9/10
u 240 lk
Üks bildungsroman ameerika geeniuslapsest. Reisimised ja värgid.
Mulle väga meeldis see raamat.
Võtsin selle mingist veidrast uudishimust - minna lugemistuppa ja lihtsalt hakata lugema mingit...
Ah, pärast muljetan edasi.
*2 tundi hiljem*
... nii, pärast on kätte jõudnud!
Kindlasti mõtled, kallis lugeja, et tegemist on mingi viitega tekstile? Sugugi mitte. Lihtsalt juhtus.
Võib-olla peaks selle mingi põnevaks mänguks tegema, aga see oleks igavene tüli. Igal sellisel naljal on ju oma terviklik kuju, mille väljavoolimisele tuleks pühenduda - ja ma olen praegu sääne tõbine ja tüdinud väheke.
(Aga Tõnis, kui sa nii tüdinud oled, siis miks sa nii pikki lõike tsiteerid siin allpool?)
Noh, esiteks, ma pole seda veel tegema hakanud - lust tuleb kirjutamise käigus. Võib-olla teen pärast naljugi, mis nõuavad väljavoolimist. Ja teiseks, mis see trükkimine ka ära ei ole.
Viimasel ajal on väheke lugemisohtram aeg olnud, aga millegipärast oli muu kohustusliku lugemise kõrval tunne, et läheks kesk päeva Tartus Lugemistuppa, võtaks ühe neist väljapandud riiuli teostest ja hakkaks lihtsalt lugema. Paneks omale mingi pooltunni tiksuma ja lihtsalt poolsirvides, tekstile peaaegu tähele pööramata, tutvuks ülevaatlikult mingi asjaga.
Suuresti eksperimendi mõttes. Kuid et seda eksperimenti käima saada, panin endale tärminiks 30 minutit - sellise aja pühendada raamatule, siis minema tormata, vabaneda improviseeritud kohustusest.
Aga tead (või "teate", ma ei tea, iga lugeja on indiviid, aga lugejaid on ilmselt rohkem kui üks, mis sa sel puhul teed - mängid, et kirjutad endale või abstraktsele olematule lugejale ja jääd umbmääraseks?),
sattusin nagu hoogu.
Jäin rohkem kui tunniks lugema. Lehekülgede arv tiksus lõpuks saja lähistel, mis oli tükk maad rohkem, kui esiti kavandatud (kujutlesin 25-30 lk raisatud aega), isegi lugedes veeranditi ülelaskmise meetodil.
Mida ütleb ülalmainitu raamatu kohta:
eelkõige vast seda, et raamat on küll "Nobeli laureaadid" seeriast, mida truult tõlgitakse ja välja antakse, aga see on hõlplugemine. Selline, mida üle lastes lugedes pole eriti võimalik mööda lugeda, arvan mina.
Kui sellest tekib mingi esmamulje, et tegemist on siis järelikult miskise "sirvid, saad süžee kätte, haigutad"-žanriga, siis seegi pole õige - aga las kõnelevad selkohal minu eest tsiteeritavad lõigud.
Aga seda, mida tsiteeritavad lõigud ei paljasta:
eessõnas ütleb autori Pearl S. Bucki (tobe nimi, millest ootasin kuidagi palju "g'day, y'all come back now, y'ear"-likumat Kesk-Lääne kirjutuslaadi... Siukest külaromantikat...) poeg, et tegemist on alles hiljaaegu avastatud teosega.
Käsikiri jõudis poja käte 2013. aastal. Ta siis hakkas toimetama, püüdes lähtuda ema hilisematest ümberkirjutuspõhimõtetest ja isa toimetamispõhimõtetest (sest ema oli kirjanik ja isa oli tolle ihutoimetaja).
Ja 2015. aastal on see Eesti lugejale kättesaadav - nii et tubli töö!
Kuid tuleb öelda, et üks raamatu huvitavamaid osi ongi selle teatav ebatäiuslikkus. Või pooliklikkus.
Autori muid tekste lugemata on tajuda, et tal oli lugu ühest geeniusest, tal oli mõningaid mõtteid andest ja maailma tajumisest ja sõltumatusest ja veel kord andest - sellisest piiritust intelligentsusest, mis ulatub objektiivsuseni välja.
Selles mõttes, et mida ta kord kuuleb, seda ta teab - talle ei pea mitte midagi kaks korda ütlema, ta teab lehekülje pealt tsiteerida iga raamatut, mida ta lugenud on, ja neid on suht raamatukogude võrra. Oh, peaks sellele otsa lugema Pratchetti "Väikesi jumalaid" - seal oli ju ka selline...
Ja need mõtted on huvitavalt kirjutatud. Need on see, mille tõttu raamat on kirjutatud. Neis väljendub kirjutamistung, mis vabandaks välja ka mõningad stiililised vajakajäämised - see tung, mille olemasolu teeb kunstivääriliseks ka idioodist jõmmi tekstid ja mille olemataolu teeb kuidagi poolikuks ja "noooh, oli nagu kah?"-tasemeliseks ka kõige peenetundelisema esteedi hingeheietused.
Sest olgem ausad, Kender on täitsa hea kirjanik. Võrreldes mõnega.
Aga need raamatu kirjutamist õigustavad jupid on teineteisest eraldatud üleminekukohtadega, mis eeldatavasti on mõeldud edasi kirjutamiseks.
On näiteks päris üliolulisi juppe, mis on edasi antud suht möödaminnes. Mis v-b meeleolult ei haaku sellega, mis teda selle raamatu esimese variandi kirjutamise perioodil huvitasid.
Esimene selline oli peategelasele noore elu kõige tähtsama isiku surm. Kuid seda vabandab välja, see oleks peen väljajättelisus - sellisel hetkel ei ole võimalik midagi öelda.
Kuid teine on see, kui keegi küsib vestluses, kas ta esitles emale oma noort neidu. Potentsiaalselt huvitav ja ärakujutamist eeldav stseen, aga see on justkui mingi ühtäkki meelde tulnud stseen, mille peale ta praegu aega ei kuluta.
Ülejäänud tekstiga mittehaakuv ja eraldi reale jäetud lause: "Rann oli võtnud Xi ühel nädalavahetusel kaasa Ohiosse oma ema juurde." (nime ma'i ei paljasta) - tundus mulle ehedaima näitena lausest, millest õhkub "ah jaa, see ka ju!"-tunnet.
Raamatus oli mitu säärast kohta. Võib-olla ongi autoril selline "tegelen ainult konkreetsete teemadega!"-stiil... aga selle vastu räägib minu meelest see, et raamatu algus on täielikult välja kirjutatud. Sünd, instinktid, tajulisus (mu arust kõige lihtloetavam ja massile söödavam tajukirjandus), imikuiga, keele kui sellisega tutvumine - need pole küll ülipikalt kirjutatud, aga mulle tundus, et üldiselt olid kõik linnukesed tõmmatud. Palju truumalt kui neis hilisemates stseenides.
Nii et asi oli täiega poolepeal, raamat kenasti lõppversioonistumas, kui autor äkki suri. Nagu raiuks koopaseinale: Aargh.
See pole aga sugugi laitusena öeldud, see pooliklikkuse tunne - sest raamatu õigustus on teoses täiel määral olemas, pooliklikud (justkui) on vaid mõned üleminekujupid või mõned konkreetse teemaga mittehaakuvad (olulised) stseenid. Selline osa raamatust, mille väljakirjutamisel oleks raamat terviklik.
Nagu puuduks see terviklik kuju, mille väljavoolimisele
tuleb üldjuhul pühenduda - a selle tülitegemise vältimise tõttu ei saa miinuspunkte tempo logisemise pealt, ei saa miinuspunkte mõtteühtsuse pealt.
Mõjus huvitava lugemisvarana.
Minule toredana tunduvad jupid:
lk 59: kirjeldab Rannie (Randolphi lühend) geniaalset kujutlusvõimet:
See tähendab, et kui ema oli lõpetanud nüüdseks ammu möödunud juhtumi kirjeldamise, nägi Rannie seda kõike nii selgelt, nagu toimuks see tema silme all. Rannie oli sellest võimest teadlik, sest kui ta luges mis tahes raamatut - ja nii kaugele, kui ta ulatus mäletama, oli see alati olnud nii, või vähemalt niimoodi talle tundus -, ei ei näinud ta mitte sõnu või lehekülgi, millele sõnad olid trükitud, vaid seda, mida ta luges.
Luuletuste kirjutamisest (üsna lihtne, aga tore, konkreetne)
lk
63: Võib-olla on kunst emotsiooni kristalliseerumine. Inimene peab
tundma üleküllust. Näiteks mina kirjutan luuletusi. Kuid mõnikord möödub
päevi ja kuid, vahetevahel isegi aasta või kauemgi, kui ma ei kirjuta
ridagi, sest ei ole midagi tundnud piisavalt sügavalt, et seda
kristalliseerida. Luuletuseks kristalliseerumisele peab eelnema
emotsiooni kontsentreerumine, tihenemine. Kui ma olen luuletuse valmis
kirjutanud, tunnen kergendust, reaalset emotsionaalset kergendust. See on mul olemas, mul on käes midagi, mis on sama kindel nagu kalliskivi."
lk 195:
Sa oled kirjanik. Oma kogemuse põhjal selles valdkonnas ütleksin ma, et kirjanikud jagunevad kahte kategooriasse. Esimesse kuuluvad need, kes õpivad väljendamis- ja kirjeldamisoskusi, tunnevad täiuslikult oma sõna kui tööriista, õpivad, millest koosneb romaan või jutustus, kavandavad süžee algusest lõpuni, istuvad seejärel maha, rakendavad oma teadmisi ja teevad oma töö ära. Need kirjanikud on harva väga head. Seda tüüpi kirjanikku saab välja õpetada. Teist tüüpi kirjanik on see, keda eksisteeriv mõte või olukord kummitab ja kes ei saa sellest vabaks enne, kuni paneb loo paberile. Ta võib kirja panna vaid olukorra ja mitte anda ühtegi lahendust, sest viimast ei pruugi ollagi. Ta ei pruugi midagi teada grammatikast ega kirjavahemärkidest ega isegi õigekirjast, aga see ei oma tähtsust. Kirjavahemärkide panemiseks, õigekirja ja muu seesuguse kontrollimiseks saab kellegi palgata, kuid kedagi ei saa palgata ega õpetada tegema seda, mida teeb seda tüüpi kirjanik. Ta kirjutab ainult sisemisest tungist ja tema lood koosnevad olukordadest elus endas, alatistest vaatepiltidest, helidest, lõhnadest ja emotsioonidest, mis moodustavad iga päeva. Selel kirjaniku töö elab, hingab. See inimene peab kirjutama. Ta ei suuda selle vastu võidelda. Ta on kirjanik. Esimest tüüpi kirjanik võib kirjutada uudiseid või reklaame või juhendeid või üldse mitte kirjutada, kui ta niimoodi otsustab. See ei kehti teist tüüpi inimese kohta. Tema kirjutab ainult iseenesest. Talle ei saa määrata kirjutamisülesannet ja ta ei saa seda endale isegi ise määrata, maha istuda ja kohustusest valmis kirjutada. Sina oled see teist tüüpi inimene.
