A äkki passib loetavatest raamatutest kirjutada ka enne lõpunilugemist?
"Lugemispäevikusse" võib ka salvestada jooksvaid muljeid.
Senine mulje sajanda lehekülje põhjal -
ei.
Enamus tegelasi sügavalt vastumeelsed - nende võlu peitub selles, et nad on nii matšod ja jõhkrad ja peaaegu naljakad ja nii edasi.
Huumor mõjub kui mannetu paroodia matšohuumorist, ainult et mõeldudki niimoodi.
Ei tekita õhinat. Natuke tekib ülesmäge rühkimise tunne. Kas kaob igasugune lugemisõhin?
Oh, selle raamatu ebameeldivad tegelased ja üleüldine närvutavalt negatiivne foon humoorikas võtmes...
Oli kunagi küsimus: kas on mõtet lugeda midagi, mis ei meeldi ja tead, et ei hakkagi minema?
Aga mõningane uudishimu on ühe liini suhtes.
On aeg diagonaalis lugema hakata...
NÕNDA SIIS!
Kle, mida aeglaselt seda lugesin, seda nõmedam see tundus.
Sest ei paistnud olevat ühtki sümpaatset tegelast (isegi iroonilised antikangelased olid natuke liiga lihtlabased), dialoogiväline oli kõik kas mingi kunagiste piinamisvalude tõttu irisemine või mingi selline ätitüüdi näitamine, mis ei mõjunud mitte karmilt, vaid karmi parodeerimisena (kehvalt).
Ja otsustasin mingi hetk lugeda ainult dialoogi.
Midagi läks ikka kaotsi kah - alles raamatu lõpus lugesin välja, et üks tegelane oli naine (loitsija ja pidevalt vihane jne, aga et naine, sellest olin sujuvalt mööda lugenud) -, aga nii oli palju huvitavam lugeda. Teisiti poleks ma suutnud.
Toda üht liini, mille suhtes oli uudishimu, lugesin ka muud kui dialoogi. Polnud paha, ehkki siuke lihtne ja meelelahutuslik (miks kasutan ma sellist sõna nii üleolevalt? Nagu "meelelahutuslikkus" oleks halb asi. A ma pean siinkohal silmas sellist "vastab standarditele"-kirjandust, mis pole kuidagi eriliselt hea, vaid lihtsalt on. Selline "võib lugeda küll..."-tase. Meelelahutuslik ehk sellele kulutatud tund võib mööduda küll, aga ühe suure väärtuslikkuse lüngaga on see kogemus).
Ja lõpus oli isegi kokkupuude müstilise ja ürgvõimsa torniga. Ja noh, polnud sugugi halvasti tehtud kokkupuude.
Aga sedapuhku on tegemist pigem ikkagi linnukesega, mis sai tõmmatud, ja mitte mõne erilise lugemiselamusega. Või noh, mingis mõttes ka oli, kuivõrd ei tekita aukartust iga kirjutatud sõna suhtes. Ega otseselt lugupidamist. Tekib selline loominguline lugemine - midagi siit, midagi sealt -, ja sellisena oli üsna tore raamatuke. Võib-olla kunagi loen isegi teist-kolmandat.
Sunday, July 19, 2015
Monday, July 13, 2015
Yukio Mishima "Kuldne tempel"
7/10
Inetul kogeleval noormehel tekib kinnisidee Kuldse Templi suhtes. Ta võtab selle suhtes midagi ette.
Lugeda oli huvitav, aga nägin kohe, et ma ei tahaks sellest pikalt kirjutada. Ei mingit traumat ega Suurt Küsimust, mis nõuab, et sellega silmitsi seistaks. Oli omamoodi huvitav lugeda, aga ei tekitanud tunnet, et tahaks sellest rääkida.
Mitte tõkestava müüri tekkimise, vaid kogemuse jagamise huvi puudumise mõttes.
Võib-olla annab seegi mingi aimuse selle raamatu lugemise tundest.
Inetul kogeleval noormehel tekib kinnisidee Kuldse Templi suhtes. Ta võtab selle suhtes midagi ette.
Lugeda oli huvitav, aga nägin kohe, et ma ei tahaks sellest pikalt kirjutada. Ei mingit traumat ega Suurt Küsimust, mis nõuab, et sellega silmitsi seistaks. Oli omamoodi huvitav lugeda, aga ei tekitanud tunnet, et tahaks sellest rääkida.
Mitte tõkestava müüri tekkimise, vaid kogemuse jagamise huvi puudumise mõttes.
Võib-olla annab seegi mingi aimuse selle raamatu lugemise tundest.
Tuesday, June 30, 2015
Jonathan Morris "The Touch of an Angel"
Doctor Who raamat. Mees kaotab naise a. 2003. Kaheksa aastat hiljem heidetakse ta ajas tagasi 17 aasta võrra. Tal tekib võimalus päästa oma elu armastus. See on ent lõks - ja olukorda püüavad lahendada Doctor ja tema kaks kaaslast Amy ja Rory Pond.
Kujutate ette, kui üllatunud ma olin, kui nägin, et Rahva Raamatus oli terve hunnik Doctor Who raamatuid?
Kui mul oli eelmise aasta (2014.) 10. aprillil sünnipäev, tellis üks sõbranna ühe teise Doctor Who raamatu Inglismaalt. Teades. kui väga fännan seda sarja. Võttis aega, et saabuda, ja üldse oli siuke jamamine, saatmiskulud sekka. Raamat ise, "Prisoner of the Daleks", oli ka ausalt öeldes üsna jama.
Aga ärge Anule öelge. Või noh, kui ütlete, siis andke mõista, et tegelt oli tore küll. Fun väike seikluslookene. Pretensioonitu. Aga asi suuresti selles, et Dalekid on tibake liiga lihtsad pahad, nendega ei anna eriti midagi teha.
Weeping Angelid, seevastu, on juba... Juhul kui õnnestunult kirjutada. Sellele lisaks lihtsalt poest küsida ja osta, what more can a fan ask for? Neil oligi ainult see üks vitriinieksemplar, aga vähemalt seegi.
Olin sellest raamatust varemgi kuulnud. Kuskilt lugenud, et Jonathan Morris on ilmselt Doctor Who romaanikirjanike seas nagu Steven Moffat sarja stsenaristide seas. Mis enamikule ei ütle midagi, aga need ilmselt ei loe ka seda sissekannet. Ja olen ikka teada tahtnud, kuidas on parimad Who-romaanid sarjaosade kõrval.
Raamat oli tore. Püüeldi emotsionaalsuse poole. Mees kaotas naise, heideti ajas tagasi ja ta puutub siin-seal kokku oma noore mina ja varalahkunud naise ühise armastuslooga. Detailidesse laskumata.
Rebecca on tore karakter, nende suhe (kõigi teiste peikade-pruutide kiuste) on nunnu. See paratamatu tõmme, mida kumbki ei julge täide viia. Meenutas mingeid korralikult tehtud (aga mitte siiski ülihäid) romantilisi komöödiaid oma will-they-won't-they'ga.
Morris ütles ka eessõnas, et ta püüdles seekord emotsionaalsema loo poole - kuna "Girl in the Fireplace" ja "Vincent and the Doctor" on sedavõrd suured õnnestumised. Ja see on ka hea otsus olnud, ehkki ei julge seda nende lugudega võrrelda.
