suunab seda raamatut. Seega saaks öelda, et see raamat oma ideelise külje pealt on juba iganenud. Kuid see on siiski ääretult põnev edasiarendus ühest intrigeerivast ideest - ja miski, mida ainult ulmekirjanduses saaks niimoodi teha. A nüüd kaldusin tiba kõrvale - kohati on ehk jah keeleeksperimentlevat osa, mida tuleks pidada mõneti poeetiliseks ja stiilinautlejalikuks. Ma aga selles jõletut nartsissismi ja oma naba jõllitamist ei näinud, see oli pigem väga khuul vaimustumine ideest ning selle esitamine ainuvõimalikul moel.
Mulle meeldivad geeniustegelased. "Dekrüpteerimissalk on sellega väga põhjalikult tegelenud, aga pole sellega kuhugi jõudnud. Nad ütlesid, et me peaksime Sinu poole pöörduma."
"Aga ma töötasin seal suht lühikest aega ja päris-päris mitu aastat tagasi."
"Our sentiments exactly."
Ja igalt poolt oli teksti hoogsusest ja vaimustusest tajuda, et tegemist on kõigest hoolimata vägagi klassikalise seiklusliku ulmejutuga. Ütleks, et on näha, et on täis noorusõhinat. Mulle õudsalt meeldisid raamatus olevad ideed ja ka autori enda õhin nii ideede kui ka tegevuse suhtes.
Miks mitte 10? Sest ta jääb isegi natuke liiga lohvaks, kergelt lahenevaks asjaks. Midagi tahaks juurde, mingit kriisitaju, mingit silmitsiseismist millegagi. See on kirjutatud õhinaga ja fabuleerimislustiga ja analüüsirõõmuga, kuid mitte kogu olemust proovile pannes ja seepärast on mul tunne, et see pole tema kõige-kõigem tähtteos. A siiski väga tore ja põnev teos.
Viie galaktika kuulsaim poeet, ülikaunis ja maru intelligentne naispeategelane püüab lahendada mõistatust: mis värk on Invaderite kasutatava võõrkeelega, mille nimi on Babel-17.
Olin kuulnud sellest raamatust.
Rohkem olin kuulnud selle autorist.
Ulme ja "literatuuritsemine", need on vastunäidustatud teineteisele.
(Kui ma ütlen "literatuuritsemine" või "literatuuri panek", siis kogu selle irooniaga, mida žanripuhtust fetišeeriv inimene rakendab selle mõiste puhul. Ja täpsustaks sedagi, et ma ise olen selles kontekstis esteedinärakas vms - vahel on keelemänglev ilukirjanduslikkus maailma kõige teretulnum asi raamatutes.)
Mis ei tähenda, et kirjanduslikud eksperimendid ja poeetiline keelekasutus poleks ulmes lubatud või et see pole üldse teretulnud - kõigile meeldib, et Neil Gaiman on olemas, hinnatakse stiilimeisterlikkust... ja on tore, et ulmekirjanduses tegutsevad sellised stiiligeeniused nagu William Gibson ja J.G. Ballard. Kuid neist ei saa kunagi Asimovit ega Clarke'i - teadusliku fantastika selliseid suurkujusid, keda kõik armastavad, isegi kui väga ei armastagi.
Samuel Delany kohta teadsin, et ta on kirjutanud "Dhalgreni", mille kohta on öeldud: "Ulmekirjandusel on lõpuks oma "Ulysses"!" Nii et Delany enda suhtes jäi mulje, et - nagu Joyce. Keegi, kes võiks olemas olla, et kinnistada kuidagi žanri tõsiseltvõetavus või uuenduslikkus, aga mitte siiski keegi, keda tegelikult ka lugeda või armastada.
"Mis mõttes, Joyce pole keegi, keda lugeda?" Niipalju kui ise olen püüdnud teda lugeda, kirjutab ta sellise missiooniga, mis ei puutu lugejasse, vaid sisaldab ainult autori ja teksti vahelist suhet. Ma ei räägi sellest, et teadvuse voolu oleks ebameeldiv lugeda (sel on oma funktsioon, aga mõni autor teeb sellegi päris mõnusaks ja voolavaks), ma räägin tema kirjutuslaadi üldisest lugemiselamusest.
Mu senine kogemus väidab, et Joyce on kirjandus analüütikule. Ja Delany'st kartsin sama.
Siit üks muljetus 68. aasta Hugo-auhindade jagamisest:
"When one of the presenters went on a long rant about how “pretentious literary nonsense” like Delany’s and Roger Zelazny’s was “abandoning the old values of good, solid, craftsmanlike story-telling,” the room got very quiet. Delany won two awards that night—and received a standing ovation for his wins."
Ja sellele tuli täiendus, et Isaac Asimov ütles naljatades, et ta võitis ainult seepärast, et ta on "Negro". Mis näis olevat ebaõnnestunud katse teha nalja, absurdism nuh.
Ühesõnaga, Samuel Delany on täpselt see, mille vastu Sad Puppy kampaania näis (või näib) võitlevat - ühelt poolt sellise reaktsioonilisuse vastu, milles homoseksuaalsed mustanahalised pälvivad auhindu teose tasemest või sisust hoolimata, teisalt aga sellise stiililiselt ebatruu ulmekirjanduse vastu, mis eelistab stiilinartsissismi hea loo jutustamisele.
Sellised olid siis eelarvamused.
Tegelikkuses aga - oli tegemist ühe suurepärase väga noore inimese ulmejutuga, milles naine moodustab ühe kosmoselaeva meeskonna ja püüab (täiesti seikluslikult) lahendada selles saladuslikus keeles peituvat müsteeriumi.
Jah, siin oli mõningat stiilieksperimenteerimist, kui peategelane püüdis mõelda ennast keelde või keelest välja - sest "Babel-17" raamatuna on väga-väga Sapir-Whorfi "keel suunab mõtlemist" teoorias kinni. Nüüdseks on suht kummutatud arusaam, et "kui keeles puudub mõiste, siis puudub see ka mõtlemises", mis suuresti suunab seda raamatut. Seega saaks öelda, et see raamat oma ideelise külje pealt on juba iganenud. Kuid see on siiski ääretult põnev edasiarendus ühest intrigeerivast ideest - ja miski, mida ainult ulmekirjanduses saaks niimoodi teha. A nüüd kaldusin tiba kõrvale - kohati on ehk jah keeleeksperimentlevat osa, mida tuleks pidada mõneti poeetiliseks ja stiilinautlejalikuks. Ma aga selles jõletut nartsissismi ja oma naba jõllitamist ei näinud, see oli pigem väga khuul vaimustumine ideest ning selle esitamine ainuvõimalikul moel.
Mulle meeldivad geeniustegelased. "Dekrüpteerimissalk on sellega väga põhjalikult tegelenud, aga pole sellega kuhugi jõudnud. Nad ütlesid, et me peaksime Sinu poole pöörduma."
"Aga ma töötasin seal suht lühikest aega ja päris-päris mitu aastat tagasi."
"Our sentiments exactly."
Ja igalt poolt oli teksti hoogsusest ja vaimustusest tajuda, et tegemist on kõigest hoolimata vägagi klassikalise seiklusliku ulmejutuga. Ütleks, et on näha, et on täis noorusõhinat. Mulle õudsalt meeldisid raamatus olevad ideed ja ka autori enda õhin nii ideede kui ka tegevuse suhtes.