Wednesday, April 15, 2015
Thursday, March 26, 2015
Theodor Kallifatides "Uus maa minu akna taga"
7/10
Tagakaanelt:
"Uus maa minu akna taga“ on aus ja otsekohene mõtisklus teemal väljarändamine-sisserändamine-lõimumine. Pärast viitkümmet aastat oma uuel maal Rootsis tunneb kreeklane Theodor Kallifatides (sündinud 1938) end endiselt võõrana. Aga võõrasolek ei pruugi olla miinus, vaid pluss. Kes tunneb kahte, on targem kui see, kes tunneb ainult ühte.
Nii, olles seda lugenud - kas on ikka see, kes tunneb kaht, targem kui see, kes tunneb üht?
Mingis mõttes on terve see raamat tõepoolest mitte mõlema teadmisest ja siis nende vastandusest, paralleelsusest ja kontrastidest, vaid siiski vahepealolekust - mõlema tundmisest, olemata siiski kodus kummaski neist.
Kui teha ühelauselist õllelauakokkuvõtet, ütleks: ah, 82 lehekülge mingit võõraks olemise hala.
Aga ärgem jäägem nii õllelembesteks. Tegeleks ikka reaalsete heade-veadega.
Head:
tegemist on inimesega, kes oma vahepealoleku tõttu otsib mingit järgmist tõtt peale selle esmakihi. Selles raamatus võib-olla eelkõige läbi võõrustunde, aga siiski, tuleb mõtteid nagu: "Vananemine tähendab ju alati seda, et sa muutud ümbritseva maailma suhtes natuke võõramaks ja vahel koguni päris võõraks." (lk 10).
On tajuda mingit õiget asja otsiva inimese meelelaadi säärastest pisikestest momentidest.
Ja mitte ainult säärastest momentidest. Mitte ainult säärastest läbi võõruse filtri vaatamistest, vaid ka teistest. Ta püüab avatud meelega lugeda maailma ja kirjutada seda ümber, leides kohati mõtteid, mida ma mujalt pole näinud (võib-olla minu enda pläkk).
Näiteks:
""Sõnad on konkreetsemad kui elu." Kirjutamisel oli mu vastaseks sõnade konkreetsus, mitte - nagu ma seni olin arvanud - nende abstraktsus. Asi ei olnud selles, et sõnad ütlevad liiga vähe, vaid selles, et nad ütlevad liiga palju." (lk 57)
Kui Neil Gaimanilt küsiti, kust ta saab oma ideed (kas on nõmedamat küsimust? Ja samas, see on ju ainuõige küsimus - kust saab see inimene või too inimene need ideed? Mitte selles mõttes, et "kust ta tuleb selle peale!?", vaid "mis hetkel see või too kirjutamisidee talle tuli, kas epifaaniliselt või kösitöölaslikult" - ja loomulikult ka see, et kas seal on mingit reaalset vahet?),
igatahes, Neil Gaiman ütles: 'I make them up,' I tell them. 'Out of my head.'
Mis esmapilgul ei tundu kuidagi huvitav. Aga see on paratamatu. See ongi natuke ebamaagiline, isegi Neil Gaimani puhul.
See pole suur imeasi, ideede või huvitavate asjade peale tulemine, see on pigem selline ideede üks-pluss-üks, mis kuidagi paljastab ennast mingi hetk, kui tegeled sellega.
Ja Kallifatidese puhul on näha neid hetki, kui ta avastab midagi, a ülejäänu ongi, mina ütleks, lihtsalt võõraks olemise hala. Need hetked on tal peaaegu epifaanilised, sest ta ise näib ka olevat üsna vaimustuses neist hetkedest ja neist värsketest mõtetest, kui need teda tabavad - ja mida muud on epifaania kui et hea idee pluss tohutu vaimustus ideest? -, aga seda võib-olla kige rohkem seetõttu, et ülejäänud aja ta pole sugugi suurepärane kirjanik.
Ta on väga tsiteeritav, kuid seda mu arust ainult neil hetkedel, kui ta tsiteeritav on.
(Aga võib-olla olen ma tibake liigkarm, teen ülekohut, sest sellele eelnes mul Õnnepalu ja nad teevad umbes samasuunalist stiili... A tekib tasemekontrast. Nojah, ma ütleks, et Õnnepalu on õnneks üks tabatud ime.)
Igatahes, nagu öeldud, võib-olla teen ülekohut. Sirvides märkan paremaid-halvemaid hetki. Oli üks pikk näitejupp, mis osutas tema üllatavalt kesisele kirjutustajule - mis on tõene, mis mitte; kas tegelikult on südamest või on pingutatult stiliseeritud mõte jne -, aga ma hetkel ei leia seda. Ja võib-olla olekski parem mitte - ärgem keskendugem kesisele, sest minu hinnangul seda on (aga see võib olla mu isikliku sisemise häälestuse küsimus), vaid keskendugem neile epifaanilistele meeldejäävatele mõtetele. Neid selles raamatukeses on. Ja nende otsimiseks võib seda lugeda küll.
Tagakaanelt:
"Uus maa minu akna taga“ on aus ja otsekohene mõtisklus teemal väljarändamine-sisserändamine-lõimumine. Pärast viitkümmet aastat oma uuel maal Rootsis tunneb kreeklane Theodor Kallifatides (sündinud 1938) end endiselt võõrana. Aga võõrasolek ei pruugi olla miinus, vaid pluss. Kes tunneb kahte, on targem kui see, kes tunneb ainult ühte.
Nii, olles seda lugenud - kas on ikka see, kes tunneb kaht, targem kui see, kes tunneb üht?
Mingis mõttes on terve see raamat tõepoolest mitte mõlema teadmisest ja siis nende vastandusest, paralleelsusest ja kontrastidest, vaid siiski vahepealolekust - mõlema tundmisest, olemata siiski kodus kummaski neist.
Kui teha ühelauselist õllelauakokkuvõtet, ütleks: ah, 82 lehekülge mingit võõraks olemise hala.
Aga ärgem jäägem nii õllelembesteks. Tegeleks ikka reaalsete heade-veadega.
Head:
tegemist on inimesega, kes oma vahepealoleku tõttu otsib mingit järgmist tõtt peale selle esmakihi. Selles raamatus võib-olla eelkõige läbi võõrustunde, aga siiski, tuleb mõtteid nagu: "Vananemine tähendab ju alati seda, et sa muutud ümbritseva maailma suhtes natuke võõramaks ja vahel koguni päris võõraks." (lk 10).
On tajuda mingit õiget asja otsiva inimese meelelaadi säärastest pisikestest momentidest.
Ja mitte ainult säärastest momentidest. Mitte ainult säärastest läbi võõruse filtri vaatamistest, vaid ka teistest. Ta püüab avatud meelega lugeda maailma ja kirjutada seda ümber, leides kohati mõtteid, mida ma mujalt pole näinud (võib-olla minu enda pläkk).
Näiteks:
""Sõnad on konkreetsemad kui elu." Kirjutamisel oli mu vastaseks sõnade konkreetsus, mitte - nagu ma seni olin arvanud - nende abstraktsus. Asi ei olnud selles, et sõnad ütlevad liiga vähe, vaid selles, et nad ütlevad liiga palju." (lk 57)
Kui Neil Gaimanilt küsiti, kust ta saab oma ideed (kas on nõmedamat küsimust? Ja samas, see on ju ainuõige küsimus - kust saab see inimene või too inimene need ideed? Mitte selles mõttes, et "kust ta tuleb selle peale!?", vaid "mis hetkel see või too kirjutamisidee talle tuli, kas epifaaniliselt või kösitöölaslikult" - ja loomulikult ka see, et kas seal on mingit reaalset vahet?),
igatahes, Neil Gaiman ütles: 'I make them up,' I tell them. 'Out of my head.'
Mis esmapilgul ei tundu kuidagi huvitav. Aga see on paratamatu. See ongi natuke ebamaagiline, isegi Neil Gaimani puhul.
See pole suur imeasi, ideede või huvitavate asjade peale tulemine, see on pigem selline ideede üks-pluss-üks, mis kuidagi paljastab ennast mingi hetk, kui tegeled sellega.
Ja Kallifatidese puhul on näha neid hetki, kui ta avastab midagi, a ülejäänu ongi, mina ütleks, lihtsalt võõraks olemise hala. Need hetked on tal peaaegu epifaanilised, sest ta ise näib ka olevat üsna vaimustuses neist hetkedest ja neist värsketest mõtetest, kui need teda tabavad - ja mida muud on epifaania kui et hea idee pluss tohutu vaimustus ideest? -, aga seda võib-olla kige rohkem seetõttu, et ülejäänud aja ta pole sugugi suurepärane kirjanik.
Ta on väga tsiteeritav, kuid seda mu arust ainult neil hetkedel, kui ta tsiteeritav on.
(Aga võib-olla olen ma tibake liigkarm, teen ülekohut, sest sellele eelnes mul Õnnepalu ja nad teevad umbes samasuunalist stiili... A tekib tasemekontrast. Nojah, ma ütleks, et Õnnepalu on õnneks üks tabatud ime.)