Raamat on küllaltki hõredalt kirjutatud süžeekirjandus, võib-olla heade näitlejate, hea muusikaga, suurepärase lavastaja tundliku suunamisega võiks see isegi olla päris liigutav. Praegu loetuna mõjus aga nagu lennujaamakirjandus või mõni muu kähkukas.
Inglid toimisid kenasti. Huvitav lugeda eessõnast, et The challenge with writing the Weeping Angels is that they don't move. Normally when writing a novel you describe characters in terms of actions, in terms of verbs. But the Weeping Angels can't be described in that way, because as far as any viewpoint characters are concerned, they are never seen to do anything! So I was forced to keep them as a sinister background presence, limiting their appearances to points when they would have the greatest dramatic impact. I also decided to write them as the inscrutable, ominous figures of Blink rather than the more straightforward monsters of The Time of Angels.
Selle taotluse pärast tuleb öelda, et Inglid olid hästi tehtud.
Kallis lugeja,
kui Sa mõtled, kas on mingeid Doctor Who raamatuid, mida võiks lugeda sarja kõrvale, siis siinkirjutaja on nõus käesolevat laenama. Saab kähku läbi, pole sugugi halb. Tähendab, on täitsa hea. Mõni ütleks, et väga hea. Või ääretult hea. Oma eesmärgi täidab kümne punkti, võib-olla isegi enama vääriliselt. Kuid siinkohal tuleb osutada sellele eesmärgile.
Muidu on need Doctor Who raamatud (Prisoner of the Daleks näitel) ilmselt pigem suvaline pläust, mille peaeesmärk on anda mingi konflikt, mida Doctor ja teised lahendavad. Eesmärk polegi nagu ületada sarja taset. Kui sekundaarkirjandus ei tähendaks juba midagi muud, siis tähendaks see seda.
"Touched by an angel" on ehk parem kui see eelmises lõigus antud kirjeldus. Probleem on huvitavalt lahendatud, pseudoteaduslikud põhjendused töötavad hästi. See osa on nagu mõni korralik, tiba keskmisest parem Doctor Who osa.
Kas see muidu raamatuna on hea - ikka. Normaalne. Ei eelda, et satun parem Doctor Who raamatu peale. A natuke siuke popkornikirjandus. Nii et literatuurse näksimise mõttes hea.
Kujutate ette, kui üllatunud ma olin, kui nägin, et Rahva Raamatus oli terve hunnik Doctor Who raamatuid?
Kui mul oli eelmise aasta (2014.) 10. aprillil sünnipäev, tellis üks sõbranna ühe teise Doctor Who raamatu Inglismaalt. Teades. kui väga fännan seda sarja. Võttis aega, et saabuda, ja üldse oli siuke jamamine, saatmiskulud sekka. Raamat ise, "Prisoner of the Daleks", oli ka ausalt öeldes üsna jama.
Aga ärge Anule öelge. Või noh, kui ütlete, siis andke mõista, et tegelt oli tore küll. Fun väike seikluslookene. Pretensioonitu. Aga asi suuresti selles, et Dalekid on tibake liiga lihtsad pahad, nendega ei anna eriti midagi teha.
Weeping Angelid, seevastu, on juba... Juhul kui õnnestunult kirjutada. Sellele lisaks lihtsalt poest küsida ja osta, what more can a fan ask for? Neil oligi ainult see üks vitriinieksemplar, aga vähemalt seegi.
Olin sellest raamatust varemgi kuulnud. Kuskilt lugenud, et Jonathan Morris on ilmselt Doctor Who romaanikirjanike seas nagu Steven Moffat sarja stsenaristide seas. Mis enamikule ei ütle midagi, aga need ilmselt ei loe ka seda sissekannet. Ja olen ikka teada tahtnud, kuidas on parimad Who-romaanid sarjaosade kõrval.
Raamat oli tore. Püüeldi emotsionaalsuse poole. Mees kaotas naise, heideti ajas tagasi ja ta puutub siin-seal kokku oma noore mina ja varalahkunud naise ühise armastuslooga. Detailidesse laskumata.
Rebecca on tore karakter, nende suhe (kõigi teiste peikade-pruutide kiuste) on nunnu. See paratamatu tõmme, mida kumbki ei julge täide viia. Meenutas mingeid korralikult tehtud (aga mitte siiski ülihäid) romantilisi komöödiaid oma will-they-won't-they'ga.
Morris ütles ka eessõnas, et ta püüdles seekord emotsionaalsema loo poole - kuna "Girl in the Fireplace" ja "Vincent and the Doctor" on sedavõrd suured õnnestumised. Ja see on ka hea otsus olnud, ehkki ei julge seda nende lugudega võrrelda.
Raamat on küllaltki hõredalt kirjutatud süžeekirjandus, võib-olla heade näitlejate, hea muusikaga, suurepärase lavastaja tundliku suunamisega võiks see isegi olla päris liigutav. Praegu loetuna mõjus aga nagu lennujaamakirjandus või mõni muu kähkukas.
Inglid toimisid kenasti. Huvitav lugeda eessõnast, et The challenge with writing the Weeping Angels is that they don't move. Normally when writing a novel you describe characters in terms of actions, in terms of verbs. But the Weeping Angels can't be described in that way, because as far as any viewpoint characters are concerned, they are never seen to do anything! So I was forced to keep them as a sinister background presence, limiting their appearances to points when they would have the greatest dramatic impact. I also decided to write them as the inscrutable, ominous figures of Blink rather than the more straightforward monsters of The Time of Angels.
Selle taotluse pärast tuleb öelda, et Inglid olid hästi tehtud.
Kallis lugeja,
kui Sa mõtled, kas on mingeid Doctor Who raamatuid, mida võiks lugeda sarja kõrvale, siis siinkirjutaja on nõus käesolevat laenama. Saab kähku läbi, pole sugugi halb. Tähendab, on täitsa hea. Mõni ütleks, et väga hea. Või ääretult hea. Oma eesmärgi täidab kümne punkti, võib-olla isegi enama vääriliselt. Kuid siinkohal tuleb osutada sellele eesmärgile.
Muidu on need Doctor Who raamatud (Prisoner of the Daleks näitel) ilmselt pigem suvaline pläust, mille peaeesmärk on anda mingi konflikt, mida Doctor ja teised lahendavad. Eesmärk polegi nagu ületada sarja taset. Kui sekundaarkirjandus ei tähendaks juba midagi muud, siis tähendaks see seda.
"Touched by an angel" on ehk parem kui see eelmises lõigus antud kirjeldus. Probleem on huvitavalt lahendatud, pseudoteaduslikud põhjendused töötavad hästi. See osa on nagu mõni korralik, tiba keskmisest parem Doctor Who osa.
Kas see muidu raamatuna on hea - ikka. Normaalne. Ei eelda, et satun parem Doctor Who raamatu peale. A natuke siuke popkornikirjandus. Nii et literatuurse näksimise mõttes hea.
Mihkel Samarüütel "3"
Ma ei tea, miks on see "3".
Üks hää isik soovitas ja laenas. Või andis, ma ei tea. Vist ikka andis. Ta pole igatahes tagasi küsinud.
Ja kunagi ütles üks tuntud eesti luuletaja vestluses, et Mihkel Samarüütli "evol" oli... "ah et niimoodi saab ka kirjutada." See pole sama raamat, aga ikkagi.
Toda raamatut mainis mo arost kiitval toonil ka Mart Velsker oma loengus Eesti Kirjanduse Ajalugu II.
Toda raamatut olen ikka tahtnud lugeda.
