7/10
Fantasy-maailmas, milles puuduvad inimesed, a on haldjad ja goblinid (härjapõlvlased?), surevad ühes lennuõnnetuses haldjakeiser ja kolm troonipärijat. Uueks keisriks saab poiss, kellega keegi polnud arvestanud - poolhaldjas, poolgoblin, põlatud ja keisririigi pärapõrgusse elama saadetud prints.
Raamatus räägitakse 18-aastase nolgi esimesest keisriaastast ja kõigist hädadest, mis tema ette kerkivad.
Punktid, mis pigem laiduväärsed:
fantasy-maailm makrotasandil - tibake steampunkilik fantasy, milles on keisrid ja õhulaevad. Kuid eelkõige on haldjaimpeeriumi snoobilikkus ja goblinite lõunamaid meenutav laadna lahedus. Järgedes saab ilmselt rohkem juttu olema barbaritest, kes elavad... uh, oli see põhjas või lõunas? Mulle pole see lugedes eriti tähtis. No on ka mingid barbarid.
Laiduväärt seetõttu, et maailm ei tekita iseenesest huvi. Mingid barbarid, mingi goblini- ja mingi haldjaimpeerium - selles maakaardis pole midagi, mis iseenesest huvi tekitaks.
Ja steampunk on üldiselt üleni põnev nähtus. See on maagia ja tehnoloogia põimumine eklektilisel moel, masinavärkide ja aurusuitsude ja vähese loitsimise kombineerimisel tekkiv stiil ja tunnetus. See on miski, mis vajaks väljamaalimist. See ei kerki silme ette üksikute viidete abil - ei tekkinud tunnetust steampunkist seetõttu, et keiser suri õhulaevaõnnetuses, kui ta võinuks surra laevaõnnetuses. Või sellest, et kirjad saadetakse pneumaatiliselt ja mitte ei saadeta tuvidega.
Aurupunk on siin dekoratiivne element, milles kõik jäetakse aurupunki teadva lugeja kujutlusvõime hooleks. Ma aga tahaks väheke rohkem sõnavahtu oma aurupunki. See võib olla isiklik eelistus - aga kuna aurupunk on sedavõrd kirev ja kirju nähtus, siis ma arvan, et lakoonilisus ja viitamine lihtsalt ei toimi aurupungi puhul.
Viimaks laidan tegelaste nimede ühtelangevust. Ce-miski ja mõtled, kes see kurat nüüd on. Kas ta on naine, kas ta on mees. Tuleb ikkagi alustada raamatu tagakaane avamisest ja väikese õpetuse abiga süsteemi selgekssaamisest - kui on siuke-siuke silp lõpus, siis on tegemist naisega. Kui siuke-siuke, siis mehega. Jne.
Kõigil seda probleemi vast pole ja ega see lõplikult lugemist pärsi - kõik on lõpuks väljaloetav, vestluse jooksul saab kõik selgeks, mingit ambivalentsust autor siin taga ei aja -, a lihtsalt ebamugav veidi.
Kindlasti kiiduväärt:
fantasy-maailm mikrotasandil. Temale lähima aukaardi peaaegu jaapanipärane autunne. Kellest üks sooritab ka revethorani - tseremoniaalse enesetapu -, mis eriti seppuku moodi tundus olevat mu meelest. Ja muud toredat.
Ja kõige kiiduväärsem on ikkagi see, et on ikkagi tajuda, et kõik huvitav toimib eemal peategelasest. Väljaspool teda ennast. Lugeja saab huvitavatest lugudest aimu teiste tegelaste kirjade või tegevuse kaudu - mingid hoopis teised romaanid aimuvad taustal -, aga lugeja peab selle asemel kümnete lehekülgede jagu lugema hoopis peategelase põdemise kohta sellepärast, kas ta käitumine vastab igas küsimuses etiketile ja millise mulje ta teistele jätab.
Veider on nimetada seda kiidusõnadega, aga seepärast siiski, et huvitav on näha tema ümber tekkivaid klassikalisi romaane - ja tajuda nende romaanide eristumist käesolevast raamatust, noore keisri enda loost.
Nii nagu Banksi Kultuuri-romaanid toimivad enamjaolt väljaspool Kultuuri-utoopiat, sest seda oleks igav kirjutada ja igav lugeda, toimuvad enamjaolt fantaasiaraamatud väljaspool õukonda ja kogu kaarti maha kõmpides. Siin on aga üks raamat, mis piirdub õukonnaga. Ja kui mitte midagi muud, siis see on vähemalt vaheldus. Me näeme ära ka sellise tegelase loo.
See pole hämmastavalt uuenduslik, ka pole see rabavalt kirjutatud stiili poolest (ehkki tuleb kiituseks öelda, et ta ei väärata oma stiiliga), kuid siiski mõneti värske seetõttu, et lõpuks saab fantasymaailmaga tutvuda kuninga vaatevinklist. Või noh, keisri omast, a noh, poteito-potaaaato.
Monday, August 24, 2015
Thursday, August 13, 2015
Gillian Flynn "Gone Girl" ("Kadunud")
9/10
Mehe-naise pulma-aastapäeval läheb naine kaduma. Elutoas on jäljed mingist rüselusest. Aina rohkem asitõendeid osutab mehe süüle.
Jutustatuna algul läbi mehe silme, siis läbi naise oma (päevikukujul).
Ühe abielu lugu. Ühe moodsa abielu lugu.
See kevad võtsin kätte ja vaatasin ära kõik enda meelest olulisemad 2014. aasta filmid. Oli ka Oscari-hooaeg, nii et peamiselt oli tegu tutvumistuuriga.
Oli "Birdman" (ma väga-väga hindasin seda), oli "Boyhood" (ma väga ei hinnanud seda, aga kohutavalt laitma ei hakka, sest oli ju hea läbilõige ühest [võib-olla liigagi] tavalisest elust). Ja oli David Fincheri lavastatud "Gone Girl".
Ja viimatinimetatu oli neist kõigist ainus, mida ma olen rohkem kui korra näinud.
Don't get me wrong - teised olid hästi tehtud filmid (Birdmani "kas maagia, kas pole maagia" ning pikad kaadrid, oo, holy crap, millised kaadrid; selle kõrval siis Boyhoodi... ülitavalisus? Mäss sellise moodsa filmitrendi vastu nagu huvitavus?). Polnud mahavisatud aeg. Isegi mitte Boyhood - tuba sai selle käimise ajal täitsa korda ja nõud pestud (tähendab, ma rõhutan - see polnud just eriliselt intensiivne filmielamus). "Grand Budapest Hotel"
Aga "Gone Girl" leidis oma ainuomase koha minu sisemises filmikogemustikus.
Ja erinevalt Fincheri "Fight Clubist" on raamat siiski parem.
(Kas see tähendab siis, et "Gone Girl" on raamatuna parem kui "Fight Club"? Instinktiivselt sellega ei nõustu, seega pole põhjenduste küüsi vaja sattuda.)
Kirjutatud on ta sellises hoogsas peaaegu-et-blogilikus stiilis, mida tahaks nimetada New Yorki kirjutuseks - parajalt irooniline ja sõnaosav. See on kirjanikulik sõnaosavus, tajuda on pigem terava kui täpse sõna leidmist, mis ei mängi mitte poeesiataju peal, vaid värske kirjanduse seedimise ihal.
Kui saakski rääkida masside köitmise võtetest (peatükilõppude puändid... muud vahendid kas ei tule meelde või ei oska ma neid identifitseerida), siis ühtlasi on näha nõuet intelligentse massi järele.
Ei ole nom-nom või amps-amps 100lk/h lugemine mu arust. Tähendab, ta läheb kiiresti, sa ikka haarad seda põnevusega. Aga iga lehekülg sisaldab piisavalt informatsiooni, et nõuda tiba rahulikumat lugemist, et mitte hakata süžeeotsingul diagonaalis lugema. Vähemalt mitte juhul, kui juba tead süžeed, aga arvan, et raamat on natuke mõeldud olema sellise suhte analüüs.
Filmi nägin ma värske pilguga ja sisu teadmata. Eeldades head, ootamata kuidas. Suht tühjalt lehelt.
Raamatut lugesin juba sisu teades. Aga siiski tasus asja. Mõlemad head, mõlemad piisavalt eritabased. Mõningad laused-mõtted olid tegelaste vahel vahetusse läinud, a suht vähe. Ütlesid elukaaslane ja õde, et raamatu lõpp oli kuidagi kõhedam. Esmavaatamise järel mõjus filmi lõpp mulle kõhedamalt. Sõltub ehk sellest, kumba enne näed.
Kaks suurt kiidusõna - raamatu umbes kaks eraldi lõpulauset olid suurepärased. Nii mõnusalt kõikehõlmavat lõpulauset mäletan viimati... Asimovil? Mingi ta "Asum"... Võib-olla ka John Scalzi "Redshirts" (a seda ma spoilima ei hakka). Igatahes, natuke aiman, et kui ta ühe ära ütles, ei tahtnud ta teist pannagi, sest see võttis esimeselt lõpulauseks olemise eritabasuse. Kuid uus, viimaseks jäänud lõpulause sobis suurepäraselt. Jättis kohe tunde, et oli väga hea lõpetada sellise lausega (mõni lõpp venib ja vajub ära, peaaegu kahju lugu lõpetada, aga selline lõpp paneb rõõmsalt naeratama).
Ja teiseks,
raamatus luuakse täiesti suurepärane antagonist, kes on ühelt poolt küll peaaegu uskumatult paha, aga mõjub ühtlasi suht hämmastavalt inimlikuna. Kui pidada silmas, et "inimlikkus" on päris lai mõiste. Ta on mõistetav... mitte andestatav, mitte ei tahaks sellist tunda lähedalt, aga ta on oma sisemise loogika kohaselt täiesti põhjendatud tegelane põhjendatud seisukohtadega.
See ilmselt andis filmile omanäolise koha mu sisemises filmientsüklopeedias. Mis on igaühel olemas, aga mis tavaliselt ei saa täiendusi sellisel elamuslikul pinnal. Kas te enne loete või vaatate - endi otsus. Lugu on mõlemal juhul hea ja õigustab ennast.
Ja viimaks tahtsin mainida, et tõlge tundub olevat väga hea. Kohati laseb originaalkeel ennast aimata (ikkagi viited popkultuurile jne), aga seda peamiselt teksti enda paratamatu konteksti tõttu. Muidu on kõikjal suurepäraselt kõnekeelne, kus vaja. On näha soovi tõlkida nii, et puuduks soov haarata ingliskeelset. Emotsiooni saab siit kätte.