Igatahes, nagu öeldud, võib-olla teen ülekohut. Sirvides märkan paremaid-halvemaid hetki. Oli üks pikk näitejupp, mis osutas tema üllatavalt kesisele kirjutustajule - mis on tõene, mis mitte; kas tegelikult on südamest või on pingutatult stiliseeritud mõte jne -, aga ma hetkel ei leia seda. Ja võib-olla olekski parem mitte - ärgem keskendugem kesisele, sest minu hinnangul seda on (aga see võib olla mu isikliku sisemise häälestuse küsimus), vaid keskendugem neile epifaanilistele meeldejäävatele mõtetele. Neid selles raamatukeses on. Ja nende otsimiseks võib seda lugeda küll.
Tuesday, March 17, 2015
Tõnu Õnnepalu "Lõpetuse ingel"
Raamatu tagakaanel oli pädev kokkuvõte:
Tõnu Õnnepalu sünd. 1962 Autor sõidab 2014. aasta sügisel väikesele Lääne-Eesti saarele mõtisklema kunstist ja teatrist, ent jõuab oma kirjades paratamatult elu, surma ja armastuse lahinguväljadeni, taustaks ajatuim kõikidest draamadest – looduse suurejooneline vaatemäng.
[siia tulevad mingid kõrged punktid, nagu ikka peaks. Neile, kes otsivad kinnitust sellele, kas see on hea.]
Mitu lähenemisnurka oleks sellele raamatule. Mõni parem kirjutaja võtaks ühe teema ja ammendaks selle professionaalselt. Võiks sama teha, aga ma pole siia üle pika aja midagi kirjutanud, natuke on tuju kõigest kirjutada.
Ent peaasjalikult sattusin seda raamatut lugema "loomulikkuse" teema kaudu.
Võib-olla mõni tahaks lihtsalt lugeda Õnnepalu seni viimasest raamatust, keerutamata. Neile vastangi keerutamata, et hea on. Ja et loomulikult on hea. A mitte enesestmõistetavalt - ühtki kirjanduslikult väärtuslikku asja ei tohiks paratamatusena võtta, isegi mitte siis, kui see tagantjärele mõeldes ei avarda kuidagi sisemise entsüklopeedia artiklit antud autori kohta. Ega see, et Õnnepalu "teeb seda, mida Õnnepalu ikka teeb", ei tähenda, et ta laseks vana rasva peal.
Kui ütlen, et on loomulikult hea, siis selle sõna teises tähenduses, kus see midagi ka kirjeldab. Hea loomulikuna.
(Kuid ma ei jää siinkohal kinni teemasse "kaua võib lubada Õnnepalul kirjutada oma idülle vaikusele" - sest vastus on ju ilmselgelt: seni, kuni temas seda jätkub lugejat kirgastaval määral.)
Viimasel ajal on see sõna - "loomulikkus" -hakanud mus kumisema kuidagi teisiti.
Pidin loovkirjutuse aine raames lugema üht kirjatükki. Kuidagi huvitav oli lugeda. Eneseabi + loovkirjutuse õpik. Sealne läbivaid teemasid oli: IGAÜKS SUUDAB KIRJUTADA! Igaühes on see autentne ja läbinisti originaalne sädin olemas, see tuleb üleni loomulikul moel kirjutades endast välja saada.
(Seda on ehk parim lugeda väikestes kogustes. Tsitaatide kaupa.)
Ja siis sattusin lugema üht artiklit, milles üks tasulise loovkirjutuse õppejõud kritiseerib sääraseid kursuseid.
Kas igaühes on see alge olemas? Kas on inimesi, kelle tõelisim, varjamatum ja originaalseim autentseim olemus pole lihtsalt lugemisväärne?
Öelda "ei" tähendaks paljude meelest vist sama mis väita, etmõni inimene lihtsalt pole väärtuslik. Justkui sellised hetked, mil kaotad ennast kirjutades ja kirjutusse (või lugemisse), oleksid ainuväärtuslikud.
Kas on kohutav klišee öelda, et Õnnepalu teeb võluvaks ta võime kirjutada lihtsust nii, et see näibki lihtne? On küll kohutav klišee. Sest teda ei tohiks lihtsaks taandada, muud nägemata. Ta ei kirjuta üleni argiselt. Kohati tajusin, et ta kirjutab mõningase paradoksidelustiga. Torre oleks ju parodeerida, et teeme õnnepalu, vaata,
DIY Õnnepalu: "Vaatan aknast. Päike loojub... vist. Hingan sisse. Jah, see päev on lõppenud. Ja see on hea. See on hea."
Nagu õnnepallu koosneks rahulolust loodusega, lihtsatest vaatlustest ja sissehingamistest.
Koduperenaiste eneseabi kõrgkirjanduslik osa.
Ei ole ju seda.
Uh, korraks tuleb endalgi kahtlus, sest mis seal veel on - seesama varjamatu meeleheitetaju, millest oli küllastatud "Kevad ja suvi ja" esimene pool? A mis on meeleheide selles kui mitte see üksindust nautiva inimese konflik, millest loodus saja lehekülje vältel ta päästab, eks ole?
Kevad ja suvi ja lõppes ju tõusuga.
A tegelt oli too luulekogu valitud väljavõtted aasta jooksul iga päev kirjutatud luuletustest. Tahaks teada, milline oli tolle kirjutusprotsessi prügikast. Soov, mis tasapisi tekib ka "Lõpetuse ingli" suhtes.
Kuid see viimane raamat ei ole mingi otsitud õndsustunde või sõnalunastuse sittumine lugejate massidepeale. Pluss näpuotsatäis kriitikat ebaeheda kirjutuse pihta (mille kontekstis autor ise oleks tõekuulutaja-positsiooni tõttu paratamatult loomulikkuseetalon).
Ei ole ainult seda, sest...
Ah, olen ennast kuidagi kringliks lobisenud. Ma nautisin raamatut küll ega taju teda sellise küünilise autorina. Loetlen siin kõiki neid kibestunud võimalusi teda vastuvõetamatuna tajuda - otsekui kriitiline distants laseks näha teose tegelikku konstrueeritust ja autori künismi vms. Kuid tõele au andes on tema rahulikkuse kogemine suurepärane elamus, mis võiks ju kõigile mõjuda. Mittenarratiivne (või kui, siis väga vähe narratiivne) proosa, mis mõjub luuleraamatuna neile, kel pole oskust luuleraamatut lugeda - kellede sekka ma tavajuhul ennastki loeks.
Ta üleni mõjub oma suhtumisega. Kergelt misantroopse (vaevumärgatavalt...) ja mingil moel väga aristokraatliku olekuga, mis nakatab, tekitab soovi seda eneses peegeldada või järele teha. Jätta endast raamatu sulgedes maha viisakuspohmakat. Sellise mõjuga võiks vahel mõni teos olla küll.
Lugesin hiljuti üht blogi. Sattusin Kunnuse blogi pealt sinna. Elli lend. Seal oli arvustus. Teosele Eda Ahi "Gravitatsioon".See oli suurepärane. On neid, kes kirjutavad nii hästi, et endal hakkab piinlik. Kes kirjutavad mind kohutaval moel hästi.
See elli kirjutas teisiti. Seda oli lihtsalt suurepärane lugeda. Lummav.
Võib.olla see aitas taastada kirjutusõhinat, utsitas praegust kirjutama.
Või tolle loovkirjutuskursuste kriitiku esmaseid nõudeid kirjutajatele - lugeda-lugeda-lugeda.
Või lihtsalt Õnnepalu lugemine.
Tõnu Õnnepalu sünd. 1962 Autor sõidab 2014. aasta sügisel väikesele Lääne-Eesti saarele mõtisklema kunstist ja teatrist, ent jõuab oma kirjades paratamatult elu, surma ja armastuse lahinguväljadeni, taustaks ajatuim kõikidest draamadest – looduse suurejooneline vaatemäng.
[siia tulevad mingid kõrged punktid, nagu ikka peaks. Neile, kes otsivad kinnitust sellele, kas see on hea.]
Mitu lähenemisnurka oleks sellele raamatule. Mõni parem kirjutaja võtaks ühe teema ja ammendaks selle professionaalselt. Võiks sama teha, aga ma pole siia üle pika aja midagi kirjutanud, natuke on tuju kõigest kirjutada.
Ent peaasjalikult sattusin seda raamatut lugema "loomulikkuse" teema kaudu.
Võib-olla mõni tahaks lihtsalt lugeda Õnnepalu seni viimasest raamatust, keerutamata. Neile vastangi keerutamata, et hea on. Ja et loomulikult on hea. A mitte enesestmõistetavalt - ühtki kirjanduslikult väärtuslikku asja ei tohiks paratamatusena võtta, isegi mitte siis, kui see tagantjärele mõeldes ei avarda kuidagi sisemise entsüklopeedia artiklit antud autori kohta. Ega see, et Õnnepalu "teeb seda, mida Õnnepalu ikka teeb", ei tähenda, et ta laseks vana rasva peal.
Kui ütlen, et on loomulikult hea, siis selle sõna teises tähenduses, kus see midagi ka kirjeldab. Hea loomulikuna.
(Kuid ma ei jää siinkohal kinni teemasse "kaua võib lubada Õnnepalul kirjutada oma idülle vaikusele" - sest vastus on ju ilmselgelt: seni, kuni temas seda jätkub lugejat kirgastaval määral.)
Viimasel ajal on see sõna - "loomulikkus" -hakanud mus kumisema kuidagi teisiti.
Pidin loovkirjutuse aine raames lugema üht kirjatükki. Kuidagi huvitav oli lugeda. Eneseabi + loovkirjutuse õpik. Sealne läbivaid teemasid oli: IGAÜKS SUUDAB KIRJUTADA! Igaühes on see autentne ja läbinisti originaalne sädin olemas, see tuleb üleni loomulikul moel kirjutades endast välja saada.
(Seda on ehk parim lugeda väikestes kogustes. Tsitaatide kaupa.)
Ja siis sattusin lugema üht artiklit, milles üks tasulise loovkirjutuse õppejõud kritiseerib sääraseid kursuseid.
Kas igaühes on see alge olemas? Kas on inimesi, kelle tõelisim, varjamatum ja originaalseim autentseim olemus pole lihtsalt lugemisväärne?
Öelda "ei" tähendaks paljude meelest vist sama mis väita, etmõni inimene lihtsalt pole väärtuslik. Justkui sellised hetked, mil kaotad ennast kirjutades ja kirjutusse (või lugemisse), oleksid ainuväärtuslikud.