Nullindate alguse raamatud. Varem tundus, et kirjandusajaloo mõttes eilsed. Raamatut lugedes tundus aga nii ammune. Nii maru ammune.
Lugedes esiti ei meeldinud. Aga lugedes kasvas isu.
Koosnes kahest loost.
Leheküljenumbreid ei ole, ma ei hakka kuskil midagi tsiteerima. Tsitaadid vist ei anna aimugi asjast.
Lood olid justkui eraldi, aga natuke oli nagu romaan. Otsekui esimese loo tegelased poleks suutnud end eemale hoida teisest loost.
Üldine foon selline pettunud, luuserlik, kuhu ma sattunud olen. VÄikesed asjad, väiksed lood, väikesed tähelepanekud. Mõttevoolu tehnika, kui pole kohatu kasutada nii kirjandusteoreetiliselt laetud sõna. Ilmselt pole, selgelt mitte, aga lugedes ei teki seda konteksti.
See on nagu väike raamat, mille ma võtsin möödaminnes bussi peal lugemiseks. Ilma eelootusteta. Selleks, et oleks B-raamat kaasavõetud A-raamatu kõrval. Isegi Samarüütli teise raamatu kõrval on see ju natuke B-valik.
180 lehekülge. Igal muul puhul - mis see 180 leheküljekest ära ei ole.
Kuid tihedad leheküljed. Ridade pikkuse poolest. Aga ka teksti emotsionaalse tiheduse poolest - mida see ka ei tähendaks. Üldine foon miskine ebaõnnestujalik, miskine luuserlik. Aga samas on selle kõige sees ka väikeõnnestumisi. Mis silitavad kuidagi sisemust, muutumata kõikevabastavaks katarsiseks. Need teevad raskuse ja rõhuvuse talutavaks.
Otsekui ühe romaani märkmed. Kuid romaaniks on raske nimetada. Märkmeid eri vaatenurkadel. Kohati näivad pilgud ühte sulavat - alles keskpaiga juures hakkasin eristama Vootelet Villemist ja Rauli Robertist. Või noh, viimast kaht vist varem siiski. Kuid eristusid küll.
Kuid ei ole "väike raamatuke". Annab oma märkmete kaudu kuidagi väga laia pildi ühest üsna kitsast foonist.
Ei ole leheküljenumbreid, tekst on tihedalt kokku surutud, peaaegu et ilma kujunduseta (külje peal on "samarüütel3", nagu mingi kataloogilühend). Mingi pahaaimamatu teos. Üks neist, mille võtad peaaegu tõrksalt riiulist sirvida. Ja ega see tõrksus kohe üle ei lähe.
Ometi mõjub millegi erilisena. Isegi oma kohatise rõhutatud amatöörlikkuse kiuste. Kuigi autor siin-seal justkui kukalt kratsides kommenteerib, et ah, on alles klišee, mis ma ikka seda jätkan. Mida teeb sedavõrd sageli, et võte kaotab värskuse, kuid omandab uue tähenduse just nimelt selle rõhutatud ükskõikseltvõtmisena. Kui see viimane sõnapaar pole just mõni oksüümoron.
Jah, mõjub millegi erilisena. Jääb kuidagi kummitama. Mitte sündmused ega tegelased, rohkem siiski neist väikehetkedest tekkiv summa.
Tajun vestlusest elukaaslase edukate sõbrannadega ühel hetkel, et ühtäkki ta mõistab mind hukka. Mitte teadlikult, aga natukene tunneb, et minuga ei saa ta neid kogemusi. Ja ühtäkki vaatab ta mulle otsa. Otsekui tuletades endale midagi meelde. Kui ma naerataks, paneks käe ta käele või ta õlale, siis see hetk läheks kohe üle. Kuid see tundub utreerituna ja ma ei tee seda. Hetk on läinud, ta pöörab pilgu tagasi sõbrannade poole. Hetk on möödas. Ja taban end mõttelt, et ma ei näeks seda hetke sellisena, kui ma poleks värskelt seda raamatut lugenud.
Ah et niimoodi saab ka kirjutada.
Üks hää isik soovitas ja laenas. Või andis, ma ei tea. Vist ikka andis. Ta pole igatahes tagasi küsinud.
Ja kunagi ütles üks tuntud eesti luuletaja vestluses, et Mihkel Samarüütli "evol" oli... "ah et niimoodi saab ka kirjutada." See pole sama raamat, aga ikkagi.
Toda raamatut mainis mo arost kiitval toonil ka Mart Velsker oma loengus Eesti Kirjanduse Ajalugu II.
Toda raamatut olen ikka tahtnud lugeda.
Nullindate alguse raamatud. Varem tundus, et kirjandusajaloo mõttes eilsed. Raamatut lugedes tundus aga nii ammune. Nii maru ammune.
Lugedes esiti ei meeldinud. Aga lugedes kasvas isu.
Koosnes kahest loost.
Leheküljenumbreid ei ole, ma ei hakka kuskil midagi tsiteerima. Tsitaadid vist ei anna aimugi asjast.
Lood olid justkui eraldi, aga natuke oli nagu romaan. Otsekui esimese loo tegelased poleks suutnud end eemale hoida teisest loost.
Üldine foon selline pettunud, luuserlik, kuhu ma sattunud olen. VÄikesed asjad, väiksed lood, väikesed tähelepanekud. Mõttevoolu tehnika, kui pole kohatu kasutada nii kirjandusteoreetiliselt laetud sõna. Ilmselt pole, selgelt mitte, aga lugedes ei teki seda konteksti.
See on nagu väike raamat, mille ma võtsin möödaminnes bussi peal lugemiseks. Ilma eelootusteta. Selleks, et oleks B-raamat kaasavõetud A-raamatu kõrval. Isegi Samarüütli teise raamatu kõrval on see ju natuke B-valik.
180 lehekülge. Igal muul puhul - mis see 180 leheküljekest ära ei ole.
Kuid tihedad leheküljed. Ridade pikkuse poolest. Aga ka teksti emotsionaalse tiheduse poolest - mida see ka ei tähendaks. Üldine foon miskine ebaõnnestujalik, miskine luuserlik. Aga samas on selle kõige sees ka väikeõnnestumisi. Mis silitavad kuidagi sisemust, muutumata kõikevabastavaks katarsiseks. Need teevad raskuse ja rõhuvuse talutavaks.
Otsekui ühe romaani märkmed. Kuid romaaniks on raske nimetada. Märkmeid eri vaatenurkadel. Kohati näivad pilgud ühte sulavat - alles keskpaiga juures hakkasin eristama Vootelet Villemist ja Rauli Robertist. Või noh, viimast kaht vist varem siiski. Kuid eristusid küll.
Kuid ei ole "väike raamatuke". Annab oma märkmete kaudu kuidagi väga laia pildi ühest üsna kitsast foonist.
Ei ole leheküljenumbreid, tekst on tihedalt kokku surutud, peaaegu et ilma kujunduseta (külje peal on "samarüütel3", nagu mingi kataloogilühend). Mingi pahaaimamatu teos. Üks neist, mille võtad peaaegu tõrksalt riiulist sirvida. Ja ega see tõrksus kohe üle ei lähe.
Ometi mõjub millegi erilisena. Isegi oma kohatise rõhutatud amatöörlikkuse kiuste. Kuigi autor siin-seal justkui kukalt kratsides kommenteerib, et ah, on alles klišee, mis ma ikka seda jätkan. Mida teeb sedavõrd sageli, et võte kaotab värskuse, kuid omandab uue tähenduse just nimelt selle rõhutatud ükskõikseltvõtmisena. Kui see viimane sõnapaar pole just mõni oksüümoron.