Miks mitte 10? Sest ta jääb isegi natuke liiga lohvaks, kergelt lahenevaks asjaks. Midagi tahaks juurde, mingit kriisitaju, mingit silmitsiseismist millegagi. See on kirjutatud õhinaga ja fabuleerimislustiga ja analüüsirõõmuga, kuid mitte kogu olemust proovile pannes ja seepärast on mul tunne, et see pole tema kõige-kõigem tähtteos. A siiski väga tore ja põnev teos.
Monday, September 7, 2015
Cixin Liu "Three-Body Problem"
6/10
Hulk tähtsaid teadlasi on teinud enesetapu. Tasapisi on tähelepanu hakanud tõmbama üks veidralt realistlik videomäng. Ja kunagi ammu on ühendust võetud tulnukolenditega, kes on kõige sellega kuidagi seotud.
Ennäe, lõpuks on Hugo saanud üks Hiina romaan! Väga problemaatilistel 2015. aasta Hugo-jagamistel, milles nominendid olid valdavalt Sad Puppy'de nimekirjadest, võitis kauge Hiina romaan.
Esialgu polnud see isegi viie nominendi seas, kuid üks esiviisikus olnud kirjanikest keeldus nominatsioonist, kuna tema romaan oli Sad Puppy'de nimekirjas ja ta tundis, et ta ei tahaks sellist poliitilist võitu. Nii pääses Cixin Liu esiviisikusse.
Natuke ütleks, et vaese mehe "Spin" (Robert Charles Wilsoni ülinauditav romaan) - suurepärased ulmeideed, põnevad edasiarendused neist ideedest, isegi üsna köitev pealiin. Tahaks teada, mis saab kokkupuutest tulnukaga.
Kahjuks on "Three-Body Problem" oma kirjutusstiililt üldiselt väga lihtlabane. Tahaks lausa öelda, et halvasti kirjutatud. Samas, seda päris ei tahaks öelda, et väga halvasti kirjutatud...
Huvitavad ideed kaaluvad üles kirjutustaseme - aga vaevu-vaevu.
Kas võitis romaan ise või hiinlane (pisut protestist konservatiivse Sad Puppy kampaania vastu)?
Lugedes tundus, et pigem võitis hiinlane. Ja et see võit on jälle selline poliitiline "küll oleks tore premeerida teistsugusust!" - argument, mille puhul teost ei pea lugemagi, et olla rõõmus võidu üle. Sõltumata teose enda väärtusest. Mitmekülgsuse võit. Take that, Sad Puppies!
Samas, kui ainult vaadata ulmeideede väärtust, siis on teos võitu väärt küll. Ja äkki pole see stiil lihtsalt minu maitsele, muud midagi.
... no ei, see on ikka halvasti kirjutatud. Aga ilmselt pole see stiil lihtsalt selline dealbreaker inimeste jaoks. Paljudel on ehk lihtne pigistada silm kinni ja lihtsalt nautida.
Kokkuvõttes - olnuks see kirjutatud mõne hea kirjaniku poolt, võinuks sel olla klassikupotentsiaali. Praegusel juhul mõjub aga isegi "aasta parima ulmeraamatu" preemia kuidagi kohatult. Isegi juhul, kui tegemist olnukski halva ulmeaastaga, milles ma pole üldse kindel.
A panen ka plussid ja miinused!
+ Suurepärased ulmeideed - ulmeelamust võiks siit saada ja nautida. Sellist, mida on võimeline kirjutama teadusega sina peal olev inimene. Esitab hüpoteese ja ekstrapolatsioone mõtetest-ideedest, millest tavainimene pole ehk esialgu kuulnudki.
Kuidas luua algelist arvutit 3000 hiina sõduriga?
Kuidas mahutada universumit ühesseainsasse prootonisse?
Kuidas suurendada raadiosaatja võimsust kümneid tuhandeid kordi?
Kuidas tutvustada võõrale rahvale oma tsivilisatsiooni?
Ja midagi vast veel.
+ omapärane kultuuri- ja riigikontekst. Hiina kultuurirevolutsiooni jõle propagandalisus ja julmus, vaenlaste otsimine ja pidev sõnastuslik paranoia (olukorras, kus ei võinud päikeseplekkidestki kirjutada, sest keeleliselt oli see kuidagi komvõimu kritiseerimine [ma ei mäleta kuidas] - mis esialgu lugedes mõjuski jaburalt, aga samas, kas ei saanud karistada ka see õnnetu Eesti ilmateadustaja, kes väitis, et kohutav ilm on tulemas idast, a millal on sealt üldse midagi head tulnud...)
ühesõnaga, seda osa oli suht ebamugav lugeda.
Samas, hea on see, et ei tekkinud hetke, kus ta püüdnuks seda jaburust õigustada. Kartsin, et ta oleks selleks sunnitud. Vastupidi, ta ikkagi ütles otse välja, et oligi tobe.
Ja see oli romaani kõigi suurimate probleemide juur.
+- Tegelased. Ma ei suuda ära otsustada, kas kiita või laita. Nad on pmst ikka väga tavalised. Esialgu mõtlesin korraks, kas lähevad omavahel sassi - õnneks seda mitte. Kuid nad vastavad üldiselt suht lihtsatele stereotüüpidele.
Üldjuhul oli väga lihtne aru saada, mida me peaks arvama ühest või teisest tegelasest. Ja see on kuidagi labane.
Huvitavaim tegelane oli aga Da Shi, kes oli mõeldudki olema väheke antikangelane. Tal oli oma tunnuslause (It's bullshit!), tal oli oma provokatiivne hoiak, ta oli kõigile koheselt ebameeldiv ja ta oli kõigist vist ebaintelligentseim teadusliku taibu poolest. Ta oli aga siiski rebaselikult kaval ja tast oli ääretult palju kasu kõigile. Peategelane ütles pärast esimest kohtumist, et ta ei taha teda enam kunagi näha, järgmisel kokkusaamisel võtsid nad juba drinke ja jagasid teineteisele kiidusõnu.
Ülejäänud tegelased olid suht suvalised, a Da Shi jäi nende kõrval natuke meelde. Seepärast jäägu selline kiitus/laitus - üks täitsa okei karakter on ka seas.
- Kirjutusstiil. Kui näete kiidusõnu siin-seal ja igal pool, siis teadke, et see aspekt on jäetud mainimata.
- Puudub veenev Võõras. Lääne ulmes on Arthur C Clarke kirjutanud Võõra teemal mitu romaani, tema romaanis "Kohtumine Ramaga" on näiteks lõpuni lahendamata see, millised need võõrolendid üldse olla võiks. "Kosmoseodüsseia 2001" pmst ainult selle küsimusega tegelebki.
Vendadel Strugatskidel on samuti Võõraga suhtlemise võimatus üks loomingut kandvaid motiive.
Hoopis teist evolutsioonilist liini pidi arenenud intelligentne olend kannab endas hoopis teisi väärtusi ja lähtub teistsugustest standarditest. Kui juba meie väikese planeedi peal on variantsioonid selles küsimuses tohutud, siis annabki tõeline tulnukolend võimaluse küsida: mis on üldse kosmiliselt universaalne?
