6/10
Ühe erakliku esteedi kirjeldused-heietused kunstist, kultuurist, kirjandusest, parfüümidest, seksuaalsusest, liiderdamistest jne.
Huysmans on alati olnud üks neist ähmaselt tuttavatest nimedest Prantsuse kirjanduses, millele pole seni osanud leida mingit emotsionaalset vastet, kuivõrd tegemist on millegi obskuursega. Paar aastat tagasi tõlgiti see aga eesti keelde (suurepärase tõlkega ja näib, et paljude meelest teose ilmumist õigustava saatesõnaga Leena Tomasbergilt) ja lõpuks on ähmane nimetutvus realiseerunud ühe lugemiskogemusena. Millisega, sellest siis loomulikult allpool.
Taustainfot ja huvitavaid mõttekillukesi olen eelkõige võtnudki järelsõnast, nii et tuleb korrata - väga hea ja põhjalik tekst, mis ulatab lugejale kandikul romaani tähtsuse maailmakirjanduses. Peeter Helme on lausa kirjutanud, et võib-olla olnuks parem, kui saatesõna olnuks eessõna, sest tekst ise lihtsalt ei olevat nii põnev. Loomulikult on see maitse küsimus - aga seda, et tegemist on tibake igavavõitu teosega, mis omal ajal šokeeris, aga praegu mitte enam kuigivõrd, on väitnud ka teised. Ja kui mõned põnevamad mõttearendused ja intrigeerivamad provotseerimised välja jätta, olen ma selle üldhinnanguga üsna nõus.
Õigemini, lugemiselamuse intensiivsus ei tõusnud kuskil päris peadpööritavaks, kohati soovisin, et oleksin võimeline jätma lõike lõpuni lugemata, suuteline lehekülgi lapata, samas oli huvitavat ja ainulaadset piisavalt, et lugemiselamus õigustas end rohkem kui küll.
Tavalugeja jaoks on romaani "Äraspidi" näol eelkõige vast tegemist selle romaaniga, mille lord Henry annab Dorian Grayle, et see õpiks end korralikult ära rikkuma. Olles nüüd teost lugenud, näib romaani lugemine selles võtmes kuidagi vildaka lähenemisena.
Romaani alguses kirjutatakse sellest, kuidas kunagi väärikas aristokraatlik suguvõsa des Esseintes on mandunud pea viimseni, neist on järele jäänud vaid üks haiglasevõitu noormees, kes on maapealse elu liiderdamiste karika tilgatumaks joonud. Ta otsustab kolida linnast välja, ühte maamõisa, ja elada eraklikku elu.
"Äraspidi" on tema muljetest erakuna, püüust luua oma kodus kirgast kunstipärast elamist, püüust leida kirjandusest (algul antiikladina, seejärel prantsuse) mingeid tõelisi suurväärtusi (mida leiab kõige rohkem Baudelaire'i näol) ning püüust saada mingeid võrreldamatuid tajuelamusi. Oma kaasajal tunti seda romaani kui "dekadentsi piiblit". Sellise määratluse vastu pole midagi, mind ainult segas, et Oscar Wilde näib seda oma ainsas romaanis kasutavat kui mandumise õpikut. See näib mulle möödalugemisena.
Kuivõrd teoses on palju irooniat, on raske öelda, kustmaalt on tegemist tõsimeelse kunsti- ja kirjanduskriitikaga, kustmaalt lihtsalt sellealase mänguga. Ent mida rohkem oli selles mängu, seda huvitavam teos ka oli. Esimene peatükk, mida lugedes tajusin, et tegemist on tõepoolest millegi erilisega, oligi peatükk, milles des Esseintes mainib, et ta ei suuda välja kannatada ladina keelt ja kirjandust - millele järgneb lähes kõigi olulisimate antiikkirjanduse autorite analüüs, eelkõige aga nende sarjamine maapõhja kõiksugu stiilieksimuste eest.
Nii on Vergiliuse heksameetrid "plekise kõlaga" ja "õõnsalt kumisevad" ning "lohistasid oma liitriviisi välja mõõdetud sõnade kvantumeid pedantlik-kuiva prosoodia ranget ettekirjutust mööda". Nii tekitab temas vastikust Horatiuse "elevandigraatsia, selle parandamatu mühkami vadin, vana klouni edvistamine kivinenud nilbustega". Või siis Caesar: "pedandi purupõuasus, märkmesedeli steriilsus, uskumatu ja ebasünnis kõhukinnisus". Ja niimoodi põhimõtteliselt terve peatüki vältel. Kriitika ohvrite sekka ei satu Petronius ja tema "Satyricon", mille juures ta näib väärtustavat sedasama, mida võiks väärtustada naturalistliku väärtteose juures - "Tena oli teravapilguline jälgija, peen analüüsija, oivaline maalija; eelarvamuste ja põlguseta kirjeldas ta rahulikult Rooma igapäevaelu, kujutas "Satyriconi" väikestes nobedates peatükkides oma ajastu kombeid."
(Järelsõnast loeb välja ühe asjaolu, mis teeb selle peatüki veel kraadi võrra põnevamaks - et suures osas on kritiseeritud teosed ajavoogudesse kaotsi läinud. Des Esseintes on lugenud ja muljetab teoseid, mis pole kättesaadavad enam kellelegi. Ent seda on vaja, et ilmestada kaht asjaolu des Esseintes'i kohta: esiteks, ta on ülikriitiline ja teiseks, ta võiks olla võimatuseni erudeeritud.)
Kui ta hakkab pärast sedasama tegema Prantsuse kaasaegse kirjandusega (romaani kirjutamise tänapäev siis), muutub kriitika ent hambutuks. Kui ladina kirjanduse ülevaate puhul on tegemist peaaegu et Thomas Bernhardi stiilis pea viimseni rahulolematu kriitikuga, kelle ilkumine on müstilisel moel isegi äärmiselt naljakas, kohati liigutav, aga kordagi mitte igav, siis prantsuse kirjandust kommenteerib ta nagu Huysmans. Poolnaljakas mask langeb näolt ja asi omandab Tõeliselt Igiväärtusliku Otsimise murelikku tõsidust.
Mitte et see tõsidus oleks kuidagi halb. Nagu Kristiina Ehin loovkirjutamises ikka rääkis, kirjutades võiks proovida haarata teemadevälja Armastus-Surm. Praegusesse konteksti sätituna: Surm üksi oleks nihilistlik irvitus kõige üle - kui autor ei suuda ennast hetkekski tõsiselt võtta, siis kuidas suudaks seda lugeja? - ning Armastus üksi oleks lääge evangeelium mingile üheplaanilisele armastavale jumalale. Huysmansi puhul saab irvitada küll siin-seal, aga samas on näha seda missioonitunnet.
See missioonitunne - vajadus leida midagi tõelist, igikestvat ja ammendamatut - on sedavõrd vastuvaidlematu, et sunnib meenutama tema kaasaegse Jules Barbey d'Aurevilly väidet, et "Äraspidi" autoril ei ole muud valikut kui püssisuu või risti jalam. Ühelt poolt on peategelane paroodia mingit sorti tegelasest (mujalgi maailmakirjanduses parodeeritud Robert de Monteisquou), teisalt kirjeldab autor mõnes peatükis heietamisi Huysmansi enda keerulist suhet Jumalaga. Ja pärast seda teost saigi temast mingi hetk veendunum usuinimene.
Ma siiski Tõsisel des Esseintes'il ei peatuks - mind paelus tunduvalt rohkem narritav ja eneseirooniline pilk. Õigemini, vast mitte siiski eneseirooniline, vaid des Esseintes'i suhtes irooniline. Sest tuleb korrata, et peategelasel pole ühest alter-ego autori enda näol. Võib-olla oli Huysmansi ennast esialgu tajuda mingite hoiakute või väärtushinnangute või arusaamade poolest, kuid des Esseintes jõuab need seisukohad keerata üle vindi ja muuta naeru- (või vähemalt naeratus-)väärseks.
Näiteks esitab Huysmans väiteid kunstlikkuse kiituseks - "Kunstlikkust muide pidas des Esseintes inimvaimu tähtsaimaks tunnusmärgiks." ja "/.../ loodus on oma aja ära elanud. Ta on rafineeritud vaimu valvsa kannatlikkuse oma maastike ja taevalaotuse tülgastava ühetaolisusega lõplikult ära tüüdanud." ja "Pealegi pole ainsatki kõigist tema nii peeneks või ülevaks kiidetud leiutusist, mida inimvaim ei võiks luua; ühtki Fontainebleau' metsa, ühtki kuupaistet, mida elektrivalgusvihkudest üleujutatud dekoratsioonid ei suudaks edasi anda; ühtki koske, mida hüdraulika ei võiks äravahetamiseni järele aimata; ühtki kaljut, mida papjeemašee ei suudaks kopeerida; ühtki õit, millele hinnaline taft või õrnavärviline tapeet järele ei jõuaks". Näib, et kui oleks kaks koske, millest üks on kunstlik ja teine looduslik, oleks esimene siiski ülevam, sest on inimkätega valmistatud, on tahtlikult loodud, on kunstlik.
Samas satub peategelane pea jaburalt vaimustusse sellest, et romaani lõpus on ta tervis sedavõrd käest ära, et ta on võimeline toitaineid omandama üksnes klistiiri abil. "Protseduur õnnestus ja des Esseintes pidi tahes-tahtmata end sõnatult õnnitlema selle sündmuse puhul, mis mõnes mõttes kroonis eluviisi, mille ta oli endale kujundanud; tema kunstlikkuseihalus oli nüüd, ilma et ta seda soovinud oleks, kõrgeimal astmel teoks saanud; kaugemale minna polnud võimalik; sel viisil toidu manustamine oli kahtlemata ülim hälbimus, mida oli võimalik toime panna." (183) See pole lugedes ilmselt haha-naljakas, kuid jääb meelde millegi jabura ja naeru väärivana.
