Lühikesed kommentaarid või märkused ühe või teise või kolmanda asja kohta...
Lugedes arvasin, et Sven Vabarile võiks see väga meeldida.
Olen päris mitut arvustust lugenud, ilmselt päris palju tähelepanu tõmmanud teos. Einoh, miks ka mitte, tore oli ta küll. Pull vahelugemise vihuke. Toredalt proosaline.
Vist peaks asuma võrdlema millegagi. Muidu jääb postitus liiga mittemidagiütlevaks. Näiteks Margus Tamme "Unesnõidujaga", mis oli vist kunagine Betti Alveri debüüdipreemia võitja. Ütlema, et jupid olid veel lühemad ja poolikumad, aga seetõttu mõjusid terviklikumalt, sest polnud nagu proosateosed, vaid proosalised mõlgutused. A kes todagi niiväga lugenud on...
Oleksin ju võinud mingeid märkusi-kommentaare välja kirjutada. Lõpuks oleks sellest saanud autori mõttemaailma portreteerimise katse - niuke annus elurõõmu, niuke annus irooniat, niuke ammus midagi kolmandat ja saad Janar Ala "Ekraanirituaalid". A milleks - parem lihtsalt piirduda sellega, et toredad elulised ja proosalised momendid, proosas kirja pandud. Mõni mõjub lühiduse tõttu peaaegu aforistlikult. Üldjuhul mõjuvad igati värsketena.
Ma ise eelistan pikemat narratiivi - natuke tuli seda lugedes tunne, et miks see nii palju tähelepanu pälvinud on, ega ta pole parem kui mõni väga huvitav eluline blogi (millised jagunevad ka mitmeks, nii et lisame - mitte isiklik ja paljastav, vaid kukalt kratsiv ja kommenteeriv). Aga noh, huvitav oli siiski, nii et mis ma käitun nurisevalt. Ei tea kedagi, kellele ei võiks meeldida, eeldusel et ei otsita Suurt Kirjandust. Ega Väikest Kirjandust. Vist üldse mitte Kirjandust sellisel suurtähestataval kujul. Vaid lihtsalt mõningaid mõtteid.
Thursday, July 30, 2015
Ken Follett "The Pillars of the Earth"
7/10
Tuhandeleheküljene raamat ühe katedraali ehitamisest
Õde oli ikka päris mitu korda teinud juttu sellest raamatust. Kunagi ammu laenasin, aga ma ei lugenud lehekülgegi vist. Või kui, siis ainult eessõna. Seekord võtsin kätte ja lugesin kaugemale kui ainult eessõna.
Eessõnas oli öeldud, et autor tahtis seda juba palju nooremalt kirjutada, aga jäi katki. Siis tahtis ta selleteemalist teha tiba hiljem, kui temast sai kuulus kriminullide autor. Kõik olid maru skeptilised selle projekti suhtes - selle aja jooksul, mis kulub selle kirjutamisele, võiks autor kirjutada ju kaks kriminulli, ilmselt pealegi rahaliselt edukamalt. Raamat ilmus, auhinnad jäid saamata, kuidagi niimoodi see jäi.
Kuid tasapisi tõusis see teos esile selle põhilisena, mille eest teda avalikel esinemistel tänati. Ja kuskilt sai ta ka teada, et tohoo tillae - see raamat on konkurentsitult ta enimteeniv ja enimloetud teos.
Ise lugesin ja algul tekkis väike vaimustus autori võime üle hoida lugejat oma kütkes. Iga peatüki lõpp haarab, sest tegelased on (oma üheplaanilisuse kiuste) huvitavad jälgida. Tegevus haarab, sest väga huvitavalt põhjalik portree maalitakse ajastust ja neist tegelastest. Ja tegelased on ääretult sümpaatsed kah veel.
Jäi mulje, et kui Alexandre Dumas elaks nüüdisajal, kirjutaks ta umbes selliseid teoseid.
Siis aga nägin kuskilt, et Silver Ratassepp oli andnud Goodreadsis sellele 3 punkti 5st.
Ei oleks pidanud lugema inimeste hinnanguid-arvamusi - see pani esialgsele entusiasmile väikse põntsu. Lugesin edasi ja raamatu mõningad vead hakkasid ilmnema. Lugemine ei muutunud hetkekski ebameeldivaks - selle võrra mõnusalt ja healoomuliselt oli ta ikkagi kirjutatud, et takerduma ei hakanud ja tõrget ei tekitanud -, aga esialgne õhin asendus veidi kriitilisema pilguga.
Aga võib-olla oli asi ka selles, et raamatu teine pool mõjub vähem kui esimene pool. Karakterid loob ta hästi ja mõnus oli lugeda sümpaatsest Tom Builderist ning ebasümpaatsest Williamist (kohutavalt nõme tegelane kõige paremas mõttes - ikka tõesti loed ja soovid talle halba). Ühel hetkel olid tegelased aga selgeks saanud (Dumas'l olid nad ikkagi palju mitmetahulisemad - kas näiteks Monte Cristo on kangelane?) ja siis sai raamatust vaid heade ette kerkivate probleemide ja lahenduste jada. Tähendab, huvitav oli küll, aga mõnes kohas oli see tiba ülepingutatud.
Saan aru kolmest punktist viiepallisüsteemis. Samas tuleb tõdeda, et mööda külgi selle lugemine ei jooksnud. See oli ühe mehe kireprojekt - katedraali ehitamise juurde kuulub nii palju võimalikke karaktereid, kellele tähelepanu pöörata. Ja autoril on ladusalt lugema panev kirjutusstiil. Kahju, et mingist hetkest kadus see õige hoog või parim tase ära, aga kas või esimese poole nauditavuse pärast olen ikkagi päris rahul selle raamatuga.
Tuhandeleheküljene raamat ühe katedraali ehitamisest
Õde oli ikka päris mitu korda teinud juttu sellest raamatust. Kunagi ammu laenasin, aga ma ei lugenud lehekülgegi vist. Või kui, siis ainult eessõna. Seekord võtsin kätte ja lugesin kaugemale kui ainult eessõna.
Eessõnas oli öeldud, et autor tahtis seda juba palju nooremalt kirjutada, aga jäi katki. Siis tahtis ta selleteemalist teha tiba hiljem, kui temast sai kuulus kriminullide autor. Kõik olid maru skeptilised selle projekti suhtes - selle aja jooksul, mis kulub selle kirjutamisele, võiks autor kirjutada ju kaks kriminulli, ilmselt pealegi rahaliselt edukamalt. Raamat ilmus, auhinnad jäid saamata, kuidagi niimoodi see jäi.
Kuid tasapisi tõusis see teos esile selle põhilisena, mille eest teda avalikel esinemistel tänati. Ja kuskilt sai ta ka teada, et tohoo tillae - see raamat on konkurentsitult ta enimteeniv ja enimloetud teos.
Ise lugesin ja algul tekkis väike vaimustus autori võime üle hoida lugejat oma kütkes. Iga peatüki lõpp haarab, sest tegelased on (oma üheplaanilisuse kiuste) huvitavad jälgida. Tegevus haarab, sest väga huvitavalt põhjalik portree maalitakse ajastust ja neist tegelastest. Ja tegelased on ääretult sümpaatsed kah veel.
Jäi mulje, et kui Alexandre Dumas elaks nüüdisajal, kirjutaks ta umbes selliseid teoseid.
Siis aga nägin kuskilt, et Silver Ratassepp oli andnud Goodreadsis sellele 3 punkti 5st.