Kas on kohutav klišee öelda, et Õnnepalu teeb võluvaks ta võime kirjutada lihtsust nii, et see näibki lihtne? On küll kohutav klišee. Sest teda ei tohiks lihtsaks taandada, muud nägemata. Ta ei kirjuta üleni argiselt. Kohati tajusin, et ta kirjutab mõningase paradoksidelustiga. Torre oleks ju parodeerida, et teeme õnnepalu, vaata,
DIY Õnnepalu: "Vaatan aknast. Päike loojub... vist. Hingan sisse. Jah, see päev on lõppenud. Ja see on hea. See on hea."
Nagu õnnepallu koosneks rahulolust loodusega, lihtsatest vaatlustest ja sissehingamistest.
Koduperenaiste eneseabi kõrgkirjanduslik osa.
Ei ole ju seda.
Uh, korraks tuleb endalgi kahtlus, sest mis seal veel on - seesama varjamatu meeleheitetaju, millest oli küllastatud "Kevad ja suvi ja" esimene pool? A mis on meeleheide selles kui mitte see üksindust nautiva inimese konflik, millest loodus saja lehekülje vältel ta päästab, eks ole?
Kevad ja suvi ja lõppes ju tõusuga.
A tegelt oli too luulekogu valitud väljavõtted aasta jooksul iga päev kirjutatud luuletustest. Tahaks teada, milline oli tolle kirjutusprotsessi prügikast. Soov, mis tasapisi tekib ka "Lõpetuse ingli" suhtes.
Kuid see viimane raamat ei ole mingi otsitud õndsustunde või sõnalunastuse sittumine lugejate massidepeale. Pluss näpuotsatäis kriitikat ebaeheda kirjutuse pihta (mille kontekstis autor ise oleks tõekuulutaja-positsiooni tõttu paratamatult loomulikkuseetalon).
Ei ole ainult seda, sest...
Ah, olen ennast kuidagi kringliks lobisenud. Ma nautisin raamatut küll ega taju teda sellise küünilise autorina. Loetlen siin kõiki neid kibestunud võimalusi teda vastuvõetamatuna tajuda - otsekui kriitiline distants laseks näha teose tegelikku konstrueeritust ja autori künismi vms. Kuid tõele au andes on tema rahulikkuse kogemine suurepärane elamus, mis võiks ju kõigile mõjuda. Mittenarratiivne (või kui, siis väga vähe narratiivne) proosa, mis mõjub luuleraamatuna neile, kel pole oskust luuleraamatut lugeda - kellede sekka ma tavajuhul ennastki loeks.
Ta üleni mõjub oma suhtumisega. Kergelt misantroopse (vaevumärgatavalt...) ja mingil moel väga aristokraatliku olekuga, mis nakatab, tekitab soovi seda eneses peegeldada või järele teha. Jätta endast raamatu sulgedes maha viisakuspohmakat. Sellise mõjuga võiks vahel mõni teos olla küll.
Lugesin hiljuti üht blogi. Sattusin Kunnuse blogi pealt sinna. Elli lend. Seal oli arvustus. Teosele Eda Ahi "Gravitatsioon".See oli suurepärane. On neid, kes kirjutavad nii hästi, et endal hakkab piinlik. Kes kirjutavad mind kohutaval moel hästi.
See elli kirjutas teisiti. Seda oli lihtsalt suurepärane lugeda. Lummav.
Võib.olla see aitas taastada kirjutusõhinat, utsitas praegust kirjutama.
Või tolle loovkirjutuskursuste kriitiku esmaseid nõudeid kirjutajatele - lugeda-lugeda-lugeda.
Või lihtsalt Õnnepalu lugemine.
Tuesday, December 9, 2014
Mircea Eliade "Maitreyi"
Raamat, mis räägib armastusest.
Üks paremaid selliseid, mida ma olen nüüd viimasel ajal (s.o. paari viimase aasta jooksul) lugenud.
Ülevaade:
valge mees läheb Indiasse. Seal näeb ta üht neidu - esmamulje: "Ma'i tea, kena ju." "Ilus?" "Ei, seda küll mitte. Eriti." "Kas ta meeldib Sulle?" "Ma ei tea. Vist mitte... Ei. Ma arvan." Mingi uudishimu tekib. ja see "ta pole ju sugugi ilus mitte", aga tasapisi muutub aina kenamaks - see on ju Fowlesil ka, "Prantsuse leitnandi tüdrukus". Kus see mõjus suurepäraselt - ma andnuks ise oma parema käe väikese sõrme selle naise eest raamatu lõpuks. Ei, oot... ikka vasaku käe. Ega ta nüüd NII hea ka olnud...
No satub Indiasse ja saab äkki kutse asuda elama ühte majja. Kus seesama neid elab. Tüdruku isa - väga sina peal. Mängiks nagu sõpra. Temale võiks pihtida, selline avatud inimene. Tüdruku ema - niisugune kõikemattev emainstinkt. Täpselt see, mida Voldemar Panso silmas pidas, kui reisikirjas "Maailm arlekiini kuues" kirjutab, et ühtäkki tuleb mööda tänavat vastu emaelevant - suur nagu emaarmastus. Selle ema armastus on selline elevandiline emaarmastus.
Tütar aga... kuidagi eemalehoidev. Hirmus edev. Enesest lugu pidav. Samas hirmus andekas. Tal tuleb ju välja luulekogu, kas teadsite? Jajah, 16-aastane või mis ta on, aga ikkagi. Ja ta oskab nii-ja-nii mitu keelt. Ja ta on ju Rabindranath Tagore jünger.
Ta on ju oma südame ka andnud Tagorele. mis mõjub esiti ootamatult - vanameister Tagore ja mingi noor chick? Aga see raamat oskab väga nappide vahenditega edastada India kultuuri võõrust, nii et see poleks vaid mainitud, vaid edasi antud. Parima näite sellest võiks trükkida siia lõppu ümber. Või vähemalt tagantjärele kommentaariumisse...
Aga see Tagore-asi ei lähe mehele korda. Mis tal sellest. Ega ta selle mõttega sinna tulnud, et oma armumisele voli anda. Oot, armumisele? Või noh, jah, nüüd vist tõesti. Ei, see pole tähtis, see on kõrvalprodukt. Kogemata. Ja tema ka ei näita nii suurt huvi üles. Või noh, midagi justkui. Aga see on kohutava gravitatsiooniga auk, millesse vajuda. Ei, midagi ei ole. Mingi kulmukergitus, mis võib olla ka mingi muu kohmetus ja mitte tema sellisel tasandil uudishimu. Ja mingid käitumismustrid.
Aga vaat, tüdruk on ju ikkagi... armunud. Kindlasti. Vastuvaidlematult. Einoh, nüüd ta võib vastu vaielda, kuid ta on armunud. See ei lähe mulle korda. See pole mingi armastus, mida ma taotleks.
Oh, ta jälle solvus? Ei, see solvumine, see on omal kohal. See on täpselt see, mis mu plaan ette näeb. Ta on täpselt mul pihus, ta on laps ka muidugi. Ta ei tea päris täpselt ja seepärast ta ongi selline otsustusvõimetu.
... oh, lõpetan nüüd selle ümberjutustuskatse.
No igatahes, mingid romantilised tõmbumised-tõukumised.
Jutustajapositsioon on kummaline - ta vist kirjutab lühidalt ja üsna kokkuvõtlikult ümber oma päevikut, mille ta oli tollasel perioodil kirjutanud, ja kohati kommenteerib seda. Ent täielikult sisse elades - seega ei võta ta ajalist ja emotsionaalset distantsi, vaid kirjutab sageli üks-ühele maha oma noid emotsioone.
Selline jutustajapositsioon (või lihtsalt kirjutusviis/mäletamisviis - tegemist on, nagu tuleb välja, üsna autobiograafilise teosega) tähendab ent seda, et tegelane jõuab pendeldada erinevatesse enesekindluse äärmustesse. Mõningaid petšorinlikke pealtnäha kavalalt manipuleerivaid stseene teeb tasa tema teistel hetkedel ilmselge ja ainuõigena näiv arvamine, et tüdrukut tegelt üldse ei huvita.
See kõlab tõenäoliselt ebameeldivalt - nagu peategelane oleks nõmedalt heitlik ja üliemotsionaalne jnejne. Ja eks see peategelane polegi sümpaatne tegelane. Kuid teda pole okseleajavalt tüütu jälgida. Ta on heitlik - sest sellises konditsioonis tuleb ilmselt ette seda lainetamist enesehaletsus <==> egobuusti vahel. Ja isegi see, et ta on ebameeldiv tegelane, on väga hea. Väga truu sellisele kogemusele. Sest see portreteerib ju üht rõvedalt egoistlikku armastust. Sellist, mida selle kestmisajal armastatakse ja vihatakse - pikad kannatusperioodid, mille õilistavad need üksikud ekstaasihetked, mis võivad ehk olla pea täielikul kujul oma peas kogetud. See on armastus, mis kahepoolseks muutudes ei muutu õndsuseks - ei, seda mõistet kasutatakse taevastes sfäärides, me ei markeeri sellist nurjatust "õndsuse" harda nimetusega. Kahepoolsena ei ole see sünergiline. Kahepoolsena pole see kaunis. Kahepoolsena on see vaid ühiselt jagatud egoism... Zero-sum game.
Ekstaasihetked teevad sellest kogemuse, milleta elu võiks olla tunduvalt poolikum... ja samas, ikkagi on seda meenutades ääretult piinlik enda pärast. Kas selline ma olingi? Jah, ilmselt küll... Ja seda nõmedust tagantjärele välja toimetada poleks autentne.
Ühesõnaga, meeldis.
Wednesday, September 3, 2014
Peter S. Beagle "Viimane ükssarvik"
Nüüd on umbes 3 kuud sellest, kui ma seda lugesin, aga siiski.
Peter S. Beagle'i "Viimane ükssarvik" lugemisel särises kuskil taustal üks teine raamat, mida tundsin, et peaks sellega kõrvutama.
Algul mõtlesingi, et teeks postituse selleteemalise. "Viimane ükssarvik" vs Neil Gaimani "Tähetolm". Kuna "Tähetolm" on aga maru ammu loetud ja "Viimane ükssarvik" veel selle suve jooksul, oleks see ehk tibake kohmakas.