Selles romaanis on mainimisväärset veelgi - kuidas jõudsin ma oma arutluses siiamaani, kiitmata lõhnapeatükki? See on ju Süsskindi "Parfüümi" järel või ehk lausa selle kõrval üks mõjuvamaid lõhnaentusiasme, mida ma lugenud olen. Peatükk erinevatest kokteilidest, mida ta tajub erinevate orkestripillidena, on võib-olla üks parimaid sünesteesia esinemisi maailmakirjanduse ajaloos - vahel meeldib talle pitshaaval mekkida keele peal terveid sümfooniaid. Kahju oli lugedes ka kilpkonnast, kelle kilbi külge pandi raskeid kristalle, mis tegid kilbi väljakannatamatult (ja lausa surmavalt) raskeks. Ent selle kõige kõrval soovisin ära mainida kõige huvitavama liiderduse, millest peategelane tüdida võinuks - üht naisakrobaati nähes tajub ta tolle mehelikkust, siis tajub oma naiselikkust ja hakkab fantaseerima suguühtest, milles tema oleks põhimõtteliselt naine ja teine mees. Võib-olla pidanuks just viimatimainitud katkend mõjuma provokatsioonidehimulisele ja riivatuste entsüklopeediat sirvivale Dorianile? Sellised liialdushetked jäid siiski üsna ebaolulisteks pilguheitudeks selle tõeliselt puhta ja jääva otsimise kõrval, mida valdasid kirjandus- ja kunstianalüüsid.
Tuesday, June 9, 2015
Monday, June 8, 2015
Raymond Carver "Üks hea asi"
7/10
Lühinovellid Ameerika äärelinnas elavatest peredest ja mingist raputusest, mis tekitab igapäevaelu suhtes mõra.
Oli siuke novellikogu, mis sisaldab ka juttu "What we talk about, when we talk about love" - samanimelise näidendi lavastas ka meeleheitel peategelane 2014. aasta parima Oscariga pärjatud filmis "Birdman".
Tekkis uudishimu.
Kui tahta piirduda märksõnadega - selliste sisemiste märksõnadega, mis autori nime edaspidisel kuulmisel hakkavad tekkima -, siis tuleks öelda, et maailm onselline äärelinnaidüll nagu Stepford Wives'is - mees, naine, stabiilne töö - ja tegevus hakkab pihta selle maailma pragunemiskohtades.
On pereisa, kes läheb lahendama mingit poja tüli selle sõpradega - ja läheb kaklema teise poisi isaga. On mees, kes kuuleb naise kunagisest petmisest ja läheb jooma. On seltskond, kes arutleb veiniklaaside taga seda, mis õigupoolest on armastus (vastus: see on see, kui oled 65 aastat vana, kogu kere kipsis ja sul tekib depressioon, et Sa ei näe silmanurgastki oma naist. Noh, miks ka mitte selline definitsioon...)
Võimsaima elamuse tekitas novell, milles oli enim groteski:
ema tellib poja sünnipäevapeoks tordi. Poiss saab autolt tabamuse ja läheb haiglasse. Unarusse jäetud pagar helistab vanematele - aga kuna ta ei jõua selgitada enamat kui "Ega te pole unustanud [Poisi nimi]'e?", siis mõjub see murelikele vanematele haiglase sadismina. Äkki helistab lausa minema kihutanud autojuht?
Haiglas viibivate vanemate kogemuse kirjeldus on väga põhjalik ning mõjub autentselt. Olukord pagariga on teose kese, a haiglavärki on kirjutatud sedavõrd hästi, et pagar võinuks ka olemata jääda. Sellest oleks piisanud. Ja kuna oleks piisanud, oli pagariosa selle võrra hiilgavam. Sest kirjutamist ajendav peaidee võiks jääda osaks ansamblist, mitte esileulatuvaks solistiks teose muljete koosseisus.
Kaks viimast märksõna: hemingveilikult mehelik lühike stiil ning soe südamlikkus. Tagantjärele mõeldes oli see viimatimainitu puhtal kujul vist ainult ühes novellis, a mõned jämedad järeldused tekivadki pisikestest pilkudest.
Natuke pani mõtlema teemal: kas see teos on võtmeks selle juurde, miks pole USA kirjanikele nüüd tükk aega Nobeli preemiat antud?
Oli keegi kuskil põhjendanud, et neil ollakse kultuuriliselt eraldutud, tegeldakse maailma nabaga ja teemade väli jäävat ahtakeseks...
Mul nii laiu teadmisi pole nende kirjandusest, aga Carverit lugedes jäi mulje, et Tennessee Williams kirjutas ju kah selliseid, "A Streetcar Named Desire" ja veel mõned. Mingi selline vaib oli ka Updike'i raamatus mingis. Nii et mingi ameerika kirjanduse äärelinnastumise elamus mul nagu on.
"Ameeriklane, kes väärib Nobeli"-nimekirja üks enimloobitud nimesid on Philip Roth - et näe, tema on andekas kirjanik. Tema põhiteose nimi on "Ameerika pastoraal".
Lühinovellid Ameerika äärelinnas elavatest peredest ja mingist raputusest, mis tekitab igapäevaelu suhtes mõra.
Oli siuke novellikogu, mis sisaldab ka juttu "What we talk about, when we talk about love" - samanimelise näidendi lavastas ka meeleheitel peategelane 2014. aasta parima Oscariga pärjatud filmis "Birdman".
Tekkis uudishimu.
Kui tahta piirduda märksõnadega - selliste sisemiste märksõnadega, mis autori nime edaspidisel kuulmisel hakkavad tekkima -, siis tuleks öelda, et maailm onselline äärelinnaidüll nagu Stepford Wives'is - mees, naine, stabiilne töö - ja tegevus hakkab pihta selle maailma pragunemiskohtades.
On pereisa, kes läheb lahendama mingit poja tüli selle sõpradega - ja läheb kaklema teise poisi isaga. On mees, kes kuuleb naise kunagisest petmisest ja läheb jooma. On seltskond, kes arutleb veiniklaaside taga seda, mis õigupoolest on armastus (vastus: see on see, kui oled 65 aastat vana, kogu kere kipsis ja sul tekib depressioon, et Sa ei näe silmanurgastki oma naist. Noh, miks ka mitte selline definitsioon...)
Võimsaima elamuse tekitas novell, milles oli enim groteski:
ema tellib poja sünnipäevapeoks tordi. Poiss saab autolt tabamuse ja läheb haiglasse. Unarusse jäetud pagar helistab vanematele - aga kuna ta ei jõua selgitada enamat kui "Ega te pole unustanud [Poisi nimi]'e?", siis mõjub see murelikele vanematele haiglase sadismina. Äkki helistab lausa minema kihutanud autojuht?
Haiglas viibivate vanemate kogemuse kirjeldus on väga põhjalik ning mõjub autentselt. Olukord pagariga on teose kese, a haiglavärki on kirjutatud sedavõrd hästi, et pagar võinuks ka olemata jääda. Sellest oleks piisanud. Ja kuna oleks piisanud, oli pagariosa selle võrra hiilgavam. Sest kirjutamist ajendav peaidee võiks jääda osaks ansamblist, mitte esileulatuvaks solistiks teose muljete koosseisus.
Kaks viimast märksõna: hemingveilikult mehelik lühike stiil ning soe südamlikkus. Tagantjärele mõeldes oli see viimatimainitu puhtal kujul vist ainult ühes novellis, a mõned jämedad järeldused tekivadki pisikestest pilkudest.
Natuke pani mõtlema teemal: kas see teos on võtmeks selle juurde, miks pole USA kirjanikele nüüd tükk aega Nobeli preemiat antud?
Oli keegi kuskil põhjendanud, et neil ollakse kultuuriliselt eraldutud, tegeldakse maailma nabaga ja teemade väli jäävat ahtakeseks...
Mul nii laiu teadmisi pole nende kirjandusest, aga Carverit lugedes jäi mulje, et Tennessee Williams kirjutas ju kah selliseid, "A Streetcar Named Desire" ja veel mõned. Mingi selline vaib oli ka Updike'i raamatus mingis. Nii et mingi ameerika kirjanduse äärelinnastumise elamus mul nagu on.
"Ameeriklane, kes väärib Nobeli"-nimekirja üks enimloobitud nimesid on Philip Roth - et näe, tema on andekas kirjanik. Tema põhiteose nimi on "Ameerika pastoraal".
Tuesday, May 12, 2015
Haruki Murakami "Kafka mererannal"
9/10
Kaks lugu, ühes põgeneb 15-aastane poiss kodunt, kannustatuna ühest ettekuulutusest, teises on üks sõja ajal rumalaks jäänud mees, keda sunnib liikuma midagi instinktiivset. Asjasse on segatud üks mõrv (kes tapetakse ja kes tapab?), üks armastus (poiss ehk minategelane armastab, aga keda täpsemalt?),
lisaks mängud müütidega, eelkõige Oidipuse müüdiga.
Suurepärane teos, mis kannab jaapanlikku vaimsust ja astub dialoogi lääne kultuuriga.
Mina ja Murakami:
Olen Murakamilt lugenud seni kaht raamatut.
Ta tundub olevat üks neist kirjanikest, kellel pole Seda Raamatut, mida kõik teavad - mis on märk stabiilselt heast kirjanikust, kelle kõik raamatud on kellegi lemmikud, aga ükski pole see ülekaalukas enamiku.
Arvasin pikalt, et "Kafka mererannal" võiks olla See Raamat - ma ei saanud veel võtit tema populaarsusele "Norra metsast" ega tema jooksmisraamatust. Olid head küll, aga mitte sedavõrd, et anda alust iga-aastaseks nördimuseks, et "näete, jälle ei saanud Nobeli". Ei olnud päris "vot, niimoodi kirjutab XX sajandi tuntuim Jaapani kirjanik"-headusega.