Ei oleks pidanud lugema inimeste hinnanguid-arvamusi - see pani esialgsele entusiasmile väikse põntsu. Lugesin edasi ja raamatu mõningad vead hakkasid ilmnema. Lugemine ei muutunud hetkekski ebameeldivaks - selle võrra mõnusalt ja healoomuliselt oli ta ikkagi kirjutatud, et takerduma ei hakanud ja tõrget ei tekitanud -, aga esialgne õhin asendus veidi kriitilisema pilguga.
Aga võib-olla oli asi ka selles, et raamatu teine pool mõjub vähem kui esimene pool. Karakterid loob ta hästi ja mõnus oli lugeda sümpaatsest Tom Builderist ning ebasümpaatsest Williamist (kohutavalt nõme tegelane kõige paremas mõttes - ikka tõesti loed ja soovid talle halba). Ühel hetkel olid tegelased aga selgeks saanud (Dumas'l olid nad ikkagi palju mitmetahulisemad - kas näiteks Monte Cristo on kangelane?) ja siis sai raamatust vaid heade ette kerkivate probleemide ja lahenduste jada. Tähendab, huvitav oli küll, aga mõnes kohas oli see tiba ülepingutatud.
Saan aru kolmest punktist viiepallisüsteemis. Samas tuleb tõdeda, et mööda külgi selle lugemine ei jooksnud. See oli ühe mehe kireprojekt - katedraali ehitamise juurde kuulub nii palju võimalikke karaktereid, kellele tähelepanu pöörata. Ja autoril on ladusalt lugema panev kirjutusstiil. Kahju, et mingist hetkest kadus see õige hoog või parim tase ära, aga kas või esimese poole nauditavuse pärast olen ikkagi päris rahul selle raamatuga.
Robert Charles Wilson "Spin"
9/10
Raske on selle raamatu sisu kuidagi kokku võtta ühe lausega, sest mäletan seda laenates kavatsust võtta see järgmiseks või umbes nii (no pressure) ja saigi vahepeal läbi loetud 3 raamatut (millest "Jonathan Strange ja härra Norrell" on eesti keeles lausa kolmes jaos, nii et pigem lugesin vist viis raamatut?).
Olin laenanud seda raamatut sõbralt, kavatsusega võtta see ette kas järgmise või ülejärgmise asjana. Ma aga kuidagi ei jõudnud selleni – ilmselt eelkõige sisukokkuvõtete pärast, mis kõlasid natuke pelutavalt.
Need kõik rääkisid sellest, kuidas raamatu alguses on Maa ühtäkki kaetud musta looriga (The Spiniga), mille tagajärel Maa-aeg liigub kordades aeglasemini kui universumi aeg. Iga päevaga mööduvad miljonid aastad. Universumi lõpp on käegakatsutavas kauguses.
Kõlas ääretult ahistavalt. Nurkasuruvalt. Klaustrofoobselt. Nagu selle raamatu lugemine mähiks mitte teki sisse ja toauberikku, vaid nahkköidikute sisse ja rõskesse keldrisse. Muidugi on see üks kirjanduse võimalikke funktsioone - eskapismi asemel viia silmitsi mingi harjumatu lootusetusega. Tunda abitust kosmilisel skaalal.
Seepärast see raamat ka kuidagi seisis mul kõrval. Mitte küll kuude kaupa. Aga paar nädalat siiski. Ja kättevõtmine oli natuke enesesundimise küsimus. Või noh, teadliku enesemotiveerimise, mitte õhinaga riiulilt haaramise küsimus.
Kui aga lõpuks lugema hakkasin, sain romaani läbi kahe päevaga.
Kõige rohkem teeb romaani sedavõrd seeditavaks asjaolu, et eelkõige on tegemist looga inimestest. Võib-olla peakski raamatututvustuses esmajoones lähtuma tegelastest, mitte hakkama võõritama potentsiaalset lugejat musta loori ja universumi lõpuga. Romaani minategelane on Tyler Dupree, kes ühel õhtul oma kahe lapsepõlvesõbraga - Diane ja Jason Lawson - on nonde vanemate uhke peo ajaks õue saadetud. Nad vahivad tähti ja lobisevad omavahel – vestlusest ilmneb lugejale, et Diane Lawson on andekas noor, aga Jason Lawson on lähes geniaalne - ning ühel hetkel lähevad tähed kustu.
Lihtsalt, taevas on pime. Kas päike enam tõuseb... Mõni tund hiljem ilmneb, et jah, tõuseb. Aga kõige muu poolest on maailm universumist välja lülitatud. Veelgi hiljem ilmneb, et väljaspool seda süsimusta membraani liigub aeg 100 miljonit aastat meie aasta kohta ehk veidi üle kolme aasta sekundis. Mis juhtus? Miks juhtus? Mis võimalused inimkonnale jäävad?
Kahe noore Lawsoni edasisest eluteest sirguvad raamatu kaks põhiliini, millest Diane'i oma on inimsuhetepõhisem, Jasoni oma aga huvitavam. Mõlema abil ja peategelase Tyler Dupree kaudu esitatakse peamised võimalused selle loo käsitlemiseks.
Diane Lawson liitub ühe apokalüptilise kristliku rühmitusega. Võib-olla eurooplasele on see liin veidi võõram, ent ameerika lugejale on see ehk üks peamisi küsimusi, mis vajab vastamist - kas see ongi kristlaste apokalüpsis ehk The Rapture? Universumi kiirendatud lõpp ei saa ju kuidagi olla mittereligioosne sellise inimese jaoks. See peab kuidagi seletuma Kristusega - ja Diane'i kaudu saab lugejagi seda näha. Tema abiga esitatakse inimkonna üht põhireaktsiooni mustale membraanile, milleks on religioonihüsteeria.
Tema vend Jason Lawson hakkab kummalise nähtuse põhiuurijaks - raamatus öeldakse, et Spini-uuringutes võib teda nimetada kas uueks Einsteiniks või Carl Saganiks. Meid katab must loor - mida me saame selle kohta teada? Mida käegakatsutavat saame me selle suhtes ette võtta? Jasoni kaudu esitatakse lugejale teaduslikku fantastikat selle kõige paremas mõttes - sellisest pealtnäha lootusetust olukorrast leitakse seniolematuid võimalusi. Membraan on muutus, aga iga muutus sisaldab lootust. Inimkonna teine põhireaktsioon mustale membraanile on teaduslik optimism.
Raamatu lugemine oli nagu tagasitulek lapsepõlve. Südames oli selline tunne, nagu oleks kuidagi taaskord värskelt kogenud Asimovi-Silverbergi romaani "Positrooniline inimene" ("The Bicentennial Man"). Erinevalt Asimovi teistest, ulmeideest õhinal teostest oli selles väga suur rõhk inimsuhetel. Inimliku ja teaduslik-fantastilise vahekord on tajutav, ent tasakaalus - mõnele inimesele sümpatiseerib üks aspekt rohkem, mõnele teine, aga midagi leidus mõlemale lugejale. Teine võrdluspunkt oleks "Kohtumine Ramaga" - luuakse kummaline võõrkonstruktsioon, millega hakkab ümber käima autor, kes teadusest midagi ka jagab.