Siin selliste küsimustega ei tegeleta. Tekkis lausa üks silmi pööritama panev moment. See vast ei spoili suurt midagi: kui peategelased saavad teada, et tulnukatel on juba aastakümneid üks teatav kohalolek Maal (täpsustesse ei hakka laskuma), saavad nad kõik ühe neljasõnalise teate.
See on: "You are all bugs!"
Tulnukatelt inimestele üks lasteaia tasemel solvang.
Tähendab, see solvang oli natuke läbimõeldum - küsimus on ka evolutsioonilises vahes, tulnukad on kaugemale arenenud ja tehnoloogia on neil vägevam jne, aga siiski. Pani muigama.
Hulk tähtsaid teadlasi on teinud enesetapu. Tasapisi on tähelepanu hakanud tõmbama üks veidralt realistlik videomäng. Ja kunagi ammu on ühendust võetud tulnukolenditega, kes on kõige sellega kuidagi seotud.
Ennäe, lõpuks on Hugo saanud üks Hiina romaan! Väga problemaatilistel 2015. aasta Hugo-jagamistel, milles nominendid olid valdavalt Sad Puppy'de nimekirjadest, võitis kauge Hiina romaan.
Esialgu polnud see isegi viie nominendi seas, kuid üks esiviisikus olnud kirjanikest keeldus nominatsioonist, kuna tema romaan oli Sad Puppy'de nimekirjas ja ta tundis, et ta ei tahaks sellist poliitilist võitu. Nii pääses Cixin Liu esiviisikusse.
Natuke ütleks, et vaese mehe "Spin" (Robert Charles Wilsoni ülinauditav romaan) - suurepärased ulmeideed, põnevad edasiarendused neist ideedest, isegi üsna köitev pealiin. Tahaks teada, mis saab kokkupuutest tulnukaga.
Kahjuks on "Three-Body Problem" oma kirjutusstiililt üldiselt väga lihtlabane. Tahaks lausa öelda, et halvasti kirjutatud. Samas, seda päris ei tahaks öelda, et väga halvasti kirjutatud...
Huvitavad ideed kaaluvad üles kirjutustaseme - aga vaevu-vaevu.
Kas võitis romaan ise või hiinlane (pisut protestist konservatiivse Sad Puppy kampaania vastu)?
Lugedes tundus, et pigem võitis hiinlane. Ja et see võit on jälle selline poliitiline "küll oleks tore premeerida teistsugusust!" - argument, mille puhul teost ei pea lugemagi, et olla rõõmus võidu üle. Sõltumata teose enda väärtusest. Mitmekülgsuse võit. Take that, Sad Puppies!
Samas, kui ainult vaadata ulmeideede väärtust, siis on teos võitu väärt küll. Ja äkki pole see stiil lihtsalt minu maitsele, muud midagi.
... no ei, see on ikka halvasti kirjutatud. Aga ilmselt pole see stiil lihtsalt selline dealbreaker inimeste jaoks. Paljudel on ehk lihtne pigistada silm kinni ja lihtsalt nautida.
Kokkuvõttes - olnuks see kirjutatud mõne hea kirjaniku poolt, võinuks sel olla klassikupotentsiaali. Praegusel juhul mõjub aga isegi "aasta parima ulmeraamatu" preemia kuidagi kohatult. Isegi juhul, kui tegemist olnukski halva ulmeaastaga, milles ma pole üldse kindel.
A panen ka plussid ja miinused!
+ Suurepärased ulmeideed - ulmeelamust võiks siit saada ja nautida. Sellist, mida on võimeline kirjutama teadusega sina peal olev inimene. Esitab hüpoteese ja ekstrapolatsioone mõtetest-ideedest, millest tavainimene pole ehk esialgu kuulnudki.
Kuidas luua algelist arvutit 3000 hiina sõduriga?
Kuidas mahutada universumit ühesseainsasse prootonisse?
Kuidas suurendada raadiosaatja võimsust kümneid tuhandeid kordi?
Kuidas tutvustada võõrale rahvale oma tsivilisatsiooni?
Ja midagi vast veel.
+ omapärane kultuuri- ja riigikontekst. Hiina kultuurirevolutsiooni jõle propagandalisus ja julmus, vaenlaste otsimine ja pidev sõnastuslik paranoia (olukorras, kus ei võinud päikeseplekkidestki kirjutada, sest keeleliselt oli see kuidagi komvõimu kritiseerimine [ma ei mäleta kuidas] - mis esialgu lugedes mõjuski jaburalt, aga samas, kas ei saanud karistada ka see õnnetu Eesti ilmateadustaja, kes väitis, et kohutav ilm on tulemas idast, a millal on sealt üldse midagi head tulnud...)
ühesõnaga, seda osa oli suht ebamugav lugeda.
Samas, hea on see, et ei tekkinud hetke, kus ta püüdnuks seda jaburust õigustada. Kartsin, et ta oleks selleks sunnitud. Vastupidi, ta ikkagi ütles otse välja, et oligi tobe.
Ja see oli romaani kõigi suurimate probleemide juur.
+- Tegelased. Ma ei suuda ära otsustada, kas kiita või laita. Nad on pmst ikka väga tavalised. Esialgu mõtlesin korraks, kas lähevad omavahel sassi - õnneks seda mitte. Kuid nad vastavad üldiselt suht lihtsatele stereotüüpidele.
Üldjuhul oli väga lihtne aru saada, mida me peaks arvama ühest või teisest tegelasest. Ja see on kuidagi labane.
Huvitavaim tegelane oli aga Da Shi, kes oli mõeldudki olema väheke antikangelane. Tal oli oma tunnuslause (It's bullshit!), tal oli oma provokatiivne hoiak, ta oli kõigile koheselt ebameeldiv ja ta oli kõigist vist ebaintelligentseim teadusliku taibu poolest. Ta oli aga siiski rebaselikult kaval ja tast oli ääretult palju kasu kõigile. Peategelane ütles pärast esimest kohtumist, et ta ei taha teda enam kunagi näha, järgmisel kokkusaamisel võtsid nad juba drinke ja jagasid teineteisele kiidusõnu.
Ülejäänud tegelased olid suht suvalised, a Da Shi jäi nende kõrval natuke meelde. Seepärast jäägu selline kiitus/laitus - üks täitsa okei karakter on ka seas.
- Kirjutusstiil. Kui näete kiidusõnu siin-seal ja igal pool, siis teadke, et see aspekt on jäetud mainimata.
- Puudub veenev Võõras. Lääne ulmes on Arthur C Clarke kirjutanud Võõra teemal mitu romaani, tema romaanis "Kohtumine Ramaga" on näiteks lõpuni lahendamata see, millised need võõrolendid üldse olla võiks. "Kosmoseodüsseia 2001" pmst ainult selle küsimusega tegelebki.
Vendadel Strugatskidel on samuti Võõraga suhtlemise võimatus üks loomingut kandvaid motiive.
Hoopis teist evolutsioonilist liini pidi arenenud intelligentne olend kannab endas hoopis teisi väärtusi ja lähtub teistsugustest standarditest. Kui juba meie väikese planeedi peal on variantsioonid selles küsimuses tohutud, siis annabki tõeline tulnukolend võimaluse küsida: mis on üldse kosmiliselt universaalne?