Mingis mõttes võiks ju tema "IQ84" olla hoopis See Raamat, kuna tegemist on tüseda teosega ja sellise stabiilselt hea kirjaniku puhul võiks ühes hääs paksus raamatus sisalduda kõik need olulisemad hoiakud, mida ta edastada tahab.
Nii nagu Hayao Miyazaki ühetedest animatsioonidest leiad ühed tema tüüpkarakterid, teistest teised, aga kõik koos on tõenäoliselt ainult "Nausicaä of the Valley of the Wind" mangas.
(Ja ilmselt saab ka miljonisõnane "Jerusalem" pmst olema The Definitive Guide to All of the Tricks of the Trade of Alan Moore.)
Kuid ikkagi oli tunne, et "Kafka mererannal" lugemine oleks vältimatu, kui Murakamist pilti kokku panna. Et isegi IQ84 ja "Norra metsa" lugemise järel poleks veel selget sotti Murakamist, sest "Kafka mererannal" on veel lugemata.
Järelsõna järgi näib, nagu hoopis "Norra mets" olevat tema armastatumaid teoseid. Ja teda peaasjalikult tuntavat fantastilisemate romaanide järgi - mispuhul "Kafka mererannal" olla nagu vahelüli kahe vahel. Ja näedsa - nüüd on tunne, et ühe fantastilise teose kaugusel olen veel sellest, et temast mingit terviklikku muljet moodustada.
"Kafka mererannal":
Mida teeb raamat hästi: hoiab enda kütkeis. Haarav lugemine, ei saa nagu pooleli jätta. See võiks küll olla üks neist, mis öölaual puutumatult seistes hakkab sügelema.
Aga see pole selline põnevus, mis näiteks Dan Brownil "Da Vinci koodi" lugemisel. Pigem tekitab ta lugedes mingi tühjustaju, mida iga leheküljega püüad täita. Kuna stiil on sedavõrd ladus, siis see lähebki lennukalt, ja ega see polegi nüristav kogemus, sest on ju kõik see kultuuride kompott, mida ta rakendab, millega ta mängib, mis kõik endaga kaasa viivad. Kultuuride ja mõnede filosoofiliste heietuste ja...
ja lõpuks on ikkagi see, et see tühjustunne ei täitu täielikult. Sest autori eesmärk pole õpetada kedagi. Tema eesmärk on kirjutada neid oma väga huvitavaid jutte. Ja see õnnestub.
Noh, võib-olla mõjutas lugemist ka see, et Sven, kes olla kunagi olnud tohutus vaimustuses, oli ka öelnud, et võib-olla ei saa Murakami ise ka päris hästi aru, mida ta teeb või milleks.
Sest on fantastilist realismi a la "Sada aastat üksildust", milles iga fantastilise liialduseni minev moment on metafoor - kas irooniline või mitte, aga poeetiline ja intellektuaalne. Murakamil on aga tegelased, kes kõnelevad kassidega ja on vestlus ühe Johnny Walkeri näolise teispoolsuse olendiga - asjad, mis on kirjutatud seepärast, et oleks tore, kui oleks raamat, kus on sellised asjad olemas.
Muidugi on raamatus ka omad intellektuaalsused - metafüüsilised arutlused ja ka mõned tsitaadid Hegelilt - kuid needki paistavad olevat pigem meelikõditavad või meeleolu tekitavad. Need on vahendid nii üksilduse poeetika (mingi poolikuks jäämise tunne, mida raamatul õnnestub süstida lugejasse) ning ka murakamiliku lummavast fantastilisuse teenistuses. Sest üks asi on Hegeli tsitaat, teine asi on see, kui seda räägib kaunis prostituut selleks, et mehe ejakulatsiooni edasi lükata.
Seksist ja seksuaalsusest rääkides - tegemist on võib-olla kõige erootilisema raamatuga, mis ma lugenud olen. Seksistseene endid ta pikalt ja vulgaarselt ei kirjelda, kuid pinget seksi eel kirjeldab ta paremini kui nii mõnigi teine. Lugedes läheb õhk paksuks sellest ootusärevusest.
Selles mõttes võiks ta kas või olla raamat, mida lugeda enne linna peale minekut. Mille meelsusega püüda võrgutada noori neide. Mille meelsuses püsides taluda väärikalt kõiki antud korve. Ja mille üksildustundes tajuda, et Murakamil on õigus inimese ja maailma suhte osas.
Kaks lugu, ühes põgeneb 15-aastane poiss kodunt, kannustatuna ühest ettekuulutusest, teises on üks sõja ajal rumalaks jäänud mees, keda sunnib liikuma midagi instinktiivset. Asjasse on segatud üks mõrv (kes tapetakse ja kes tapab?), üks armastus (poiss ehk minategelane armastab, aga keda täpsemalt?),
lisaks mängud müütidega, eelkõige Oidipuse müüdiga.
Suurepärane teos, mis kannab jaapanlikku vaimsust ja astub dialoogi lääne kultuuriga.
Mina ja Murakami:
Olen Murakamilt lugenud seni kaht raamatut.
Ta tundub olevat üks neist kirjanikest, kellel pole Seda Raamatut, mida kõik teavad - mis on märk stabiilselt heast kirjanikust, kelle kõik raamatud on kellegi lemmikud, aga ükski pole see ülekaalukas enamiku.
Arvasin pikalt, et "Kafka mererannal" võiks olla See Raamat - ma ei saanud veel võtit tema populaarsusele "Norra metsast" ega tema jooksmisraamatust. Olid head küll, aga mitte sedavõrd, et anda alust iga-aastaseks nördimuseks, et "näete, jälle ei saanud Nobeli". Ei olnud päris "vot, niimoodi kirjutab XX sajandi tuntuim Jaapani kirjanik"-headusega.
Mingis mõttes võiks ju tema "IQ84" olla hoopis See Raamat, kuna tegemist on tüseda teosega ja sellise stabiilselt hea kirjaniku puhul võiks ühes hääs paksus raamatus sisalduda kõik need olulisemad hoiakud, mida ta edastada tahab.
Nii nagu Hayao Miyazaki ühetedest animatsioonidest leiad ühed tema tüüpkarakterid, teistest teised, aga kõik koos on tõenäoliselt ainult "Nausicaä of the Valley of the Wind" mangas.
(Ja ilmselt saab ka miljonisõnane "Jerusalem" pmst olema The Definitive Guide to All of the Tricks of the Trade of Alan Moore.)
Kuid ikkagi oli tunne, et "Kafka mererannal" lugemine oleks vältimatu, kui Murakamist pilti kokku panna. Et isegi IQ84 ja "Norra metsa" lugemise järel poleks veel selget sotti Murakamist, sest "Kafka mererannal" on veel lugemata.
Järelsõna järgi näib, nagu hoopis "Norra mets" olevat tema armastatumaid teoseid. Ja teda peaasjalikult tuntavat fantastilisemate romaanide järgi - mispuhul "Kafka mererannal" olla nagu vahelüli kahe vahel. Ja näedsa - nüüd on tunne, et ühe fantastilise teose kaugusel olen veel sellest, et temast mingit terviklikku muljet moodustada.
"Kafka mererannal":
Mida teeb raamat hästi: hoiab enda kütkeis. Haarav lugemine, ei saa nagu pooleli jätta. See võiks küll olla üks neist, mis öölaual puutumatult seistes hakkab sügelema.
Aga see pole selline põnevus, mis näiteks Dan Brownil "Da Vinci koodi" lugemisel. Pigem tekitab ta lugedes mingi tühjustaju, mida iga leheküljega püüad täita. Kuna stiil on sedavõrd ladus, siis see lähebki lennukalt, ja ega see polegi nüristav kogemus, sest on ju kõik see kultuuride kompott, mida ta rakendab, millega ta mängib, mis kõik endaga kaasa viivad. Kultuuride ja mõnede filosoofiliste heietuste ja...
ja lõpuks on ikkagi see, et see tühjustunne ei täitu täielikult. Sest autori eesmärk pole õpetada kedagi. Tema eesmärk on kirjutada neid oma väga huvitavaid jutte. Ja see õnnestub.
Noh, võib-olla mõjutas lugemist ka see, et Sven, kes olla kunagi olnud tohutus vaimustuses, oli ka öelnud, et võib-olla ei saa Murakami ise ka päris hästi aru, mida ta teeb või milleks.
Sest on fantastilist realismi a la "Sada aastat üksildust", milles iga fantastilise liialduseni minev moment on metafoor - kas irooniline või mitte, aga poeetiline ja intellektuaalne. Murakamil on aga tegelased, kes kõnelevad kassidega ja on vestlus ühe Johnny Walkeri näolise teispoolsuse olendiga - asjad, mis on kirjutatud seepärast, et oleks tore, kui oleks raamat, kus on sellised asjad olemas.
Muidugi on raamatus ka omad intellektuaalsused - metafüüsilised arutlused ja ka mõned tsitaadid Hegelilt - kuid needki paistavad olevat pigem meelikõditavad või meeleolu tekitavad. Need on vahendid nii üksilduse poeetika (mingi poolikuks jäämise tunne, mida raamatul õnnestub süstida lugejasse) ning ka murakamiliku lummavast fantastilisuse teenistuses. Sest üks asi on Hegeli tsitaat, teine asi on see, kui seda räägib kaunis prostituut selleks, et mehe ejakulatsiooni edasi lükata.
Seksist ja seksuaalsusest rääkides - tegemist on võib-olla kõige erootilisema raamatuga, mis ma lugenud olen. Seksistseene endid ta pikalt ja vulgaarselt ei kirjelda, kuid pinget seksi eel kirjeldab ta paremini kui nii mõnigi teine. Lugedes läheb õhk paksuks sellest ootusärevusest.