Jah, mõjub millegi erilisena. Jääb kuidagi kummitama. Mitte sündmused ega tegelased, rohkem siiski neist väikehetkedest tekkiv summa.
Tajun vestlusest elukaaslase edukate sõbrannadega ühel hetkel, et ühtäkki ta mõistab mind hukka. Mitte teadlikult, aga natukene tunneb, et minuga ei saa ta neid kogemusi. Ja ühtäkki vaatab ta mulle otsa. Otsekui tuletades endale midagi meelde. Kui ma naerataks, paneks käe ta käele või ta õlale, siis see hetk läheks kohe üle. Kuid see tundub utreerituna ja ma ei tee seda. Hetk on läinud, ta pöörab pilgu tagasi sõbrannade poole. Hetk on möödas. Ja taban end mõttelt, et ma ei näeks seda hetke sellisena, kui ma poleks värskelt seda raamatut lugenud.
Ah et niimoodi saab ka kirjutada.
Susanna Clarke "Jonathan Strange & Härra Norrell"
8/10
Kahe aastasaja vältel on varem nii tihedalt harrastatud maagia olnud seletamatult kadunud. Ühel hetkel leidub ent võlurihärra Norrell. Ta püüab võlukunsti Inglismaal taas ausse tõsta. Hiljem ilmub Jonathan Strange. Asjasse on seotud ka sõda Napoleoni-Prantsusmaaga, ekskurss Itaaliasse (kus kohtutakse Byroniga) ning üks ohakanutijuustega õel haldjas.
Ma tahtsin seda raamatut lugeda, sest Neil Gaiman oli seda kuskil hirmsasti kiitnud.
Rääkimata kõigist selle raamatu auhindadest. Hugod jne.
Pealegi, sellest tehti ju sari. Igast teosest ikkagi sarja või filmiversiooni ei tehta.
(Mis ei tähenda, et kõigist parimatest tehakse - "Infinite Jest" jääb ilmselt raamatuks. Ja Danielewski "House of Leavesi" autor on vist kategooriliselt keelanud filmiversiooni tegemise. On palju asju, mis toimivad ainult raamatuna. Kuid mõni hea asi võiks toimida ka filmitud kujul.)
Ja kui kiitusega piirduda või õhinal sisututvustust teha, siis võikski selle Gaimani-arvustusega piirduda. Aga kuna kõik ei klõpsa sellele peale, siis edastan põhilisima, mis mulle sealt kajama jäi:
Susanna Clarke oli ühes neist loovkirjutamise kursustest, mida on siin-seal kritiseeritud. Üks toimetaja saatis Gaimanile tema loovkirjutuse kursusel kirjutatud lühijutu. Gaimanile hirmsasti meeldis. Saadeti edasi järgmisele toimetajale mingi antoloogia tarbeks. See antoloogia pälvis kõrgeimaid auhindu - seega sääne A-kategooria värk.
Gaiman mainis ära Susanna Clarke'i iga kord, kui küsiti tema lemmikkirjanikke (top10 jne). Veel enne ühegi romaani ilmumist. Nii et kui see raamat lõpuks ilmus, ahmis ta seda innu ja rõõmuga.
Juhul kui Gaiman tundub autoriteedina ning tema maitse näib usaldusväärne, siis sellega saaks piirduda.
Kuid lugemisjärgset elamust kah.
"Jonathan Strange" on vägagi tore fantaasiaraamat. Maagiaõpingud ja üldse maagiline element selles raamatus on huvitavalt tehtud - see on kohati selline Iidne ja Tundmatu, selle olemus hingitsemas veel enne inimeksistentsi, selle kõik häälikud Tõelised,
Tõelised.
Üleni tõelised.
Selline silmitsiseismine millegi ülimalt Reaalsega, ja ühtlaselt millegi Müstilise ja mis kõikide teiste suurtähestatud sõnadega on ju mujalgi olnud. Pratchett peamiselt sellega mängibki. Seda on tajuda Beagle'i "Viimases ükssarvikus". Ja Gaimani fantaasiailmades. Kõik parimad maagiasüsteemid jõuavad sellise pea kättesaamatu, vahel harva tajutavani. Kas pole siis maagia neis maailmais nagu Inspiratsioon või Muusad või Poeesia? Maagia kui mingi ülivõrdes Poeetilisus.
Ning selles raamatus on selline võlujõu Ürgsus asetatud realistlikku ajajärku, 19. sajandi algus. Huvitav ajajärk, Napoleon ja puha. Kui inglastel olnuks võlurid, siis kasutatuks neid sõjas selle Prantsuse ajaloolise paratamatuse vastu.
Selle raamatu kirjutamisel on toredalt põhjalikult tuhlatud neis entsüklopeediates. Wikipeedia is our friend. Mitte ainult ajaloo tabamises - Napoleon oli seal ja seal, kaotas lahingud see ja see; Byron viibis seal ja seal, kaasas arst Polidori ja Percy Bysshe Shelley ja tolle noor abikaasa -, vaid ka maagiafaktidele viitamises.
Tema maagiamaailm pole üleni originaalne - aga see panebki selle toimima. Ta ei mõtle haldjaarmeele mingit x nimetust, vaid kasutab vana iiri mõistet daoine sidhe. Muid näiteid ma hetkel ei mäleta, a neid oli veel.
Selline mütoloogiatega mängimine, mis pealegi on asetatud pooltõsisesse alternatiivreaalsesse maailma, annab teosele mõnusa õpetlaslikkuse - või noh, natuke ka õpetlikkuse, kuivõrd saab siit-sealt midagi teada, aga peaasjalikult ikkagi tekitab muljet, et tegemist on kirjutatud õpetlase poolt.
Õpetlaslikku muljet aitavad tekitada ka pikad ja vohavad ääremärkused.
Tõlkija täpsustused on kohati natuke liiased - seda, mis on "mantikor" või milline inglise kuningas hullumeelne oli, on tore teada, kuid ma pmst juba tean, kes oli Napoleon -, ent eeldatavasti oli see tehtud arvestusega, et seda loevad üsnagi noored inimesed. Sihtgrupp 10+, kuni pensionärideni välja.
See-eest autoripoolsed ääremärkused, mis võivad ka hõlmata enamus lehekülge (tegelased mainivad mingit loitsu, siis räägitakse, mis loits see oli, kuidas see toimis ning kuidas seda kasutas kunagi Kaarnakuningas John Uskglass), vot need olid toredad.
Goodreadsist lugesin kellegi hinnangut, et need olid targutavad ja pretentious - oo, luuk ät mii, aim sõu smaart! -, kirjutatud oma ego kergitamiseks ja lugejate nörritamiseks.
Mu arust aitasid need maailma suurepärasel moel avardada. Tekkis selge pilt võlukunsti ajaloost Inglismaal. Ja need olid kohati väga toredad lühikesed muinasjutud. Olgu, kui Jonathan Strange ja härra Norrell tülitsevad millegi pärast, mainivad mingit loitsu, ja nende dialoog jätkub, aga ääremärkus---
Ah, mis ma ikka. Toredad ääremärkused. Mulle need meeldisid. Meisterlikult tehtud, tore oli ka nende kahtluse alla seadmine - muinasjutt oli ära ja juures kommentaar, et tegemist on ilmselt varase versiooniga sellest loost, mida Jonathan Strange on seadnud kahtluse alla vms. Mõnus mäng akadeemilisusega.