Kui leidsin sõna "tutkit", siis tabasin ennast küll mõttelt, et täiesti üheselt arusaadav emotsioon, aga mis see küll inglise keeles olla võis. Kuidas kõlab neil nördimusesegune "sittagi"?
Tegelt on see ju pisiasi, see "tutkit", aga üllatas tõlkevalikuna (isegi originaali teadmata) ja andis aimuse tõlkija võetud vabadustest. Anne Kahk oli ühesõnaga tubli.
Ja kirjutan ümber ka mõttearenduse, millel võiks olla potentsiaali lendu tõusta hea feministliku mõttearendusena:
AMY peatükist:
Tol õhtul Brooklyni peol mängisin ma parajasti moes olnud tüdrukut, sellist, keda ihaldavad Nicki-taolised mehed, nimelt Lahedat Tüdrukut. Mehed ütlevad seda alati nagu komplimenti, mis määrab kindlaks liigi, kuhu sa kuulud: ta on tõeliselt lahe tüdruk. See Lahe Tüdruk on superseksikas, terane, vaimukas naine, kes armastab jalgpalli, pokkerit, rõvedaid anekdoote ja röhitsemist. Lahe Tüdruk mängib videomänge, joob odavat õlut, talle meeldib anaalseks ja kolmekesi voodis hullata, ta vohmib igal võimalusel hot dog'e ja hamburgereid, kuid mahub mingi ime läbi siiski XS riiete sisse, sest Lahe Tüdruk on ennekõik ikkagi superseksikas. Ilus nagu ingel ja ülimalt mõistev. Lahe Tüdruk ei saa kunagi vihaseks, ta ainult naeratab oma kannatlikku, jumaldavat naeratust ja lubab mehel teha, mida too iganes heaks arvab. Lase käia, istu mulle pähe, ma ei pane seda sulle pahaks, ma olen ju Lahe Tüdruk.
Mehed millegipärast kujutavad ette, et Lahe Tüdruk on päriselt olemas. Võib-olla nad on läinud selle õnge, et nii paljud naised on valmis teesklema nimetatud müütilist olendit. Pikka aega tundus Lahe Tüdruk mulle lausa solvav. Olin sunnitud pealt vaatama, kuidas mehed - sõbrad, kolleegid, võõrad - neid kohutavaid teesklejaid üksteisele üles kiidavad ning pidin suruma maha kiusatuse petta saanud ullike toolile istuma suruda ja talle ära seletada, mis tegelikult toimub. Sa ainult kujutad ette, et käid praegu sellise naisega, tegelikult on ta lihtsalt vaadanud liiga palju filme, mille stsenaariumi on kirjutanud mõni suhtlemisraskustega nohik, kes väga tahaks uskuda, et sedasorti tüdrukud on päriselt olemas ja lubaksid tal ennast suudelda. Tahtsin vaesekesel revääridest või aktimapist kinni krabada, teda korralikult raputada ja tal silmad avada: See loll lehm ei armasta tegelikult tšilliga hot dog'e, mitte ühegi inimese lemmiktoit ei saa olla tšilliga hot dog! Lahe Tüdruk ise on tegelikult veel haledam kuju: ta mitte ei teeskle seda naist, kes ta päriselt olla tahaks, vaid püüab kehastuda selleks, kellena mehed teda näha tahavad. Ja olgu veel öeldud, et kui sa ise pole Lahe Tüdruk, siis ära mitte loodagi, et su mees ei igatse endale Lahedat Tüdrukut. Variante on muidugi igasuguseid: kui mees juhtub olema taimetoitlane, siis himustab tema Lahe Jaapani seeni ja saab koertega hästi hakkama, boheemlasest kunstnikutüüp unistab prillidega tätoveeritud Lahedast, kes jumaldab koomikseid. Varjundid võivad ju varieeruda, aga üks on kindel: mees igatseb kohata Lahedat Tüdrukut, kelle soovid ja eelistused langevad täpselt kokku mehe enda jaburate kinnisideedega ja Lahe ei tohi ka mitte kunagi mitte millegi üle kurta. (Mille järgi sa tead, et sina ei ole Lahe Tüdruk? Eks ikka selle järgi, kui mees kuulutab: "Mulle meeldivad tugevad naised." Kui ta ütleb seda sulle näkku, siis mingil hetkel ta kindlasti läheb ja kepib kedagi teist. Sest "mulle meeldivad tugevad naised" tähendab tegelikult "ma ei suuda taluda tugevaid naisi".)
Ootasin kannatlikult - pikki aastaid - et pendel jõuaks teise äärmusse, et mehed hakkaksid lugema Jane Austenit, õpiksid kuduma, teeskleksid, et neid huvitab tähistaevas, fännaksid filmitähti ja ameleksid omavahel meie, naiste himurate pilkude all. Kõik ikka selleks, et meie saaksime omakorda õhata: oo, ta on üks tõeliselt Lahe Kutt.
Aga midagi sellist ei juhtunud. Hoopis naised üle terve riigi käisid vabatahtlikult alla! Ei läinudki kaua, kui Lahe Tüdruk oli kuulutatud normiks. Mehed olid nüüd kindlad, et ta on tõesti olemas, et tegemist polegi unelmate naisega, keda on heal juhul üks miljonist. Nüüd pidi iga tüdruk olema Lahe ja kui ei olnud, siis oli tema endaga midagi korrast ära."
Näete - kas pole siis selline blogilik New Yorki kirjandus? Kohvist läbiimbunud ja kategoriseerimisosav Buzzfeedi-ajastu pauh-ja-pauh kirjutusstiil?
Mehe-naise pulma-aastapäeval läheb naine kaduma. Elutoas on jäljed mingist rüselusest. Aina rohkem asitõendeid osutab mehe süüle.
Jutustatuna algul läbi mehe silme, siis läbi naise oma (päevikukujul).
Ühe abielu lugu. Ühe moodsa abielu lugu.
See kevad võtsin kätte ja vaatasin ära kõik enda meelest olulisemad 2014. aasta filmid. Oli ka Oscari-hooaeg, nii et peamiselt oli tegu tutvumistuuriga.
Oli "Birdman" (ma väga-väga hindasin seda), oli "Boyhood" (ma väga ei hinnanud seda, aga kohutavalt laitma ei hakka, sest oli ju hea läbilõige ühest [võib-olla liigagi] tavalisest elust). Ja oli David Fincheri lavastatud "Gone Girl".
Ja viimatinimetatu oli neist kõigist ainus, mida ma olen rohkem kui korra näinud.
Don't get me wrong - teised olid hästi tehtud filmid (Birdmani "kas maagia, kas pole maagia" ning pikad kaadrid, oo, holy crap, millised kaadrid; selle kõrval siis Boyhoodi... ülitavalisus? Mäss sellise moodsa filmitrendi vastu nagu huvitavus?). Polnud mahavisatud aeg. Isegi mitte Boyhood - tuba sai selle käimise ajal täitsa korda ja nõud pestud (tähendab, ma rõhutan - see polnud just eriliselt intensiivne filmielamus). "Grand Budapest Hotel"
Aga "Gone Girl" leidis oma ainuomase koha minu sisemises filmikogemustikus.
Ja erinevalt Fincheri "Fight Clubist" on raamat siiski parem.
(Kas see tähendab siis, et "Gone Girl" on raamatuna parem kui "Fight Club"? Instinktiivselt sellega ei nõustu, seega pole põhjenduste küüsi vaja sattuda.)
Kirjutatud on ta sellises hoogsas peaaegu-et-blogilikus stiilis, mida tahaks nimetada New Yorki kirjutuseks - parajalt irooniline ja sõnaosav. See on kirjanikulik sõnaosavus, tajuda on pigem terava kui täpse sõna leidmist, mis ei mängi mitte poeesiataju peal, vaid värske kirjanduse seedimise ihal.
Kui saakski rääkida masside köitmise võtetest (peatükilõppude puändid... muud vahendid kas ei tule meelde või ei oska ma neid identifitseerida), siis ühtlasi on näha nõuet intelligentse massi järele.
Ei ole nom-nom või amps-amps 100lk/h lugemine mu arust. Tähendab, ta läheb kiiresti, sa ikka haarad seda põnevusega. Aga iga lehekülg sisaldab piisavalt informatsiooni, et nõuda tiba rahulikumat lugemist, et mitte hakata süžeeotsingul diagonaalis lugema. Vähemalt mitte juhul, kui juba tead süžeed, aga arvan, et raamat on natuke mõeldud olema sellise suhte analüüs.
Filmi nägin ma värske pilguga ja sisu teadmata. Eeldades head, ootamata kuidas. Suht tühjalt lehelt.
Raamatut lugesin juba sisu teades. Aga siiski tasus asja. Mõlemad head, mõlemad piisavalt eritabased. Mõningad laused-mõtted olid tegelaste vahel vahetusse läinud, a suht vähe. Ütlesid elukaaslane ja õde, et raamatu lõpp oli kuidagi kõhedam. Esmavaatamise järel mõjus filmi lõpp mulle kõhedamalt. Sõltub ehk sellest, kumba enne näed.
Kaks suurt kiidusõna - raamatu umbes kaks eraldi lõpulauset olid suurepärased. Nii mõnusalt kõikehõlmavat lõpulauset mäletan viimati... Asimovil? Mingi ta "Asum"... Võib-olla ka John Scalzi "Redshirts" (a seda ma spoilima ei hakka). Igatahes, natuke aiman, et kui ta ühe ära ütles, ei tahtnud ta teist pannagi, sest see võttis esimeselt lõpulauseks olemise eritabasuse. Kuid uus, viimaseks jäänud lõpulause sobis suurepäraselt. Jättis kohe tunde, et oli väga hea lõpetada sellise lausega (mõni lõpp venib ja vajub ära, peaaegu kahju lugu lõpetada, aga selline lõpp paneb rõõmsalt naeratama).
Ja teiseks,
raamatus luuakse täiesti suurepärane antagonist, kes on ühelt poolt küll peaaegu uskumatult paha, aga mõjub ühtlasi suht hämmastavalt inimlikuna. Kui pidada silmas, et "inimlikkus" on päris lai mõiste. Ta on mõistetav... mitte andestatav, mitte ei tahaks sellist tunda lähedalt, aga ta on oma sisemise loogika kohaselt täiesti põhjendatud tegelane põhjendatud seisukohtadega.
See ilmselt andis filmile omanäolise koha mu sisemises filmientsüklopeedias. Mis on igaühel olemas, aga mis tavaliselt ei saa täiendusi sellisel elamuslikul pinnal. Kas te enne loete või vaatate - endi otsus. Lugu on mõlemal juhul hea ja õigustab ennast.