Või samas...
Ah, tühja - kirjutan ära ja küll siis vaatab, kas pealkiri on korrektne.
VÜ on selline raamat, mille kommenteerimisel naeratad äraolevalt ja ütled: "Võluv." Sest seda ta on - oma teatavas lihtsuses (a mitte primitiivsuses) on ta armas väike looke ükssarvikust, mis esitab terve hulga muinasjutukonventsioone ja sooritab need lõpuni (a la ennustused saavad täidetud, printsessid suudeldud, lohed tapetud). See pole dekonstrueeriv tekst. Ükssarvik ei osutu koletuks loheks, ennustused on absoluutsed jne.
Ja ometi on huvitav lugeda. Küsimus pole vaid selles, et tekst on ilusti välja kirjutatud - kaunid kirjeldused lummavast ükssarvikust ja maailmast nende ümber jne. Aga ka autori lugupidamine oma maailma elementide vastu on täiesti ilmne.
Ükssarvik pole mingi hobune, kel narvalisarv otsaette topitud ja kelle seljas mingil põhjusel ei saa ratsutada keegi teine peale süütu inimene. Ta on kõige kauni kese, süütuse ja aseksuaalse maagilisuse koondkuju ja ühtaegu kaunis ning mitteinimlik. Kui mõnes teises tekstis muutub ükssarvik inimeseks, poleks sellest ehk midagi, siin peitub selles aga traagika.
Müstilistest olenditest on ka harpüiat vägevalt kirjeldatud. Ta pole lihtsalt mingi inetu tiibadega eit - temasse kätketud maagiline potentsiaal teeb temast midagi palju-palju enamat.
Maagilisus ja ebamaisus on selles tekstis hästi välja kirjutatud.
A millest siis "Tähetolmu"-võrdlus esile tõusis? Tundest, et maagia on olemas. Filmis oli Faerie seal mingi suur ja eepiline nähtus, mis on jama -
Oih, pean liikuma. Hiljem jätkan.
Jätkan.
Tähetolm - filmist ma ei räägi. Sellest olen mujal rääkinud. Kuid raamat on selline väike ja intiimne ruumike...
Tähendab - midagi nii täiesti tuttavat ja ühtlasi hubast ja üleni katvat. Ja värvikas, erksates rõõmsates värvides.
"Viimane ükssarvik" on palju süngemates värvides. Ja kuidagi ehk raskepärasem.
Nende raamatute vahel on mõneti ka mingisugune... identiteedierinevus. Gaiman kirjutab ehk tajutavamat peategelast ja silmatorkavamaid karaktereid ja ägedalt haaravamat võlumaailma. Beagle kirjutab ent niimoodi, et Sa ei näe autorit. Nende kahe teose järel jääb Gaimani raamatust paremini meelde Gaiman, ent "Viimasest ükssarvikust" see maailm - ja kui idee järjest "Tähetolmule" ajaks õlgu kehitama, siis "Viimase ükssarviku" järgesid loeks, et laskuda sügavamale sellesse jäneseurgu.
Peter S. Beagle'i "Viimane ükssarvik" lugemisel särises kuskil taustal üks teine raamat, mida tundsin, et peaks sellega kõrvutama.
Algul mõtlesingi, et teeks postituse selleteemalise. "Viimane ükssarvik" vs Neil Gaimani "Tähetolm". Kuna "Tähetolm" on aga maru ammu loetud ja "Viimane ükssarvik" veel selle suve jooksul, oleks see ehk tibake kohmakas.
Või samas...
Ah, tühja - kirjutan ära ja küll siis vaatab, kas pealkiri on korrektne.
VÜ on selline raamat, mille kommenteerimisel naeratad äraolevalt ja ütled: "Võluv." Sest seda ta on - oma teatavas lihtsuses (a mitte primitiivsuses) on ta armas väike looke ükssarvikust, mis esitab terve hulga muinasjutukonventsioone ja sooritab need lõpuni (a la ennustused saavad täidetud, printsessid suudeldud, lohed tapetud). See pole dekonstrueeriv tekst. Ükssarvik ei osutu koletuks loheks, ennustused on absoluutsed jne.
Ja ometi on huvitav lugeda. Küsimus pole vaid selles, et tekst on ilusti välja kirjutatud - kaunid kirjeldused lummavast ükssarvikust ja maailmast nende ümber jne. Aga ka autori lugupidamine oma maailma elementide vastu on täiesti ilmne.
Ükssarvik pole mingi hobune, kel narvalisarv otsaette topitud ja kelle seljas mingil põhjusel ei saa ratsutada keegi teine peale süütu inimene. Ta on kõige kauni kese, süütuse ja aseksuaalse maagilisuse koondkuju ja ühtaegu kaunis ning mitteinimlik. Kui mõnes teises tekstis muutub ükssarvik inimeseks, poleks sellest ehk midagi, siin peitub selles aga traagika.
Müstilistest olenditest on ka harpüiat vägevalt kirjeldatud. Ta pole lihtsalt mingi inetu tiibadega eit - temasse kätketud maagiline potentsiaal teeb temast midagi palju-palju enamat.
Maagilisus ja ebamaisus on selles tekstis hästi välja kirjutatud.
A millest siis "Tähetolmu"-võrdlus esile tõusis? Tundest, et maagia on olemas. Filmis oli Faerie seal mingi suur ja eepiline nähtus, mis on jama -
Oih, pean liikuma. Hiljem jätkan.
Jätkan.
Tähetolm - filmist ma ei räägi. Sellest olen mujal rääkinud. Kuid raamat on selline väike ja intiimne ruumike...
Tähendab - midagi nii täiesti tuttavat ja ühtlasi hubast ja üleni katvat. Ja värvikas, erksates rõõmsates värvides.
"Viimane ükssarvik" on palju süngemates värvides. Ja kuidagi ehk raskepärasem.
Nende raamatute vahel on mõneti ka mingisugune... identiteedierinevus. Gaiman kirjutab ehk tajutavamat peategelast ja silmatorkavamaid karaktereid ja ägedalt haaravamat võlumaailma. Beagle kirjutab ent niimoodi, et Sa ei näe autorit. Nende kahe teose järel jääb Gaimani raamatust paremini meelde Gaiman, ent "Viimasest ükssarvikust" see maailm - ja kui idee järjest "Tähetolmule" ajaks õlgu kehitama, siis "Viimase ükssarviku" järgesid loeks, et laskuda sügavamale sellesse jäneseurgu.
Friday, March 14, 2014
Virginia Woolf "Olemise hetked. Märkmeid möödanikust"
Loomingu Raamatukogu 33-35/2013
127 lk.
Virginia Woolfi päevik, mida hakkas pidama elu lõpus.
Hea oli, noh, väga hea. Tuletas meelde, mis tasandil Woolf on äge. Mõned kirjeldused, viktoriaanliku elu kajastusi, lasin lapates mööda, tema tugevus (minu jaoks) peitub muus. Kuid ma saan aru, kuidas visuaalsemalt tajuv lugeja võiks seda siiski nautida. Need olid ju pmst ilusad kirjeldused. Lihtsalt, minu jaoks oli huvitavam muu selles raamatus.
Mina'i tea, mingid punktid võiks ka panna. Või noh, võiks ka mitte panna. Kui ma panen punktid, ütleme seitse või kuus punkti, kas ma hindan seda, mis mulle huvitavam, ja võtan punkti maha kirjelduste pärast, mida ma ei tahtnud lugeda? Või peaks andma mingi amplituudi - et teos on parimatel hetkedel tõesti x-punktine ning n-ö kehvematel hetkedel (minu jaoks - isegi mitte minu "meelest", vaid minu "jaoks" kehvemad) on "ainult" x-punktine? Mingis mõttes oleks jabur süsteem, aga mõne ebaühtlasema kirjaniku puhul jälle põhjendatud. Aga Woolf samas pole ebaühtlane...
Mida iganes.
Ei taha punkte panna, ühesõnaga.
A panen siiski. Salamisi.
Nii et Virginia Woolfi elulugu.
Kuna ta olevat väga autobiograafiline kirjanik, võiks ju arvata, et raamat sisaldab tema loomingulist toormaterjali, kust saaks selged juhised tema teoste lahtimõtestamiseks. Saad teada nimed, saad teada olulisemad impulsid, saad teada jnejne.
Tegelt siiski mitte, sest Woolfil oli "häda" (või just tore asi), et millegi kirjutamine tähendas selle olemasolevaks tegemist. Mälestuse või kogemuse üleskirjutamine oli selle realiseerimine.
Vähemalt kui uskuda tõlkija (Krista Mits - mõnus tõlge, keeleliselt veenev) järelsõna. Ent lugemise järel võib öelda, et ega oskagi sellele vastu vaielda. See pole lihtsalt millegi kirjutamine, aga samas pole siin tajuda mingit selget ambitsiooni, mingit suurt sihti, mida selle tekstiga saavutada. See näib olevat lihtsalt... Lihtsalt endast, oma elust, mingitest sõlmpunktidest. Kuid otsekui eneselegi üllatuseks muutus kuidagi katartiliseks elamuseks. Woolfi jaoks, tähendab.
Mõjub nagu leitud elamus.
Ma ei tea, paljud peavad Woolfi kuivaks. Ei ole, ta on väga selline väreleva tundelaadiga olend. Ja kirjutab omapäraselt. Kirjeldab oma argipäeva (et seeläbi kirjeldada üht mikromaailma), üks lõik algab lausega "Viktoriaanliku ühiskonna surve hakkas avalduma umbes kell pool viis." Lugedes mõjus suurepärase lausena, kontekstis või kontekstita.
Eks ma tegelt liialda selle kirjeldamise mittenautimisega - no vahel tuleb mõni vaevu leheküljene (ja igati hea) kirjeldus. Suurem rõhk on aga vahepealsel 30-40 leheküljel analüütilisel materjalil, minu jaoks palju huvitavamal perekonnakaaslaste psühholoogilisel portreteerimisel ning omavahel põimuvasse konteksti paigutamisel.
Säravad ja kõige meeldejäävamad minu jaoks on hetked, mil Woolf leiab sõnalise vaste millelegi, mida ta teab, aga millele ta pole vist enne selle kirjutamist mõelnud, vähemalt mitte sel kujul.