Raamat oli paks - eesti keeles on ta jagatud kolmeks raamatuks, kokku 900-1000 lk - ja esimesed paarsada lehekülge või nii vaadeldakse peamiselt härra Norrellit, kes on rõhutatult igav ja kuiv inimene. Pärast seda hakkab asi aga tuure koguma, kui ilmub Jonathan Strange.
Mõnest arvustusest loen, et see olla Dickensi moodi. Mujalt loen, et tibake Jane Austeni moodi. Ma pole Austenit piisavalt lugenud, et tajuda sellest raamatust tema stiilieripärasid - aga vahest selle osas tõesti, et jutustaja vaatleb kõiki oma veidi vinus muigega, jutustab tegelaste külje all nende teekonda ja mõjub iroonilisena nende vigade suhtes, ent aktsepteerib neid, hoiab neid ikkagi oma südame ligi ja seekaudu meile ligidal.
Mis puutub Dickensisse, siis... No ei tea. Dickens oli ikkagi geenius. Ja ma ei räägi süžee poolest - see oli tal käpas, aga karakteriloome, see oli tal täiesti võrreldamatu. Tegelased on Dickensil karikatuursed ja ainulaadsed. Dickensil pole reaalselt eksisteerinud isikuid. Dickens on teistmoodi naljakam, südamest naljakam. Aga ka Clarke ajas mitmes kohas südamest naerma.
Kahe aastasaja vältel on varem nii tihedalt harrastatud maagia olnud seletamatult kadunud. Ühel hetkel leidub ent võlurihärra Norrell. Ta püüab võlukunsti Inglismaal taas ausse tõsta. Hiljem ilmub Jonathan Strange. Asjasse on seotud ka sõda Napoleoni-Prantsusmaaga, ekskurss Itaaliasse (kus kohtutakse Byroniga) ning üks ohakanutijuustega õel haldjas.
Ma tahtsin seda raamatut lugeda, sest Neil Gaiman oli seda kuskil hirmsasti kiitnud.
Rääkimata kõigist selle raamatu auhindadest. Hugod jne.
Pealegi, sellest tehti ju sari. Igast teosest ikkagi sarja või filmiversiooni ei tehta.
(Mis ei tähenda, et kõigist parimatest tehakse - "Infinite Jest" jääb ilmselt raamatuks. Ja Danielewski "House of Leavesi" autor on vist kategooriliselt keelanud filmiversiooni tegemise. On palju asju, mis toimivad ainult raamatuna. Kuid mõni hea asi võiks toimida ka filmitud kujul.)
Ja kui kiitusega piirduda või õhinal sisututvustust teha, siis võikski selle Gaimani-arvustusega piirduda. Aga kuna kõik ei klõpsa sellele peale, siis edastan põhilisima, mis mulle sealt kajama jäi:
Susanna Clarke oli ühes neist loovkirjutamise kursustest, mida on siin-seal kritiseeritud. Üks toimetaja saatis Gaimanile tema loovkirjutuse kursusel kirjutatud lühijutu. Gaimanile hirmsasti meeldis. Saadeti edasi järgmisele toimetajale mingi antoloogia tarbeks. See antoloogia pälvis kõrgeimaid auhindu - seega sääne A-kategooria värk.
Gaiman mainis ära Susanna Clarke'i iga kord, kui küsiti tema lemmikkirjanikke (top10 jne). Veel enne ühegi romaani ilmumist. Nii et kui see raamat lõpuks ilmus, ahmis ta seda innu ja rõõmuga.
Juhul kui Gaiman tundub autoriteedina ning tema maitse näib usaldusväärne, siis sellega saaks piirduda.
Kuid lugemisjärgset elamust kah.
"Jonathan Strange" on vägagi tore fantaasiaraamat. Maagiaõpingud ja üldse maagiline element selles raamatus on huvitavalt tehtud - see on kohati selline Iidne ja Tundmatu, selle olemus hingitsemas veel enne inimeksistentsi, selle kõik häälikud Tõelised,
Tõelised.
Üleni tõelised.
Selline silmitsiseismine millegi ülimalt Reaalsega, ja ühtlaselt millegi Müstilise ja mis kõikide teiste suurtähestatud sõnadega on ju mujalgi olnud. Pratchett peamiselt sellega mängibki. Seda on tajuda Beagle'i "Viimases ükssarvikus". Ja Gaimani fantaasiailmades. Kõik parimad maagiasüsteemid jõuavad sellise pea kättesaamatu, vahel harva tajutavani. Kas pole siis maagia neis maailmais nagu Inspiratsioon või Muusad või Poeesia? Maagia kui mingi ülivõrdes Poeetilisus.
Ning selles raamatus on selline võlujõu Ürgsus asetatud realistlikku ajajärku, 19. sajandi algus. Huvitav ajajärk, Napoleon ja puha. Kui inglastel olnuks võlurid, siis kasutatuks neid sõjas selle Prantsuse ajaloolise paratamatuse vastu.
Selle raamatu kirjutamisel on toredalt põhjalikult tuhlatud neis entsüklopeediates. Wikipeedia is our friend. Mitte ainult ajaloo tabamises - Napoleon oli seal ja seal, kaotas lahingud see ja see; Byron viibis seal ja seal, kaasas arst Polidori ja Percy Bysshe Shelley ja tolle noor abikaasa -, vaid ka maagiafaktidele viitamises.
Tema maagiamaailm pole üleni originaalne - aga see panebki selle toimima. Ta ei mõtle haldjaarmeele mingit x nimetust, vaid kasutab vana iiri mõistet daoine sidhe. Muid näiteid ma hetkel ei mäleta, a neid oli veel.
Selline mütoloogiatega mängimine, mis pealegi on asetatud pooltõsisesse alternatiivreaalsesse maailma, annab teosele mõnusa õpetlaslikkuse - või noh, natuke ka õpetlikkuse, kuivõrd saab siit-sealt midagi teada, aga peaasjalikult ikkagi tekitab muljet, et tegemist on kirjutatud õpetlase poolt.
Õpetlaslikku muljet aitavad tekitada ka pikad ja vohavad ääremärkused.
Tõlkija täpsustused on kohati natuke liiased - seda, mis on "mantikor" või milline inglise kuningas hullumeelne oli, on tore teada, kuid ma pmst juba tean, kes oli Napoleon -, ent eeldatavasti oli see tehtud arvestusega, et seda loevad üsnagi noored inimesed. Sihtgrupp 10+, kuni pensionärideni välja.
See-eest autoripoolsed ääremärkused, mis võivad ka hõlmata enamus lehekülge (tegelased mainivad mingit loitsu, siis räägitakse, mis loits see oli, kuidas see toimis ning kuidas seda kasutas kunagi Kaarnakuningas John Uskglass), vot need olid toredad.
Goodreadsist lugesin kellegi hinnangut, et need olid targutavad ja pretentious - oo, luuk ät mii, aim sõu smaart! -, kirjutatud oma ego kergitamiseks ja lugejate nörritamiseks.
Mu arust aitasid need maailma suurepärasel moel avardada. Tekkis selge pilt võlukunsti ajaloost Inglismaal. Ja need olid kohati väga toredad lühikesed muinasjutud. Olgu, kui Jonathan Strange ja härra Norrell tülitsevad millegi pärast, mainivad mingit loitsu, ja nende dialoog jätkub, aga ääremärkus---
Ah, mis ma ikka. Toredad ääremärkused. Mulle need meeldisid. Meisterlikult tehtud, tore oli ka nende kahtluse alla seadmine - muinasjutt oli ära ja juures kommentaar, et tegemist on ilmselt varase versiooniga sellest loost, mida Jonathan Strange on seadnud kahtluse alla vms. Mõnus mäng akadeemilisusega.