Ja viimaks tahtsin mainida, et tõlge tundub olevat väga hea. Kohati laseb originaalkeel ennast aimata (ikkagi viited popkultuurile jne), aga seda peamiselt teksti enda paratamatu konteksti tõttu. Muidu on kõikjal suurepäraselt kõnekeelne, kus vaja. On näha soovi tõlkida nii, et puuduks soov haarata ingliskeelset. Emotsiooni saab siit kätte.
Kui leidsin sõna "tutkit", siis tabasin ennast küll mõttelt, et täiesti üheselt arusaadav emotsioon, aga mis see küll inglise keeles olla võis. Kuidas kõlab neil nördimusesegune "sittagi"?
Tegelt on see ju pisiasi, see "tutkit", aga üllatas tõlkevalikuna (isegi originaali teadmata) ja andis aimuse tõlkija võetud vabadustest. Anne Kahk oli ühesõnaga tubli.
Ja kirjutan ümber ka mõttearenduse, millel võiks olla potentsiaali lendu tõusta hea feministliku mõttearendusena:
AMY peatükist:
Tol õhtul Brooklyni peol mängisin ma parajasti moes olnud tüdrukut, sellist, keda ihaldavad Nicki-taolised mehed, nimelt Lahedat Tüdrukut. Mehed ütlevad seda alati nagu komplimenti, mis määrab kindlaks liigi, kuhu sa kuulud: ta on tõeliselt lahe tüdruk. See Lahe Tüdruk on superseksikas, terane, vaimukas naine, kes armastab jalgpalli, pokkerit, rõvedaid anekdoote ja röhitsemist. Lahe Tüdruk mängib videomänge, joob odavat õlut, talle meeldib anaalseks ja kolmekesi voodis hullata, ta vohmib igal võimalusel hot dog'e ja hamburgereid, kuid mahub mingi ime läbi siiski XS riiete sisse, sest Lahe Tüdruk on ennekõik ikkagi superseksikas. Ilus nagu ingel ja ülimalt mõistev. Lahe Tüdruk ei saa kunagi vihaseks, ta ainult naeratab oma kannatlikku, jumaldavat naeratust ja lubab mehel teha, mida too iganes heaks arvab. Lase käia, istu mulle pähe, ma ei pane seda sulle pahaks, ma olen ju Lahe Tüdruk.
Mehed millegipärast kujutavad ette, et Lahe Tüdruk on päriselt olemas. Võib-olla nad on läinud selle õnge, et nii paljud naised on valmis teesklema nimetatud müütilist olendit. Pikka aega tundus Lahe Tüdruk mulle lausa solvav. Olin sunnitud pealt vaatama, kuidas mehed - sõbrad, kolleegid, võõrad - neid kohutavaid teesklejaid üksteisele üles kiidavad ning pidin suruma maha kiusatuse petta saanud ullike toolile istuma suruda ja talle ära seletada, mis tegelikult toimub. Sa ainult kujutad ette, et käid praegu sellise naisega, tegelikult on ta lihtsalt vaadanud liiga palju filme, mille stsenaariumi on kirjutanud mõni suhtlemisraskustega nohik, kes väga tahaks uskuda, et sedasorti tüdrukud on päriselt olemas ja lubaksid tal ennast suudelda. Tahtsin vaesekesel revääridest või aktimapist kinni krabada, teda korralikult raputada ja tal silmad avada: See loll lehm ei armasta tegelikult tšilliga hot dog'e, mitte ühegi inimese lemmiktoit ei saa olla tšilliga hot dog! Lahe Tüdruk ise on tegelikult veel haledam kuju: ta mitte ei teeskle seda naist, kes ta päriselt olla tahaks, vaid püüab kehastuda selleks, kellena mehed teda näha tahavad. Ja olgu veel öeldud, et kui sa ise pole Lahe Tüdruk, siis ära mitte loodagi, et su mees ei igatse endale Lahedat Tüdrukut. Variante on muidugi igasuguseid: kui mees juhtub olema taimetoitlane, siis himustab tema Lahe Jaapani seeni ja saab koertega hästi hakkama, boheemlasest kunstnikutüüp unistab prillidega tätoveeritud Lahedast, kes jumaldab koomikseid. Varjundid võivad ju varieeruda, aga üks on kindel: mees igatseb kohata Lahedat Tüdrukut, kelle soovid ja eelistused langevad täpselt kokku mehe enda jaburate kinnisideedega ja Lahe ei tohi ka mitte kunagi mitte millegi üle kurta. (Mille järgi sa tead, et sina ei ole Lahe Tüdruk? Eks ikka selle järgi, kui mees kuulutab: "Mulle meeldivad tugevad naised." Kui ta ütleb seda sulle näkku, siis mingil hetkel ta kindlasti läheb ja kepib kedagi teist. Sest "mulle meeldivad tugevad naised" tähendab tegelikult "ma ei suuda taluda tugevaid naisi".)
Ootasin kannatlikult - pikki aastaid - et pendel jõuaks teise äärmusse, et mehed hakkaksid lugema Jane Austenit, õpiksid kuduma, teeskleksid, et neid huvitab tähistaevas, fännaksid filmitähti ja ameleksid omavahel meie, naiste himurate pilkude all. Kõik ikka selleks, et meie saaksime omakorda õhata: oo, ta on üks tõeliselt Lahe Kutt.
Aga midagi sellist ei juhtunud. Hoopis naised üle terve riigi käisid vabatahtlikult alla! Ei läinudki kaua, kui Lahe Tüdruk oli kuulutatud normiks. Mehed olid nüüd kindlad, et ta on tõesti olemas, et tegemist polegi unelmate naisega, keda on heal juhul üks miljonist. Nüüd pidi iga tüdruk olema Lahe ja kui ei olnud, siis oli tema endaga midagi korrast ära."
Näete - kas pole siis selline blogilik New Yorki kirjandus? Kohvist läbiimbunud ja kategoriseerimisosav Buzzfeedi-ajastu pauh-ja-pauh kirjutusstiil?
Friday, August 7, 2015
Ann Leckie "Ancillary Justice"
Ühe kosmoselaeva ainus järelejäänud teadvuslik fragment - ta nimi on Breq ja tal on mad ninja skillz.
Kaks ajaliini - nüüdishetk kuskil jäisel planeedil, kus ta leiab ühe narkari ja hakkab tema eest hoolt kandma (ühtlasi on tal oma missioon),
ja 20 aastat tagasi, kui oldi üsna hiljuti annekteeritud uus planeet ja mis seal siis toimub.
Poliitiline intriig, impeeriumid ja okupatsioonid ja teadvuse ning vaba tahte piirid.
A, ja kuna Breq on sugude suhtes maru neutraalsest Raadchi impeeriumist, ei taju ta sugusevahelisi erinevusi. Ta ütleb kõigi kohta "she".
Alustuseks lugemiseelne kogemus või ootused:
olen ikka arvanud, et olen üsna vabameelne žanriküsimustes. Kui on maagiline realism, siis pole koheselt halb, sest mu arust on idiootlik näha selles kuidagi sissetungi "pärisulme" territooriumile. Need teevad ju eri asja ja mingi žanriulme prioritetiseerimine, noh... ei.
Olin ka Reaktorisse kirjutanud pikki kiidulaule Mehis Heinsaarele. Ja hakkasin juba arvama, et olen "mis on ulmes lubatud"-küsimustes eri leeris võrreldes mõnega. Näiteks Metsavana on selgelt žanriulme austaja.
Nii et kui "Ancillary Justice" hakkas kõiki auhindu võitma (peale Nobeli ja Oscari... Noh, ütleme siis - kõiki ulmeauhindu), kerkis minugi kulm. Eriti kui kuulsin, et tegemist on miskise äärmiselt progressiivse teosega naisõiguste aspektist. Kõigi tegelaste kohta kasutatakse asesõna "she" ikkagi - võtame teilt patriarhaalse alghoiaku kõigi tegelaste suhtes ja vaatame, kuidas hakkama saate! -, nii et mine tea, mida ta veel kõike teeb.
Näib, et tegemist on ühe selle kümnendi kõige rohkem kõneainet põhjustanud romaaniga. Või üldse, märgatava potentsiaalse ulmeklassikuga. Ja sedavõrd, et ta tõlgiti ka kohe eesti keelde ära - kas see pole mitte lausa pretsedenditu juhtum, et üks ulmeraamat aasta pärast ilmumist kohe eesti keeles ilmub? Ka tavakirjanduses käivad need asjad üldjuhul nihkega mu teada. Erandina tuleb meelde Neil Gaimani viimane raamat, aga "Ancillary Justice" on kõigele muule lisaks debüütteos. Ühesõnaga, kõik prožektorid selle teose peale!
Metsavana luges ja ütles, et no läks küll ladusalt - erilise kiirustamiseta kahe päevaga -, aga ega ta nüüd Hugo-vääriline ilmselt polnud. Ja kuidagi ma häälestasin end sellele, et loen oma progressiivsete vaadete ja vabameelsete silmadega ja - isegi kui ma polekski lummatud - lasen end lugedes kanda austusel selle vastu, mida see autor üritab teha ja kuidas ta seda üritab.
RAAMATUST
Nii et kui lõpuks lugema hakkasin...
Teate, algul ma hakkasin teda eestikeelsena lugema. Sest olen juba terve hulk ingliskeelseid asju lugenud, tahaks ümber lülituda. Lugemiskeele protsenti kallutada omakeelse poole.
Rannas paarkümmend lehekülge loetud ja mõtlesin, et ei, see on kuidagi kohmakas, see ei lähe. Või on lõõmav päike ja liivahunnikute vahel lugemine ebamugav. Ja noh, seda "she"-de kognitiivset võõrutust tahtsin kah. Aga peaasjalikult tundus lihtsalt natuke kohmakas olevat miskipärast, nii et arvasin, et liigkiiresti tõlgitult kukkus äkki kohmakas välja vms. Laenutasin ingliskeelset. Ja nägin, et see kohmakus on juba teosesse endasse sisse kirjutatud. See pole tõlkija süü - see teos ongi kuidagi kohmakalt kirjutatud.
On massiivselt infoülevoolu, mis ei lase lugemiselamusel muutuda orgaaniliseks tegevuseks. Sel oli kohati entsüklopeedia lugemise elamuslikkus - juhtunu ja setting kantakse ette kroonika kujul.