Teose avamise eel mõjus raamat minu jaoks ligipääsmatuna, sest Maad kattev must membraan ahistas juba enne lugemist. Must loor, mis toob päiksesüsteemi lõpu käegakatsutavasse kaugusesse - ma pole sedavõrd sünge inimene, et selline lootusetuna näiv kokkuvõte õhinale ajaks. Lugedes tajusin, kuivõrd kujutlusvõimevaene oli see eelarvamus. Võib-olla tulekski seda raamatut eelkõige kirjeldada kui klassikalist optimistlikku teaduslikku fantastikat. Abitus kosmilisel skaalal asendub õhinaga inimkonna ja universumi tuleviku suhtes.
Olin laenanud seda raamatut sõbralt, kavatsusega võtta see ette kas järgmise või ülejärgmise asjana. Ma aga kuidagi ei jõudnud selleni – ilmselt eelkõige sisukokkuvõtete pärast, mis kõlasid natuke pelutavalt.
Need kõik rääkisid sellest, kuidas raamatu alguses on Maa ühtäkki kaetud musta looriga (The Spiniga), mille tagajärel Maa-aeg liigub kordades aeglasemini kui universumi aeg. Iga päevaga mööduvad miljonid aastad. Universumi lõpp on käegakatsutavas kauguses.
Kõlas ääretult ahistavalt. Nurkasuruvalt. Klaustrofoobselt. Nagu selle raamatu lugemine mähiks mitte teki sisse ja toauberikku, vaid nahkköidikute sisse ja rõskesse keldrisse. Muidugi on see üks kirjanduse võimalikke funktsioone - eskapismi asemel viia silmitsi mingi harjumatu lootusetusega. Tunda abitust kosmilisel skaalal.
Seepärast see raamat ka kuidagi seisis mul kõrval. Mitte küll kuude kaupa. Aga paar nädalat siiski. Ja kättevõtmine oli natuke enesesundimise küsimus. Või noh, teadliku enesemotiveerimise, mitte õhinaga riiulilt haaramise küsimus.
Kui aga lõpuks lugema hakkasin, sain romaani läbi kahe päevaga.
Kõige rohkem teeb romaani sedavõrd seeditavaks asjaolu, et eelkõige on tegemist looga inimestest. Võib-olla peakski raamatututvustuses esmajoones lähtuma tegelastest, mitte hakkama võõritama potentsiaalset lugejat musta loori ja universumi lõpuga. Romaani minategelane on Tyler Dupree, kes ühel õhtul oma kahe lapsepõlvesõbraga - Diane ja Jason Lawson - on nonde vanemate uhke peo ajaks õue saadetud. Nad vahivad tähti ja lobisevad omavahel – vestlusest ilmneb lugejale, et Diane Lawson on andekas noor, aga Jason Lawson on lähes geniaalne - ning ühel hetkel lähevad tähed kustu.
Lihtsalt, taevas on pime. Kas päike enam tõuseb... Mõni tund hiljem ilmneb, et jah, tõuseb. Aga kõige muu poolest on maailm universumist välja lülitatud. Veelgi hiljem ilmneb, et väljaspool seda süsimusta membraani liigub aeg 100 miljonit aastat meie aasta kohta ehk veidi üle kolme aasta sekundis. Mis juhtus? Miks juhtus? Mis võimalused inimkonnale jäävad?
Kahe noore Lawsoni edasisest eluteest sirguvad raamatu kaks põhiliini, millest Diane'i oma on inimsuhetepõhisem, Jasoni oma aga huvitavam. Mõlema abil ja peategelase Tyler Dupree kaudu esitatakse peamised võimalused selle loo käsitlemiseks.
Diane Lawson liitub ühe apokalüptilise kristliku rühmitusega. Võib-olla eurooplasele on see liin veidi võõram, ent ameerika lugejale on see ehk üks peamisi küsimusi, mis vajab vastamist - kas see ongi kristlaste apokalüpsis ehk The Rapture? Universumi kiirendatud lõpp ei saa ju kuidagi olla mittereligioosne sellise inimese jaoks. See peab kuidagi seletuma Kristusega - ja Diane'i kaudu saab lugejagi seda näha. Tema abiga esitatakse inimkonna üht põhireaktsiooni mustale membraanile, milleks on religioonihüsteeria.
Tema vend Jason Lawson hakkab kummalise nähtuse põhiuurijaks - raamatus öeldakse, et Spini-uuringutes võib teda nimetada kas uueks Einsteiniks või Carl Saganiks. Meid katab must loor - mida me saame selle kohta teada? Mida käegakatsutavat saame me selle suhtes ette võtta? Jasoni kaudu esitatakse lugejale teaduslikku fantastikat selle kõige paremas mõttes - sellisest pealtnäha lootusetust olukorrast leitakse seniolematuid võimalusi. Membraan on muutus, aga iga muutus sisaldab lootust. Inimkonna teine põhireaktsioon mustale membraanile on teaduslik optimism.
Raamatu lugemine oli nagu tagasitulek lapsepõlve. Südames oli selline tunne, nagu oleks kuidagi taaskord värskelt kogenud Asimovi-Silverbergi romaani "Positrooniline inimene" ("The Bicentennial Man"). Erinevalt Asimovi teistest, ulmeideest õhinal teostest oli selles väga suur rõhk inimsuhetel. Inimliku ja teaduslik-fantastilise vahekord on tajutav, ent tasakaalus - mõnele inimesele sümpatiseerib üks aspekt rohkem, mõnele teine, aga midagi leidus mõlemale lugejale. Teine võrdluspunkt oleks "Kohtumine Ramaga" - luuakse kummaline võõrkonstruktsioon, millega hakkab ümber käima autor, kes teadusest midagi ka jagab.
Teose avamise eel mõjus raamat minu jaoks ligipääsmatuna, sest Maad kattev must membraan ahistas juba enne lugemist. Must loor, mis toob päiksesüsteemi lõpu käegakatsutavasse kaugusesse - ma pole sedavõrd sünge inimene, et selline lootusetuna näiv kokkuvõte õhinale ajaks. Lugedes tajusin, kuivõrd kujutlusvõimevaene oli see eelarvamus. Võib-olla tulekski seda raamatut eelkõige kirjeldada kui klassikalist optimistlikku teaduslikku fantastikat. Abitus kosmilisel skaalal asendub õhinaga inimkonna ja universumi tuleviku suhtes.
Raske on selle raamatu sisu kuidagi kokku võtta ühe lausega, sest mäletan seda laenates kavatsust võtta see järgmiseks või umbes nii (no pressure) ja saigi vahepeal läbi loetud 3 raamatut (millest "Jonathan Strange ja härra Norrell" on eesti keeles lausa kolmes jaos, nii et pigem lugesin vist viis raamatut?).
Olin laenanud seda raamatut sõbralt, kavatsusega võtta see ette kas järgmise või ülejärgmise asjana. Ma aga kuidagi ei jõudnud selleni – ilmselt eelkõige sisukokkuvõtete pärast, mis kõlasid natuke pelutavalt.
Need kõik rääkisid sellest, kuidas raamatu alguses on Maa ühtäkki kaetud musta looriga (The Spiniga), mille tagajärel Maa-aeg liigub kordades aeglasemini kui universumi aeg. Iga päevaga mööduvad miljonid aastad. Universumi lõpp on käegakatsutavas kauguses.
Kõlas ääretult ahistavalt. Nurkasuruvalt. Klaustrofoobselt. Nagu selle raamatu lugemine mähiks mitte teki sisse ja toauberikku, vaid nahkköidikute sisse ja rõskesse keldrisse. Muidugi on see üks kirjanduse võimalikke funktsioone - eskapismi asemel viia silmitsi mingi harjumatu lootusetusega. Tunda abitust kosmilisel skaalal.