Selles mõttes võiks ta kas või olla raamat, mida lugeda enne linna peale minekut. Mille meelsusega püüda võrgutada noori neide. Mille meelsuses püsides taluda väärikalt kõiki antud korve. Ja mille üksildustundes tajuda, et Murakamil on õigus inimese ja maailma suhte osas.
Saturday, May 2, 2015
Paolo Giordano "Algarvude üksildus"
8/10
Tekst sisekaanel:
Paolo Giordano sündis blabla
raamat pävis Itaalia tuntuima proosakirjanduse auhinna Premio Strega (kõigi aegade noorim laureaat - 26-aastselt vist)
elukutselt füüsik.
Romaan: kahe noore inimese kujunemislugu. Mõlemad on üksiklased, kes ei oska ümbritseva maailmaga kohaneda, mõlema elu ja saatust määrab suuresti lapsepõlves juhtunud trauma. Matemaatik Mattia arvates on tema ja Alice hingelt ja olemuselt väga lähedased, tegelikult nagu üksildased algarvud, mis jaguvad vaid ühe ja iseendaga. Nad elavad oma paralleelseid elusid, ent päriselt kokku ei saa iialgi.
Elukutselt füüsik - nagu Madis Kõivgi.
Tema füüsikuks olemine tõenäoliselt ei mõjuta midagi. Või mõjutab just kõike - aga individuaalsel pinnal. Määrab kogu tema eluteed ja kirjanikuhäält, aga meie mingit alternatiivi lugejatena ei tea, nii et ega meie ei saa selle kohta mingeid järeldusi teha.
See, et ta on füüsik, ei luba teha mingeid üldistusi.
Suurepärase stiiliga kirjutatud - mingil tasandil nagu täiuslikult, sest lugedes näen, et on täpselt ideaalsel määral öeldud ja ütlemata jäetud ja vestluste paljastavus (okih, võib-olla tegelased võiks vähem jobud olla või rohkem ennast maksma panna, aga see on maitse küsimus).
Aga lugu on suhteliselt väike veel. Ei hõlma seda kõike.
Kirjutab üksildusest. Kahe inimese jagatud üksildusest.
Rääkis Sirel Heinloo loengus sellest, kuidas Tomas Tranströmer ja - kas minu ja sinu üksildustunne on sama? Kui ma räägin oma üksildusest, kas sa tead, millest ma räägin? Sul on aimu, aga kas sa tead?
Ei, mitte nii pretensioonikalt, mitte nii kunstlikulikus mõttes. Vaid pigem et - kas kahe inimese üksildustunne saab üldse kunagi olla võrreldav?
Sest - ja sellesse ta nii põhjalikult ei lasknud, aga laskis aimata - üksildustunne on mingis mõttes kõige individuaalsem tunne. Oh, igaüks teab, kuidas armastus sõltub miljonist tingimusest - kuidas võrrelda reboundi, mis on kujunenud suureks armastuseks, mingise ühtäkki-kiindumusega jne, on kah justkui väga tingimustest sõltuv ja situatiivne jne.
Aga üksildus ... kõik kuidagi reageerivad oma üksildusele. Ja kõigi üksildus suhestub kõigi nende sõprade ja tutvusringkondade intensiivsusega. Või isiku enda suhtlusintensiivsusega. Minu 3 nädalat üksindust on hoopis teine kui sinu 3 nädalat üksindust - ja kuidas üksildus kui emotsioon siia puutub,see on iseküsimus.
"Algarvude üksilduses" justkui mängitakse jagatud üksilduse küsimuse teemal. Ja see on tore.
Aga eelkõige kirjutas sellest Eda Ahi, vist Värskes Rõhus. Ja kirjutas kenasti, andis taustasid, kirjutas vaimustust. Ei rääkinud keelenäpukatest - ja see on ehk ebaviisakas ka, aga ikkagi jama, neid leidus.
Lugemishoo poolest nagu mõni detektiivikas. Ja oli ladus ja lugejasõbralik ja enesestmõistetav tekst. Ei pakkunud väljakutset. Selline kõrg- või vähemalt väärtkirjandus (sest seal on vahe), mis on jälle mõnuga ja ludinal loetav. Aga kui loetud, siis natuke tekib küsimus, et kas see on siis enim.
Vähemalt mul tekkis veidi.
Stiil oli nagu igasuguste ajajärkude stiilinäidete lõppvariant, igasuguste stiilikatsetuste parim resultaat (nagu see miski, ainult et lippavam; nagu too miski, ainult et rohkem uudishimu utsitavaid ütlematajätmisi - ja nii edasi),
aga see polnud tingimata veel kellegi suurim, tähtsaim, unustamatuim teos.
Nii et see väike asjake jäi veel saamata.
Aga täiesti soovitatav, ülimõnuga loetav, kõigile jagatav.
Tekst sisekaanel:
Paolo Giordano sündis blabla
raamat pävis Itaalia tuntuima proosakirjanduse auhinna Premio Strega (kõigi aegade noorim laureaat - 26-aastselt vist)
elukutselt füüsik.
Romaan: kahe noore inimese kujunemislugu. Mõlemad on üksiklased, kes ei oska ümbritseva maailmaga kohaneda, mõlema elu ja saatust määrab suuresti lapsepõlves juhtunud trauma. Matemaatik Mattia arvates on tema ja Alice hingelt ja olemuselt väga lähedased, tegelikult nagu üksildased algarvud, mis jaguvad vaid ühe ja iseendaga. Nad elavad oma paralleelseid elusid, ent päriselt kokku ei saa iialgi.
Elukutselt füüsik - nagu Madis Kõivgi.
Tema füüsikuks olemine tõenäoliselt ei mõjuta midagi. Või mõjutab just kõike - aga individuaalsel pinnal. Määrab kogu tema eluteed ja kirjanikuhäält, aga meie mingit alternatiivi lugejatena ei tea, nii et ega meie ei saa selle kohta mingeid järeldusi teha.
See, et ta on füüsik, ei luba teha mingeid üldistusi.
Suurepärase stiiliga kirjutatud - mingil tasandil nagu täiuslikult, sest lugedes näen, et on täpselt ideaalsel määral öeldud ja ütlemata jäetud ja vestluste paljastavus (okih, võib-olla tegelased võiks vähem jobud olla või rohkem ennast maksma panna, aga see on maitse küsimus).
Aga lugu on suhteliselt väike veel. Ei hõlma seda kõike.
Kirjutab üksildusest. Kahe inimese jagatud üksildusest.
Rääkis Sirel Heinloo loengus sellest, kuidas Tomas Tranströmer ja - kas minu ja sinu üksildustunne on sama? Kui ma räägin oma üksildusest, kas sa tead, millest ma räägin? Sul on aimu, aga kas sa tead?
Ei, mitte nii pretensioonikalt, mitte nii kunstlikulikus mõttes. Vaid pigem et - kas kahe inimese üksildustunne saab üldse kunagi olla võrreldav?
Sest - ja sellesse ta nii põhjalikult ei lasknud, aga laskis aimata - üksildustunne on mingis mõttes kõige individuaalsem tunne. Oh, igaüks teab, kuidas armastus sõltub miljonist tingimusest - kuidas võrrelda reboundi, mis on kujunenud suureks armastuseks, mingise ühtäkki-kiindumusega jne, on kah justkui väga tingimustest sõltuv ja situatiivne jne.
Aga üksildus ... kõik kuidagi reageerivad oma üksildusele. Ja kõigi üksildus suhestub kõigi nende sõprade ja tutvusringkondade intensiivsusega. Või isiku enda suhtlusintensiivsusega. Minu 3 nädalat üksindust on hoopis teine kui sinu 3 nädalat üksindust - ja kuidas üksildus kui emotsioon siia puutub,see on iseküsimus.
"Algarvude üksilduses" justkui mängitakse jagatud üksilduse küsimuse teemal. Ja see on tore.
Aga eelkõige kirjutas sellest Eda Ahi, vist Värskes Rõhus. Ja kirjutas kenasti, andis taustasid, kirjutas vaimustust. Ei rääkinud keelenäpukatest - ja see on ehk ebaviisakas ka, aga ikkagi jama, neid leidus.
Lugemishoo poolest nagu mõni detektiivikas. Ja oli ladus ja lugejasõbralik ja enesestmõistetav tekst. Ei pakkunud väljakutset. Selline kõrg- või vähemalt väärtkirjandus (sest seal on vahe), mis on jälle mõnuga ja ludinal loetav. Aga kui loetud, siis natuke tekib küsimus, et kas see on siis enim.
Vähemalt mul tekkis veidi.
Stiil oli nagu igasuguste ajajärkude stiilinäidete lõppvariant, igasuguste stiilikatsetuste parim resultaat (nagu see miski, ainult et lippavam; nagu too miski, ainult et rohkem uudishimu utsitavaid ütlematajätmisi - ja nii edasi),
aga see polnud tingimata veel kellegi suurim, tähtsaim, unustamatuim teos.
Nii et see väike asjake jäi veel saamata.
Aga täiesti soovitatav, ülimõnuga loetav, kõigile jagatav.
Friday, May 1, 2015
Fernando Namora "Pühapäeva õhtupoolikul"
8/10
"Autorist" järeltekst:
... on portugali nüüdiskirjanduse tuntuim ja tõlgituim autor (1984. aasta seisuga).
Kirjutas esimese neorealistliku romaani portugali noorsoost.
"Pühapäeva õhtupoolikul" on portugali kuuekümnendate aastate kõige populaarsem romaan.
Ühesõnaga:
kui nüüd mingi portugallasega kokku saan, siis on mul vähemalt üks teos, mida olen lugenud.
Mille kohta ta ütleb üht kahest: ta kas pole seda lugenud või arvab ta, et see raamat selleks, aga portugali kirjanduse go to tekst on hooooooopis X, kas ma Xi olen lugenud?