Siin selliste küsimustega ei tegeleta. Tekkis lausa üks silmi pööritama panev moment. See vast ei spoili suurt midagi: kui peategelased saavad teada, et tulnukatel on juba aastakümneid üks teatav kohalolek Maal (täpsustesse ei hakka laskuma), saavad nad kõik ühe neljasõnalise teate.
See on: "You are all bugs!"
Tulnukatelt inimestele üks lasteaia tasemel solvang.
Tähendab, see solvang oli natuke läbimõeldum - küsimus on ka evolutsioonilises vahes, tulnukad on kaugemale arenenud ja tehnoloogia on neil vägevam jne, aga siiski. Pani muigama.
Monday, August 31, 2015
Patrick Modiano "Et sa ära ei eksiks"
Mehele helistatakse, öeldakse, et ta aadressivihik või -raamat oli rongijaamas maha kukkunud. Saaks äkki kokku.
Kokku saades küsib helistaja ühe numbri kohta.
Sellest saab alguse müsteeriumi lahendamine - mis värk on selle numbriga, mille kohta ta isegi suurt midagi ei mäleta ja mis on ilmselt kõige vanem number tema vihikus?
Lugu liigub tema lapsepõlve ja mujalegi. Mäluradadel jõuab aina uute küsimusteni, kuni lõpuks...
Järelsõna kirjutaja ütleb, et "lõpetamatuse tunne" on sõnapaar, millega võiks seda raamatut kirjeldada.
Mis ei tähenda, et asi jääks ripakile. Lihtsalt - iga uus avastus tekitab uusi küsimusi ja...
Ma'i tea, ei tea seda hinnata ega laita. See raamat... oli. Ilma suurtäheta. Ei haakunud õieti millegagi. Mida on tobe öelda, sest avalehekülgedel pihta hakkav müsteerium on piisavalt uudishimu ärgitav, et tahtsin kohe edasi lugeda. Ja kuskilt tuli huvi jätkata lugemist, kihutada aina edasi.
Mitte et see olnuks õieti kihutamise raamat. Kuskil pidanuks ehk pausi tegema. Tahtsin näha, kas saan vaba tunniga see sada lehekülge loetud. Ja sai. Paljusid raamatuid ei saaks, aga seda sai. Võib-olla jäi sealjuures sisseelamisvõimest väheks...? Tempo oleks mõtlikult ja uudishimulikult aeglustunud, kui raamat oleks sügavamalt kõnetanud. Hing peatab silmad ja laseb lõikusid taas läbi elada, kinni pidada haaravatel lõikudel - mul aga ei tekkinud sellist momenti.
Väike märksõnade loetelu: mälestused, kõigi minevikumärksõnade hajuvus, intelligentne detektiivromaan, üksilduse ja eraldiolekusoovi elemendid ja... teatav ebamaisus.
Intelligentse detektiiviromaani element meenutas kuidagi Paul Austeri "New Yorgi triloogiat". Ka selline detektiivlemine, pidev triivimine lahenduste suunas, mis ei vii rahulduseni.
Samas oli kuidagi mingi ähmane Camus'-aimus. Tabas korraks mõte, et nagu Camus - ja kohe küsisin endalt, et mille poolest. Sest see seos polnud ilmne. See oli lihtsalt üleüldine taju vist...
Üksindust hindav tegelane ja napisõnaline, täpne stiil. Tegevus ja tegutsemine mõjub peaaegu liiasena, aga teisiti ka ei saa, ära võiks teha - ja see tegutsemine ei vii lõpetatuseni. See saab läbi, kuid jääb kuidagi rippuma.
Kirjutuslaadis võib mälestuste hajuvuse ja kogemuste ebausaldusväärsuse tõttu osutada ka hoopis Proustile. Ütleme siis, et prantslaslik stiil.
Ühesõnaga, paneb veits õlgu kehitama. Nagu olnuks haarav või uudishimu ärgitav, aga samas ei haakunud minu iseloomu või huvidega. Nagu olnuks intelligentne ja mõtlemapanev, aga ei ärgitanud teose ideedest ennast otsima.
A võib-olla piirduks siis kokkuvõttega, et stiil on suurepärane (põnev lugeda ja kunstiliselt rahuldav), aga mõtted polnud need, mis minus kuidagi helisema löönuks. Võib-olla jälle autori kõrvalisem teos mõne olulisema kõrval? Natuke jäi selline tunne.
Ja ühtlasi mõtlesin, et see raamat oleks akadeemikule hea materjal - lugedes vaimustust ei tekita, aga sisaldab ideid küll, mida oleks viisakas käsitleda akadeemiliselt, nagu jutustaja usaldusväärsus ja mineviku kaduvus, seotus olevikuga jne. Kas või asjaolu, et kõik tegelased olid pmst lõiganud oma sidemed minevikuga, muutes oma nime. See on raamat, millest peetav akadeemiline ettekanne oleks huvitav - ja selle järel raamatu lugemine oleks ehk rahuldustpakkuvam. Mul vist pole neid vajaminevaid teoreetilisi teadmisi, et Modiano tekstiteekonda kogu täiuses nautida.
Kuid mõni mõtisklus mulle siiski meeldis. Lihtsalt, tõega ja teosele au andes. Just üksindusihalusest kantud mõtisklused. Kohad, kus ta mõtles: kas ikka maksab ennast sellesse köita? Ta oli nagu valesse kohta sattunud, jaburasse olukorda sattunud, ja ta kohati tundis selle suhtes irooniat. Neid lausejuppe võiks siia ka ümber kirjutada, a raamat jäi lugemistuppa.
Kokku saades küsib helistaja ühe numbri kohta.
Sellest saab alguse müsteeriumi lahendamine - mis värk on selle numbriga, mille kohta ta isegi suurt midagi ei mäleta ja mis on ilmselt kõige vanem number tema vihikus?
Lugu liigub tema lapsepõlve ja mujalegi. Mäluradadel jõuab aina uute küsimusteni, kuni lõpuks...
Järelsõna kirjutaja ütleb, et "lõpetamatuse tunne" on sõnapaar, millega võiks seda raamatut kirjeldada.
Mis ei tähenda, et asi jääks ripakile. Lihtsalt - iga uus avastus tekitab uusi küsimusi ja...
Ma'i tea, ei tea seda hinnata ega laita. See raamat... oli. Ilma suurtäheta. Ei haakunud õieti millegagi. Mida on tobe öelda, sest avalehekülgedel pihta hakkav müsteerium on piisavalt uudishimu ärgitav, et tahtsin kohe edasi lugeda. Ja kuskilt tuli huvi jätkata lugemist, kihutada aina edasi.
Mitte et see olnuks õieti kihutamise raamat. Kuskil pidanuks ehk pausi tegema. Tahtsin näha, kas saan vaba tunniga see sada lehekülge loetud. Ja sai. Paljusid raamatuid ei saaks, aga seda sai. Võib-olla jäi sealjuures sisseelamisvõimest väheks...? Tempo oleks mõtlikult ja uudishimulikult aeglustunud, kui raamat oleks sügavamalt kõnetanud. Hing peatab silmad ja laseb lõikusid taas läbi elada, kinni pidada haaravatel lõikudel - mul aga ei tekkinud sellist momenti.