Selles peitubki see ülalmainitud "olemasolevaks kirjutamine". On kirjanikke, kelle puhul kirjutamine näib olevat eelnevalt kalkuleeritud asi - ma tahan kirjutada X ja ma nüüd kirjutangi selle ära. Kes peavad kõike teadma. Flaubert võib-olla. Ja Faulkner tabas end sellelt, oma suureks pettumuseks. Teised aga avastavad end kirjutamisel. Nagu kirjutamine oleks nende mingi teine mina. Nagu kirjapulga kättevõtmine annaks hingamise mingile teisele minale.
Mitte et ma teaks, milline olnuks Woolf päriselus. Ma pigem tahangi öelda, et sellest raamatust, kuigi ta on päevik, ei saagi seda õieti teada, sest tegemist on möödunud olemise hetkede tagantjärele vaatlemisega. Retrospektiiv... Ja selle kõige taasetendamine sõnade abil.
Sõnad pole allutatud tegelikkusele - nagu nii mõnigi arvustus on poeetiliselt pingestatum ning intellektuaalselt avardavam kui raamat, millest räägib (no ütle siis, et tegemist on sekundaarse kirjandusega), nii ei saa ka neid mälestusi allutada sekundaarmaterjaliks tema kogemustest ja mälestustest. Selle päeviku kirjutamisest sai tema jaoks ikkagi täiesti omaette väärtus, iseseisev loominguline protsess ja elamus.
Et Woolf oli selleks võimeline, on ju tore... Ei, ei, mitte "oli selleks võimeline" - see jätab mulje mingist hierarhiast, mille tipus on kirjanikud, kelle loomepalang tuleb kirjutamisolukorra ootamatusest. Teised kirjutavad teisiti. Nad on teises funktsioonis lihtsalt. Kuid näha sellist... nuh, klassikute seas sellist, kes avastab oma mõtteid ja sõnu kirjutustuhinas. See on tore.
Tsitaate kah, selliseid minule huvitavaid mõtteavastusi:
"Siin pean ma tegema kõrvalepõike, mis ehk selgitab veidi minu hingelaadi, või isegi teiste inimeste oma. Kirjutades oma järjekordset nii-öelda romaani, on minus sageli hämmeldust tekitanud üks ja seesama küsimus; see tähendab, kuidas kirjeldada seda, mida ma omaenda kõnepruugis nimetan "mitteolemiseks". Igas päevas on palju rohkem mitteolemist kui olemist. Näiteks eile, teisipäeval, 18. aprillil oli juhtumisi hea päev: selles oli keskmiselt rohkem "olemist". /.../ väike kirjeldus päevast. Luges mõnuga Chaucerit jnejne /.../ Kui on olnud halb päev, on ka mitteolemise osa palju suurem. Eelmisel nädalal oli mul väike palavik; peaaegu kogu päeva võiks pidada mitteolemiseks. Tõeline kirjanik oskab kuidagi edasi anda mõlemat tüüpi olemist. Arvan, et Jane Austen oskas, niisamuti Trollope; võib-olla oskasid seda ka Thackeray ja Dickens ja Tolstoi. Mina ei ole kunagi osanud mõlemat edasi anda. Olen proovinud - nii "Päevas ja öös" kui ka "Aastates". Kuid jätan kirjandusliku külje hetkeks kõrvale." (lk 12)
Teine mõte on raamatu lõpu poole. Selle ajaks on Woolf kirjeldanud mitut perekondlikku stseeni, maalides neist täiuslikud pildid, andes neist tervikliku elamuse. Kuid siis saab sõnal sabast kinni:
"Need stseenid, muide, ei ole pelgalt kirjanduslik võte - vahend kokkuvõtte tegemiseks ja lugematute pisikeste niidiotste kokku sõlmimiseks. Lugematuid niidiotsi muidugi oli; isegi nüüd, kui ma peatuksin, et neid lahti harutada, koguksin neid terve hulga. Aga olgu põhjus milline tahes, arvan, et stseenide loomine on minu loomulik viis mineviku märkamiseks. Stseen - korrastatud, tüüpiline - tõuseb alati pinnale. See kinnitab minus instinktiivset arusaama - see on irratsionaalne, see ei allu mõistusele -, et me oleme suletud anumad, hõljumas sellel, mida me mugavuse mõttes nimetame tõelisuseks; mõningatel hetkedel, milma mingi pingutuseta,k kinnitusmaterjal praguneb, tõelisus tungib meisse; need ongi stseenid - sest nad ei säiliks muutumatuna nii paljude laastavate aastate kestel, kui nad ei oleks tehtud millestki püsivast; see ongi tõend nende tõelisusest. Kas minu võime stseene tajuda ongi minu kirjutamisimpulsi lätteks? Need on küsimused tõelisusest, stseenidest ja nende seosest kirjutamisega, millele mul ei ole vastust, ega ka aega, et küsimusi paremini esitada. Võib-olla, kui ma peaksin neid märkmeid üle vaatama ja ümber kirjutama, nagu mul on kavas, sõnastan küsimuse täpsemalt ja pingutan, et leida mingi vastus. Ilmselt on mul see omadus välja kujunenud, sest kõikides oma kirjutistes (romaanides, kriitikas, elulugudes) olen peaaegu alati pidanud sisse tooma mõne stseeni: inimestest kirjutades pean leidma mingi tüüpilise stseeni nende elust; või kui kirjutan raamatut, pean leidma mõne stseeni arvustatavas luuletuses või romaanis. Aga võib-olla see ei olegi üks ja seesama omadus?" (lk 97)
Varem olen pidanud teda natuke ähmaselt poeetiliseks. Praegu on vist vaim vastuvõtlikum tema suhtes. Teisalt, ega mul ammu-ammu raamatu "Tuletorni juurde" vastu ka midagi olnud. Võib-olla muutub ta meeldivamaks, kui tabada ära selle hetke, kus
Või on ka lihtsalt võimalikum, et kuna ta ei jõudnud seda materjali läbi töötada (oli järelsõna järgi kõiki oma tekste mitu korda ümber kirjutanud, toimetanud ja siis andnud veel oma kallile abikaasale üle vaadata ja läbi toimetada; alles selle järel avaldas), kuna see materjal on tunduvalt rohkem niisuke, nagu tal püssist tuli, tunnen siit mingit sümpaatset tuhinat.
Küll järgmine Woolf, mis see ka poleks, paneb selle küsimuse paika.
127 lk.
Virginia Woolfi päevik, mida hakkas pidama elu lõpus.
Hea oli, noh, väga hea. Tuletas meelde, mis tasandil Woolf on äge. Mõned kirjeldused, viktoriaanliku elu kajastusi, lasin lapates mööda, tema tugevus (minu jaoks) peitub muus. Kuid ma saan aru, kuidas visuaalsemalt tajuv lugeja võiks seda siiski nautida. Need olid ju pmst ilusad kirjeldused. Lihtsalt, minu jaoks oli huvitavam muu selles raamatus.
Mina'i tea, mingid punktid võiks ka panna. Või noh, võiks ka mitte panna. Kui ma panen punktid, ütleme seitse või kuus punkti, kas ma hindan seda, mis mulle huvitavam, ja võtan punkti maha kirjelduste pärast, mida ma ei tahtnud lugeda? Või peaks andma mingi amplituudi - et teos on parimatel hetkedel tõesti x-punktine ning n-ö kehvematel hetkedel (minu jaoks - isegi mitte minu "meelest", vaid minu "jaoks" kehvemad) on "ainult" x-punktine? Mingis mõttes oleks jabur süsteem, aga mõne ebaühtlasema kirjaniku puhul jälle põhjendatud. Aga Woolf samas pole ebaühtlane...
Mida iganes.
Ei taha punkte panna, ühesõnaga.
A panen siiski. Salamisi.
Nii et Virginia Woolfi elulugu.
Kuna ta olevat väga autobiograafiline kirjanik, võiks ju arvata, et raamat sisaldab tema loomingulist toormaterjali, kust saaks selged juhised tema teoste lahtimõtestamiseks. Saad teada nimed, saad teada olulisemad impulsid, saad teada jnejne.
Tegelt siiski mitte, sest Woolfil oli "häda" (või just tore asi), et millegi kirjutamine tähendas selle olemasolevaks tegemist. Mälestuse või kogemuse üleskirjutamine oli selle realiseerimine.
Vähemalt kui uskuda tõlkija (Krista Mits - mõnus tõlge, keeleliselt veenev) järelsõna. Ent lugemise järel võib öelda, et ega oskagi sellele vastu vaielda. See pole lihtsalt millegi kirjutamine, aga samas pole siin tajuda mingit selget ambitsiooni, mingit suurt sihti, mida selle tekstiga saavutada. See näib olevat lihtsalt... Lihtsalt endast, oma elust, mingitest sõlmpunktidest. Kuid otsekui eneselegi üllatuseks muutus kuidagi katartiliseks elamuseks. Woolfi jaoks, tähendab.
Mõjub nagu leitud elamus.
Ma ei tea, paljud peavad Woolfi kuivaks. Ei ole, ta on väga selline väreleva tundelaadiga olend. Ja kirjutab omapäraselt. Kirjeldab oma argipäeva (et seeläbi kirjeldada üht mikromaailma), üks lõik algab lausega "Viktoriaanliku ühiskonna surve hakkas avalduma umbes kell pool viis." Lugedes mõjus suurepärase lausena, kontekstis või kontekstita.
Eks ma tegelt liialda selle kirjeldamise mittenautimisega - no vahel tuleb mõni vaevu leheküljene (ja igati hea) kirjeldus. Suurem rõhk on aga vahepealsel 30-40 leheküljel analüütilisel materjalil, minu jaoks palju huvitavamal perekonnakaaslaste psühholoogilisel portreteerimisel ning omavahel põimuvasse konteksti paigutamisel.
Säravad ja kõige meeldejäävamad minu jaoks on hetked, mil Woolf leiab sõnalise vaste millelegi, mida ta teab, aga millele ta pole vist enne selle kirjutamist mõelnud, vähemalt mitte sel kujul.