Aga ma ei võtnud seda raamatut lugeda selleks, et mingile rändom portugallasele heameelt valmistada. Sellisel lugemispõhjendusel pole muidugi midagi halba - ikka oleks hea näha ühe, teise, kolmanda suur- või väikeriigi tähtteoseid, aga ka seda, et näed lihtsalt hooopis erinevatelt kirjutustasanditelt tekkivaid suurepärasusi, mis pole mõeldud omavahel haakuma.
Ei, ma võtsin selle raamatu, sest tahaks nagu kirjutada arvustust ühe kirjaniku raamatule. Tolles oli mingi pettumine maailmas, mingi meeleheide, mingi mõttetuse taju või isegi midagi melanhooliasegust või midagi kannatavat, millest tahaks kirjutada. Arvasin, et "Pühapäeva õhtupoolikul" sisaldab ka neid märksõnu - ja sisaldaski. Kuid oli ühtlasi väga tugev kontrast - mis oli raamatut alustades just täpselt see, mis ma otsisin, sest aitas kenasti eritleda tolle meeleheite erijooni.
Kuid poole lugemise pealt avastasin, et jäin seda praegust lihtsalt lugema. Kahjuks (või õnneks?) juhtus, et jäin seda praegust lugema raamatu enda pärast, ei osanud enam otsida neid üks-ühele seoseid tollega (või, mis tähtsam veelgi, vastandusi). Kasutegur läks kaduma, meelelahutusfaktor võidutses. X-faktor.
Stiili poolest võrdleks mingite selliste sõnatäpsete ja üliapollooniliste autoritega ... kelletaolisi mul pole sugugi palju sisemises raamatukogus. Hjalmar Söderberg. Kes veel? (No ja kes see Söderbergki on? Üks täiesti tundmatu tüüp. Ülikuulsatest ülitäpsetest ei tule aga praegu kedagi pähe.) Ja raamatut alustades ohkasin korra kergendunult, sest sellele eelnev eelmine oli just selline räpakas, dionüüsiline, mis pole tavaliselt päris minu thing.
Aga mida rohkem lugesin, seda rohkem see vaimustus leebus.
Raamat on igatahes hea. Tegelased mõnusalt loodud. Stiili täpsus on lahe lugeda, selline ülisõelutud värk tundub olevat (või on kirjutatud nii, et vähe on välja kirjutatud - ainult minimaalne vajaminev).
Mingil tasandil on natuke liiga kramplik miski. Püüdlik originaalsus tegelastevahelistes suhetes. Liiga eneseteadlik tegelastevaheline suhtlemine. "Kas tunnete ennast hästi," küsib mees patsiendilt, aga süstib neisse sõnadesse just piisavalt osavõtmatust, et patsient teab mitte hüppama hakata, raisk. "Tere," ütleb patsient ja jutustaja näeb, et naine lubab endale liiga paljut.
Tegelt aitaks siin konkreetsed näited. Las nad olla.
"Autorist" järeltekst:
... on portugali nüüdiskirjanduse tuntuim ja tõlgituim autor (1984. aasta seisuga).
Kirjutas esimese neorealistliku romaani portugali noorsoost.
"Pühapäeva õhtupoolikul" on portugali kuuekümnendate aastate kõige populaarsem romaan.
Ühesõnaga:
kui nüüd mingi portugallasega kokku saan, siis on mul vähemalt üks teos, mida olen lugenud.
Mille kohta ta ütleb üht kahest: ta kas pole seda lugenud või arvab ta, et see raamat selleks, aga portugali kirjanduse go to tekst on hooooooopis X, kas ma Xi olen lugenud?
Aga ma ei võtnud seda raamatut lugeda selleks, et mingile rändom portugallasele heameelt valmistada. Sellisel lugemispõhjendusel pole muidugi midagi halba - ikka oleks hea näha ühe, teise, kolmanda suur- või väikeriigi tähtteoseid, aga ka seda, et näed lihtsalt hooopis erinevatelt kirjutustasanditelt tekkivaid suurepärasusi, mis pole mõeldud omavahel haakuma.
Ei, ma võtsin selle raamatu, sest tahaks nagu kirjutada arvustust ühe kirjaniku raamatule. Tolles oli mingi pettumine maailmas, mingi meeleheide, mingi mõttetuse taju või isegi midagi melanhooliasegust või midagi kannatavat, millest tahaks kirjutada. Arvasin, et "Pühapäeva õhtupoolikul" sisaldab ka neid märksõnu - ja sisaldaski. Kuid oli ühtlasi väga tugev kontrast - mis oli raamatut alustades just täpselt see, mis ma otsisin, sest aitas kenasti eritleda tolle meeleheite erijooni.
Kuid poole lugemise pealt avastasin, et jäin seda praegust lihtsalt lugema. Kahjuks (või õnneks?) juhtus, et jäin seda praegust lugema raamatu enda pärast, ei osanud enam otsida neid üks-ühele seoseid tollega (või, mis tähtsam veelgi, vastandusi). Kasutegur läks kaduma, meelelahutusfaktor võidutses. X-faktor.
Stiili poolest võrdleks mingite selliste sõnatäpsete ja üliapollooniliste autoritega ... kelletaolisi mul pole sugugi palju sisemises raamatukogus. Hjalmar Söderberg. Kes veel? (No ja kes see Söderbergki on? Üks täiesti tundmatu tüüp. Ülikuulsatest ülitäpsetest ei tule aga praegu kedagi pähe.) Ja raamatut alustades ohkasin korra kergendunult, sest sellele eelnev eelmine oli just selline räpakas, dionüüsiline, mis pole tavaliselt päris minu thing.
Aga mida rohkem lugesin, seda rohkem see vaimustus leebus.
Raamat on igatahes hea. Tegelased mõnusalt loodud. Stiili täpsus on lahe lugeda, selline ülisõelutud värk tundub olevat (või on kirjutatud nii, et vähe on välja kirjutatud - ainult minimaalne vajaminev).
Mingil tasandil on natuke liiga kramplik miski. Püüdlik originaalsus tegelastevahelistes suhetes. Liiga eneseteadlik tegelastevaheline suhtlemine. "Kas tunnete ennast hästi," küsib mees patsiendilt, aga süstib neisse sõnadesse just piisavalt osavõtmatust, et patsient teab mitte hüppama hakata, raisk. "Tere," ütleb patsient ja jutustaja näeb, et naine lubab endale liiga paljut.
Tegelt aitaks siin konkreetsed näited. Las nad olla.
Roberto Bolano "Tšiili nokturn"
8/10
Tagakaanetekst:
Vastuolulise Tšiili kirjaniku (1953–2003) sürrealismi kalduv lühiromaan koosneb kahest lõigust: üks võtab enda alla rohkem kui 90 lehekülge, teine vaevalt pool rida. Preestrist kirjanduskriitik ja luuletaja peab surivoodil epistlit, mis on ühtlasi pöörane retk Tšiili lähiminevikku, muuhulgas kindral Pinocheti diktatuuri aegsesse õhustikku ja kirjandusellu — üks võimalik vastus sellele, kuidas Tšiilis tol ajal kirjandust tehti.
Muud huvitavat:
Bolano kohta olen juba kirjutanud siin.
Ma ei mäleta, kas midagi head. Vahel kihvatab mus miski, mis ütleb, et sellise üsnagi hiljaaegu surnud geeniuse - aga loometee varases etapis surijad omandavad alati mingi märtrioreooli - peateose kohta võinuks ikkagi osata midagi peenemat, vahedamat, läbinägelikumat kirjutada.
Teistel hetkedel tunnen, et too raamat oli omamoodi vahemärk mu lugemisteel - midagi unustamatut, mis vahel nagu mingi meelelaadi või unenäona tabab, kui teen igapäevategemisi.
Olen nüüd (umbes aasta juba) tool poes kaubapaigutajana. Ja seal siukest rutiinset tööd tehes vahel ujuvad pinnale mõtted või näod, mingid filmistseenid ja raamatumeelelaadid.
Mõneti ootamatult.
Üks korduvatest on "The Secret in Their Eyes", 2010. aasta parima võõrkeelse filmi Oscar, Argentiina film ühe armastatu vägistamisest ja mõrvast - ja unustamatust kättemaksust. Filmis on vähemalt üks suurepärane stseen, aga selletagi oleks tugev.
Ja vahel jäävad nagu mingid karjatused sisemuses kajama. Aga mälestuspiltide seas jäävad poolsosinal öeldud traagilised sõnad eredamalt kajama kui poolikuks jäävad karjatused.
(Toimetajalik nupuke minus lööb plinkima, et "mälestuspildid" ei "kaja" ju, aga mulle tundub, et teadvusaluse muljelisuse juures võib neid meeli natuke segada. Tegelikult on aktiivne ju mingi teine elamuslik meel, mida viie tuntuga ei kirjelda. Kujutlusmeel näiteks. Ja selle ikke all olles on igasugused tegusõnad - sisemuses kajamised, piltide nägemised, maitsmised - kas metafoor või sünesteesia.)
Igatahes, meeli valdavad hetked sellest filmist. Kuid film oleks võib-olla unustatud, kui poleks Bolano "2666"-t. Sest filmi stseenid on head, kuid jäävad üheks ja teiseks ja kolmandaks uhkeks stseeniks. Film täitis vaheosad (sugugi mitte halva ega piinliku) romantilise liiniga.
Minul täidavad filmikarjatuste vahelise kaja romaan "2666". Peaasjalikult see peatükk, kus räägitakse kiretult kõigi nende sadade naiste vägistamisest-mõrvamisest.
Vahel kaupa välja pannes poevad mõlemad muljed naha alla. Vaheldumisi. Lahenduseta.
Aga see ei puutu "Tšiili nokturni".
Hea raamat, kaks lõiku. Esimene lõik 90 lk, teine lõik pool rida.
Lõik kui romaan.