On ka dialooge. Tegelaste vahel, kelle emotsionaalne nivoo kulgeb neutraalse ja "angry" vahel (mingi hetk hakkasin itsitama, kui nägin, kuivõrd põhjusetult nad "angry'd" olid. Ütlevad midagi ja pole isegi näha, miks nad vihased peaks olema -, aga autorile tundus vajalik mainida, et hääl oli "angry". Kuskil lõpus tekkis nats variatsiooni kah, "angry" asendus "voice filled with irritation" vms-ga, aga noh...). Ja noh, pideva tausta edasiandmise tõttu kippus ikka venima. Esimesed sada lehekülge panid lugemisharjumusele väikse põntsu, panid takerduma selle raamatu lehekülgede taha.
Ja siis loen arvustusi, mis kiidavad selle kristalset selgust. Räägivad selle paeluvusest - jääd hilise ööni lugema, sest see on "LIHTSALT nii köitev!"
Praegu leian solidaarse lugemiskogemuse lohutust peamiselt negatiivsetest arvustustest.
AGA SAMAS!
Nüüd, mõnepäevase distantsi järel raamatu lõpetamisest,
mitme arvustuse lugemise järel,
millest, jah, negatiivsed arvustused pakkusid enim sarnase lugemiskogemuse äratundmise rõõmu,
ja positiivsed arvustused ulatusid ühest otsast pimesi kiiduavaldusteks (kõige hullem näide oli arvustus tor.comis, mille peamine argument oli see, et see PEABPEABPEAB võitma, sest "it dares to challenge the unspoken biases in all of us" - aga ülevaatest aimub arusaama, et selle võtteta oleks tegemist ühe toreda kosmoseooperiga, mis pälvinuks kah mingit tähelepanu tõenäoliselt või noh, ikka oleks, ilmselt oleks, jaa! Vist.)
teiselt poolt täiesti argumenteeritud seisukohavõttudeks, kus osutatakse selle raamatu voorustele enam-vähem veenvalt...
Igatahes,
selle metakirjanduse tarbimise järel on tunne, et see raamat pole sugugi NII ebameeldiv. Ja isegi ütleks, et mingit auhinda on väärt.
Oh, ta valmistas pettumuse - aga eks ma ootasin ka keeleliselt või stiililiselt nauditavat sugudega mängivat mõtlemapanevat kosmoseooperit. Kuid kui keelelise ja stiililise nauditavuse välja jätta, siis ta kõike muud ju oli.
Ent sedagi reservatsioonidega...
Vist kõigi aegade tunnustatuim ulmeraamat "Düün" ja selle järjed pole ka ju erilised kirjanduslikud meistriteosed. Need on kohati üsna kohmakad, arvan. Ja seda arvavad ilmselt teisedki. Kuid maailm on hea, põhjalik, ja kontseptsioonid, millega mängitakse, on huvitavad. Ja kui aus olla - see kohatine stiililine kohmakus annab sellele juurde. Kui ta oleks silutud, mõnusti loetavaks toimetatud tekst... Noh, seda näitab Düüni autori poja Brian Herberti ja Kevin J Andersoni hilisemad järjed ja edasiarendused samas maailmas. Pseudo-Düünid. Stiil isegi oma konarlikkuses annab Düünile eripära.
Nii et võib-olla "Ancillary Justice" just töötab paremini oma konarlikkuse tõttu. Hei - tegelased ei lähe korda, ei ole emotsionaalselt haaratavad kujud, sest jutustaja on hingetu robot-olend. See peabki võõraks jääma...
Mine tea.
Mõni teine ütleks, et ma lihtsalt olen hakanud valesid asju hindama lugedes. Nagu lugejasõbralikkus oleks ainueesmärk... Et kui ma tahan lugejasõbralikku comfort-readingut, siis võtku ma midagi muud ette, näiteks mõni Scalzi romaan või midagi. Et on asju, mida saab lugeda lehekülgi lapates ja siis on sellist kirjandust nagu "Ancillary Justice", mis on - lihtsalt - HEA. Või midagi.
Kulutan liiga palju sõnu ja liiga palju emotsiooni sellele. Mul on lihtsalt tunne, et ma pidanuks seda nautima. Ma ootasin uue väga hea kirjaniku lisandumist oma sisemisse entsüklopeediasse. Seda ilmselt ei juhtunud - "Ancillary Justice" jääb eeldatavasti Leckie suurimaks õnnestumiseks (kuigi sellelgi oleks palju arenguruumi).
Aga midagi ma siiski sain.
Loodetud uue suurepärase autori ja fantastilise stiili asemel sain siiski raamatu, mis:
* loob uue ja põhjaliku maailma (jah, kuskil oli kirutud, et ta teeb hästi mugavad lihtsustused - impeerium=kuri jne -, aga suur rooma moodi vallutajaimpeerium Raadž ja selle omapära, omanäolisus, on ikkagi hää)
* mängib mõneti teadvuse küsimustega (sellest ei saaks hästi teha filmi, sest raske oleks ebanaeruväärselt esitada stseene stiilis "oh crap, did I mess up the genders again?". Rääkimata siis sellest, et kosmoselaeva teadvus üheaegselt haarab mitut eri vestlust ja mitut eri kohas toimuvat sündmust.) Mul on tunne, et mõlemat saaks - ja et seda on tehtud - paremini, ja v-b isegi palju paremini, aga noh, ikkagi.
* kasutab huvitavaid klišeid (klišeede kasutamine on üsna paratamatu. Mõni teeb seda paremini, läheneb huumoriga ja pöörab pahupidi, näiteks, või annab oma hääle, nii et ei häiri. Mõni teeb seda halvemini, nii et jääd vaadates või lugedes tegema klišeede bingot. Kui saad viis täis, saad peavõidu - võid lugemise pooleli jätta.
Aga selle klišeed on õiged, ei mõju kohmakalt. Lugedes tundus, et oleks mõni parem kirjanik sama maailma välja kirjutanud, oleks üüratult parem olnud. Aga noh, mõni lepib sellegagi.)
Mingi hetk loen teda eestikeelsena. Siis otsustan jälle. Praegu jäin aga üsna eitavale seisukohale. Kuid ma aiman, kust otsast võiks ta hea olla. Hiljem lugedes püüan neid aspekte ka nautida. Aga seda, et ta parim oleks - ei, seda küll mitte. Ta vajanuks natuke paikaloksumist - suure eufooriaga anti kõik auhinnad sellele -, aga mul on tunne, et selle auhinnasajuta (mis suuresti saadud she kasutuse pärast) hääbuks see raamat siiski ära.
Uh, nüüd jäin liiga pikalt selle küüsi...
Kaks ajaliini - nüüdishetk kuskil jäisel planeedil, kus ta leiab ühe narkari ja hakkab tema eest hoolt kandma (ühtlasi on tal oma missioon),
ja 20 aastat tagasi, kui oldi üsna hiljuti annekteeritud uus planeet ja mis seal siis toimub.
Poliitiline intriig, impeeriumid ja okupatsioonid ja teadvuse ning vaba tahte piirid.
A, ja kuna Breq on sugude suhtes maru neutraalsest Raadchi impeeriumist, ei taju ta sugusevahelisi erinevusi. Ta ütleb kõigi kohta "she".
Alustuseks lugemiseelne kogemus või ootused:
olen ikka arvanud, et olen üsna vabameelne žanriküsimustes. Kui on maagiline realism, siis pole koheselt halb, sest mu arust on idiootlik näha selles kuidagi sissetungi "pärisulme" territooriumile. Need teevad ju eri asja ja mingi žanriulme prioritetiseerimine, noh... ei.
Olin ka Reaktorisse kirjutanud pikki kiidulaule Mehis Heinsaarele. Ja hakkasin juba arvama, et olen "mis on ulmes lubatud"-küsimustes eri leeris võrreldes mõnega. Näiteks Metsavana on selgelt žanriulme austaja.
Nii et kui "Ancillary Justice" hakkas kõiki auhindu võitma (peale Nobeli ja Oscari... Noh, ütleme siis - kõiki ulmeauhindu), kerkis minugi kulm. Eriti kui kuulsin, et tegemist on miskise äärmiselt progressiivse teosega naisõiguste aspektist. Kõigi tegelaste kohta kasutatakse asesõna "she" ikkagi - võtame teilt patriarhaalse alghoiaku kõigi tegelaste suhtes ja vaatame, kuidas hakkama saate! -, nii et mine tea, mida ta veel kõike teeb.
Näib, et tegemist on ühe selle kümnendi kõige rohkem kõneainet põhjustanud romaaniga. Või üldse, märgatava potentsiaalse ulmeklassikuga. Ja sedavõrd, et ta tõlgiti ka kohe eesti keelde ära - kas see pole mitte lausa pretsedenditu juhtum, et üks ulmeraamat aasta pärast ilmumist kohe eesti keeles ilmub? Ka tavakirjanduses käivad need asjad üldjuhul nihkega mu teada. Erandina tuleb meelde Neil Gaimani viimane raamat, aga "Ancillary Justice" on kõigele muule lisaks debüütteos. Ühesõnaga, kõik prožektorid selle teose peale!
Metsavana luges ja ütles, et no läks küll ladusalt - erilise kiirustamiseta kahe päevaga -, aga ega ta nüüd Hugo-vääriline ilmselt polnud. Ja kuidagi ma häälestasin end sellele, et loen oma progressiivsete vaadete ja vabameelsete silmadega ja - isegi kui ma polekski lummatud - lasen end lugedes kanda austusel selle vastu, mida see autor üritab teha ja kuidas ta seda üritab.
RAAMATUST
Nii et kui lõpuks lugema hakkasin...
Teate, algul ma hakkasin teda eestikeelsena lugema. Sest olen juba terve hulk ingliskeelseid asju lugenud, tahaks ümber lülituda. Lugemiskeele protsenti kallutada omakeelse poole.
Rannas paarkümmend lehekülge loetud ja mõtlesin, et ei, see on kuidagi kohmakas, see ei lähe. Või on lõõmav päike ja liivahunnikute vahel lugemine ebamugav. Ja noh, seda "she"-de kognitiivset võõrutust tahtsin kah. Aga peaasjalikult tundus lihtsalt natuke kohmakas olevat miskipärast, nii et arvasin, et liigkiiresti tõlgitult kukkus äkki kohmakas välja vms. Laenutasin ingliskeelset. Ja nägin, et see kohmakus on juba teosesse endasse sisse kirjutatud. See pole tõlkija süü - see teos ongi kuidagi kohmakalt kirjutatud.
On massiivselt infoülevoolu, mis ei lase lugemiselamusel muutuda orgaaniliseks tegevuseks. Sel oli kohati entsüklopeedia lugemise elamuslikkus - juhtunu ja setting kantakse ette kroonika kujul.