Väike märksõnade loetelu: mälestused, kõigi minevikumärksõnade hajuvus, intelligentne detektiivromaan, üksilduse ja eraldiolekusoovi elemendid ja... teatav ebamaisus.
Intelligentse detektiiviromaani element meenutas kuidagi Paul Austeri "New Yorgi triloogiat". Ka selline detektiivlemine, pidev triivimine lahenduste suunas, mis ei vii rahulduseni.
Samas oli kuidagi mingi ähmane Camus'-aimus. Tabas korraks mõte, et nagu Camus - ja kohe küsisin endalt, et mille poolest. Sest see seos polnud ilmne. See oli lihtsalt üleüldine taju vist...
Üksindust hindav tegelane ja napisõnaline, täpne stiil. Tegevus ja tegutsemine mõjub peaaegu liiasena, aga teisiti ka ei saa, ära võiks teha - ja see tegutsemine ei vii lõpetatuseni. See saab läbi, kuid jääb kuidagi rippuma.
Kirjutuslaadis võib mälestuste hajuvuse ja kogemuste ebausaldusväärsuse tõttu osutada ka hoopis Proustile. Ütleme siis, et prantslaslik stiil.
Ühesõnaga, paneb veits õlgu kehitama. Nagu olnuks haarav või uudishimu ärgitav, aga samas ei haakunud minu iseloomu või huvidega. Nagu olnuks intelligentne ja mõtlemapanev, aga ei ärgitanud teose ideedest ennast otsima.
A võib-olla piirduks siis kokkuvõttega, et stiil on suurepärane (põnev lugeda ja kunstiliselt rahuldav), aga mõtted polnud need, mis minus kuidagi helisema löönuks. Võib-olla jälle autori kõrvalisem teos mõne olulisema kõrval? Natuke jäi selline tunne.
Ja ühtlasi mõtlesin, et see raamat oleks akadeemikule hea materjal - lugedes vaimustust ei tekita, aga sisaldab ideid küll, mida oleks viisakas käsitleda akadeemiliselt, nagu jutustaja usaldusväärsus ja mineviku kaduvus, seotus olevikuga jne. Kas või asjaolu, et kõik tegelased olid pmst lõiganud oma sidemed minevikuga, muutes oma nime. See on raamat, millest peetav akadeemiline ettekanne oleks huvitav - ja selle järel raamatu lugemine oleks ehk rahuldustpakkuvam. Mul vist pole neid vajaminevaid teoreetilisi teadmisi, et Modiano tekstiteekonda kogu täiuses nautida.
Kuid mõni mõtisklus mulle siiski meeldis. Lihtsalt, tõega ja teosele au andes. Just üksindusihalusest kantud mõtisklused. Kohad, kus ta mõtles: kas ikka maksab ennast sellesse köita? Ta oli nagu valesse kohta sattunud, jaburasse olukorda sattunud, ja ta kohati tundis selle suhtes irooniat. Neid lausejuppe võiks siia ka ümber kirjutada, a raamat jäi lugemistuppa.
Sunday, August 30, 2015
Michael Moorcock "Elric Melnibonést"
7/10
Nõrgana sündinud prints on ülipalju lugev võlur. Ta justkui ei tahakski olla valitseja. Tema nõbu Yyrkoon tahab. Tolle õde tahaks, et Elric jääks ikka kuningaks.
Lugu sisaldab natuke armastust, natuke reetmist, mõnda deemonit, maailmate vahel rändamist ja saatanlikke mõõkasid.
Ausalt öeldes - keskpäraselt kirjutatud ümberjutustus mõne fantasymängu mängimisest. A sellisena niiii vahva!
Kunagi andis Anu mulle lugeda Zelazny Amberi-sarja. Ootas, et mulle meeldiks. Olin Zelazny kohta hirmus palju head kuulnud - ja pettusin, täiega. Tegelased olid üheplaanilised, dialoog oli meh, huumor oli lihtsalt mingi banaalne matšotamine (ebahuvitav teineteisele urrimine ja õuh-õuhimine, aga tegu- ja nimisõnadega).
Nüüd ma tunnen, et peaks neid üle lugema. Moorcocki pärast.
Michael Moorcocki kohta olen kuulnud palju head. Tegemist on natuke miskise Tolkieni kõverpeegliga, kus klassikalistele inglise väärtustele (valged on head, kes võidavad, yay for chaotic good) antakse oma vops - head on ambivalentsemad, asi pole nii hea-paha, maailm on kirevam ja vahel tuleb valida halva ja halvema vahel.
Lõpuks lugema hakates on näha, et see on küll tõsi - see kõik on siin olemas.
Aga ühtlasi on kirjanduslik tase suht... noh.
Ma ootasin midagi palju tugevamat, kuivõrd Moorcockist ja Ballardist ja kellest veel on räägitud kui ulmekirjanduse (Briti) Uue Laine kirjanikest. Ulmekirjanduse modernismiperiood, metafiktsionaalsus jne. A ilmselt oli Moorcock pigem võimas esseist ja toimetaja. Sest kirjanikuna on ta ikka päris kohutav.
Tähendab, kui aus olla, siis kirjanduslikku taset mõõdan ma vahetevahel dialoogi järgi. Ja see oli küll täiesti värvingutevaene tegevuse väljarääkimine ja loo edasikulgemine. See polnud nauditav dialoog, see oli lihtsalt peategelane-ja-paha-kohtuvad-ja-mölisevad-nats-ja-võitlevad-dialoog. Või banaalne ohuaimusega vestlus oma armastatuga. Ma ei hakka ümber kirjutama, seda võiks lausa pidada mõnitusväärselt kesiseks. Sellisel tasemel dialoog jätab mulje, nagu autor lihtsalt ei oskaks.
AGA - kõik muu oli üsna nauditav. See on täielik Joe Abercrombie vastand - seal ei viitsinud lugeda (kohutavat) introspektsiooni, siinpuhul aga võinuks pmst kogu dialoogi diagonaalis lugeda. Ülejäänu seevastu polnud kah eriliselt värvikirev ega peenetundeline, aga huvitavaimad elemendid olid põnevaks kirjutatud.
Need tuumsed ideed, mis teksti põnevaks teha võiks, olid siin olemas. Neid ideid oli ka huvitav lugeda. Ja seetõttu polnud ajast kahju. Sellest ei saanud kirjanduslikku elamust, aga see lasi nautida loodud maailma ja sellisena oli selle romaanikese väärtus milleski muus kui lihtsalt sõnanaudingulises elamuslikkuses. See oli fantaasialennu tore trajektoor, ilma mingi kirjandusliku liiglihata.
See oli täpselt nagu loeks mõnda D&D mängu üleskirjutust. Ja ma tunnen, et siin on palju rakendamata potentsiaali. Mõni hea kirjanik teeks sellest päris huvitava teose. Kuid sellise mõnusa fantaasiaseiklusliku vihikuna oli see raamatuke tore. Heroes of Might and Magicu mängimise asemel näiteks lugeda üht Elricu-raamatut - miks ka mitte? Umbes-täpselt sama rikastav.
Selline raamat.
Ja neid on veel neli osa, :). Neid võib niimoodi lugeda küll. Sirvida puhkehetkedel maiuspalaks. Sest üleni nauditav oli ta küll.