Sellise kirjutuslaadi puhul on ehk enesestmõistetav, et tekst voolab. Või kas on enesestmõistetav, see romaan saaks ka hullult logisev lõik olla. Aga ei olnud. Ja sellise voolavuse juures - eriti kuna tegemist on linnulennult ülevaatega Tšiili ajaloost - tulevad vägisi seosed "Patriarhi sügisega".
Oh, võib-olla olekski ainult sellest pidanud kirjutama ja mitte keerutama selle filmijutuga ...
Kõneväärt autor lihtsalt, : ).
Bolano kui Garcia Marquezi mantlipärija vms. Mille üle oli möödaminnes arutletud ka ühes hiljutises Vikerkaares - et kõik on ikke otsinud Lõuna-Ameerikast kirjandust pärast maagilist realismi. Ja Garcia Marquezi (Marqueze? Las olla) monoliitsest kohalolekust, millele vastandutakse ühe ja teise kirjandusrühmitusega.
Ja et Bolanost oli seda mingis mõttes nähtud. Üliambitsioonikas ja realistlik - kus maailm natuke seguneb sellise juhustest põimuva modernismiga, mis mõjub tiba maagiliselt, aga mitte üleni. Sürrealismisugemed, ehkki tegelikult on tekst ju igati realistlik. Sürrus tuleb lihtsalt meelelaadist, mis teksti valdab.
Bolano "Tšiili nokturni" võib ju võtta kui realistlikumat vastust maagilisrealistlikule "Patriarhi sügisele".
Või nagu ambitsioonika inimese vastust vanameistrile kõverpeegli meetodil.
Või saab siin näha seeria teket - "Patriarhi sügis" kui metafoorne ümberjutustus mingi riigi 20. sajandi kogemusest ja "Tšiili nokturn" kui tolle seeria Tšiili peatükki.
Samasugune sari nagu Minu Eesti, ainult et tibake kõrgkirjanduslikum ...
Ei, hea raamat.
Tagakaanetekst:
Vastuolulise Tšiili kirjaniku (1953–2003) sürrealismi kalduv lühiromaan koosneb kahest lõigust: üks võtab enda alla rohkem kui 90 lehekülge, teine vaevalt pool rida. Preestrist kirjanduskriitik ja luuletaja peab surivoodil epistlit, mis on ühtlasi pöörane retk Tšiili lähiminevikku, muuhulgas kindral Pinocheti diktatuuri aegsesse õhustikku ja kirjandusellu — üks võimalik vastus sellele, kuidas Tšiilis tol ajal kirjandust tehti.
Muud huvitavat:
Bolano kohta olen juba kirjutanud siin.
Ma ei mäleta, kas midagi head. Vahel kihvatab mus miski, mis ütleb, et sellise üsnagi hiljaaegu surnud geeniuse - aga loometee varases etapis surijad omandavad alati mingi märtrioreooli - peateose kohta võinuks ikkagi osata midagi peenemat, vahedamat, läbinägelikumat kirjutada.
Teistel hetkedel tunnen, et too raamat oli omamoodi vahemärk mu lugemisteel - midagi unustamatut, mis vahel nagu mingi meelelaadi või unenäona tabab, kui teen igapäevategemisi.
Olen nüüd (umbes aasta juba) tool poes kaubapaigutajana. Ja seal siukest rutiinset tööd tehes vahel ujuvad pinnale mõtted või näod, mingid filmistseenid ja raamatumeelelaadid.
Mõneti ootamatult.
Üks korduvatest on "The Secret in Their Eyes", 2010. aasta parima võõrkeelse filmi Oscar, Argentiina film ühe armastatu vägistamisest ja mõrvast - ja unustamatust kättemaksust. Filmis on vähemalt üks suurepärane stseen, aga selletagi oleks tugev.
Ja vahel jäävad nagu mingid karjatused sisemuses kajama. Aga mälestuspiltide seas jäävad poolsosinal öeldud traagilised sõnad eredamalt kajama kui poolikuks jäävad karjatused.
(Toimetajalik nupuke minus lööb plinkima, et "mälestuspildid" ei "kaja" ju, aga mulle tundub, et teadvusaluse muljelisuse juures võib neid meeli natuke segada. Tegelikult on aktiivne ju mingi teine elamuslik meel, mida viie tuntuga ei kirjelda. Kujutlusmeel näiteks. Ja selle ikke all olles on igasugused tegusõnad - sisemuses kajamised, piltide nägemised, maitsmised - kas metafoor või sünesteesia.)
Igatahes, meeli valdavad hetked sellest filmist. Kuid film oleks võib-olla unustatud, kui poleks Bolano "2666"-t. Sest filmi stseenid on head, kuid jäävad üheks ja teiseks ja kolmandaks uhkeks stseeniks. Film täitis vaheosad (sugugi mitte halva ega piinliku) romantilise liiniga.
Minul täidavad filmikarjatuste vahelise kaja romaan "2666". Peaasjalikult see peatükk, kus räägitakse kiretult kõigi nende sadade naiste vägistamisest-mõrvamisest.
Vahel kaupa välja pannes poevad mõlemad muljed naha alla. Vaheldumisi. Lahenduseta.
Aga see ei puutu "Tšiili nokturni".
Hea raamat, kaks lõiku. Esimene lõik 90 lk, teine lõik pool rida.
Lõik kui romaan.
Sellise kirjutuslaadi puhul on ehk enesestmõistetav, et tekst voolab. Või kas on enesestmõistetav, see romaan saaks ka hullult logisev lõik olla. Aga ei olnud. Ja sellise voolavuse juures - eriti kuna tegemist on linnulennult ülevaatega Tšiili ajaloost - tulevad vägisi seosed "Patriarhi sügisega".
Oh, võib-olla olekski ainult sellest pidanud kirjutama ja mitte keerutama selle filmijutuga ...
Kõneväärt autor lihtsalt, : ).
Bolano kui Garcia Marquezi mantlipärija vms. Mille üle oli möödaminnes arutletud ka ühes hiljutises Vikerkaares - et kõik on ikke otsinud Lõuna-Ameerikast kirjandust pärast maagilist realismi. Ja Garcia Marquezi (Marqueze? Las olla) monoliitsest kohalolekust, millele vastandutakse ühe ja teise kirjandusrühmitusega.
Ja et Bolanost oli seda mingis mõttes nähtud. Üliambitsioonikas ja realistlik - kus maailm natuke seguneb sellise juhustest põimuva modernismiga, mis mõjub tiba maagiliselt, aga mitte üleni. Sürrealismisugemed, ehkki tegelikult on tekst ju igati realistlik. Sürrus tuleb lihtsalt meelelaadist, mis teksti valdab.
Bolano "Tšiili nokturni" võib ju võtta kui realistlikumat vastust maagilisrealistlikule "Patriarhi sügisele".
Või nagu ambitsioonika inimese vastust vanameistrile kõverpeegli meetodil.
Või saab siin näha seeria teket - "Patriarhi sügis" kui metafoorne ümberjutustus mingi riigi 20. sajandi kogemusest ja "Tšiili nokturn" kui tolle seeria Tšiili peatükki.
Samasugune sari nagu Minu Eesti, ainult et tibake kõrgkirjanduslikum ...
Ei, hea raamat.
Wednesday, April 15, 2015
Pearl S. Buck "Igavene ime"
9/10
u 240 lk
Üks bildungsroman ameerika geeniuslapsest. Reisimised ja värgid.
Mulle väga meeldis see raamat.
Võtsin selle mingist veidrast uudishimust - minna lugemistuppa ja lihtsalt hakata lugema mingit...
Ah, pärast muljetan edasi.
*2 tundi hiljem*
... nii, pärast on kätte jõudnud!
Kindlasti mõtled, kallis lugeja, et tegemist on mingi viitega tekstile? Sugugi mitte. Lihtsalt juhtus.
Võib-olla peaks selle mingi põnevaks mänguks tegema, aga see oleks igavene tüli. Igal sellisel naljal on ju oma terviklik kuju, mille väljavoolimisele tuleks pühenduda - ja ma olen praegu sääne tõbine ja tüdinud väheke.
(Aga Tõnis, kui sa nii tüdinud oled, siis miks sa nii pikki lõike tsiteerid siin allpool?)
Noh, esiteks, ma pole seda veel tegema hakanud - lust tuleb kirjutamise käigus. Võib-olla teen pärast naljugi, mis nõuavad väljavoolimist. Ja teiseks, mis see trükkimine ka ära ei ole.
Viimasel ajal on väheke lugemisohtram aeg olnud, aga millegipärast oli muu kohustusliku lugemise kõrval tunne, et läheks kesk päeva Tartus Lugemistuppa, võtaks ühe neist väljapandud riiuli teostest ja hakkaks lihtsalt lugema. Paneks omale mingi pooltunni tiksuma ja lihtsalt poolsirvides, tekstile peaaegu tähele pööramata, tutvuks ülevaatlikult mingi asjaga.
Suuresti eksperimendi mõttes. Kuid et seda eksperimenti käima saada, panin endale tärminiks 30 minutit - sellise aja pühendada raamatule, siis minema tormata, vabaneda improviseeritud kohustusest.
Aga tead (või "teate", ma ei tea, iga lugeja on indiviid, aga lugejaid on ilmselt rohkem kui üks, mis sa sel puhul teed - mängid, et kirjutad endale või abstraktsele olematule lugejale ja jääd umbmääraseks?),
sattusin nagu hoogu.
Jäin rohkem kui tunniks lugema. Lehekülgede arv tiksus lõpuks saja lähistel, mis oli tükk maad rohkem, kui esiti kavandatud (kujutlesin 25-30 lk raisatud aega), isegi lugedes veeranditi ülelaskmise meetodil.
Mida ütleb ülalmainitu raamatu kohta:
eelkõige vast seda, et raamat on küll "Nobeli laureaadid" seeriast, mida truult tõlgitakse ja välja antakse, aga see on hõlplugemine. Selline, mida üle lastes lugedes pole eriti võimalik mööda lugeda, arvan mina.