On ka dialooge. Tegelaste vahel, kelle emotsionaalne nivoo kulgeb neutraalse ja "angry" vahel (mingi hetk hakkasin itsitama, kui nägin, kuivõrd põhjusetult nad "angry'd" olid. Ütlevad midagi ja pole isegi näha, miks nad vihased peaks olema -, aga autorile tundus vajalik mainida, et hääl oli "angry". Kuskil lõpus tekkis nats variatsiooni kah, "angry" asendus "voice filled with irritation" vms-ga, aga noh...). Ja noh, pideva tausta edasiandmise tõttu kippus ikka venima. Esimesed sada lehekülge panid lugemisharjumusele väikse põntsu, panid takerduma selle raamatu lehekülgede taha.
Ja siis loen arvustusi, mis kiidavad selle kristalset selgust. Räägivad selle paeluvusest - jääd hilise ööni lugema, sest see on "LIHTSALT nii köitev!"
Praegu leian solidaarse lugemiskogemuse lohutust peamiselt negatiivsetest arvustustest.
AGA SAMAS!
Nüüd, mõnepäevase distantsi järel raamatu lõpetamisest,
mitme arvustuse lugemise järel,
millest, jah, negatiivsed arvustused pakkusid enim sarnase lugemiskogemuse äratundmise rõõmu,
ja positiivsed arvustused ulatusid ühest otsast pimesi kiiduavaldusteks (kõige hullem näide oli arvustus tor.comis, mille peamine argument oli see, et see PEABPEABPEAB võitma, sest "it dares to challenge the unspoken biases in all of us" - aga ülevaatest aimub arusaama, et selle võtteta oleks tegemist ühe toreda kosmoseooperiga, mis pälvinuks kah mingit tähelepanu tõenäoliselt või noh, ikka oleks, ilmselt oleks, jaa! Vist.)
teiselt poolt täiesti argumenteeritud seisukohavõttudeks, kus osutatakse selle raamatu voorustele enam-vähem veenvalt...
Igatahes,
selle metakirjanduse tarbimise järel on tunne, et see raamat pole sugugi NII ebameeldiv. Ja isegi ütleks, et mingit auhinda on väärt.
Oh, ta valmistas pettumuse - aga eks ma ootasin ka keeleliselt või stiililiselt nauditavat sugudega mängivat mõtlemapanevat kosmoseooperit. Kuid kui keelelise ja stiililise nauditavuse välja jätta, siis ta kõike muud ju oli.
Ent sedagi reservatsioonidega...
Vist kõigi aegade tunnustatuim ulmeraamat "Düün" ja selle järjed pole ka ju erilised kirjanduslikud meistriteosed. Need on kohati üsna kohmakad, arvan. Ja seda arvavad ilmselt teisedki. Kuid maailm on hea, põhjalik, ja kontseptsioonid, millega mängitakse, on huvitavad. Ja kui aus olla - see kohatine stiililine kohmakus annab sellele juurde. Kui ta oleks silutud, mõnusti loetavaks toimetatud tekst... Noh, seda näitab Düüni autori poja Brian Herberti ja Kevin J Andersoni hilisemad järjed ja edasiarendused samas maailmas. Pseudo-Düünid. Stiil isegi oma konarlikkuses annab Düünile eripära.
Nii et võib-olla "Ancillary Justice" just töötab paremini oma konarlikkuse tõttu. Hei - tegelased ei lähe korda, ei ole emotsionaalselt haaratavad kujud, sest jutustaja on hingetu robot-olend. See peabki võõraks jääma...
Mine tea.
Mõni teine ütleks, et ma lihtsalt olen hakanud valesid asju hindama lugedes. Nagu lugejasõbralikkus oleks ainueesmärk... Et kui ma tahan lugejasõbralikku comfort-readingut, siis võtku ma midagi muud ette, näiteks mõni Scalzi romaan või midagi. Et on asju, mida saab lugeda lehekülgi lapates ja siis on sellist kirjandust nagu "Ancillary Justice", mis on - lihtsalt - HEA. Või midagi.
Kulutan liiga palju sõnu ja liiga palju emotsiooni sellele. Mul on lihtsalt tunne, et ma pidanuks seda nautima. Ma ootasin uue väga hea kirjaniku lisandumist oma sisemisse entsüklopeediasse. Seda ilmselt ei juhtunud - "Ancillary Justice" jääb eeldatavasti Leckie suurimaks õnnestumiseks (kuigi sellelgi oleks palju arenguruumi).
Aga midagi ma siiski sain.
Loodetud uue suurepärase autori ja fantastilise stiili asemel sain siiski raamatu, mis:
* loob uue ja põhjaliku maailma (jah, kuskil oli kirutud, et ta teeb hästi mugavad lihtsustused - impeerium=kuri jne -, aga suur rooma moodi vallutajaimpeerium Raadž ja selle omapära, omanäolisus, on ikkagi hää)
* mängib mõneti teadvuse küsimustega (sellest ei saaks hästi teha filmi, sest raske oleks ebanaeruväärselt esitada stseene stiilis "oh crap, did I mess up the genders again?". Rääkimata siis sellest, et kosmoselaeva teadvus üheaegselt haarab mitut eri vestlust ja mitut eri kohas toimuvat sündmust.) Mul on tunne, et mõlemat saaks - ja et seda on tehtud - paremini, ja v-b isegi palju paremini, aga noh, ikkagi.
* kasutab huvitavaid klišeid (klišeede kasutamine on üsna paratamatu. Mõni teeb seda paremini, läheneb huumoriga ja pöörab pahupidi, näiteks, või annab oma hääle, nii et ei häiri. Mõni teeb seda halvemini, nii et jääd vaadates või lugedes tegema klišeede bingot. Kui saad viis täis, saad peavõidu - võid lugemise pooleli jätta.
Aga selle klišeed on õiged, ei mõju kohmakalt. Lugedes tundus, et oleks mõni parem kirjanik sama maailma välja kirjutanud, oleks üüratult parem olnud. Aga noh, mõni lepib sellegagi.)
Mingi hetk loen teda eestikeelsena. Siis otsustan jälle. Praegu jäin aga üsna eitavale seisukohale. Kuid ma aiman, kust otsast võiks ta hea olla. Hiljem lugedes püüan neid aspekte ka nautida. Aga seda, et ta parim oleks - ei, seda küll mitte. Ta vajanuks natuke paikaloksumist - suure eufooriaga anti kõik auhinnad sellele -, aga mul on tunne, et selle auhinnasajuta (mis suuresti saadud she kasutuse pärast) hääbuks see raamat siiski ära.
Uh, nüüd jäin liiga pikalt selle küüsi...
Friday, July 31, 2015
Mia Couto "Iga inimene on omaette rass"
Valge mosambiiklase nõiduslikud jutustused mustanahalistest.
Võtsin raamatu, sest siin on kirjas "Kaasaegse Mosambiigi ja portugalikeelse kirjanduse suurkuju jutukogu toob eesti lugeja sammukese lähemale Aafrika rikkale ja nukrale pärandile".
Siis on veel juttu realistlikkusest ja unenäolisusest, inimlikust üksildusest, erinevusest ja kohanemisest ühiskonna paratamatu muutumisega.
Järelsõnas on ka mainitud maagilise realismi terminit, mis Coutole ei sümpatiseeri, sest maagiline ja realistlik pole samasuguses vahekorras siin, vaid nõiduslik on enesestmõistetav (ja natukene kardetav) osa aafriklase elust.
Nii et hoidudes kasutamast sõna "maagiline" - nõiduslik.
Ka on järelsõnas juttu paeluvast keelekasutusest - portugali ja mosambiigi keelte segunemisest, omamoodi lingvistilistest vabadustest, mis Couto on omale võtnud, mängimine ees- ja järelliidetega jne. Eesti keeles see niimoodi ei mõju, aga poeetilisus siiski. Need jutud oleks ilmselt proosalised, kui need poleks nii poeetilised.
Lihtsalt suvaliselt leheküljelt avades: "Tema nimi oli Benjamim Katikeze. Väikesest saati pühendus ta eemalolekule, elas paralleelselt taevaga." Või ühest teisest kohast: "Rosalinda juba teadis, kuhu see viib. Selline jutt eelnes rusikahoopidele, oli nahatäite sissejuhatus. Vaevu jõudis pudelipõhi paistma hakata, kui sõnad tegid ruumi jalahoopidele. Peale seda läks mees välja, tüdinud olemast abikaasa, väsinud olemast inimene."
Psühhologiseerituse asemel sellised pilguheidud.
Ma ütleks, et suurepärane. Kuid see pole hetkel minu laine. Ja mul on tunne, et siinne analüüs tuleks teha keelelisel tasandil. Mida teeb Couto metafooride keelega ja nii. See oleks huvitav teema, kindlasti oleks tol inimesel põnev seda lahata, kõigil oleks huvitav kuulata. Tutvuda oli ent hea.
Kuid väljudes korraks minust endast või mu lugemiskogemusest - need on kuidagi hoopis teistsuguse häälestusega jutud kui euroopalikus muidu kohtuks, sest rõhuasetus on kuskil mujal. Põhjalikuma psühhologiseerituse puudumine kuidagi ehmatab ja esmalt jääb mulje, nagu need oleks peaaegu lapsikud lookesed. Juhtub see, teine, kolmas, aga ei kerki esile ühtki geniaalse puudutusega loodud karakterit. Isegi jutustajahääles puudub see väärtustav seisukohavõtt, mis annab sellele isiku.
Aga selle küpsus on kuskil mujal. Igatahes olemas. See on enesekindlalt tehtud hoopis-teistsugusus. Ja ilmselt on ta väärtuslik küll. Põhjalikku süvenemist vääriv. Seda näen minagi. Lihtsalt, mina pole see inimene.
Siis on veel juttu realistlikkusest ja unenäolisusest, inimlikust üksildusest, erinevusest ja kohanemisest ühiskonna paratamatu muutumisega.
Järelsõnas on ka mainitud maagilise realismi terminit, mis Coutole ei sümpatiseeri, sest maagiline ja realistlik pole samasuguses vahekorras siin, vaid nõiduslik on enesestmõistetav (ja natukene kardetav) osa aafriklase elust.
Nii et hoidudes kasutamast sõna "maagiline" - nõiduslik.
Ka on järelsõnas juttu paeluvast keelekasutusest - portugali ja mosambiigi keelte segunemisest, omamoodi lingvistilistest vabadustest, mis Couto on omale võtnud, mängimine ees- ja järelliidetega jne. Eesti keeles see niimoodi ei mõju, aga poeetilisus siiski. Need jutud oleks ilmselt proosalised, kui need poleks nii poeetilised.