Seepärast see raamat ka kuidagi seisis mul kõrval. Mitte küll kuude kaupa. Aga paar nädalat siiski. Ja kättevõtmine oli natuke enesesundimise küsimus. Või noh, teadliku enesemotiveerimise, mitte õhinaga riiulilt haaramise küsimus.
Kui aga lõpuks lugema hakkasin, sain romaani läbi kahe päevaga.
Kõige rohkem teeb romaani sedavõrd seeditavaks asjaolu, et eelkõige on tegemist looga inimestest. Võib-olla peakski raamatututvustuses esmajoones lähtuma tegelastest, mitte hakkama võõritama potentsiaalset lugejat musta loori ja universumi lõpuga. Romaani minategelane on Tyler Dupree, kes ühel õhtul oma kahe lapsepõlvesõbraga - Diane ja Jason Lawson - on nonde vanemate uhke peo ajaks õue saadetud. Nad vahivad tähti ja lobisevad omavahel – vestlusest ilmneb lugejale, et Diane Lawson on andekas noor, aga Jason Lawson on lähes geniaalne - ning ühel hetkel lähevad tähed kustu.
Lihtsalt, taevas on pime. Kas päike enam tõuseb... Mõni tund hiljem ilmneb, et jah, tõuseb. Aga kõige muu poolest on maailm universumist välja lülitatud. Veelgi hiljem ilmneb, et väljaspool seda süsimusta membraani liigub aeg 100 miljonit aastat meie aasta kohta ehk veidi üle kolme aasta sekundis. Mis juhtus? Miks juhtus? Mis võimalused inimkonnale jäävad?
Kahe noore Lawsoni edasisest eluteest sirguvad raamatu kaks põhiliini, millest Diane'i oma on inimsuhetepõhisem, Jasoni oma aga huvitavam. Mõlema abil ja peategelase Tyler Dupree kaudu esitatakse peamised võimalused selle loo käsitlemiseks.
Diane Lawson liitub ühe apokalüptilise kristliku rühmitusega. Võib-olla eurooplasele on see liin veidi võõram, ent ameerika lugejale on see ehk üks peamisi küsimusi, mis vajab vastamist - kas see ongi kristlaste apokalüpsis ehk The Rapture? Universumi kiirendatud lõpp ei saa ju kuidagi olla mittereligioosne sellise inimese jaoks. See peab kuidagi seletuma Kristusega - ja Diane'i kaudu saab lugejagi seda näha. Tema abiga esitatakse inimkonna üht põhireaktsiooni mustale membraanile, milleks on religioonihüsteeria.
Tema vend Jason Lawson hakkab kummalise nähtuse põhiuurijaks - raamatus öeldakse, et Spini-uuringutes võib teda nimetada kas uueks Einsteiniks või Carl Saganiks. Meid katab must loor - mida me saame selle kohta teada? Mida käegakatsutavat saame me selle suhtes ette võtta? Jasoni kaudu esitatakse lugejale teaduslikku fantastikat selle kõige paremas mõttes - sellisest pealtnäha lootusetust olukorrast leitakse seniolematuid võimalusi. Membraan on muutus, aga iga muutus sisaldab lootust. Inimkonna teine põhireaktsioon mustale membraanile on teaduslik optimism.
Raamatu lugemine oli nagu tagasitulek lapsepõlve. Südames oli selline tunne, nagu oleks kuidagi taaskord värskelt kogenud Asimovi-Silverbergi romaani "Positrooniline inimene" ("The Bicentennial Man"). Erinevalt Asimovi teistest, ulmeideest õhinal teostest oli selles väga suur rõhk inimsuhetel. Inimliku ja teaduslik-fantastilise vahekord on tajutav, ent tasakaalus - mõnele inimesele sümpatiseerib üks aspekt rohkem, mõnele teine, aga midagi leidus mõlemale lugejale. Teine võrdluspunkt oleks "Kohtumine Ramaga" - luuakse kummaline võõrkonstruktsioon, millega hakkab ümber käima autor, kes teadusest midagi ka jagab.
Teose avamise eel mõjus raamat minu jaoks ligipääsmatuna, sest Maad kattev must membraan ahistas juba enne lugemist. Must loor, mis toob päiksesüsteemi lõpu käegakatsutavasse kaugusesse - ma pole sedavõrd sünge inimene, et selline lootusetuna näiv kokkuvõte õhinale ajaks. Lugedes tajusin, kuivõrd kujutlusvõimevaene oli see eelarvamus. Võib-olla tulekski seda raamatut eelkõige kirjeldada kui klassikalist optimistlikku teaduslikku fantastikat. Abitus kosmilisel skaalal asendub õhinaga inimkonna ja universumi tuleviku suhtes.
Olin laenanud seda raamatut sõbralt, kavatsusega võtta see ette kas järgmise või ülejärgmise asjana. Ma aga kuidagi ei jõudnud selleni – ilmselt eelkõige sisukokkuvõtete pärast, mis kõlasid natuke pelutavalt.
Need kõik rääkisid sellest, kuidas raamatu alguses on Maa ühtäkki kaetud musta looriga (The Spiniga), mille tagajärel Maa-aeg liigub kordades aeglasemini kui universumi aeg. Iga päevaga mööduvad miljonid aastad. Universumi lõpp on käegakatsutavas kauguses.
Kõlas ääretult ahistavalt. Nurkasuruvalt. Klaustrofoobselt. Nagu selle raamatu lugemine mähiks mitte teki sisse ja toauberikku, vaid nahkköidikute sisse ja rõskesse keldrisse. Muidugi on see üks kirjanduse võimalikke funktsioone - eskapismi asemel viia silmitsi mingi harjumatu lootusetusega. Tunda abitust kosmilisel skaalal.
Seepärast see raamat ka kuidagi seisis mul kõrval. Mitte küll kuude kaupa. Aga paar nädalat siiski. Ja kättevõtmine oli natuke enesesundimise küsimus. Või noh, teadliku enesemotiveerimise, mitte õhinaga riiulilt haaramise küsimus.
Kui aga lõpuks lugema hakkasin, sain romaani läbi kahe päevaga.
Kõige rohkem teeb romaani sedavõrd seeditavaks asjaolu, et eelkõige on tegemist looga inimestest. Võib-olla peakski raamatututvustuses esmajoones lähtuma tegelastest, mitte hakkama võõritama potentsiaalset lugejat musta loori ja universumi lõpuga. Romaani minategelane on Tyler Dupree, kes ühel õhtul oma kahe lapsepõlvesõbraga - Diane ja Jason Lawson - on nonde vanemate uhke peo ajaks õue saadetud. Nad vahivad tähti ja lobisevad omavahel – vestlusest ilmneb lugejale, et Diane Lawson on andekas noor, aga Jason Lawson on lähes geniaalne - ning ühel hetkel lähevad tähed kustu.
Lihtsalt, taevas on pime. Kas päike enam tõuseb... Mõni tund hiljem ilmneb, et jah, tõuseb. Aga kõige muu poolest on maailm universumist välja lülitatud. Veelgi hiljem ilmneb, et väljaspool seda süsimusta membraani liigub aeg 100 miljonit aastat meie aasta kohta ehk veidi üle kolme aasta sekundis. Mis juhtus? Miks juhtus? Mis võimalused inimkonnale jäävad?