NB!
Mängukirjelduse kommentaar võib mõjuda ülekohtusena, sest Moorcock kirjutas selle enne seda, kui loodi Dungeons and Dragons. Moorcock ja tema Elric inspireerisid D&D-loojaid, Elric polnud selle produkt.
Vahest võiks siis öelda, et siit raamatust saab ära näha, kust tuli see algne inspiratsioonisäde.
Sain selle raamatu ulmefännide kogunemiselt, ostsin Diana Ostratilt. A nüüd mõtlen, et kui D&D- või fantasy-raamatute peale teema läks, võinuksin ka võtta ühe või rohkem Drizz'ti-raamatuid. Äh, rong on läinud.
(Ja noh, milleks on raamatukogud.)
Nõrgana sündinud prints on ülipalju lugev võlur. Ta justkui ei tahakski olla valitseja. Tema nõbu Yyrkoon tahab. Tolle õde tahaks, et Elric jääks ikka kuningaks.
Lugu sisaldab natuke armastust, natuke reetmist, mõnda deemonit, maailmate vahel rändamist ja saatanlikke mõõkasid.
Ausalt öeldes - keskpäraselt kirjutatud ümberjutustus mõne fantasymängu mängimisest. A sellisena niiii vahva!
Kunagi andis Anu mulle lugeda Zelazny Amberi-sarja. Ootas, et mulle meeldiks. Olin Zelazny kohta hirmus palju head kuulnud - ja pettusin, täiega. Tegelased olid üheplaanilised, dialoog oli meh, huumor oli lihtsalt mingi banaalne matšotamine (ebahuvitav teineteisele urrimine ja õuh-õuhimine, aga tegu- ja nimisõnadega).
Nüüd ma tunnen, et peaks neid üle lugema. Moorcocki pärast.
Michael Moorcocki kohta olen kuulnud palju head. Tegemist on natuke miskise Tolkieni kõverpeegliga, kus klassikalistele inglise väärtustele (valged on head, kes võidavad, yay for chaotic good) antakse oma vops - head on ambivalentsemad, asi pole nii hea-paha, maailm on kirevam ja vahel tuleb valida halva ja halvema vahel.
Lõpuks lugema hakates on näha, et see on küll tõsi - see kõik on siin olemas.
Aga ühtlasi on kirjanduslik tase suht... noh.
Ma ootasin midagi palju tugevamat, kuivõrd Moorcockist ja Ballardist ja kellest veel on räägitud kui ulmekirjanduse (Briti) Uue Laine kirjanikest. Ulmekirjanduse modernismiperiood, metafiktsionaalsus jne. A ilmselt oli Moorcock pigem võimas esseist ja toimetaja. Sest kirjanikuna on ta ikka päris kohutav.
Tähendab, kui aus olla, siis kirjanduslikku taset mõõdan ma vahetevahel dialoogi järgi. Ja see oli küll täiesti värvingutevaene tegevuse väljarääkimine ja loo edasikulgemine. See polnud nauditav dialoog, see oli lihtsalt peategelane-ja-paha-kohtuvad-ja-mölisevad-nats-ja-võitlevad-dialoog. Või banaalne ohuaimusega vestlus oma armastatuga. Ma ei hakka ümber kirjutama, seda võiks lausa pidada mõnitusväärselt kesiseks. Sellisel tasemel dialoog jätab mulje, nagu autor lihtsalt ei oskaks.
AGA - kõik muu oli üsna nauditav. See on täielik Joe Abercrombie vastand - seal ei viitsinud lugeda (kohutavat) introspektsiooni, siinpuhul aga võinuks pmst kogu dialoogi diagonaalis lugeda. Ülejäänu seevastu polnud kah eriliselt värvikirev ega peenetundeline, aga huvitavaimad elemendid olid põnevaks kirjutatud.
Need tuumsed ideed, mis teksti põnevaks teha võiks, olid siin olemas. Neid ideid oli ka huvitav lugeda. Ja seetõttu polnud ajast kahju. Sellest ei saanud kirjanduslikku elamust, aga see lasi nautida loodud maailma ja sellisena oli selle romaanikese väärtus milleski muus kui lihtsalt sõnanaudingulises elamuslikkuses. See oli fantaasialennu tore trajektoor, ilma mingi kirjandusliku liiglihata.
See oli täpselt nagu loeks mõnda D&D mängu üleskirjutust. Ja ma tunnen, et siin on palju rakendamata potentsiaali. Mõni hea kirjanik teeks sellest päris huvitava teose. Kuid sellise mõnusa fantaasiaseiklusliku vihikuna oli see raamatuke tore. Heroes of Might and Magicu mängimise asemel näiteks lugeda üht Elricu-raamatut - miks ka mitte? Umbes-täpselt sama rikastav.
Selline raamat.
Ja neid on veel neli osa, :). Neid võib niimoodi lugeda küll. Sirvida puhkehetkedel maiuspalaks. Sest üleni nauditav oli ta küll.
NB!
Mängukirjelduse kommentaar võib mõjuda ülekohtusena, sest Moorcock kirjutas selle enne seda, kui loodi Dungeons and Dragons. Moorcock ja tema Elric inspireerisid D&D-loojaid, Elric polnud selle produkt.
Vahest võiks siis öelda, et siit raamatust saab ära näha, kust tuli see algne inspiratsioonisäde.
Sain selle raamatu ulmefännide kogunemiselt, ostsin Diana Ostratilt. A nüüd mõtlen, et kui D&D- või fantasy-raamatute peale teema läks, võinuksin ka võtta ühe või rohkem Drizz'ti-raamatuid. Äh, rong on läinud.
(Ja noh, milleks on raamatukogud.)
Richard Bach "Maria hüpnotiseerimine"
5/10
Lennuinstruktor aitab ühel naisel teha hädamaandumist raadio teel. Naine hiljem kommenteerib ajakirjandusele: ta hüpnotiseeris mu!
See väide rabab meest ja sunnib teda mõtlema hüpnotiseerimise olemuse üle. Ta kohtub ühe hüpnotiseerija abikaasaga, kes aitab neid mõtteid lahti harutada.
Tegemist on sellise väga-väga vaese mehe Paulo Coelhoga. No ikka väga vaese. Pseudofilosoofiat teiste hüpnotiseerimisest, enesesugestioonist, maailma kujundamisest väikeste omaksvõetud veendumuste abiga ja surematu hinge / sureliku keha suhtest ja see kõik mähitud näidismaterjaliks mõeldud proosasse.
Pidevalt rõhutati, et kokkusattumusi pole olemas - kogu maailm koosneb enesehüpnoosist. Ja näiteks see, kui ta võtab mingi ülisuvalise raamatu ja ülisuvalise lehekülje lahti ja see jätkab tema eelnevat arutluskäiku - seegi on enesehüpnoosiga seonduv saatus. Mitte autori poolt kohmakalt esilemanatud kokkusattumus. Kindlasti mitte seda.
Võtsin ainult seepärast, et Jo Waltoni "Among Others" mõjus lugemist innustavalt. See oli väike eksperiment juhulugemise vallas. Söögipausi ajal käisin raamatupoest läbi. Kõht polnud väga tühi, nii et mõtlesin söögipeenraha eest mingi klade võtta. Sain allahinnatud raamatute nurgast.