Lihtsalt suvaliselt leheküljelt avades: "Tema nimi oli Benjamim Katikeze. Väikesest saati pühendus ta eemalolekule, elas paralleelselt taevaga." Või ühest teisest kohast: "Rosalinda juba teadis, kuhu see viib. Selline jutt eelnes rusikahoopidele, oli nahatäite sissejuhatus. Vaevu jõudis pudelipõhi paistma hakata, kui sõnad tegid ruumi jalahoopidele. Peale seda läks mees välja, tüdinud olemast abikaasa, väsinud olemast inimene."
Psühhologiseerituse asemel sellised pilguheidud.
Ma ütleks, et suurepärane. Kuid see pole hetkel minu laine. Ja mul on tunne, et siinne analüüs tuleks teha keelelisel tasandil. Mida teeb Couto metafooride keelega ja nii. See oleks huvitav teema, kindlasti oleks tol inimesel põnev seda lahata, kõigil oleks huvitav kuulata. Tutvuda oli ent hea.
Kuid väljudes korraks minust endast või mu lugemiskogemusest - need on kuidagi hoopis teistsuguse häälestusega jutud kui euroopalikus muidu kohtuks, sest rõhuasetus on kuskil mujal. Põhjalikuma psühhologiseerituse puudumine kuidagi ehmatab ja esmalt jääb mulje, nagu need oleks peaaegu lapsikud lookesed. Juhtub see, teine, kolmas, aga ei kerki esile ühtki geniaalse puudutusega loodud karakterit. Isegi jutustajahääles puudub see väärtustav seisukohavõtt, mis annab sellele isiku.
Aga selle küpsus on kuskil mujal. Igatahes olemas. See on enesekindlalt tehtud hoopis-teistsugusus. Ja ilmselt on ta väärtuslik küll. Põhjalikku süvenemist vääriv. Seda näen minagi. Lihtsalt, mina pole see inimene.
John Scalzi "Old Man's War"
8/10
Üks ajaloo parimaid avalauseid:
Oma 75. sünnipäeval tegin ma kaht asja. Külastasin oma naise hauda. Siis astusin sõjaväkke.
Ma ei tea, miks see inimestele meeldida ei võiks.
Või noh, sellest 10st jääb ikkagi puudu. Ega ta pole rabav elamus. Ent ta on suurepäraselt kirjutatud lugu, mitte ka eriliselt nõudlik või... midagi. Ma ei tea, mis ma öelda tahtsin.
Teate, raamatu lugemisel tekkis esialgne hinnang, mis sai tervikliku kuju selles, mis ma sama autori "Redshirtsi" kohta kirjutasin.
See praegunegi kandideeris Hugole. Aga "Spin" sedapuhku vääris võitu. Too oli väga hea ulmeaasta - "Accelerando" kah kandideeris, aga Stross on ilmselt selline "kõik-austavad-aga-keegi-väga-ei-viitsiks-lugeda-kui-ta-poleks-nii-lugupidamist-vääriv" ulmefenomen. Ja ärme GRRMi "Vareste pidusöögist" räägi. Eelkõige seepärast, et ma pole ise lugenud, aga ka seepärast, et kuulu järgi pidi see olema seeria nõrgem esindaja.
No igatahes, "Old Man's War".
Teemad, mis käivituvad selle puhul -
potentsiaalne klassikustaatus (seda ikka mainitakse "parimad ulmeraamatud pärast 80ndaid"-nimekirjades, aga ka lihtsalt "parimad ulmeromaanid ever, nagu!"-listides)
ning
"eesmärk pühitseb vägivalda"-liini fašistlik põhimõte (stiilis Heinleini "Tähesõdalased")
Need teemad on omavahel seotud.
Esimene pool on suurepärane, teine pool natuke selline jamam. Anu luges, tema jaoks oli lõhe ikka väga suur. Ma vist suht kihutasin teise poolega, ei jõudnud väga viibida kehvema raamatu pettumuses.
Aga esimene pool on parem, sest vanamehe üllatav otsus ja selle täielik loogilisus ja koht kirjutatud maailmas - see kõik on väga huvitav. Põnev on ka peategelase pea üleloomuliku keha saamine - neist saavad peaaegu et fantastilised olendid, ühe-inimese-armeed, kelle kehalisi võimeid on paeluvalt kirjeldatud.
(Mulle täiega meeldib, kui raamatus on huvitavaks tehtud trennitegu ja pikamaajooks. Nagu siingi, kui peategelase keha saab uuenduskuuri ja neile öeldakse, et nad peavad jooksma X arvu kilomeetreid X arvu minutite jooksul. Pärast ise jooksma minnes selle võrra huvitavam endale ette kujutada, et tee järgi.)
Hea on ka see, et tegemist pole lihtsalt "Tähesõdalaste" vägivallaõigustusega, vaid arusaadava pragmaatilisusega üllatamisega. Pärast päris mitut "aga äkki see käemärk tähendab nende keeles religioosset rahuavaldust?"-tõdemusega ulmesarjade ja -teost on see tore lisavint, mis asjale on keeratud. Tavaliselt teosed vaimustuvad juba üksnes sellest, et see kole limaolend ei olegi inimsööja pahalane, vaid soovib meile head. Siin raamatus on lisavint - sellised õigustused on naiivsed.
Tegelikult sama mõttemaailm, milles viibivad ilmselt Heinleini tähesõdalased, aga seekord veidi lõbusamas võtmes ja mõjub kuidagi vähem fašistlikult.
Saab rääkida sama teema käsitlemisest uues ajastus. Aga saab ka rääkida mingist teatavast pastišilikkusest - "Old Man's Warist" kui kommentaarist "Tähesõdalastele.
No ei tea. Mulle meeldis ta rohkem.
Kuid jääb siiski see Scalzi stiili küsimus - see on üleni mõnus ja lugejasõbralik, julgeks soovitada kõigile, aga see ei püüa lugejat üllatada, ei püüa kuidagi rabada millegi ootamatuga.
"Redshirte" kirjutades juba kirusin selle kallal, ka Gaimani puhul. Kui keegi kaht postitust järjest luges, sel võib tekkida soov: aga Tõnis, soovita siis midagi, milles oleks.
Ma ütleks - Iain M Banksi teostes. Tema Kultuuri-romaanid on minu meelest üldiselt mõningase šokeerimislustiga (olles sealjuures väga maitsekad ja mitte lihtsalt rõvetsemine), aga hea stiili ja huvitava kujutlusvõimega loodud. Nagu Scalzigi romaanid, need on loodud sellises kirjutuskultuuris, kus tavaline ulme on üldjuhul juba pmst välja kirjutatud - aga ikkagi suudetakse teha klassikalist ulmekirjandust, mis mõjub küllaltki värskelt. Ja Banksil on see kõik pealegi väga isikupäraselt originaalne. Vähemalt minu hinnangul - tal on vahel mõneti kõikuv tase, kõik pole suurepärane. Aga eksperimenteerimislust on tajutav ja äärmiselt teretulnud.
Või sarjadest saavutab sedasama "Rick & Morty". Mida ma ei jõua küllalt kiita. Ent mida ma pole veel hakanud kirjalikult kiitma. Kui see oleks lihtsalt ulme- ja mitte raamatublogi, kuuluks siia otsa siuke pikk ja põhjalik postitus tollelegi. Kuid kuna ta pole, siis peab piirduma sellise ülivõrdes kiitusega. Tahate värskust ulmes - vaadake "Rick & Mortyt". Päriselt.
Üks ajaloo parimaid avalauseid:
Oma 75. sünnipäeval tegin ma kaht asja. Külastasin oma naise hauda. Siis astusin sõjaväkke.
Ma ei tea, miks see inimestele meeldida ei võiks.
Või noh, sellest 10st jääb ikkagi puudu. Ega ta pole rabav elamus. Ent ta on suurepäraselt kirjutatud lugu, mitte ka eriliselt nõudlik või... midagi. Ma ei tea, mis ma öelda tahtsin.
Teate, raamatu lugemisel tekkis esialgne hinnang, mis sai tervikliku kuju selles, mis ma sama autori "Redshirtsi" kohta kirjutasin.
See praegunegi kandideeris Hugole. Aga "Spin" sedapuhku vääris võitu. Too oli väga hea ulmeaasta - "Accelerando" kah kandideeris, aga Stross on ilmselt selline "kõik-austavad-aga-keegi-väga-ei-viitsiks-lugeda-kui-ta-poleks-nii-lugupidamist-vääriv" ulmefenomen. Ja ärme GRRMi "Vareste pidusöögist" räägi. Eelkõige seepärast, et ma pole ise lugenud, aga ka seepärast, et kuulu järgi pidi see olema seeria nõrgem esindaja.
No igatahes, "Old Man's War".
Teemad, mis käivituvad selle puhul -
potentsiaalne klassikustaatus (seda ikka mainitakse "parimad ulmeraamatud pärast 80ndaid"-nimekirjades, aga ka lihtsalt "parimad ulmeromaanid ever, nagu!"-listides)
ning
"eesmärk pühitseb vägivalda"-liini fašistlik põhimõte (stiilis Heinleini "Tähesõdalased")
Need teemad on omavahel seotud.
Esimene pool on suurepärane, teine pool natuke selline jamam. Anu luges, tema jaoks oli lõhe ikka väga suur. Ma vist suht kihutasin teise poolega, ei jõudnud väga viibida kehvema raamatu pettumuses.
Aga esimene pool on parem, sest vanamehe üllatav otsus ja selle täielik loogilisus ja koht kirjutatud maailmas - see kõik on väga huvitav. Põnev on ka peategelase pea üleloomuliku keha saamine - neist saavad peaaegu et fantastilised olendid, ühe-inimese-armeed, kelle kehalisi võimeid on paeluvalt kirjeldatud.
(Mulle täiega meeldib, kui raamatus on huvitavaks tehtud trennitegu ja pikamaajooks. Nagu siingi, kui peategelase keha saab uuenduskuuri ja neile öeldakse, et nad peavad jooksma X arvu kilomeetreid X arvu minutite jooksul. Pärast ise jooksma minnes selle võrra huvitavam endale ette kujutada, et tee järgi.)
Hea on ka see, et tegemist pole lihtsalt "Tähesõdalaste" vägivallaõigustusega, vaid arusaadava pragmaatilisusega üllatamisega. Pärast päris mitut "aga äkki see käemärk tähendab nende keeles religioosset rahuavaldust?"-tõdemusega ulmesarjade ja -teost on see tore lisavint, mis asjale on keeratud. Tavaliselt teosed vaimustuvad juba üksnes sellest, et see kole limaolend ei olegi inimsööja pahalane, vaid soovib meile head. Siin raamatus on lisavint - sellised õigustused on naiivsed.