Raamat oli paks - eesti keeles on ta jagatud kolmeks raamatuks, kokku 900-1000 lk - ja esimesed paarsada lehekülge või nii vaadeldakse peamiselt härra Norrellit, kes on rõhutatult igav ja kuiv inimene. Pärast seda hakkab asi aga tuure koguma, kui ilmub Jonathan Strange.
Mõnest arvustusest loen, et see olla Dickensi moodi. Mujalt loen, et tibake Jane Austeni moodi. Ma pole Austenit piisavalt lugenud, et tajuda sellest raamatust tema stiilieripärasid - aga vahest selle osas tõesti, et jutustaja vaatleb kõiki oma veidi vinus muigega, jutustab tegelaste külje all nende teekonda ja mõjub iroonilisena nende vigade suhtes, ent aktsepteerib neid, hoiab neid ikkagi oma südame ligi ja seekaudu meile ligidal.
Mis puutub Dickensisse, siis... No ei tea. Dickens oli ikkagi geenius. Ja ma ei räägi süžee poolest - see oli tal käpas, aga karakteriloome, see oli tal täiesti võrreldamatu. Tegelased on Dickensil karikatuursed ja ainulaadsed. Dickensil pole reaalselt eksisteerinud isikuid. Dickens on teistmoodi naljakam, südamest naljakam. Aga ka Clarke ajas mitmes kohas südamest naerma.
Friday, June 19, 2015
Kätlin Kaldmaa "Väike terav nuga"
 |
| Siin raamat ise (täpsemini, pilt sellest raamatust) |
Teemaväline kommentaar: üks väike kollane raamat oli ka "Dorian Gray portrees". See, mille lord Henry annab Dorianile, millest too saab eluõpetust. (Raamat osutus Huysmansi "A rebours'iks".)
Abitu abituriendi avitamine [või mida iganes]
Kas "Väike terav nuga" võiks olla samasugune kollane raamatuke mõnele gümnaasiumipreilile? Alles hakkab käima Levikas ja Kuku klubis oma vanema õe ja selle sõpradega, kuulab nende pajatusi Dostojevskist ja Lermontovist ja ka mõnest kirjanikust väljastpoolt Venemaad ja isegi loeb neid raamatuid, kuid ei lähe nii õhinasse, ei lähe nii sõnu ja mõtteid täis, ei hakka temas pulbitsema, teiste jutu peale naeratab ja noogutab enam-vähem nõusolevalt. Neis raamatuis miski mõjub talle, loomulikult mõjub - vürst Mõškini komme Teietada kõiki meeldib talle, kuid ta ise seda ei teeks, sest see on üks neist pisiasjadest, mida ta hindab distantsilt. Nagu nii palju muud kõigis neis raamatutes, mis neid sõpru elevusest õhinale ajavad.
Ta vanema õe sõbranna ulatab talle selle raamatu. Siin pole Mõškinit ega Petšorinit, aga võib-olla leiaks meie nimetu gümnaasiumipreili endale siit midagi.
"Mingeid muid huvitavaid karaktereid?"
Vanema õe sõbranna raputaks nagu pead.
Meie nimetu gümnaasiumipreili loeb selle läbi.
Ah, aga mis mul sellest - ma ei saa väita, et iga viimne kui gümnaasiumipreili või iga abiturient või siis lausa, et igaühe sisemine elulävel seisev tütarlaps (ole sa kas pensionieas vanahärra või puberteedis poiss, igaühes meist peitub üks pisike tšikk) leiaks sellest raamatust omale väikestviisi piibli. Võib-olla ei tohiks üldse siinkohal rääkida noortest neidudest - milleks ahendada selle raamatu sihtgruppi, kui see võiks igaühele meeldida?
Aga mingi sisemine impulss kiskus jälle sinnapoole, et selle raamatu intiimsus mõjub kõige kirkamalt neile, kes tajuvad end kõige ehedamalt adressaatidena. Et see kõnetab neid, kes tajuvad end kõnetatavana.
Piisav, et mõjuda kõigile, seda igatahes, aga vast tunneks naised enim, et mõeldud siiski neile.
Täpsustagem, et adressaat pole noor neiu - kuid kirjaniku jutustuslaadis on sellise rabamise potentsiaali, mis võiks ju mõjuda noorele. Oh, kuidas seda potentsiaali on. Ja sooliselt on see eelistatav lugemisgrupp kah määratletud, ehkki mitte piiritletud.
Raamatust endast
Kuidagi lendu tõusnud raamat. Mingis mõttes näib, et salaja palju huvi pakkuv teos. Sosistamisi populaarne. Eesti Kirjanduse Seltsi aastakonverentsi järel ütles ka kursaõde, et kõigi prosaülevaates nimetatud, kirjeldatud teoste seas tõmbas see "Väike terav nuga" ikka enim. Tuligi juurde ja ütles: Vot, seda "Väikest teravat nuga" tahaks lugeda! Eks seda mõjutas asjaolu, et proosaülevaate tegijalt küsiti, mis raamat tema meelest kõrvale nagu jäi, vastas tema, et "Väike terav nuga" vist ei saanud ühtki põhipreemiat, aga pidanuks saama. Pidanuks tõesti.
10 novelli. Mõnda lugedes käivitub märksõna "maagiline realism", mõnes on ehk tõesti midagi sauterlikku (eks autor ise annab kätte selle märksõna), mõnes on iseseisvusvajadus. Mitmes on iseseisvuskihk.
Mitmekülgne, aga läbiva oma käekirjaga. Puhas tekst, roogitud liiasest. Sellisena ei teki seda loe-loe-loe-ja-kao-kirjeldusse-efekti, mida keegi vist enam eriti ei otsi 21. sajandi kirjandusest. Tihedad tekstid. Stiil vihjeline - mõte jääb kohati salapäraseks, idee lõpuni välja ütlemata.
Mis ma ikka ütlen, mida mujal poleks poole paremini ja mõjusama sisseelamisega kirjutatud. Suurepärased jutud. "Kui poisid tulid" sai lausa Tuglase novellipreemia. Raamatu tagakaanele on kirjutatud: Käesoleval kümnendil on Kaldmaast saanud oma põlvkonna üks tähtsamaid kirjanikke". Selline lause mõjus esiti tiba pretensioonikalt, aga tegelt pole see sugugi vale ju. Sellise autori puhul, kelle iga teose ilmumine on siiski väikestviisi sündmus. Selline autor, kelle puhul proosapreemia žüriid iga teose puhul arvestama peavad ja kelle suhtes on üleüldine lugupidamine, võitku ta midagi või mitte.
Kätlin Kaldmaast Liinakuru näitel
Ja inimesena oli ta väga tore.
 |
| Kätlin Kaldmaa rääkimas Liinakurul, teemaks suuresti "Väike terav nuga". Ees mingi pervert, ärge tollele tähelepanu pöörake. |
Õhtu jooksul ma temaga lobisema ei sattunud, hommikul kohvilaua taga tema ja Hanneleelega (ta tütar, ka kirjanik) lobises küll, päris tore oli. Nalja täis keskustelu, naeru täis näod.