Selles peitubki see ülalmainitud "olemasolevaks kirjutamine". On kirjanikke, kelle puhul kirjutamine näib olevat eelnevalt kalkuleeritud asi - ma tahan kirjutada X ja ma nüüd kirjutangi selle ära. Kes peavad kõike teadma. Flaubert võib-olla. Ja Faulkner tabas end sellelt, oma suureks pettumuseks. Teised aga avastavad end kirjutamisel. Nagu kirjutamine oleks nende mingi teine mina. Nagu kirjapulga kättevõtmine annaks hingamise mingile teisele minale.
Mitte et ma teaks, milline olnuks Woolf päriselus. Ma pigem tahangi öelda, et sellest raamatust, kuigi ta on päevik, ei saagi seda õieti teada, sest tegemist on möödunud olemise hetkede tagantjärele vaatlemisega. Retrospektiiv... Ja selle kõige taasetendamine sõnade abil.
Sõnad pole allutatud tegelikkusele - nagu nii mõnigi arvustus on poeetiliselt pingestatum ning intellektuaalselt avardavam kui raamat, millest räägib (no ütle siis, et tegemist on sekundaarse kirjandusega), nii ei saa ka neid mälestusi allutada sekundaarmaterjaliks tema kogemustest ja mälestustest. Selle päeviku kirjutamisest sai tema jaoks ikkagi täiesti omaette väärtus, iseseisev loominguline protsess ja elamus.
Et Woolf oli selleks võimeline, on ju tore... Ei, ei, mitte "oli selleks võimeline" - see jätab mulje mingist hierarhiast, mille tipus on kirjanikud, kelle loomepalang tuleb kirjutamisolukorra ootamatusest. Teised kirjutavad teisiti. Nad on teises funktsioonis lihtsalt. Kuid näha sellist... nuh, klassikute seas sellist, kes avastab oma mõtteid ja sõnu kirjutustuhinas. See on tore.
Tsitaate kah, selliseid minule huvitavaid mõtteavastusi:
"Siin pean ma tegema kõrvalepõike, mis ehk selgitab veidi minu hingelaadi, või isegi teiste inimeste oma. Kirjutades oma järjekordset nii-öelda romaani, on minus sageli hämmeldust tekitanud üks ja seesama küsimus; see tähendab, kuidas kirjeldada seda, mida ma omaenda kõnepruugis nimetan "mitteolemiseks". Igas päevas on palju rohkem mitteolemist kui olemist. Näiteks eile, teisipäeval, 18. aprillil oli juhtumisi hea päev: selles oli keskmiselt rohkem "olemist". /.../ väike kirjeldus päevast. Luges mõnuga Chaucerit jnejne /.../ Kui on olnud halb päev, on ka mitteolemise osa palju suurem. Eelmisel nädalal oli mul väike palavik; peaaegu kogu päeva võiks pidada mitteolemiseks. Tõeline kirjanik oskab kuidagi edasi anda mõlemat tüüpi olemist. Arvan, et Jane Austen oskas, niisamuti Trollope; võib-olla oskasid seda ka Thackeray ja Dickens ja Tolstoi. Mina ei ole kunagi osanud mõlemat edasi anda. Olen proovinud - nii "Päevas ja öös" kui ka "Aastates". Kuid jätan kirjandusliku külje hetkeks kõrvale." (lk 12)
Teine mõte on raamatu lõpu poole. Selle ajaks on Woolf kirjeldanud mitut perekondlikku stseeni, maalides neist täiuslikud pildid, andes neist tervikliku elamuse. Kuid siis saab sõnal sabast kinni:
"Need stseenid, muide, ei ole pelgalt kirjanduslik võte - vahend kokkuvõtte tegemiseks ja lugematute pisikeste niidiotste kokku sõlmimiseks. Lugematuid niidiotsi muidugi oli; isegi nüüd, kui ma peatuksin, et neid lahti harutada, koguksin neid terve hulga. Aga olgu põhjus milline tahes, arvan, et stseenide loomine on minu loomulik viis mineviku märkamiseks. Stseen - korrastatud, tüüpiline - tõuseb alati pinnale. See kinnitab minus instinktiivset arusaama - see on irratsionaalne, see ei allu mõistusele -, et me oleme suletud anumad, hõljumas sellel, mida me mugavuse mõttes nimetame tõelisuseks; mõningatel hetkedel, milma mingi pingutuseta,k kinnitusmaterjal praguneb, tõelisus tungib meisse; need ongi stseenid - sest nad ei säiliks muutumatuna nii paljude laastavate aastate kestel, kui nad ei oleks tehtud millestki püsivast; see ongi tõend nende tõelisusest. Kas minu võime stseene tajuda ongi minu kirjutamisimpulsi lätteks? Need on küsimused tõelisusest, stseenidest ja nende seosest kirjutamisega, millele mul ei ole vastust, ega ka aega, et küsimusi paremini esitada. Võib-olla, kui ma peaksin neid märkmeid üle vaatama ja ümber kirjutama, nagu mul on kavas, sõnastan küsimuse täpsemalt ja pingutan, et leida mingi vastus. Ilmselt on mul see omadus välja kujunenud, sest kõikides oma kirjutistes (romaanides, kriitikas, elulugudes) olen peaaegu alati pidanud sisse tooma mõne stseeni: inimestest kirjutades pean leidma mingi tüüpilise stseeni nende elust; või kui kirjutan raamatut, pean leidma mõne stseeni arvustatavas luuletuses või romaanis. Aga võib-olla see ei olegi üks ja seesama omadus?" (lk 97)
Varem olen pidanud teda natuke ähmaselt poeetiliseks. Praegu on vist vaim vastuvõtlikum tema suhtes. Teisalt, ega mul ammu-ammu raamatu "Tuletorni juurde" vastu ka midagi olnud. Võib-olla muutub ta meeldivamaks, kui tabada ära selle hetke, kus
Või on ka lihtsalt võimalikum, et kuna ta ei jõudnud seda materjali läbi töötada (oli järelsõna järgi kõiki oma tekste mitu korda ümber kirjutanud, toimetanud ja siis andnud veel oma kallile abikaasale üle vaadata ja läbi toimetada; alles selle järel avaldas), kuna see materjal on tunduvalt rohkem niisuke, nagu tal püssist tuli, tunnen siit mingit sümpaatset tuhinat.
Küll järgmine Woolf, mis see ka poleks, paneb selle küsimuse paika.
Thursday, March 13, 2014
Henry Fielding "Tom Jones"
7/10
Lugu ühest leidlapsest, kes jäetakse skvaier Allworthy maja ette. Allworthy, nagu tema nimi ütleb, on igati väärikas mees ning otsustab lapse üles kasvatada. Ülejäänud 650 lehekülge tegelevad Tomi ja tema seiklustega, algul noorpõlves, siis täiskasvanueas. On armastust, päris palju on seksi.
Raamat ilmus Inglismaal aastal 1749.
Võib-olla pole üks esimestest tänapäevastest romaanidest, võib-olla mitte.
"Don Quijote" on mingi sajand vanem ja vaevalt, et need inglise romansid, mida Fielding selle teosega parodeerib, olnuks värsivormis. Võib-olla leiduks muidki "aga-sid", see pole praegu tähtis. Ju oli "Tom Jones" mingi uut moodi hinguse tooja ühes mitme teise tollase romaaniga ("Pamela" ja mõni teine). Me tegelt rääkisime sellest loengus, kuid mingit garantiid, et tegemist oleks tõepoolest täiesti uue kirjutamisviisiga, ei saanud, sest ei tea, milline oli varasem traditsioon. Need artiklid, mis seda kinnitasid, tundusid ka väheke erapoolikud olevat (inglise uurija ikka ütleks, et Inglismaal rajati romaanitraditsioon - aga hispaanlane temaga tõenäoliselt ei nõustuks...)
Autor ei salli klassikalises mõttes vooruslikke tegelasi. Voorus pole tema jaoks vastupanu kiusatustele ning askeetlik loobumine elust ning naudingutest. Inimene ei muutu aktsepteeritavaks seeläbi, et ta ei aktsepteeri midagi - nagu kujutataks üht tüüpilist vooruslikku tegelast -, vaid seeläbi, et ta on hea südamega tegelane.
See seletabki, et kuigi peategelane on ühelt poolt päris tavalises mõttes hea tegelane - tal jagub kaastunnet vaesemate vastu ning ta püüab olla hea - on ta samas täiesti nõrkustega tegelane. Ma algul ümberjutustusi või muljeid kuuldes arvasin, et nii vanas raamatus oleks kõik palju primitiivsem ja et "nõrkuste" all peetakse silmas, et Tom Jones ikkagi lööb maaslamajat (aga kahetseb!) või et Tom Jones joob vahel (aga põeb pohmakat!). Või äkki seda, et ta magab kellegagi enne abielu.
Ütleme, mul oli väga ähmane arusaam sellest, kui range oli tollane puritaanlus...
Tähendab, Tom Jones magab peaaegu pooltega selles raamatu naistegelastest. Ja põhjus pole teps mitte selles, et nad oleks nii kohutavalt vastupandamatud, et tavainimene ei saa alistumata jätta. Ta magab nendega suht juhuslikult - sellepärast, et tuleb tuju. Kellegi kohta lausa öeldakse, et temas polnud sugugi seda tüüpi hurmavust mis Sophial, keda Tom Jones tegelikult ja kogu südamega armastas, aga tal olid nii valged-valged rinnad ja need tõmbasid Tomi pilku.
Nii et see suur meelelisus oli põnev - ei olnud nii, et ususõdade küüsis olev Inglismaa olnuks range ja puritaanlik. See puritaanlus tuli - Jane Austeni ajaks on vast loomulikum, et tegelased ei käitu, nagu kogu maailm oleks nende Studio54 -, aga see raamat oli varasem.
See varasus oli mõneti harjumatu - loed prantsuse sõduritest ja nende kammaijaast ja tuletad endale meelde, et kui Fielding "Tom Jonesiga" raamatuturule jõudis, polnud Napoleon veel sündinudki. Vahest pole see oluline elamus, aga siiski, raamat mõjub sedavõrd värskena, et lugedes ununes, et kogu moodne poliitiline ajalugu on alles olemata selle raamatu toimimise ajaks.