Tegelikult sama mõttemaailm, milles viibivad ilmselt Heinleini tähesõdalased, aga seekord veidi lõbusamas võtmes ja mõjub kuidagi vähem fašistlikult.
Saab rääkida sama teema käsitlemisest uues ajastus. Aga saab ka rääkida mingist teatavast pastišilikkusest - "Old Man's Warist" kui kommentaarist "Tähesõdalastele.
No ei tea. Mulle meeldis ta rohkem.
Kuid jääb siiski see Scalzi stiili küsimus - see on üleni mõnus ja lugejasõbralik, julgeks soovitada kõigile, aga see ei püüa lugejat üllatada, ei püüa kuidagi rabada millegi ootamatuga.
"Redshirte" kirjutades juba kirusin selle kallal, ka Gaimani puhul. Kui keegi kaht postitust järjest luges, sel võib tekkida soov: aga Tõnis, soovita siis midagi, milles oleks.
Ma ütleks - Iain M Banksi teostes. Tema Kultuuri-romaanid on minu meelest üldiselt mõningase šokeerimislustiga (olles sealjuures väga maitsekad ja mitte lihtsalt rõvetsemine), aga hea stiili ja huvitava kujutlusvõimega loodud. Nagu Scalzigi romaanid, need on loodud sellises kirjutuskultuuris, kus tavaline ulme on üldjuhul juba pmst välja kirjutatud - aga ikkagi suudetakse teha klassikalist ulmekirjandust, mis mõjub küllaltki värskelt. Ja Banksil on see kõik pealegi väga isikupäraselt originaalne. Vähemalt minu hinnangul - tal on vahel mõneti kõikuv tase, kõik pole suurepärane. Aga eksperimenteerimislust on tajutav ja äärmiselt teretulnud.
Või sarjadest saavutab sedasama "Rick & Morty". Mida ma ei jõua küllalt kiita. Ent mida ma pole veel hakanud kirjalikult kiitma. Kui see oleks lihtsalt ulme- ja mitte raamatublogi, kuuluks siia otsa siuke pikk ja põhjalik postitus tollelegi. Kuid kuna ta pole, siis peab piirduma sellise ülivõrdes kiitusega. Tahate värskust ulmes - vaadake "Rick & Mortyt". Päriselt.
John Scalzi "Redshirts"
8/10
Ühe telesarjas näidatava kosmoselaeva meeskonnas on tavaliselt umbes viis tegelast, kes satuvad igast seiklustesse ja sekeldustesse. Kui nad satuvad eluohtlikesse tingimustesse, siis seda ka näidatakse - nemad jäävad ellu, aga mingid meeskonnakaaslased surevad. Star Trekis kandsid nad alati punast särki. See on nende lugu.
Teine viis seda kirjeldada:
kosmoselaevale Intrepid (The Unioni lipulaev) tuleb uus meeskonnaliige Andrew Dahl, kes avastab Intrepidil, et tema kolleegid hoiduvad elu eest missioonidele minemast või juhtkonna nina alla sattumast. Eriti murettekitavad on sellised maabumised, milles nad jäetakse üksi laeva kapteni, nägusa leitnant Kerensky või veel kolme tegelasega. Ilmneb, et see, kes Kerenskyga missioonil üksi jääb, on "ohver" - määratud surmale. Reegleid ilmneb teisigi.
Ühel hetkel tuleb välja, et nad on pärit ulmesarjast. Sealjuures väga halvast, kujutlusvõimevaesest ulmesarjast.
Ühelt poolt on tegemist vaid tühipalja paroodiaga - ülejäänud meeskond peale viie "põhilise" saavad teadlikuks oma surelikkusest, saavad teada neist tingimustest, mis muudavad nad eriti ohustatuks, ja nii on raamatu näol tegemist mängureeglite äratoomise ja nende vältimisega.
Lihtne värk ju. Nagu mõni tavaline eneseteadlikum Star Treki osa. Asi ei taandu aga sellele, kuna tegemist on Scalziga.
Ta on hea maitsega kirjanik - mitte teoste söödavuse-seeditavuse, vaid kirjutusotsuste valiku suhtes. Võiks ju olla lihtlabane ja ebaeriline, aga ta
1) kirjutab teema enda huvitavalt välja (naljad imo suurepärased selle teema raames, tegelased piisavalt väljakirjutatud, neil põhjendatud pretensioonid ["kurat, te pole mult kunagi küsinud eesnime!" ütleb üks nördinult ja nad möönavad, et see on vist tõsi - nad ise kah alati ei aima, kuivõrd olid nad Narratiivi ja pealesunnitud rollimääratluste küüsis. Igatahes, Scalzil on see siin sedavõrd laitmatult sooritatud, et õpetajavaist annaks "viie")
ning ta 2) on suutnud lisada sinna mõningad lisaelemendid, mis teevad selle paremaks või enamaks kui lihtsalt kommentaariks sellisele Star Treki žanrile. Ilmselt on asi selles, et raamat toimib huvitavamas ja realistlikumas vaatevinklis kui ironiseeritava sarja keskmine tase. Erinevus on tekstistki kohe tajutav, kui peategelane märkab, et nüüd me oleme sattunud ühte ohtlikku stseeni. Muidu on peategelased ja tema ohustatud sõbrad küllaltki usutavad tegelased, Scalzile omase muheduse ja üleüldise iroonilisusega, sõbralikud naljad ja tögamised-nöökamised, piisavalt ehedad karakterid oma põhjendatud muredega ja igati mõistetava nördimusega olukorra absurdsuse üle.
Peategelastele surmav Narratiiv ei hüüa tulles, aga peategelasi jälgiv jutustaja ei lasku selle melodraamani, vaid säilitab teadlikku iroonilist distantsi. Ja ma ütleks, et see ei lase raamatu tasemel laskuda ei keskmise Star Treki osa tasemeni ega (paroodiana) allapoole seda. Ta on ikkagi iseseisev kunstiteos, ehkki küllaltki etteaimatav.
Seda iseseisvust annab juurde see, et raamatul on kolm lisa - "First Person", "Second Person" ja "Third Person", mis annavad järelloo kolmele tegelasele. Minu meelest huvitavad lisad, mis andsid päris palju juurde, sellised mõnusad feel-good lisandused.
Lugeda oli seda suurepärane, mõnus ja lahe. Laadnalt kirjutatud üleni lugejasõbralik raamat. Kahe raamatu ja ühe pika novelli järel (http://www.tor.com/2014/05/13/unlocked-an-oral-history-of-hadens-syndrome-john-scalzi/ täiega soovitaks) võib öelda, et tema puhul võib ka rääkida fenomenist. Noh, kas või nagu Gaiman. Mõnusalt loetav ja tundub, et hästi toimetatud tekst, selge häälega ja ilma eriliste lugemistõrgeteta. Raamatut võttes aimad, mis saama hakkad, ehkki mingi variatiivsuse ulatuses.
Etteheide oleks aga umbes sama mis Gaimani pihta. Sealjuures Scalzi ise toob selle välja oma esimeses lisapalas ehk "First Personis". Selles on tal autor, kellel tuleb kirjutamisblokk, kuna ta ei saa enam tappa oma tegelasi südametult. Mida saab ta üldse oma tegelastega teha?
Seal öeldakse talle, et see pinge kasvatamine kellegi tapmisega on alati olnud labane ja laisk. See on tulenenud sellest, et ta oli kirjutades alati leppinud "piisavalt heaga", leppinud sellise tüüpvõimalusega pinge kasvatamiseks, selmet otsida uusi ja huvitavamaid lahendusi. Natuke näib ka selle raamatu puhul, et tegemist on "piisavalt heaga", isegi oma "parem kui lihtsalt paroodia"-taseme juures, ja kuskil pole seda silmitsiseismist ei ürgelulise ootamatusega ega sisemisi kahtlusi tekitavate kahevahelolekutega. Pole seda "aga äkki teeme HOOPIS teisiti?". See on teadlikult parodeeriv, aga "piisavalt hea", isegi sedavõrd maitsekal kujul, jääb alati millekski veidi vähemaks kui žanriteadlikkusest välja astuv kõige eiramine.
Scalzi ja isegi Gaiman jäävad žanriautoriteks. Ja see jääb nende piiranguks, kuitahes suurepäraselt nad ka ei saavuta oma püüeldavat. Sest lõpuks jääd ikkagi tahtma, et nad üllataks iseennastki. Gaimani puhul on need muinasjutulikud stereotüübid või stereotüübiaimused aimatavad pärast peaaegu kogu tema kirjutatud loomingu läbilugemist, temale mugavad tsoonid hakkavad aimuma, aga Scalzil on see ootusehorisont tajuda juba kahe ja poole romaani järel. (Kui lugeda ülallingitud pikka jutustust või lühiromaani pooleks romaaniks).
Tähendab, võib-olla pole seda vajagi. VÕib-olla ongi just tore, kui on mugava raja ärakäimine. Nagu kuskil öeldi - selline mõne tunni kirjandus. Loed ja naerad natuke ja paned ära. Kuid selline teema tuleb tõstatada, kui raamat pälvis prestiižseima ulmepreemia. Võib-olla oli halb raamatuaasta. Või oligi lihtsalt vaja, et keegi teeks sellise suurepärase paroodia kõigi armastatud žanrist. Kuid võib-olla on asi lihtsalt selles, et Scalzi on Scalzi. Juhul kui viimast, tahakski nentida, et tal on oma... nõrkused. Ta on selline mugav kirjandus, mida võib kõigile soovitada, aga millest ei tuleks ehk oodata rabavat elamust. Lihtsalt... mõnusat.
Ühe telesarjas näidatava kosmoselaeva meeskonnas on tavaliselt umbes viis tegelast, kes satuvad igast seiklustesse ja sekeldustesse. Kui nad satuvad eluohtlikesse tingimustesse, siis seda ka näidatakse - nemad jäävad ellu, aga mingid meeskonnakaaslased surevad. Star Trekis kandsid nad alati punast särki. See on nende lugu.
Teine viis seda kirjeldada:
kosmoselaevale Intrepid (The Unioni lipulaev) tuleb uus meeskonnaliige Andrew Dahl, kes avastab Intrepidil, et tema kolleegid hoiduvad elu eest missioonidele minemast või juhtkonna nina alla sattumast. Eriti murettekitavad on sellised maabumised, milles nad jäetakse üksi laeva kapteni, nägusa leitnant Kerensky või veel kolme tegelasega. Ilmneb, et see, kes Kerenskyga missioonil üksi jääb, on "ohver" - määratud surmale. Reegleid ilmneb teisigi.