Tore ju, kui on sääne omainimeselik isik. See ei käi ju sugugi raamatu kohta, kui ütlen, et ühisbussiga Tartusse jõudes tegi tema siis lõpuks ettepaneku ühiseks grupikalliks (Liinakurul bussi väljasõidu eel tehti ka see ettepanek - aeti käed pärani ja öeldi: Grupikalli! -, kuid siis jäi see tegemata, bussisõidu järel oli selle ärategemine ent juba enesestmõistetavam ja ärajäetamatum), aga raamatublogis võib mainida siiski.
Mul oli varem tekkinud kujutelm temast kui sellisest... Noh, Meryl Streepist filmis "Devil Wears Prada": südametu ja nõudlik kirjandus/kirjastusisik, kes loeb massiivselt, magab 6 tundi ja nõuab palju teistelt, aga veel rohkem iseendalt. Seda niimoodi kirjutades tekib tunne, et ega ükski neist punktidest pole väär - ärkabki kuuest või nii (ehkki läheb 22-23st magama), on lugenud tuhandeid raamatuid ja on ka enesestmõistetavalt kriitiline kirjandusmaastiku suhtes, kus puudub kirjastustoimetaja - kus trükki läheb enamjaolt autori esialgne visioon, ilma sisuliste kärbete-kohendusteta.
Ainus vahe selle merylstreepilikkusega (lisaks asjaolule, et ta pole sugugi südametu) on see, et ta ei paista olevat pidevalt närviliselt aktsioonis. Kohv nirisemas kanüüli pidi veeni, kui helistab kolme mobiiltelefoniga korraga ühele-teisele-neljandale kirjanikule, samal ajal kui sõrmed klõbistavad kolmandale kriitilist vastust : "Halb, halb, halb, proovi uuesti!"
Ta ei joo kohvi. Ta räägib kiiresti, aga laadnalt. Naerab südamest, ehkki kohati veidi närviliselt. Kuid see närvilisus pole see prada-nõialik "ahh, ma raiskan siin oma aega, ma ei peaks siin olema!", vaid pigem selline erk närvilisus, mis näib tulenevat, ma'i tea, eneseteadlikkusest? Enesekindel ja natuke eneseteadlik ühtaegu, naerab kergelt kortsus kulmuga, kus suu naerab ja silmad naeravad, aga kulmud ei tea, kas oli ikka päriselt naljakas või mitte ega suudagi ära otsustada.
Kurat, mine tea - satub ta ise veel peale sellele kirjeldusele ja palub maha võtta pool sellest tekstist - milleks portreteerida pooliku tutvuse põhjal sellist vildakat pilti, mis jätab kõigile raamatu lugejatele poole neurootilisema mulje temast kui ta tegelikkuses on...
Eriti kuna teksti lugedes see pilt siiski kaob, sest tekst on iseseisev ja jõuline. Oma süsteemsuses, oma totaalsuses veenev. Sel jutustajal on Häält.
Toimetamisest
Oh, tahtsin ka kirjutada ühest mõttest, millest ta rääkis. Kuidas teistes riikides kirjastused toimetavad raamatuid põhjalikult. Laia avalikkuse ette pääsevad alles raamatute teised või kolmandad variandid - või lausa neljandad-viiendad. Küsimus polegi selles, et autor ei peaks olema hea või et küll nad on vigadest pungil kirjutajad - muidugi on nad head. Kuid lõppeks ei mõõdeta kirjaniku väärtust (väljaroogitud) vigade vähesuse, vaid lõpp-produkti väärtuse järgi. Parima näitleja Oscarit ei anta sellele, kes kõige lühema ajaga saab ideaalse kaadri, vaid sellele, kelle filmivariant tuleb kõige suurepärasem.
Kirjeldas Kaldmaa, kuidas välismaal on mindud põhjaliku toimetamise teed, aga Eestis on autor jäetud tegutsema suhteliselt omapäi ja suhteliselt pimesi.
Kaldmaa ootas toimetajalt Jan Kausilt, et äkki temalt tuleks lõpuks üks punaseks toimetatud tekst. Paljulugenud ja stiiliteadlik inimene ometi. Sai hoopis kommentaari: aga kus on see Meryl Streepi tekst? Paneme selle ka sisse! Nii et ei mingit (või siis ebamainimisväärselt vähe) rookimist, muudatusettepanekuid, järelemõtlemisi, hoopis täiendus ühe jutu näol. Siis keeleparandused. Ja suht kohe trükki.
Eestis pole veel seda stiiliteadliku inimese teadlikku kriitilist toimetamist. Paljulugenud ja võtteid teadva lugeja julgeid soovitusi.
Muidugi, miks ei võiks ka jääda praegune Metsik Lääs ja "autor on oma teksti suurim autoriteet" ja kõikide, ka tõenäoliselt halbade kirjutusvõimaluste demokraatset kooseksisteerimist - kuid mingit teadlikku vastastikku arutamist võiks ikkagi võimaldada või tekitada. Sest need raamatud ei tohiks sündida omapäi. Autori missioon ei tohi jääda egoistlikuks enesenäitamiseks, teisedki võiks osaleda kultuuriloomes, kultuurimaastiku kujundamises.
Ega noh. Samas tundub, et ehk on mingid uued tuuled puhumas. Püütakse näiteks Värskes Rõhus põhjalikumad olla selles küsimuses. Ja on inimesi, kellest kujutan ette, et nad suudaks seda teha, millest Kaldmaa rääkis. Johanna Ross on esimene nimi, mis pähe turgatab, nii toimetamiskogemuse kui ka arvustuste pinnalt. Aga ka teised. Neid ikka on.
PS!
Sügisest alates hakatakse välja andma toimetajaauhinda.
Thursday, June 18, 2015
Margaret Atwood "Teenijanna lugu"
7/10
Düstoopia. Ühe naise tagantjärele jutustatud kirjeldus eluolust osana ühe komandöri haaremist.
Ilmselt ei jäta selline ühelauseline kokkuvõte õiget muljet romaani üldilmest. Kuid ma teen mingid plussid-miinusid jälle.
+ Suurepäraselt on välja kirjutatud düstoopiline klaustrofoobia
+ Mingist hetkest alates päris huvitav
+/- Keeletundlikkus - peab ikkagi lugema algkeeles
Nii, aga enne kui ma asun parandama toda ühelauselist kokkuvõtet, paari sõnaga teosest ja selle taustast:
1987. aasta raamat (nii et minu sünniaasta), kandideerinud mitmele ulmeauhinnale, võitnud mitu: pälvis A.C.Clarke'i ulmeauhinna, nomineeris Hugole ja Nebulale.
Hiljem tehti sellest film. Vist mitte üks neist "sellest me ei räägi"-filmidest, seega pole ei kuulus ega kurikuulus. Aga on olemas.
Üks parimaid düstoopilisi jutustusi, mida olen lugenud.
Enamasti läheb indiviid kaotsi -toopia raamatutest. Utoopiad kritiseerivad pärismaailma, düstoopiad suuresti kritiseerivad utoopiate totaalsust ("Hea uus ilm", mida lugesin 12selt või nii, näis mulle täitsa sümpaatse utoopiana - mind seal kritiseeritud vabadusepuudus ei seganud, näiteks, ja selle ühiskonna laitmatu toimimine ei morjendanud.)
Atwoodil on esilplaanile tõstetud üksikindiviid ja tema lugu.
Kolmel ajaliinil (varasem elu, esimesed kuud pärast kinninabimist ning nüüdishetk) räägitakse lugu naisest, kes töötab teenijannana (pmst võimuvastase orjana) ühe komandöri territooriumil.