Lugemiselamuse poolest haakub minu jaoks vägagi Charles Dickensiga. Keda sageli kirjeldatakse kuidagi hirmus tõsiseks - nagu Dickens oleks inglise Balzac, inglise Tostoi. Täiesti jabur - tegemist on siiski sellise rahvakirjanikuga, kellel selged ja karikatuursed tegelased ning lahendused täiesti sentimentaalset masti (vaene saab ka lõpuks suured rikkused enda omandusse jmsjms). Jah, tal eksisteerivad sotsiaalsed lõhed. Eksisteerib rahva jagunemine varanduse ja staatuse alusel. Kuid see kõik on mähitud peaaegu muinasjutuliku stoori sisse ning kirjutatud väga hea huumoriga.
Fielding mõjuski mulle mingi n-ö proto-Dickensina, kellel on rohkem seksi ja mingid asjad, mingid asjad siiski veidi, nuh, kohmakamad kui Dickensil. Karakterid on naljakad, aga midagi jääb veidi puudu, et neist ei saa vastava inimtüübi võrdkuju, nagu tollel.
Kuid ei tahaks siin jätta muljet, nagu tegemist oleks lihtsalt "vaese mehe Dickensiga" - ta on mingis mõttes hoopis naljakam Dickensist. Me pidime lugedes tegema väikesi märkusi, et see haakub selle, see tolle teemaga. Ma lugesin ja tegin ka mõningaid, aga tegelikult jäin mingist hetkest lithsatl üles kirjutama kõige naljakamaid episoode.
Kirjutan kaks näidet, mis mulle väga meeldisid.
Esiteks läheb üks tegelane teise peale raevu ja tahab teda läbi peksta. Jutustaja kommenteerib seda, et maa-aadlikud kaklustes kogu aeg hüüavad: "Kiss my ass!":
"Samuti võib tunduda üllatavana, et mitme tuhande sama laadi soovituse hulgas, mida on kuulnud igaüks, kes on maadžentelmenidega läbi käinud, ei ole ühtegi, kus vastavat palvet oleks täidetud, - ilmne näide nende kasvatamatusest: sest linnas on kõige peenemate džentelmenide juures tavaliseks nähtuseks, et nad täidavad seda tseremooniat kõrgemalseisvate isikute suhtes iga päev, ilma et neilt seda teenet kordagi oleks palutud."
Teine lugu:
"Kord ajasid kolm talumeest ühe Wiltshire'i varast Brentfordi tänavatel taga. Kõige lihtsameelsem nendest, märgates ühe ukse kohal silti "Wiltshire'i võõrastemaja", soovitas oma kaaslastel sisse astuda, olles kindel, et nad sealt sama kandi mehe eest leiavad. Teine, kes oli targem, naeris tema lihtsameelsuse üle, kuid kolmas, kes oli veelgi targem, vastas: "Lähme pealegi sisse, sest ta võib arvata, et meil ei tule mõttessegi teda oma kandi rahva hulgast otsida." Niisiis läksid nad sisse ja otsisid kogu maja läbi, lastes endal niimoodi varga käest ära lipsata, kellel nad juba peaaegu kannul olid, sest neil kellelegi ei tulnud õigel ajal meelde, et mees lugeda ei oska, kuigi nad kõik seda teadsid."
Jutustaja on ühesõnaga naljakas. Kui siit pole näha, siis lugedes on tajuda. See on kõikevaldav meeleoluline asi.
Lugu ühest leidlapsest, kes jäetakse skvaier Allworthy maja ette. Allworthy, nagu tema nimi ütleb, on igati väärikas mees ning otsustab lapse üles kasvatada. Ülejäänud 650 lehekülge tegelevad Tomi ja tema seiklustega, algul noorpõlves, siis täiskasvanueas. On armastust, päris palju on seksi.
Raamat ilmus Inglismaal aastal 1749.
Võib-olla pole üks esimestest tänapäevastest romaanidest, võib-olla mitte.
"Don Quijote" on mingi sajand vanem ja vaevalt, et need inglise romansid, mida Fielding selle teosega parodeerib, olnuks värsivormis. Võib-olla leiduks muidki "aga-sid", see pole praegu tähtis. Ju oli "Tom Jones" mingi uut moodi hinguse tooja ühes mitme teise tollase romaaniga ("Pamela" ja mõni teine). Me tegelt rääkisime sellest loengus, kuid mingit garantiid, et tegemist oleks tõepoolest täiesti uue kirjutamisviisiga, ei saanud, sest ei tea, milline oli varasem traditsioon. Need artiklid, mis seda kinnitasid, tundusid ka väheke erapoolikud olevat (inglise uurija ikka ütleks, et Inglismaal rajati romaanitraditsioon - aga hispaanlane temaga tõenäoliselt ei nõustuks...)
Autor ei salli klassikalises mõttes vooruslikke tegelasi. Voorus pole tema jaoks vastupanu kiusatustele ning askeetlik loobumine elust ning naudingutest. Inimene ei muutu aktsepteeritavaks seeläbi, et ta ei aktsepteeri midagi - nagu kujutataks üht tüüpilist vooruslikku tegelast -, vaid seeläbi, et ta on hea südamega tegelane.
See seletabki, et kuigi peategelane on ühelt poolt päris tavalises mõttes hea tegelane - tal jagub kaastunnet vaesemate vastu ning ta püüab olla hea - on ta samas täiesti nõrkustega tegelane. Ma algul ümberjutustusi või muljeid kuuldes arvasin, et nii vanas raamatus oleks kõik palju primitiivsem ja et "nõrkuste" all peetakse silmas, et Tom Jones ikkagi lööb maaslamajat (aga kahetseb!) või et Tom Jones joob vahel (aga põeb pohmakat!). Või äkki seda, et ta magab kellegagi enne abielu.
Ütleme, mul oli väga ähmane arusaam sellest, kui range oli tollane puritaanlus...
Tähendab, Tom Jones magab peaaegu pooltega selles raamatu naistegelastest. Ja põhjus pole teps mitte selles, et nad oleks nii kohutavalt vastupandamatud, et tavainimene ei saa alistumata jätta. Ta magab nendega suht juhuslikult - sellepärast, et tuleb tuju. Kellegi kohta lausa öeldakse, et temas polnud sugugi seda tüüpi hurmavust mis Sophial, keda Tom Jones tegelikult ja kogu südamega armastas, aga tal olid nii valged-valged rinnad ja need tõmbasid Tomi pilku.
Nii et see suur meelelisus oli põnev - ei olnud nii, et ususõdade küüsis olev Inglismaa olnuks range ja puritaanlik. See puritaanlus tuli - Jane Austeni ajaks on vast loomulikum, et tegelased ei käitu, nagu kogu maailm oleks nende Studio54 -, aga see raamat oli varasem.
See varasus oli mõneti harjumatu - loed prantsuse sõduritest ja nende kammaijaast ja tuletad endale meelde, et kui Fielding "Tom Jonesiga" raamatuturule jõudis, polnud Napoleon veel sündinudki. Vahest pole see oluline elamus, aga siiski, raamat mõjub sedavõrd värskena, et lugedes ununes, et kogu moodne poliitiline ajalugu on alles olemata selle raamatu toimimise ajaks.
Lugemiselamuse poolest haakub minu jaoks vägagi Charles Dickensiga. Keda sageli kirjeldatakse kuidagi hirmus tõsiseks - nagu Dickens oleks inglise Balzac, inglise Tostoi. Täiesti jabur - tegemist on siiski sellise rahvakirjanikuga, kellel selged ja karikatuursed tegelased ning lahendused täiesti sentimentaalset masti (vaene saab ka lõpuks suured rikkused enda omandusse jmsjms). Jah, tal eksisteerivad sotsiaalsed lõhed. Eksisteerib rahva jagunemine varanduse ja staatuse alusel. Kuid see kõik on mähitud peaaegu muinasjutuliku stoori sisse ning kirjutatud väga hea huumoriga.
Fielding mõjuski mulle mingi n-ö proto-Dickensina, kellel on rohkem seksi ja mingid asjad, mingid asjad siiski veidi, nuh, kohmakamad kui Dickensil. Karakterid on naljakad, aga midagi jääb veidi puudu, et neist ei saa vastava inimtüübi võrdkuju, nagu tollel.
Kuid ei tahaks siin jätta muljet, nagu tegemist oleks lihtsalt "vaese mehe Dickensiga" - ta on mingis mõttes hoopis naljakam Dickensist. Me pidime lugedes tegema väikesi märkusi, et see haakub selle, see tolle teemaga. Ma lugesin ja tegin ka mõningaid, aga tegelikult jäin mingist hetkest lithsatl üles kirjutama kõige naljakamaid episoode.
Kirjutan kaks näidet, mis mulle väga meeldisid.
Esiteks läheb üks tegelane teise peale raevu ja tahab teda läbi peksta. Jutustaja kommenteerib seda, et maa-aadlikud kaklustes kogu aeg hüüavad: "Kiss my ass!":
"Samuti võib tunduda üllatavana, et mitme tuhande sama laadi soovituse hulgas, mida on kuulnud igaüks, kes on maadžentelmenidega läbi käinud, ei ole ühtegi, kus vastavat palvet oleks täidetud, - ilmne näide nende kasvatamatusest: sest linnas on kõige peenemate džentelmenide juures tavaliseks nähtuseks, et nad täidavad seda tseremooniat kõrgemalseisvate isikute suhtes iga päev, ilma et neilt seda teenet kordagi oleks palutud."
Teine lugu:
"Kord ajasid kolm talumeest ühe Wiltshire'i varast Brentfordi tänavatel taga. Kõige lihtsameelsem nendest, märgates ühe ukse kohal silti "Wiltshire'i võõrastemaja", soovitas oma kaaslastel sisse astuda, olles kindel, et nad sealt sama kandi mehe eest leiavad. Teine, kes oli targem, naeris tema lihtsameelsuse üle, kuid kolmas, kes oli veelgi targem, vastas: "Lähme pealegi sisse, sest ta võib arvata, et meil ei tule mõttessegi teda oma kandi rahva hulgast otsida." Niisiis läksid nad sisse ja otsisid kogu maja läbi, lastes endal niimoodi varga käest ära lipsata, kellel nad juba peaaegu kannul olid, sest neil kellelegi ei tulnud õigel ajal meelde, et mees lugeda ei oska, kuigi nad kõik seda teadsid."
Jutustaja on ühesõnaga naljakas. Kui siit pole näha, siis lugedes on tajuda. See on kõikevaldav meeleoluline asi.
Subscribe to:
Posts (Atom)