Kahe noore Lawsoni edasisest eluteest sirguvad raamatu kaks põhiliini, millest Diane'i oma on inimsuhetepõhisem, Jasoni oma aga huvitavam. Mõlema abil ja peategelase Tyler Dupree kaudu esitatakse peamised võimalused selle loo käsitlemiseks.
Diane Lawson liitub ühe apokalüptilise kristliku rühmitusega. Võib-olla eurooplasele on see liin veidi võõram, ent ameerika lugejale on see ehk üks peamisi küsimusi, mis vajab vastamist - kas see ongi kristlaste apokalüpsis ehk The Rapture? Universumi kiirendatud lõpp ei saa ju kuidagi olla mittereligioosne sellise inimese jaoks. See peab kuidagi seletuma Kristusega - ja Diane'i kaudu saab lugejagi seda näha. Tema abiga esitatakse inimkonna üht põhireaktsiooni mustale membraanile, milleks on religioonihüsteeria.
Tema vend Jason Lawson hakkab kummalise nähtuse põhiuurijaks - raamatus öeldakse, et Spini-uuringutes võib teda nimetada kas uueks Einsteiniks või Carl Saganiks. Meid katab must loor - mida me saame selle kohta teada? Mida käegakatsutavat saame me selle suhtes ette võtta? Jasoni kaudu esitatakse lugejale teaduslikku fantastikat selle kõige paremas mõttes - sellisest pealtnäha lootusetust olukorrast leitakse seniolematuid võimalusi. Membraan on muutus, aga iga muutus sisaldab lootust. Inimkonna teine põhireaktsioon mustale membraanile on teaduslik optimism.
Raamatu lugemine oli nagu tagasitulek lapsepõlve. Südames oli selline tunne, nagu oleks kuidagi taaskord värskelt kogenud Asimovi-Silverbergi romaani "Positrooniline inimene" ("The Bicentennial Man"). Erinevalt Asimovi teistest, ulmeideest õhinal teostest oli selles väga suur rõhk inimsuhetel. Inimliku ja teaduslik-fantastilise vahekord on tajutav, ent tasakaalus - mõnele inimesele sümpatiseerib üks aspekt rohkem, mõnele teine, aga midagi leidus mõlemale lugejale. Teine võrdluspunkt oleks "Kohtumine Ramaga" - luuakse kummaline võõrkonstruktsioon, millega hakkab ümber käima autor, kes teadusest midagi ka jagab.
Teose avamise eel mõjus raamat minu jaoks ligipääsmatuna, sest Maad kattev must membraan ahistas juba enne lugemist. Must loor, mis toob päiksesüsteemi lõpu käegakatsutavasse kaugusesse - ma pole sedavõrd sünge inimene, et selline lootusetuna näiv kokkuvõte õhinale ajaks. Lugedes tajusin, kuivõrd kujutlusvõimevaene oli see eelarvamus. Võib-olla tulekski seda raamatut eelkõige kirjeldada kui klassikalist optimistlikku teaduslikku fantastikat. Abitus kosmilisel skaalal asendub õhinaga inimkonna ja universumi tuleviku suhtes.
A. S. Byatt "Lumm"
Mingi maani 9/10, mingist hetkest 6/10
Ühe igava viktoriaanliku luuletaja Henry Randolph Ashi igavavõitu uurija Roland Mitchell leiab rutiinse raamatukogukülastuse ajal midagi enneolematut - Ashi omanduses olnud raamatu vahel on kirjaniku ähmi ja elevust täis kiri ühele andekale naisele.
Kes on see naine?
Ta jõuab omadega temast andekama feminismiuurija Maud Bailey'ni, kelle peateemaks on Christabel LaMotte.
Sellest algab nende väike salajane uurimus kahe muidu kitsalt lahterdatud kirjaniku seniteadmatu biograafilise asjaoluni, mille tagajärel on mõlema luuletaja uurimine igaveseks muutunud.
KAKS PÕHILIST, MIS MEELDE JÄÄVAD:
fiktsionaalsed autorid (ja kui hästi nad loodud on)
aseksuaalsuse teema (kas füüsiline armastus saab või peaks olema õnneliku lõpu paratamatu osa)
Tegelt ma lugesin seda raamatut juba tükk aega tagasi. Polnud seda veel raamatukokku tagasi viinud. Ei mäletanudki päris kindlalt, kas ma olin või polnud sellest veel kirjutanud.
Nüüd ma mäletan, miks ma sellest kirjutamist edasi lükkasin -
sest alles poole raamatu pealt vaatasin Wikipediast (või Goodreadsist või kust iganes) järele ja tuli välja, et raamatus uuritavaid kirjanikke pole olemas.
Ei Henry Randolph Ashi ega Christabel LaMotte'i.
Eks see oligi mingi selline ajajärk inglise kirjanduses, millest vähem tean. Inglise kirjanduslugu on ilmselt täis kirjanikke, keda nende spetsialistid võiks nimetada "autoriteks, kelle mõistmiseta pole kuidagi võimalik mõistagi neile järgnevat inglise kirjandust".
Byatt oli vist isegi kasutanud Ashi mingit luuletust raamatu motona. Mõned müstilised read nümfide kohta vms. Kreeka mütoloogia ja vormirange luulepilt - kui vähe läheb vaja, et tekitada ettekujutust sellisest autorist!
Mulle sellised mängud meeldivad. Mõtlesin, et ehk teeks ettekande Veljestos olematute kirjanike teemal. Arthur Valdesi esseed HR Ashi hilisemast loomingust või muud säärast. "Lummast" võtaks põhielemente, natuke analüüsiks neid luuletusi omaltki poolt.
Võib-olla kunagi teebki nii. Aga siis tuleb kuidagi püüelda selle poole, et see oleks huvitav ka millegi muu poolest peale selle, et autorid on fiktiivsed.
(Aga üks pull vimka oleks Kilgore Trouti kommentaaridega mängida. Sest ta oli siuke natuke naljakas vend.)
(Ja iseküsimus oleks pseudonüümide, alter-egode, personifitseerimiste piiri tajumine.)
A see on kõik raamatuväline teema.
Raamat - kõik oli suurepärane, kuni tegemist oli sellise tekstimängu ja väikeste avastuste analüüsiga, kirjandusuurijate igava elu põnevaks tegemisega,
aga kui lõpus läks asi odavaks pulp-märuliks, kus keegi rikas ameeriklane oli hauda rüüstata sooviv pahalane, siis oli juba päris jama.
Kõige suurem temaatiline pettumus - kahe peategelase aseksuaalsus. Kui see teema tõstatati, oli see äärmiselt huvitav ja ootamatu. See oli miski, milleni tavaliselt sellised lood ei jõua - seksi rolli üle vaagimine ja isegi teatav eitusega suhtumine sellesse. Vestlus, mille põhjal oli aru saada, et seks - see ei ole see õnnelik lõpp või lahendus, mida nad otsivad oma eludest või selle raamatu kirjanduslikust väljakutsest.
Jõuab ent kätte raamatu lõpp ja pliuh-plauh, nad seksivad koos selle loomulikkusega, mis on üldjuhul reserveeritud õnnelikele paaridele traagiliste filmide alguses või romantiliste filmide lõpus. Ikka kolm kuni viis korda õhtu jooksul ja täiesti enesestmõistetavalt.
Nii et see oli natuke nõme.