Kui sellest tekib mingi esmamulje, et tegemist on siis järelikult miskise "sirvid, saad süžee kätte, haigutad"-žanriga, siis seegi pole õige - aga las kõnelevad selkohal minu eest tsiteeritavad lõigud.
Aga seda, mida tsiteeritavad lõigud ei paljasta:
eessõnas ütleb autori Pearl S. Bucki (tobe nimi, millest ootasin kuidagi palju "g'day, y'all come back now, y'ear"-likumat Kesk-Lääne kirjutuslaadi... Siukest külaromantikat...) poeg, et tegemist on alles hiljaaegu avastatud teosega.
Käsikiri jõudis poja käte 2013. aastal. Ta siis hakkas toimetama, püüdes lähtuda ema hilisematest ümberkirjutuspõhimõtetest ja isa toimetamispõhimõtetest (sest ema oli kirjanik ja isa oli tolle ihutoimetaja).
Ja 2015. aastal on see Eesti lugejale kättesaadav - nii et tubli töö!
Kuid tuleb öelda, et üks raamatu huvitavamaid osi ongi selle teatav ebatäiuslikkus. Või pooliklikkus.
Autori muid tekste lugemata on tajuda, et tal oli lugu ühest geeniusest, tal oli mõningaid mõtteid andest ja maailma tajumisest ja sõltumatusest ja veel kord andest - sellisest piiritust intelligentsusest, mis ulatub objektiivsuseni välja.
Selles mõttes, et mida ta kord kuuleb, seda ta teab - talle ei pea mitte midagi kaks korda ütlema, ta teab lehekülje pealt tsiteerida iga raamatut, mida ta lugenud on, ja neid on suht raamatukogude võrra. Oh, peaks sellele otsa lugema Pratchetti "Väikesi jumalaid" - seal oli ju ka selline...
Ja need mõtted on huvitavalt kirjutatud. Need on see, mille tõttu raamat on kirjutatud. Neis väljendub kirjutamistung, mis vabandaks välja ka mõningad stiililised vajakajäämised - see tung, mille olemasolu teeb kunstivääriliseks ka idioodist jõmmi tekstid ja mille olemataolu teeb kuidagi poolikuks ja "noooh, oli nagu kah?"-tasemeliseks ka kõige peenetundelisema esteedi hingeheietused.
Sest olgem ausad, Kender on täitsa hea kirjanik. Võrreldes mõnega.
Aga need raamatu kirjutamist õigustavad jupid on teineteisest eraldatud üleminekukohtadega, mis eeldatavasti on mõeldud edasi kirjutamiseks.
On näiteks päris üliolulisi juppe, mis on edasi antud suht möödaminnes. Mis v-b meeleolult ei haaku sellega, mis teda selle raamatu esimese variandi kirjutamise perioodil huvitasid.
Esimene selline oli peategelasele noore elu kõige tähtsama isiku surm. Kuid seda vabandab välja, see oleks peen väljajättelisus - sellisel hetkel ei ole võimalik midagi öelda.
Kuid teine on see, kui keegi küsib vestluses, kas ta esitles emale oma noort neidu. Potentsiaalselt huvitav ja ärakujutamist eeldav stseen, aga see on justkui mingi ühtäkki meelde tulnud stseen, mille peale ta praegu aega ei kuluta.
Ülejäänud tekstiga mittehaakuv ja eraldi reale jäetud lause: "Rann oli võtnud Xi ühel nädalavahetusel kaasa Ohiosse oma ema juurde." (nime ma'i ei paljasta) - tundus mulle ehedaima näitena lausest, millest õhkub "ah jaa, see ka ju!"-tunnet.
Raamatus oli mitu säärast kohta. Võib-olla ongi autoril selline "tegelen ainult konkreetsete teemadega!"-stiil... aga selle vastu räägib minu meelest see, et raamatu algus on täielikult välja kirjutatud. Sünd, instinktid, tajulisus (mu arust kõige lihtloetavam ja massile söödavam tajukirjandus), imikuiga, keele kui sellisega tutvumine - need pole küll ülipikalt kirjutatud, aga mulle tundus, et üldiselt olid kõik linnukesed tõmmatud. Palju truumalt kui neis hilisemates stseenides.
Nii et asi oli täiega poolepeal, raamat kenasti lõppversioonistumas, kui autor äkki suri. Nagu raiuks koopaseinale: Aargh.
See pole aga sugugi laitusena öeldud, see pooliklikkuse tunne - sest raamatu õigustus on teoses täiel määral olemas, pooliklikud (justkui) on vaid mõned üleminekujupid või mõned konkreetse teemaga mittehaakuvad (olulised) stseenid. Selline osa raamatust, mille väljakirjutamisel oleks raamat terviklik.
Nagu puuduks see terviklik kuju, mille väljavoolimisele tuleb üldjuhul pühenduda - a selle tülitegemise vältimise tõttu ei saa miinuspunkte tempo logisemise pealt, ei saa miinuspunkte mõtteühtsuse pealt.
Mõjus huvitava lugemisvarana.
Minule toredana tunduvad jupid:
lk 59: kirjeldab Rannie (Randolphi lühend) geniaalset kujutlusvõimet:
See tähendab, et kui ema oli lõpetanud nüüdseks ammu möödunud juhtumi kirjeldamise, nägi Rannie seda kõike nii selgelt, nagu toimuks see tema silme all. Rannie oli sellest võimest teadlik, sest kui ta luges mis tahes raamatut - ja nii kaugele, kui ta ulatus mäletama, oli see alati olnud nii, või vähemalt niimoodi talle tundus -, ei ei näinud ta mitte sõnu või lehekülgi, millele sõnad olid trükitud, vaid seda, mida ta luges.
Luuletuste kirjutamisest (üsna lihtne, aga tore, konkreetne)
lk 63: Võib-olla on kunst emotsiooni kristalliseerumine. Inimene peab tundma üleküllust. Näiteks mina kirjutan luuletusi. Kuid mõnikord möödub päevi ja kuid, vahetevahel isegi aasta või kauemgi, kui ma ei kirjuta ridagi, sest ei ole midagi tundnud piisavalt sügavalt, et seda kristalliseerida. Luuletuseks kristalliseerumisele peab eelnema emotsiooni kontsentreerumine, tihenemine. Kui ma olen luuletuse valmis kirjutanud, tunnen kergendust, reaalset emotsionaalset kergendust. See on mul olemas, mul on käes midagi, mis on sama kindel nagu kalliskivi."
lk 195:
Sa oled kirjanik. Oma kogemuse põhjal selles valdkonnas ütleksin ma, et kirjanikud jagunevad kahte kategooriasse. Esimesse kuuluvad need, kes õpivad väljendamis- ja kirjeldamisoskusi, tunnevad täiuslikult oma sõna kui tööriista, õpivad, millest koosneb romaan või jutustus, kavandavad süžee algusest lõpuni, istuvad seejärel maha, rakendavad oma teadmisi ja teevad oma töö ära. Need kirjanikud on harva väga head. Seda tüüpi kirjanikku saab välja õpetada. Teist tüüpi kirjanik on see, keda eksisteeriv mõte või olukord kummitab ja kes ei saa sellest vabaks enne, kuni paneb loo paberile. Ta võib kirja panna vaid olukorra ja mitte anda ühtegi lahendust, sest viimast ei pruugi ollagi. Ta ei pruugi midagi teada grammatikast ega kirjavahemärkidest ega isegi õigekirjast, aga see ei oma tähtsust. Kirjavahemärkide panemiseks, õigekirja ja muu seesuguse kontrollimiseks saab kellegi palgata, kuid kedagi ei saa palgata ega õpetada tegema seda, mida teeb seda tüüpi kirjanik. Ta kirjutab ainult sisemisest tungist ja tema lood koosnevad olukordadest elus endas, alatistest vaatepiltidest, helidest, lõhnadest ja emotsioonidest, mis moodustavad iga päeva. Selel kirjaniku töö elab, hingab. See inimene peab kirjutama. Ta ei suuda selle vastu võidelda. Ta on kirjanik. Esimest tüüpi kirjanik võib kirjutada uudiseid või reklaame või juhendeid või üldse mitte kirjutada, kui ta niimoodi otsustab. See ei kehti teist tüüpi inimese kohta. Tema kirjutab ainult iseenesest. Talle ei saa määrata kirjutamisülesannet ja ta ei saa seda endale isegi ise määrata, maha istuda ja kohustusest valmis kirjutada. Sina oled see teist tüüpi inimene.
u 240 lk
Üks bildungsroman ameerika geeniuslapsest. Reisimised ja värgid.
Mulle väga meeldis see raamat.
Võtsin selle mingist veidrast uudishimust - minna lugemistuppa ja lihtsalt hakata lugema mingit...
Ah, pärast muljetan edasi.
*2 tundi hiljem*
... nii, pärast on kätte jõudnud!
Kindlasti mõtled, kallis lugeja, et tegemist on mingi viitega tekstile? Sugugi mitte. Lihtsalt juhtus.
Võib-olla peaks selle mingi põnevaks mänguks tegema, aga see oleks igavene tüli. Igal sellisel naljal on ju oma terviklik kuju, mille väljavoolimisele tuleks pühenduda - ja ma olen praegu sääne tõbine ja tüdinud väheke.
(Aga Tõnis, kui sa nii tüdinud oled, siis miks sa nii pikki lõike tsiteerid siin allpool?)
Noh, esiteks, ma pole seda veel tegema hakanud - lust tuleb kirjutamise käigus. Võib-olla teen pärast naljugi, mis nõuavad väljavoolimist. Ja teiseks, mis see trükkimine ka ära ei ole.