Ühel hetkel tuleb välja, et nad on pärit ulmesarjast. Sealjuures väga halvast, kujutlusvõimevaesest ulmesarjast.
Ühelt poolt on tegemist vaid tühipalja paroodiaga - ülejäänud meeskond peale viie "põhilise" saavad teadlikuks oma surelikkusest, saavad teada neist tingimustest, mis muudavad nad eriti ohustatuks, ja nii on raamatu näol tegemist mängureeglite äratoomise ja nende vältimisega.
Lihtne värk ju. Nagu mõni tavaline eneseteadlikum Star Treki osa. Asi ei taandu aga sellele, kuna tegemist on Scalziga.
Ta on hea maitsega kirjanik - mitte teoste söödavuse-seeditavuse, vaid kirjutusotsuste valiku suhtes. Võiks ju olla lihtlabane ja ebaeriline, aga ta
1) kirjutab teema enda huvitavalt välja (naljad imo suurepärased selle teema raames, tegelased piisavalt väljakirjutatud, neil põhjendatud pretensioonid ["kurat, te pole mult kunagi küsinud eesnime!" ütleb üks nördinult ja nad möönavad, et see on vist tõsi - nad ise kah alati ei aima, kuivõrd olid nad Narratiivi ja pealesunnitud rollimääratluste küüsis. Igatahes, Scalzil on see siin sedavõrd laitmatult sooritatud, et õpetajavaist annaks "viie")
ning ta 2) on suutnud lisada sinna mõningad lisaelemendid, mis teevad selle paremaks või enamaks kui lihtsalt kommentaariks sellisele Star Treki žanrile. Ilmselt on asi selles, et raamat toimib huvitavamas ja realistlikumas vaatevinklis kui ironiseeritava sarja keskmine tase. Erinevus on tekstistki kohe tajutav, kui peategelane märkab, et nüüd me oleme sattunud ühte ohtlikku stseeni. Muidu on peategelased ja tema ohustatud sõbrad küllaltki usutavad tegelased, Scalzile omase muheduse ja üleüldise iroonilisusega, sõbralikud naljad ja tögamised-nöökamised, piisavalt ehedad karakterid oma põhjendatud muredega ja igati mõistetava nördimusega olukorra absurdsuse üle.
Peategelastele surmav Narratiiv ei hüüa tulles, aga peategelasi jälgiv jutustaja ei lasku selle melodraamani, vaid säilitab teadlikku iroonilist distantsi. Ja ma ütleks, et see ei lase raamatu tasemel laskuda ei keskmise Star Treki osa tasemeni ega (paroodiana) allapoole seda. Ta on ikkagi iseseisev kunstiteos, ehkki küllaltki etteaimatav.
Seda iseseisvust annab juurde see, et raamatul on kolm lisa - "First Person", "Second Person" ja "Third Person", mis annavad järelloo kolmele tegelasele. Minu meelest huvitavad lisad, mis andsid päris palju juurde, sellised mõnusad feel-good lisandused.
Lugeda oli seda suurepärane, mõnus ja lahe. Laadnalt kirjutatud üleni lugejasõbralik raamat. Kahe raamatu ja ühe pika novelli järel (http://www.tor.com/2014/05/13/unlocked-an-oral-history-of-hadens-syndrome-john-scalzi/ täiega soovitaks) võib öelda, et tema puhul võib ka rääkida fenomenist. Noh, kas või nagu Gaiman. Mõnusalt loetav ja tundub, et hästi toimetatud tekst, selge häälega ja ilma eriliste lugemistõrgeteta. Raamatut võttes aimad, mis saama hakkad, ehkki mingi variatiivsuse ulatuses.
Etteheide oleks aga umbes sama mis Gaimani pihta. Sealjuures Scalzi ise toob selle välja oma esimeses lisapalas ehk "First Personis". Selles on tal autor, kellel tuleb kirjutamisblokk, kuna ta ei saa enam tappa oma tegelasi südametult. Mida saab ta üldse oma tegelastega teha?
Seal öeldakse talle, et see pinge kasvatamine kellegi tapmisega on alati olnud labane ja laisk. See on tulenenud sellest, et ta oli kirjutades alati leppinud "piisavalt heaga", leppinud sellise tüüpvõimalusega pinge kasvatamiseks, selmet otsida uusi ja huvitavamaid lahendusi. Natuke näib ka selle raamatu puhul, et tegemist on "piisavalt heaga", isegi oma "parem kui lihtsalt paroodia"-taseme juures, ja kuskil pole seda silmitsiseismist ei ürgelulise ootamatusega ega sisemisi kahtlusi tekitavate kahevahelolekutega. Pole seda "aga äkki teeme HOOPIS teisiti?". See on teadlikult parodeeriv, aga "piisavalt hea", isegi sedavõrd maitsekal kujul, jääb alati millekski veidi vähemaks kui žanriteadlikkusest välja astuv kõige eiramine.
Scalzi ja isegi Gaiman jäävad žanriautoriteks. Ja see jääb nende piiranguks, kuitahes suurepäraselt nad ka ei saavuta oma püüeldavat. Sest lõpuks jääd ikkagi tahtma, et nad üllataks iseennastki. Gaimani puhul on need muinasjutulikud stereotüübid või stereotüübiaimused aimatavad pärast peaaegu kogu tema kirjutatud loomingu läbilugemist, temale mugavad tsoonid hakkavad aimuma, aga Scalzil on see ootusehorisont tajuda juba kahe ja poole romaani järel. (Kui lugeda ülallingitud pikka jutustust või lühiromaani pooleks romaaniks).
Tähendab, võib-olla pole seda vajagi. VÕib-olla ongi just tore, kui on mugava raja ärakäimine. Nagu kuskil öeldi - selline mõne tunni kirjandus. Loed ja naerad natuke ja paned ära. Kuid selline teema tuleb tõstatada, kui raamat pälvis prestiižseima ulmepreemia. Võib-olla oli halb raamatuaasta. Või oligi lihtsalt vaja, et keegi teeks sellise suurepärase paroodia kõigi armastatud žanrist. Kuid võib-olla on asi lihtsalt selles, et Scalzi on Scalzi. Juhul kui viimast, tahakski nentida, et tal on oma... nõrkused. Ta on selline mugav kirjandus, mida võib kõigile soovitada, aga millest ei tuleks ehk oodata rabavat elamust. Lihtsalt... mõnusat.
Thursday, July 30, 2015
Janar Ala "Ekraanirituaalid"
Lühikesed kommentaarid või märkused ühe või teise või kolmanda asja kohta...
Lugedes arvasin, et Sven Vabarile võiks see väga meeldida.
Olen päris mitut arvustust lugenud, ilmselt päris palju tähelepanu tõmmanud teos. Einoh, miks ka mitte, tore oli ta küll. Pull vahelugemise vihuke. Toredalt proosaline.
Vist peaks asuma võrdlema millegagi. Muidu jääb postitus liiga mittemidagiütlevaks. Näiteks Margus Tamme "Unesnõidujaga", mis oli vist kunagine Betti Alveri debüüdipreemia võitja. Ütlema, et jupid olid veel lühemad ja poolikumad, aga seetõttu mõjusid terviklikumalt, sest polnud nagu proosateosed, vaid proosalised mõlgutused. A kes todagi niiväga lugenud on...
Oleksin ju võinud mingeid märkusi-kommentaare välja kirjutada. Lõpuks oleks sellest saanud autori mõttemaailma portreteerimise katse - niuke annus elurõõmu, niuke annus irooniat, niuke ammus midagi kolmandat ja saad Janar Ala "Ekraanirituaalid". A milleks - parem lihtsalt piirduda sellega, et toredad elulised ja proosalised momendid, proosas kirja pandud. Mõni mõjub lühiduse tõttu peaaegu aforistlikult. Üldjuhul mõjuvad igati värsketena.
Ma ise eelistan pikemat narratiivi - natuke tuli seda lugedes tunne, et miks see nii palju tähelepanu pälvinud on, ega ta pole parem kui mõni väga huvitav eluline blogi (millised jagunevad ka mitmeks, nii et lisame - mitte isiklik ja paljastav, vaid kukalt kratsiv ja kommenteeriv). Aga noh, huvitav oli siiski, nii et mis ma käitun nurisevalt. Ei tea kedagi, kellele ei võiks meeldida, eeldusel et ei otsita Suurt Kirjandust. Ega Väikest Kirjandust. Vist üldse mitte Kirjandust sellisel suurtähestataval kujul. Vaid lihtsalt mõningaid mõtteid.
Lugedes arvasin, et Sven Vabarile võiks see väga meeldida.
Olen päris mitut arvustust lugenud, ilmselt päris palju tähelepanu tõmmanud teos. Einoh, miks ka mitte, tore oli ta küll. Pull vahelugemise vihuke. Toredalt proosaline.
Vist peaks asuma võrdlema millegagi. Muidu jääb postitus liiga mittemidagiütlevaks. Näiteks Margus Tamme "Unesnõidujaga", mis oli vist kunagine Betti Alveri debüüdipreemia võitja. Ütlema, et jupid olid veel lühemad ja poolikumad, aga seetõttu mõjusid terviklikumalt, sest polnud nagu proosateosed, vaid proosalised mõlgutused. A kes todagi niiväga lugenud on...
Oleksin ju võinud mingeid märkusi-kommentaare välja kirjutada. Lõpuks oleks sellest saanud autori mõttemaailma portreteerimise katse - niuke annus elurõõmu, niuke annus irooniat, niuke ammus midagi kolmandat ja saad Janar Ala "Ekraanirituaalid". A milleks - parem lihtsalt piirduda sellega, et toredad elulised ja proosalised momendid, proosas kirja pandud. Mõni mõjub lühiduse tõttu peaaegu aforistlikult. Üldjuhul mõjuvad igati värsketena.
Ma ise eelistan pikemat narratiivi - natuke tuli seda lugedes tunne, et miks see nii palju tähelepanu pälvinud on, ega ta pole parem kui mõni väga huvitav eluline blogi (millised jagunevad ka mitmeks, nii et lisame - mitte isiklik ja paljastav, vaid kukalt kratsiv ja kommenteeriv). Aga noh, huvitav oli siiski, nii et mis ma käitun nurisevalt. Ei tea kedagi, kellele ei võiks meeldida, eeldusel et ei otsita Suurt Kirjandust. Ega Väikest Kirjandust. Vist üldse mitte Kirjandust sellisel suurtähestataval kujul. Vaid lihtsalt mõningaid mõtteid.
Subscribe to:
Posts (Atom)