Kuid see kuulus raamatu lõpu kujutlusvõimepuuduse juurde. Esimene pool peaaegu krossilik (sest Krossil on kah paljudes raamatutes selline tekstianalüüs, mingi vastav stseen man ja see stseen on alati äärmiselt huvitav mu arust), aga krossilik ka poeetilise stiili poolest - tekkis tunne, et polnuks Kross eestlasena aheldatud rahvusliku missiooni külge, võinuks ta välismaa romanistina midagi sellist umbes kirjutada -, teine pool aga odav lennujaamakirjandus.
Ühe igava viktoriaanliku luuletaja Henry Randolph Ashi igavavõitu uurija Roland Mitchell leiab rutiinse raamatukogukülastuse ajal midagi enneolematut - Ashi omanduses olnud raamatu vahel on kirjaniku ähmi ja elevust täis kiri ühele andekale naisele.
Kes on see naine?
Ta jõuab omadega temast andekama feminismiuurija Maud Bailey'ni, kelle peateemaks on Christabel LaMotte.
Sellest algab nende väike salajane uurimus kahe muidu kitsalt lahterdatud kirjaniku seniteadmatu biograafilise asjaoluni, mille tagajärel on mõlema luuletaja uurimine igaveseks muutunud.
KAKS PÕHILIST, MIS MEELDE JÄÄVAD:
fiktsionaalsed autorid (ja kui hästi nad loodud on)
aseksuaalsuse teema (kas füüsiline armastus saab või peaks olema õnneliku lõpu paratamatu osa)
Tegelt ma lugesin seda raamatut juba tükk aega tagasi. Polnud seda veel raamatukokku tagasi viinud. Ei mäletanudki päris kindlalt, kas ma olin või polnud sellest veel kirjutanud.
Nüüd ma mäletan, miks ma sellest kirjutamist edasi lükkasin -
sest alles poole raamatu pealt vaatasin Wikipediast (või Goodreadsist või kust iganes) järele ja tuli välja, et raamatus uuritavaid kirjanikke pole olemas.
Ei Henry Randolph Ashi ega Christabel LaMotte'i.
Eks see oligi mingi selline ajajärk inglise kirjanduses, millest vähem tean. Inglise kirjanduslugu on ilmselt täis kirjanikke, keda nende spetsialistid võiks nimetada "autoriteks, kelle mõistmiseta pole kuidagi võimalik mõistagi neile järgnevat inglise kirjandust".
Byatt oli vist isegi kasutanud Ashi mingit luuletust raamatu motona. Mõned müstilised read nümfide kohta vms. Kreeka mütoloogia ja vormirange luulepilt - kui vähe läheb vaja, et tekitada ettekujutust sellisest autorist!
Mulle sellised mängud meeldivad. Mõtlesin, et ehk teeks ettekande Veljestos olematute kirjanike teemal. Arthur Valdesi esseed HR Ashi hilisemast loomingust või muud säärast. "Lummast" võtaks põhielemente, natuke analüüsiks neid luuletusi omaltki poolt.
Võib-olla kunagi teebki nii. Aga siis tuleb kuidagi püüelda selle poole, et see oleks huvitav ka millegi muu poolest peale selle, et autorid on fiktiivsed.
(Aga üks pull vimka oleks Kilgore Trouti kommentaaridega mängida. Sest ta oli siuke natuke naljakas vend.)
(Ja iseküsimus oleks pseudonüümide, alter-egode, personifitseerimiste piiri tajumine.)
A see on kõik raamatuväline teema.
Raamat - kõik oli suurepärane, kuni tegemist oli sellise tekstimängu ja väikeste avastuste analüüsiga, kirjandusuurijate igava elu põnevaks tegemisega,
aga kui lõpus läks asi odavaks pulp-märuliks, kus keegi rikas ameeriklane oli hauda rüüstata sooviv pahalane, siis oli juba päris jama.
Kõige suurem temaatiline pettumus - kahe peategelase aseksuaalsus. Kui see teema tõstatati, oli see äärmiselt huvitav ja ootamatu. See oli miski, milleni tavaliselt sellised lood ei jõua - seksi rolli üle vaagimine ja isegi teatav eitusega suhtumine sellesse. Vestlus, mille põhjal oli aru saada, et seks - see ei ole see õnnelik lõpp või lahendus, mida nad otsivad oma eludest või selle raamatu kirjanduslikust väljakutsest.
Jõuab ent kätte raamatu lõpp ja pliuh-plauh, nad seksivad koos selle loomulikkusega, mis on üldjuhul reserveeritud õnnelikele paaridele traagiliste filmide alguses või romantiliste filmide lõpus. Ikka kolm kuni viis korda õhtu jooksul ja täiesti enesestmõistetavalt.
Nii et see oli natuke nõme.
Kuid see kuulus raamatu lõpu kujutlusvõimepuuduse juurde. Esimene pool peaaegu krossilik (sest Krossil on kah paljudes raamatutes selline tekstianalüüs, mingi vastav stseen man ja see stseen on alati äärmiselt huvitav mu arust), aga krossilik ka poeetilise stiili poolest - tekkis tunne, et polnuks Kross eestlasena aheldatud rahvusliku missiooni külge, võinuks ta välismaa romanistina midagi sellist umbes kirjutada -, teine pool aga odav lennujaamakirjandus.
Sunday, July 19, 2015
Joe Abercrombie "Raud ise"
A äkki passib loetavatest raamatutest kirjutada ka enne lõpunilugemist?
"Lugemispäevikusse" võib ka salvestada jooksvaid muljeid.
Senine mulje sajanda lehekülje põhjal -
ei.
Enamus tegelasi sügavalt vastumeelsed - nende võlu peitub selles, et nad on nii matšod ja jõhkrad ja peaaegu naljakad ja nii edasi.
Huumor mõjub kui mannetu paroodia matšohuumorist, ainult et mõeldudki niimoodi.
Ei tekita õhinat. Natuke tekib ülesmäge rühkimise tunne. Kas kaob igasugune lugemisõhin?
Oh, selle raamatu ebameeldivad tegelased ja üleüldine närvutavalt negatiivne foon humoorikas võtmes...
Oli kunagi küsimus: kas on mõtet lugeda midagi, mis ei meeldi ja tead, et ei hakkagi minema?
Aga mõningane uudishimu on ühe liini suhtes.
On aeg diagonaalis lugema hakata...
NÕNDA SIIS!
Kle, mida aeglaselt seda lugesin, seda nõmedam see tundus.
Sest ei paistnud olevat ühtki sümpaatset tegelast (isegi iroonilised antikangelased olid natuke liiga lihtlabased), dialoogiväline oli kõik kas mingi kunagiste piinamisvalude tõttu irisemine või mingi selline ätitüüdi näitamine, mis ei mõjunud mitte karmilt, vaid karmi parodeerimisena (kehvalt).
Ja otsustasin mingi hetk lugeda ainult dialoogi.
Midagi läks ikka kaotsi kah - alles raamatu lõpus lugesin välja, et üks tegelane oli naine (loitsija ja pidevalt vihane jne, aga et naine, sellest olin sujuvalt mööda lugenud) -, aga nii oli palju huvitavam lugeda. Teisiti poleks ma suutnud.
Toda üht liini, mille suhtes oli uudishimu, lugesin ka muud kui dialoogi. Polnud paha, ehkki siuke lihtne ja meelelahutuslik (miks kasutan ma sellist sõna nii üleolevalt? Nagu "meelelahutuslikkus" oleks halb asi. A ma pean siinkohal silmas sellist "vastab standarditele"-kirjandust, mis pole kuidagi eriliselt hea, vaid lihtsalt on. Selline "võib lugeda küll..."-tase. Meelelahutuslik ehk sellele kulutatud tund võib mööduda küll, aga ühe suure väärtuslikkuse lüngaga on see kogemus).