Viimasel ajal on väheke lugemisohtram aeg olnud, aga millegipärast oli muu kohustusliku lugemise kõrval tunne, et läheks kesk päeva Tartus Lugemistuppa, võtaks ühe neist väljapandud riiuli teostest ja hakkaks lihtsalt lugema. Paneks omale mingi pooltunni tiksuma ja lihtsalt poolsirvides, tekstile peaaegu tähele pööramata, tutvuks ülevaatlikult mingi asjaga.
Suuresti eksperimendi mõttes. Kuid et seda eksperimenti käima saada, panin endale tärminiks 30 minutit - sellise aja pühendada raamatule, siis minema tormata, vabaneda improviseeritud kohustusest.
Aga tead (või "teate", ma ei tea, iga lugeja on indiviid, aga lugejaid on ilmselt rohkem kui üks, mis sa sel puhul teed - mängid, et kirjutad endale või abstraktsele olematule lugejale ja jääd umbmääraseks?),
sattusin nagu hoogu.
Jäin rohkem kui tunniks lugema. Lehekülgede arv tiksus lõpuks saja lähistel, mis oli tükk maad rohkem, kui esiti kavandatud (kujutlesin 25-30 lk raisatud aega), isegi lugedes veeranditi ülelaskmise meetodil.
Mida ütleb ülalmainitu raamatu kohta:
eelkõige vast seda, et raamat on küll "Nobeli laureaadid" seeriast, mida truult tõlgitakse ja välja antakse, aga see on hõlplugemine. Selline, mida üle lastes lugedes pole eriti võimalik mööda lugeda, arvan mina.
Kui sellest tekib mingi esmamulje, et tegemist on siis järelikult miskise "sirvid, saad süžee kätte, haigutad"-žanriga, siis seegi pole õige - aga las kõnelevad selkohal minu eest tsiteeritavad lõigud.
Aga seda, mida tsiteeritavad lõigud ei paljasta:
eessõnas ütleb autori Pearl S. Bucki (tobe nimi, millest ootasin kuidagi palju "g'day, y'all come back now, y'ear"-likumat Kesk-Lääne kirjutuslaadi... Siukest külaromantikat...) poeg, et tegemist on alles hiljaaegu avastatud teosega.
Käsikiri jõudis poja käte 2013. aastal. Ta siis hakkas toimetama, püüdes lähtuda ema hilisematest ümberkirjutuspõhimõtetest ja isa toimetamispõhimõtetest (sest ema oli kirjanik ja isa oli tolle ihutoimetaja).
Ja 2015. aastal on see Eesti lugejale kättesaadav - nii et tubli töö!
Kuid tuleb öelda, et üks raamatu huvitavamaid osi ongi selle teatav ebatäiuslikkus. Või pooliklikkus.
Autori muid tekste lugemata on tajuda, et tal oli lugu ühest geeniusest, tal oli mõningaid mõtteid andest ja maailma tajumisest ja sõltumatusest ja veel kord andest - sellisest piiritust intelligentsusest, mis ulatub objektiivsuseni välja.
Selles mõttes, et mida ta kord kuuleb, seda ta teab - talle ei pea mitte midagi kaks korda ütlema, ta teab lehekülje pealt tsiteerida iga raamatut, mida ta lugenud on, ja neid on suht raamatukogude võrra. Oh, peaks sellele otsa lugema Pratchetti "Väikesi jumalaid" - seal oli ju ka selline...
Ja need mõtted on huvitavalt kirjutatud. Need on see, mille tõttu raamat on kirjutatud. Neis väljendub kirjutamistung, mis vabandaks välja ka mõningad stiililised vajakajäämised - see tung, mille olemasolu teeb kunstivääriliseks ka idioodist jõmmi tekstid ja mille olemataolu teeb kuidagi poolikuks ja "noooh, oli nagu kah?"-tasemeliseks ka kõige peenetundelisema esteedi hingeheietused.
Sest olgem ausad, Kender on täitsa hea kirjanik. Võrreldes mõnega.
Aga need raamatu kirjutamist õigustavad jupid on teineteisest eraldatud üleminekukohtadega, mis eeldatavasti on mõeldud edasi kirjutamiseks.
On näiteks päris üliolulisi juppe, mis on edasi antud suht möödaminnes. Mis v-b meeleolult ei haaku sellega, mis teda selle raamatu esimese variandi kirjutamise perioodil huvitasid.
Esimene selline oli peategelasele noore elu kõige tähtsama isiku surm. Kuid seda vabandab välja, see oleks peen väljajättelisus - sellisel hetkel ei ole võimalik midagi öelda.
Kuid teine on see, kui keegi küsib vestluses, kas ta esitles emale oma noort neidu. Potentsiaalselt huvitav ja ärakujutamist eeldav stseen, aga see on justkui mingi ühtäkki meelde tulnud stseen, mille peale ta praegu aega ei kuluta.
Ülejäänud tekstiga mittehaakuv ja eraldi reale jäetud lause: "Rann oli võtnud Xi ühel nädalavahetusel kaasa Ohiosse oma ema juurde." (nime ma'i ei paljasta) - tundus mulle ehedaima näitena lausest, millest õhkub "ah jaa, see ka ju!"-tunnet.
Raamatus oli mitu säärast kohta. Võib-olla ongi autoril selline "tegelen ainult konkreetsete teemadega!"-stiil... aga selle vastu räägib minu meelest see, et raamatu algus on täielikult välja kirjutatud. Sünd, instinktid, tajulisus (mu arust kõige lihtloetavam ja massile söödavam tajukirjandus), imikuiga, keele kui sellisega tutvumine - need pole küll ülipikalt kirjutatud, aga mulle tundus, et üldiselt olid kõik linnukesed tõmmatud. Palju truumalt kui neis hilisemates stseenides.
Nii et asi oli täiega poolepeal, raamat kenasti lõppversioonistumas, kui autor äkki suri. Nagu raiuks koopaseinale: Aargh.
See pole aga sugugi laitusena öeldud, see pooliklikkuse tunne - sest raamatu õigustus on teoses täiel määral olemas, pooliklikud (justkui) on vaid mõned üleminekujupid või mõned konkreetse teemaga mittehaakuvad (olulised) stseenid. Selline osa raamatust, mille väljakirjutamisel oleks raamat terviklik.
Nagu puuduks see terviklik kuju, mille väljavoolimisele tuleb üldjuhul pühenduda - a selle tülitegemise vältimise tõttu ei saa miinuspunkte tempo logisemise pealt, ei saa miinuspunkte mõtteühtsuse pealt.
Mõjus huvitava lugemisvarana.
Minule toredana tunduvad jupid:
lk 59: kirjeldab Rannie (Randolphi lühend) geniaalset kujutlusvõimet:
See tähendab, et kui ema oli lõpetanud nüüdseks ammu möödunud juhtumi kirjeldamise, nägi Rannie seda kõike nii selgelt, nagu toimuks see tema silme all. Rannie oli sellest võimest teadlik, sest kui ta luges mis tahes raamatut - ja nii kaugele, kui ta ulatus mäletama, oli see alati olnud nii, või vähemalt niimoodi talle tundus -, ei ei näinud ta mitte sõnu või lehekülgi, millele sõnad olid trükitud, vaid seda, mida ta luges.
Luuletuste kirjutamisest (üsna lihtne, aga tore, konkreetne)
lk 63: Võib-olla on kunst emotsiooni kristalliseerumine. Inimene peab tundma üleküllust. Näiteks mina kirjutan luuletusi. Kuid mõnikord möödub päevi ja kuid, vahetevahel isegi aasta või kauemgi, kui ma ei kirjuta ridagi, sest ei ole midagi tundnud piisavalt sügavalt, et seda kristalliseerida. Luuletuseks kristalliseerumisele peab eelnema emotsiooni kontsentreerumine, tihenemine. Kui ma olen luuletuse valmis kirjutanud, tunnen kergendust, reaalset emotsionaalset kergendust. See on mul olemas, mul on käes midagi, mis on sama kindel nagu kalliskivi."
lk 195:
Sa oled kirjanik. Oma kogemuse põhjal selles valdkonnas ütleksin ma, et kirjanikud jagunevad kahte kategooriasse. Esimesse kuuluvad need, kes õpivad väljendamis- ja kirjeldamisoskusi, tunnevad täiuslikult oma sõna kui tööriista, õpivad, millest koosneb romaan või jutustus, kavandavad süžee algusest lõpuni, istuvad seejärel maha, rakendavad oma teadmisi ja teevad oma töö ära. Need kirjanikud on harva väga head. Seda tüüpi kirjanikku saab välja õpetada. Teist tüüpi kirjanik on see, keda eksisteeriv mõte või olukord kummitab ja kes ei saa sellest vabaks enne, kuni paneb loo paberile. Ta võib kirja panna vaid olukorra ja mitte anda ühtegi lahendust, sest viimast ei pruugi ollagi. Ta ei pruugi midagi teada grammatikast ega kirjavahemärkidest ega isegi õigekirjast, aga see ei oma tähtsust. Kirjavahemärkide panemiseks, õigekirja ja muu seesuguse kontrollimiseks saab kellegi palgata, kuid kedagi ei saa palgata ega õpetada tegema seda, mida teeb seda tüüpi kirjanik. Ta kirjutab ainult sisemisest tungist ja tema lood koosnevad olukordadest elus endas, alatistest vaatepiltidest, helidest, lõhnadest ja emotsioonidest, mis moodustavad iga päeva. Selel kirjaniku töö elab, hingab. See inimene peab kirjutama. Ta ei suuda selle vastu võidelda. Ta on kirjanik. Esimest tüüpi kirjanik võib kirjutada uudiseid või reklaame või juhendeid või üldse mitte kirjutada, kui ta niimoodi otsustab. See ei kehti teist tüüpi inimese kohta. Tema kirjutab ainult iseenesest. Talle ei saa määrata kirjutamisülesannet ja ta ei saa seda endale isegi ise määrata, maha istuda ja kohustusest valmis kirjutada. Sina oled see teist tüüpi inimene.
Subscribe to:
Posts (Atom)