Oleksin pidanud võtma Jim Ollinovski "Aeroplaani esimesest silmapilgust".
Tagakaanel oli öeldud, et Richard Bach on kultuskirjaniku staatuses eelkõige mingi kuulsa teose autorina. Ma tolle teose nime ei mäleta, oli mingi... Ja noh, ikka annad võimaluse one-hit-wonderi kõrvalproduktidele.
Siuke ladusalt kirjutatud suvalisus, aega eriti ei raisanud. Parema süžee puhul võinuks täitsa hea raamat olla. Nüüd on, mida aimata ta tollest hitt-teosest.
Lennuinstruktor aitab ühel naisel teha hädamaandumist raadio teel. Naine hiljem kommenteerib ajakirjandusele: ta hüpnotiseeris mu!
See väide rabab meest ja sunnib teda mõtlema hüpnotiseerimise olemuse üle. Ta kohtub ühe hüpnotiseerija abikaasaga, kes aitab neid mõtteid lahti harutada.
Tegemist on sellise väga-väga vaese mehe Paulo Coelhoga. No ikka väga vaese. Pseudofilosoofiat teiste hüpnotiseerimisest, enesesugestioonist, maailma kujundamisest väikeste omaksvõetud veendumuste abiga ja surematu hinge / sureliku keha suhtest ja see kõik mähitud näidismaterjaliks mõeldud proosasse.
Pidevalt rõhutati, et kokkusattumusi pole olemas - kogu maailm koosneb enesehüpnoosist. Ja näiteks see, kui ta võtab mingi ülisuvalise raamatu ja ülisuvalise lehekülje lahti ja see jätkab tema eelnevat arutluskäiku - seegi on enesehüpnoosiga seonduv saatus. Mitte autori poolt kohmakalt esilemanatud kokkusattumus. Kindlasti mitte seda.
Võtsin ainult seepärast, et Jo Waltoni "Among Others" mõjus lugemist innustavalt. See oli väike eksperiment juhulugemise vallas. Söögipausi ajal käisin raamatupoest läbi. Kõht polnud väga tühi, nii et mõtlesin söögipeenraha eest mingi klade võtta. Sain allahinnatud raamatute nurgast.
Oleksin pidanud võtma Jim Ollinovski "Aeroplaani esimesest silmapilgust".
Tagakaanel oli öeldud, et Richard Bach on kultuskirjaniku staatuses eelkõige mingi kuulsa teose autorina. Ma tolle teose nime ei mäleta, oli mingi... Ja noh, ikka annad võimaluse one-hit-wonderi kõrvalproduktidele.
Siuke ladusalt kirjutatud suvalisus, aega eriti ei raisanud. Parema süžee puhul võinuks täitsa hea raamat olla. Nüüd on, mida aimata ta tollest hitt-teosest.
Monday, August 24, 2015
Jo Walton "Among Others"
8/10
Võlukunsti oskav tüdruk läheb internaatkooli...
Teate, selline kokkuvõte kõlab jamalt.
A auhindasid ta sai ja uudishimu tekkis.
Või noh, mitte lihtsalt auhindade saamisest. Ma ei võta raamatuid mitte selle alusel, et "oh, see sai Hugo, selle ma võtan. See ei saanud, seda ei loe ma kunagi". Mõnikord lihtsalt tekib mingi positiivne foon teose ümber ja siis tahaks ikkagi tutvuda sellega.
Väga soovitan seda romaani - see on väga isiklik ja poeb ka naha alla. Mingi hetk ma tajusin, et seda raamatut tahaks lausa tõlkida. Korraks tekkis selline kiindumus raamatu suhtes, et tahtsin temaga korraks sellisesse intiimsusesse astuda. Või mis "korraks", pigemini et tahtsin end täielikult pühendada selle raamatuga tutvumisele, et seda inimestele tutvustada.
See tunne läks küll üle, aga selle tunde tekkimine on märk üsna erilisest kokkupuutest raamatuga.
Kuskil räägiti sellest kui harrypotterliku "tavamaailma poiss läheb VÕLUKOOLI"-stoori pahupidi pööramisest. Ja ma siis ootasin kah, et tegemist on looga võlurineiust, kes läheb mittemaagilisse kohta ja kuidas ta seal hakkama saab.
Selline reklaamlause sobib kirjastajatele, selliste väidetega müüb raamatut väga kenasti. "Among Others" on midagi hoopis teistsugust mu arust. See on veidi Roald Dahli "Matilda" moodi. Või Beagle'i "Viimase ükssarviku" moodi. Mingi selline vahepealsus on seal sees, mida on raske reklaamida.
Ta mõjub isikliku romaanina - ja eks ta olegi ühe tüdruku päevik umbes ühe aasta jooksul. See tüdruk kirjutab emast-isast. Kirjutab internaatkoolist. On seitsmekümnendad, nii et kirjutab ka klassiühiskonnast Inglismaal.
A ühtlasi kirjutab ta haldjatest tema kodukohas Walesis.
Maagia pole särtsuv ja paukuv, vaid eitatav ja kokkusattumuslik. Näiliselt kokkusattumustest koosnev. Ja sellisena mõjub väga inimlikult. Maagia selles raamatus on selline, et kui ta sirutab käe välja ja soovib, et roos langeks ta kätte, siis see langebki - aga ainult seepärast, et kuskil keegi viskas mingi roosi aknast välja temasse mittepuutuvatel asjaoludel (tüli kellegagi, roos lendas aknast välja, mida iganes). Ja see näeb välja nagu kokkusattumus, aga see roos poleks langenud, kui ta poleks seda loitsinud.
Nii et see maagia on kuidagi minevikku tagasiulatuv põhjus-tagajärgede suhe, mis poleks teostunud, kui ta poleks seda teinud.
Mis ei tee sellest õigupoolest tavapärase maagia, vaid väljanõutud kokkusattumuse. Mitte "nõiutud", vaid "nõutud".
Natuke oli muudki - aga see maagia muutus kuidagi inimlikuks. Ja peaaegu et käegakatsutavaks.
Tahaks öelda, et igapäevane nõiakunst, aga ei hakka sellist ühenduslüli tekitama, olemata toda raamatut lugenud. Aga kunagi kindlasti - olen liiga kiitvaid sõnu kuulnud Triinu Mereselt tolle kohta, et selle lugemisest hoiduda.
Kõige paeluvam oli selle raamatu juures aga see, et peategelane luges. Tohutult, vohmides, ahmides. Kuus raamatut võttis nädalaks ja põdes, et mida ta seitsmendal päeval loeb. Nentides, et tal on tohutult vaba aega ja seega võimalust nii palju lugeda.
Näis, et oleks tehtav, kui loeks üle 100 lk tunnis ja loeks 3 tundi päevas. Kuidas oleks üle 100 lk tunnis lugeda... ja pidevalt, raugematu huviga? Ja kuidas oleks avardada oma lugemismaailma sedavõrd massiivselt - see oleks mulle kuu aja lugemisvara, ja iga nädal...
Mõttetud mõtted, aga tekitasid mingit huvitavat elevust. Lugemise teemaline lugemine erutas vist enim selle raamatu juures. Huvitav oli kellelegi kaasa elada, kui ta sai mingi eriliselt meelierutava raamatu.