Ja lõpus oli isegi kokkupuude müstilise ja ürgvõimsa torniga. Ja noh, polnud sugugi halvasti tehtud kokkupuude.
Aga sedapuhku on tegemist pigem ikkagi linnukesega, mis sai tõmmatud, ja mitte mõne erilise lugemiselamusega. Või noh, mingis mõttes ka oli, kuivõrd ei tekita aukartust iga kirjutatud sõna suhtes. Ega otseselt lugupidamist. Tekib selline loominguline lugemine - midagi siit, midagi sealt -, ja sellisena oli üsna tore raamatuke. Võib-olla kunagi loen isegi teist-kolmandat.
"Lugemispäevikusse" võib ka salvestada jooksvaid muljeid.
Senine mulje sajanda lehekülje põhjal -
ei.
Enamus tegelasi sügavalt vastumeelsed - nende võlu peitub selles, et nad on nii matšod ja jõhkrad ja peaaegu naljakad ja nii edasi.
Huumor mõjub kui mannetu paroodia matšohuumorist, ainult et mõeldudki niimoodi.
Ei tekita õhinat. Natuke tekib ülesmäge rühkimise tunne. Kas kaob igasugune lugemisõhin?
Oh, selle raamatu ebameeldivad tegelased ja üleüldine närvutavalt negatiivne foon humoorikas võtmes...
Oli kunagi küsimus: kas on mõtet lugeda midagi, mis ei meeldi ja tead, et ei hakkagi minema?
Aga mõningane uudishimu on ühe liini suhtes.
On aeg diagonaalis lugema hakata...
NÕNDA SIIS!
Kle, mida aeglaselt seda lugesin, seda nõmedam see tundus.
Sest ei paistnud olevat ühtki sümpaatset tegelast (isegi iroonilised antikangelased olid natuke liiga lihtlabased), dialoogiväline oli kõik kas mingi kunagiste piinamisvalude tõttu irisemine või mingi selline ätitüüdi näitamine, mis ei mõjunud mitte karmilt, vaid karmi parodeerimisena (kehvalt).
Ja otsustasin mingi hetk lugeda ainult dialoogi.
Midagi läks ikka kaotsi kah - alles raamatu lõpus lugesin välja, et üks tegelane oli naine (loitsija ja pidevalt vihane jne, aga et naine, sellest olin sujuvalt mööda lugenud) -, aga nii oli palju huvitavam lugeda. Teisiti poleks ma suutnud.
Toda üht liini, mille suhtes oli uudishimu, lugesin ka muud kui dialoogi. Polnud paha, ehkki siuke lihtne ja meelelahutuslik (miks kasutan ma sellist sõna nii üleolevalt? Nagu "meelelahutuslikkus" oleks halb asi. A ma pean siinkohal silmas sellist "vastab standarditele"-kirjandust, mis pole kuidagi eriliselt hea, vaid lihtsalt on. Selline "võib lugeda küll..."-tase. Meelelahutuslik ehk sellele kulutatud tund võib mööduda küll, aga ühe suure väärtuslikkuse lüngaga on see kogemus).
Ja lõpus oli isegi kokkupuude müstilise ja ürgvõimsa torniga. Ja noh, polnud sugugi halvasti tehtud kokkupuude.
Aga sedapuhku on tegemist pigem ikkagi linnukesega, mis sai tõmmatud, ja mitte mõne erilise lugemiselamusega. Või noh, mingis mõttes ka oli, kuivõrd ei tekita aukartust iga kirjutatud sõna suhtes. Ega otseselt lugupidamist. Tekib selline loominguline lugemine - midagi siit, midagi sealt -, ja sellisena oli üsna tore raamatuke. Võib-olla kunagi loen isegi teist-kolmandat.
Monday, July 13, 2015
Yukio Mishima "Kuldne tempel"
7/10
Inetul kogeleval noormehel tekib kinnisidee Kuldse Templi suhtes. Ta võtab selle suhtes midagi ette.
Lugeda oli huvitav, aga nägin kohe, et ma ei tahaks sellest pikalt kirjutada. Ei mingit traumat ega Suurt Küsimust, mis nõuab, et sellega silmitsi seistaks. Oli omamoodi huvitav lugeda, aga ei tekitanud tunnet, et tahaks sellest rääkida.
Mitte tõkestava müüri tekkimise, vaid kogemuse jagamise huvi puudumise mõttes.
Võib-olla annab seegi mingi aimuse selle raamatu lugemise tundest.
Inetul kogeleval noormehel tekib kinnisidee Kuldse Templi suhtes. Ta võtab selle suhtes midagi ette.
Lugeda oli huvitav, aga nägin kohe, et ma ei tahaks sellest pikalt kirjutada. Ei mingit traumat ega Suurt Küsimust, mis nõuab, et sellega silmitsi seistaks. Oli omamoodi huvitav lugeda, aga ei tekitanud tunnet, et tahaks sellest rääkida.
Mitte tõkestava müüri tekkimise, vaid kogemuse jagamise huvi puudumise mõttes.
Võib-olla annab seegi mingi aimuse selle raamatu lugemise tundest.
Tuesday, June 30, 2015
Jonathan Morris "The Touch of an Angel"
Doctor Who raamat. Mees kaotab naise a. 2003. Kaheksa aastat hiljem heidetakse ta ajas tagasi 17 aasta võrra. Tal tekib võimalus päästa oma elu armastus. See on ent lõks - ja olukorda püüavad lahendada Doctor ja tema kaks kaaslast Amy ja Rory Pond.
Kujutate ette, kui üllatunud ma olin, kui nägin, et Rahva Raamatus oli terve hunnik Doctor Who raamatuid?
Kui mul oli eelmise aasta (2014.) 10. aprillil sünnipäev, tellis üks sõbranna ühe teise Doctor Who raamatu Inglismaalt. Teades. kui väga fännan seda sarja. Võttis aega, et saabuda, ja üldse oli siuke jamamine, saatmiskulud sekka. Raamat ise, "Prisoner of the Daleks", oli ka ausalt öeldes üsna jama.
Aga ärge Anule öelge. Või noh, kui ütlete, siis andke mõista, et tegelt oli tore küll. Fun väike seikluslookene. Pretensioonitu. Aga asi suuresti selles, et Dalekid on tibake liiga lihtsad pahad, nendega ei anna eriti midagi teha.
Weeping Angelid, seevastu, on juba... Juhul kui õnnestunult kirjutada. Sellele lisaks lihtsalt poest küsida ja osta, what more can a fan ask for? Neil oligi ainult see üks vitriinieksemplar, aga vähemalt seegi.
Olin sellest raamatust varemgi kuulnud. Kuskilt lugenud, et Jonathan Morris on ilmselt Doctor Who romaanikirjanike seas nagu Steven Moffat sarja stsenaristide seas. Mis enamikule ei ütle midagi, aga need ilmselt ei loe ka seda sissekannet. Ja olen ikka teada tahtnud, kuidas on parimad Who-romaanid sarjaosade kõrval.
Raamat oli tore. Püüeldi emotsionaalsuse poole. Mees kaotas naise, heideti ajas tagasi ja ta puutub siin-seal kokku oma noore mina ja varalahkunud naise ühise armastuslooga. Detailidesse laskumata.