Komandör kuulub usuhullude võimuhaarajate sekka, kes püüavad taastada harjumuspärased võimusuhted, seda peaasjalikult meeste-naiste vahel. Ja teenijannana peab ta aitama iivet tõsta komandöri abiga.
Telereid-raamatuid pole, ühtki vaba pinda kehal ei tohi näidata.
Mõni ütleks, et see kõlab nagu islamiäärmuslus.
Ja teenijannana peab ta aitama (kõigi teiste omasuguste seas) iivet tõsta komandöri abiga.
Nii et tegelt on raamatu kirjeldamine seekaudu, et kasutan sõna "haarem", natuke ekslik. Mis parata - tekkis esimese muljena selline impulss.
Ühesõnaga, tegelt pole tegemist haaremiga - see on suts liiga meeleline sõna. Laste sigimise nõue on pigem nagu mingi naiselike ürgnõue, mida komandör ja temataolised nõuavad peategelaselt, kes on muidu harjunud olema vabameelne 21. sajandi inimene.
Soovitaja ütles, et "Pime palgamõrvar" läks aeglaselt, aga see läks üsna kähku, no mõne tunniga võiks läbi saada. Mul ei läinud. Ei ole ta kirjutatud niimoodi lippama - aga võib ka olla lihtsalt klaustrofoobses kirjutuses. Tema ümber olid inimesed ja ta pidi järgima miljonit vormelit, aga kuidas ta ikkagi kõiges kahtlema pidi! Kõiges oli ta nii üksinda.
Kuni ta enam ei olnud.
Selline paranoiline klaustrofoobia ei õnnestu esimese maailma turvalisusega harjunud inimesel. See oli kirjutatud Thatcheri võimuperioodil - sarnaste impulsside najal ja samas riigis kirjutas Alan Moore oma "V for Vendetta", mis on võib-olla mu lemmikdüstoopia (nüüd mõtlema asudes on Moore'il neid päris palju. Ta olekski nagu düstoopiakirjanik. Huh.)
Kahju ainult sellest, et lugesin seda eesti keeles. Näib ikkagi olevat väga keeletundlik raamat. Pidevalt jäin mõtlema, kuidas see või too siis originaalis välja nägi. Paljudel juhtudel oli see ka selgelt välja loetav.
Võib-olla ei tarvitse süüdistada tõlkijat. Või mõnes kohas ehk siiski? Pole ent raamatut käepärast, nii et ei hakka näiteid otsima.
Praegu loetavat romaani "Jonathan Strange & Härra Norrell" see keeleküsimus ei mõjuta eriliselt, on loetav ja lõbustav küll. "Handmaid's Tale'i" taolist üsna poeetilist ja selgelt üleni ingliskeelset teksti see siiski mõjutab ja arvan, et liigagi.
Düstoopia. Ühe naise tagantjärele jutustatud kirjeldus eluolust osana ühe komandöri haaremist.
Ilmselt ei jäta selline ühelauseline kokkuvõte õiget muljet romaani üldilmest. Kuid ma teen mingid plussid-miinusid jälle.
+ Suurepäraselt on välja kirjutatud düstoopiline klaustrofoobia
+ Mingist hetkest alates päris huvitav
+/- Keeletundlikkus - peab ikkagi lugema algkeeles
Nii, aga enne kui ma asun parandama toda ühelauselist kokkuvõtet, paari sõnaga teosest ja selle taustast:
1987. aasta raamat (nii et minu sünniaasta), kandideerinud mitmele ulmeauhinnale, võitnud mitu: pälvis A.C.Clarke'i ulmeauhinna, nomineeris Hugole ja Nebulale.
Hiljem tehti sellest film. Vist mitte üks neist "sellest me ei räägi"-filmidest, seega pole ei kuulus ega kurikuulus. Aga on olemas.
Üks parimaid düstoopilisi jutustusi, mida olen lugenud.
Enamasti läheb indiviid kaotsi -toopia raamatutest. Utoopiad kritiseerivad pärismaailma, düstoopiad suuresti kritiseerivad utoopiate totaalsust ("Hea uus ilm", mida lugesin 12selt või nii, näis mulle täitsa sümpaatse utoopiana - mind seal kritiseeritud vabadusepuudus ei seganud, näiteks, ja selle ühiskonna laitmatu toimimine ei morjendanud.)
Atwoodil on esilplaanile tõstetud üksikindiviid ja tema lugu.
Kolmel ajaliinil (varasem elu, esimesed kuud pärast kinninabimist ning nüüdishetk) räägitakse lugu naisest, kes töötab teenijannana (pmst võimuvastase orjana) ühe komandöri territooriumil.
Komandör kuulub usuhullude võimuhaarajate sekka, kes püüavad taastada harjumuspärased võimusuhted, seda peaasjalikult meeste-naiste vahel. Ja teenijannana peab ta aitama iivet tõsta komandöri abiga.
Telereid-raamatuid pole, ühtki vaba pinda kehal ei tohi näidata.
Mõni ütleks, et see kõlab nagu islamiäärmuslus.
Ja teenijannana peab ta aitama (kõigi teiste omasuguste seas) iivet tõsta komandöri abiga.
Nii et tegelt on raamatu kirjeldamine seekaudu, et kasutan sõna "haarem", natuke ekslik. Mis parata - tekkis esimese muljena selline impulss.
Ühesõnaga, tegelt pole tegemist haaremiga - see on suts liiga meeleline sõna. Laste sigimise nõue on pigem nagu mingi naiselike ürgnõue, mida komandör ja temataolised nõuavad peategelaselt, kes on muidu harjunud olema vabameelne 21. sajandi inimene.
Soovitaja ütles, et "Pime palgamõrvar" läks aeglaselt, aga see läks üsna kähku, no mõne tunniga võiks läbi saada. Mul ei läinud. Ei ole ta kirjutatud niimoodi lippama - aga võib ka olla lihtsalt klaustrofoobses kirjutuses. Tema ümber olid inimesed ja ta pidi järgima miljonit vormelit, aga kuidas ta ikkagi kõiges kahtlema pidi! Kõiges oli ta nii üksinda.
Kuni ta enam ei olnud.
Selline paranoiline klaustrofoobia ei õnnestu esimese maailma turvalisusega harjunud inimesel. See oli kirjutatud Thatcheri võimuperioodil - sarnaste impulsside najal ja samas riigis kirjutas Alan Moore oma "V for Vendetta", mis on võib-olla mu lemmikdüstoopia (nüüd mõtlema asudes on Moore'il neid päris palju. Ta olekski nagu düstoopiakirjanik. Huh.)
Kahju ainult sellest, et lugesin seda eesti keeles. Näib ikkagi olevat väga keeletundlik raamat. Pidevalt jäin mõtlema, kuidas see või too siis originaalis välja nägi. Paljudel juhtudel oli see ka selgelt välja loetav.
Võib-olla ei tarvitse süüdistada tõlkijat. Või mõnes kohas ehk siiski? Pole ent raamatut käepärast, nii et ei hakka näiteid otsima.
Praegu loetavat romaani "Jonathan Strange & Härra Norrell" see keeleküsimus ei mõjuta eriliselt, on loetav ja lõbustav küll. "Handmaid's Tale'i" taolist üsna poeetilist ja selgelt üleni ingliskeelset teksti see siiski mõjutab ja arvan, et liigagi.
Subscribe to:
Posts (Atom)