Huvitav oli märgata, et see oli üks element tema juures, mida oli huvitav kadestada. Tavaliselt on Mary Sue'd need, kes suudavad paremini võluda kui keegi teine (Gryffindori tuleb uus õpilane, kes üllataval kombel on KÕIKIDE ainete KÕIGE parem õpilane!) või midagi ja no siingi pole talle võlumises võrdset (sest keegi teine pmst ei tea sellest eriti midagi),
või on peategelane mingi põhjendamatult võitmatu mõõgavõitleja, tõeline kunstnik terariistadega ja ikkagi kuidagi minategelane,
ühesõnaga, Mary Sue'd on tavaliselt tibake overpowered ülejäänud tegelaskonna või maailma suhtes või lugeja suhtes ja see viib nad tegelastena balansist välja,
aga siinkohal olid just peategelase intensiivne lugemine ja massiivne lugemus see, mis teda natuke ka kadestama panid. Ja mõjusid sellise naaatu-natukene liiga ülepingutatud elemendina peategelase võimete väljamõtlemisel.
Kuid see oligi vist eesmärk - luua karakter, kelle lugemisharjumust ja lugemust oleks võimalik kadestada. Tema suhet raamatutega. Need olid palju huvitavamad tegelased kui tema kaaskodanikud ja seegi oli ilmselt eesmärk.
Huvitav lugemisvaimustuse teemaline raamat.
Võlukunsti oskav tüdruk läheb internaatkooli...
Teate, selline kokkuvõte kõlab jamalt.
A auhindasid ta sai ja uudishimu tekkis.
Või noh, mitte lihtsalt auhindade saamisest. Ma ei võta raamatuid mitte selle alusel, et "oh, see sai Hugo, selle ma võtan. See ei saanud, seda ei loe ma kunagi". Mõnikord lihtsalt tekib mingi positiivne foon teose ümber ja siis tahaks ikkagi tutvuda sellega.
Väga soovitan seda romaani - see on väga isiklik ja poeb ka naha alla. Mingi hetk ma tajusin, et seda raamatut tahaks lausa tõlkida. Korraks tekkis selline kiindumus raamatu suhtes, et tahtsin temaga korraks sellisesse intiimsusesse astuda. Või mis "korraks", pigemini et tahtsin end täielikult pühendada selle raamatuga tutvumisele, et seda inimestele tutvustada.
See tunne läks küll üle, aga selle tunde tekkimine on märk üsna erilisest kokkupuutest raamatuga.
Kuskil räägiti sellest kui harrypotterliku "tavamaailma poiss läheb VÕLUKOOLI"-stoori pahupidi pööramisest. Ja ma siis ootasin kah, et tegemist on looga võlurineiust, kes läheb mittemaagilisse kohta ja kuidas ta seal hakkama saab.
Selline reklaamlause sobib kirjastajatele, selliste väidetega müüb raamatut väga kenasti. "Among Others" on midagi hoopis teistsugust mu arust. See on veidi Roald Dahli "Matilda" moodi. Või Beagle'i "Viimase ükssarviku" moodi. Mingi selline vahepealsus on seal sees, mida on raske reklaamida.
Ta mõjub isikliku romaanina - ja eks ta olegi ühe tüdruku päevik umbes ühe aasta jooksul. See tüdruk kirjutab emast-isast. Kirjutab internaatkoolist. On seitsmekümnendad, nii et kirjutab ka klassiühiskonnast Inglismaal.
A ühtlasi kirjutab ta haldjatest tema kodukohas Walesis.
Maagia pole särtsuv ja paukuv, vaid eitatav ja kokkusattumuslik. Näiliselt kokkusattumustest koosnev. Ja sellisena mõjub väga inimlikult. Maagia selles raamatus on selline, et kui ta sirutab käe välja ja soovib, et roos langeks ta kätte, siis see langebki - aga ainult seepärast, et kuskil keegi viskas mingi roosi aknast välja temasse mittepuutuvatel asjaoludel (tüli kellegagi, roos lendas aknast välja, mida iganes). Ja see näeb välja nagu kokkusattumus, aga see roos poleks langenud, kui ta poleks seda loitsinud.
Nii et see maagia on kuidagi minevikku tagasiulatuv põhjus-tagajärgede suhe, mis poleks teostunud, kui ta poleks seda teinud.
Mis ei tee sellest õigupoolest tavapärase maagia, vaid väljanõutud kokkusattumuse. Mitte "nõiutud", vaid "nõutud".
Natuke oli muudki - aga see maagia muutus kuidagi inimlikuks. Ja peaaegu et käegakatsutavaks.
Tahaks öelda, et igapäevane nõiakunst, aga ei hakka sellist ühenduslüli tekitama, olemata toda raamatut lugenud. Aga kunagi kindlasti - olen liiga kiitvaid sõnu kuulnud Triinu Mereselt tolle kohta, et selle lugemisest hoiduda.
Kõige paeluvam oli selle raamatu juures aga see, et peategelane luges. Tohutult, vohmides, ahmides. Kuus raamatut võttis nädalaks ja põdes, et mida ta seitsmendal päeval loeb. Nentides, et tal on tohutult vaba aega ja seega võimalust nii palju lugeda.
Näis, et oleks tehtav, kui loeks üle 100 lk tunnis ja loeks 3 tundi päevas. Kuidas oleks üle 100 lk tunnis lugeda... ja pidevalt, raugematu huviga? Ja kuidas oleks avardada oma lugemismaailma sedavõrd massiivselt - see oleks mulle kuu aja lugemisvara, ja iga nädal...
Mõttetud mõtted, aga tekitasid mingit huvitavat elevust. Lugemise teemaline lugemine erutas vist enim selle raamatu juures. Huvitav oli kellelegi kaasa elada, kui ta sai mingi eriliselt meelierutava raamatu.
Huvitav oli märgata, et see oli üks element tema juures, mida oli huvitav kadestada. Tavaliselt on Mary Sue'd need, kes suudavad paremini võluda kui keegi teine (Gryffindori tuleb uus õpilane, kes üllataval kombel on KÕIKIDE ainete KÕIGE parem õpilane!) või midagi ja no siingi pole talle võlumises võrdset (sest keegi teine pmst ei tea sellest eriti midagi),
või on peategelane mingi põhjendamatult võitmatu mõõgavõitleja, tõeline kunstnik terariistadega ja ikkagi kuidagi minategelane,
ühesõnaga, Mary Sue'd on tavaliselt tibake overpowered ülejäänud tegelaskonna või maailma suhtes või lugeja suhtes ja see viib nad tegelastena balansist välja,
aga siinkohal olid just peategelase intensiivne lugemine ja massiivne lugemus see, mis teda natuke ka kadestama panid. Ja mõjusid sellise naaatu-natukene liiga ülepingutatud elemendina peategelase võimete väljamõtlemisel.
Kuid see oligi vist eesmärk - luua karakter, kelle lugemisharjumust ja lugemust oleks võimalik kadestada. Tema suhet raamatutega. Need olid palju huvitavamad tegelased kui tema kaaskodanikud ja seegi oli ilmselt eesmärk.
Huvitav lugemisvaimustuse teemaline raamat.
Subscribe to:
Posts (Atom)