Rebecca on tore karakter, nende suhe (kõigi teiste peikade-pruutide kiuste) on nunnu. See paratamatu tõmme, mida kumbki ei julge täide viia. Meenutas mingeid korralikult tehtud (aga mitte siiski ülihäid) romantilisi komöödiaid oma will-they-won't-they'ga.
Morris ütles ka eessõnas, et ta püüdles seekord emotsionaalsema loo poole - kuna "Girl in the Fireplace" ja "Vincent and the Doctor" on sedavõrd suured õnnestumised. Ja see on ka hea otsus olnud, ehkki ei julge seda nende lugudega võrrelda.
Raamat on küllaltki hõredalt kirjutatud süžeekirjandus, võib-olla heade näitlejate, hea muusikaga, suurepärase lavastaja tundliku suunamisega võiks see isegi olla päris liigutav. Praegu loetuna mõjus aga nagu lennujaamakirjandus või mõni muu kähkukas.
Inglid toimisid kenasti. Huvitav lugeda eessõnast, et The challenge with writing the Weeping Angels is that they don't move. Normally when writing a novel you describe characters in terms of actions, in terms of verbs. But the Weeping Angels can't be described in that way, because as far as any viewpoint characters are concerned, they are never seen to do anything! So I was forced to keep them as a sinister background presence, limiting their appearances to points when they would have the greatest dramatic impact. I also decided to write them as the inscrutable, ominous figures of Blink rather than the more straightforward monsters of The Time of Angels.
Selle taotluse pärast tuleb öelda, et Inglid olid hästi tehtud.
Kallis lugeja,
kui Sa mõtled, kas on mingeid Doctor Who raamatuid, mida võiks lugeda sarja kõrvale, siis siinkirjutaja on nõus käesolevat laenama. Saab kähku läbi, pole sugugi halb. Tähendab, on täitsa hea. Mõni ütleks, et väga hea. Või ääretult hea. Oma eesmärgi täidab kümne punkti, võib-olla isegi enama vääriliselt. Kuid siinkohal tuleb osutada sellele eesmärgile.
Muidu on need Doctor Who raamatud (Prisoner of the Daleks näitel) ilmselt pigem suvaline pläust, mille peaeesmärk on anda mingi konflikt, mida Doctor ja teised lahendavad. Eesmärk polegi nagu ületada sarja taset. Kui sekundaarkirjandus ei tähendaks juba midagi muud, siis tähendaks see seda.
"Touched by an angel" on ehk parem kui see eelmises lõigus antud kirjeldus. Probleem on huvitavalt lahendatud, pseudoteaduslikud põhjendused töötavad hästi. See osa on nagu mõni korralik, tiba keskmisest parem Doctor Who osa.
Kas see muidu raamatuna on hea - ikka. Normaalne. Ei eelda, et satun parem Doctor Who raamatu peale. A natuke siuke popkornikirjandus. Nii et literatuurse näksimise mõttes hea.
Kujutate ette, kui üllatunud ma olin, kui nägin, et Rahva Raamatus oli terve hunnik Doctor Who raamatuid?
Kui mul oli eelmise aasta (2014.) 10. aprillil sünnipäev, tellis üks sõbranna ühe teise Doctor Who raamatu Inglismaalt. Teades. kui väga fännan seda sarja. Võttis aega, et saabuda, ja üldse oli siuke jamamine, saatmiskulud sekka. Raamat ise, "Prisoner of the Daleks", oli ka ausalt öeldes üsna jama.
Aga ärge Anule öelge. Või noh, kui ütlete, siis andke mõista, et tegelt oli tore küll. Fun väike seikluslookene. Pretensioonitu. Aga asi suuresti selles, et Dalekid on tibake liiga lihtsad pahad, nendega ei anna eriti midagi teha.
Weeping Angelid, seevastu, on juba... Juhul kui õnnestunult kirjutada. Sellele lisaks lihtsalt poest küsida ja osta, what more can a fan ask for? Neil oligi ainult see üks vitriinieksemplar, aga vähemalt seegi.
Olin sellest raamatust varemgi kuulnud. Kuskilt lugenud, et Jonathan Morris on ilmselt Doctor Who romaanikirjanike seas nagu Steven Moffat sarja stsenaristide seas. Mis enamikule ei ütle midagi, aga need ilmselt ei loe ka seda sissekannet. Ja olen ikka teada tahtnud, kuidas on parimad Who-romaanid sarjaosade kõrval.
Raamat oli tore. Püüeldi emotsionaalsuse poole. Mees kaotas naise, heideti ajas tagasi ja ta puutub siin-seal kokku oma noore mina ja varalahkunud naise ühise armastuslooga. Detailidesse laskumata.
Rebecca on tore karakter, nende suhe (kõigi teiste peikade-pruutide kiuste) on nunnu. See paratamatu tõmme, mida kumbki ei julge täide viia. Meenutas mingeid korralikult tehtud (aga mitte siiski ülihäid) romantilisi komöödiaid oma will-they-won't-they'ga.
Morris ütles ka eessõnas, et ta püüdles seekord emotsionaalsema loo poole - kuna "Girl in the Fireplace" ja "Vincent and the Doctor" on sedavõrd suured õnnestumised. Ja see on ka hea otsus olnud, ehkki ei julge seda nende lugudega võrrelda.
Raamat on küllaltki hõredalt kirjutatud süžeekirjandus, võib-olla heade näitlejate, hea muusikaga, suurepärase lavastaja tundliku suunamisega võiks see isegi olla päris liigutav. Praegu loetuna mõjus aga nagu lennujaamakirjandus või mõni muu kähkukas.
Inglid toimisid kenasti. Huvitav lugeda eessõnast, et The challenge with writing the Weeping Angels is that they don't move. Normally when writing a novel you describe characters in terms of actions, in terms of verbs. But the Weeping Angels can't be described in that way, because as far as any viewpoint characters are concerned, they are never seen to do anything! So I was forced to keep them as a sinister background presence, limiting their appearances to points when they would have the greatest dramatic impact. I also decided to write them as the inscrutable, ominous figures of Blink rather than the more straightforward monsters of The Time of Angels.
Selle taotluse pärast tuleb öelda, et Inglid olid hästi tehtud.
Kallis lugeja,
kui Sa mõtled, kas on mingeid Doctor Who raamatuid, mida võiks lugeda sarja kõrvale, siis siinkirjutaja on nõus käesolevat laenama. Saab kähku läbi, pole sugugi halb. Tähendab, on täitsa hea. Mõni ütleks, et väga hea. Või ääretult hea. Oma eesmärgi täidab kümne punkti, võib-olla isegi enama vääriliselt. Kuid siinkohal tuleb osutada sellele eesmärgile.
Muidu on need Doctor Who raamatud (Prisoner of the Daleks näitel) ilmselt pigem suvaline pläust, mille peaeesmärk on anda mingi konflikt, mida Doctor ja teised lahendavad. Eesmärk polegi nagu ületada sarja taset. Kui sekundaarkirjandus ei tähendaks juba midagi muud, siis tähendaks see seda.
"Touched by an angel" on ehk parem kui see eelmises lõigus antud kirjeldus. Probleem on huvitavalt lahendatud, pseudoteaduslikud põhjendused töötavad hästi. See osa on nagu mõni korralik, tiba keskmisest parem Doctor Who osa.
Kas see muidu raamatuna on hea - ikka. Normaalne. Ei eelda, et satun parem Doctor Who raamatu peale. A natuke siuke popkornikirjandus. Nii et literatuurse näksimise mõttes hea.
Subscribe to:
Posts (Atom)