8/10
Tekst sisekaanel:
Paolo Giordano sündis blabla
raamat pävis Itaalia tuntuima proosakirjanduse auhinna Premio Strega (kõigi aegade noorim laureaat - 26-aastselt vist)
elukutselt füüsik.
Romaan: kahe noore inimese kujunemislugu. Mõlemad on üksiklased, kes ei oska ümbritseva maailmaga kohaneda, mõlema elu ja saatust määrab suuresti lapsepõlves juhtunud trauma. Matemaatik Mattia arvates on tema ja Alice hingelt ja olemuselt väga lähedased, tegelikult nagu üksildased algarvud, mis jaguvad vaid ühe ja iseendaga. Nad elavad oma paralleelseid elusid, ent päriselt kokku ei saa iialgi.
Elukutselt füüsik - nagu Madis Kõivgi.
Tema füüsikuks olemine tõenäoliselt ei mõjuta midagi. Või mõjutab just kõike - aga individuaalsel pinnal. Määrab kogu tema eluteed ja kirjanikuhäält, aga meie mingit alternatiivi lugejatena ei tea, nii et ega meie ei saa selle kohta mingeid järeldusi teha.
See, et ta on füüsik, ei luba teha mingeid üldistusi.
Suurepärase stiiliga kirjutatud - mingil tasandil nagu täiuslikult, sest lugedes näen, et on täpselt ideaalsel määral öeldud ja ütlemata jäetud ja vestluste paljastavus (okih, võib-olla tegelased võiks vähem jobud olla või rohkem ennast maksma panna, aga see on maitse küsimus).
Aga lugu on suhteliselt väike veel. Ei hõlma seda kõike.
Kirjutab üksildusest. Kahe inimese jagatud üksildusest.
Rääkis Sirel Heinloo loengus sellest, kuidas Tomas Tranströmer ja - kas minu ja sinu üksildustunne on sama? Kui ma räägin oma üksildusest, kas sa tead, millest ma räägin? Sul on aimu, aga kas sa tead?
Ei, mitte nii pretensioonikalt, mitte nii kunstlikulikus mõttes. Vaid pigem et - kas kahe inimese üksildustunne saab üldse kunagi olla võrreldav?
Sest - ja sellesse ta nii põhjalikult ei lasknud, aga laskis aimata - üksildustunne on mingis mõttes kõige individuaalsem tunne. Oh, igaüks teab, kuidas armastus sõltub miljonist tingimusest - kuidas võrrelda reboundi, mis on kujunenud suureks armastuseks, mingise ühtäkki-kiindumusega jne, on kah justkui väga tingimustest sõltuv ja situatiivne jne.
Aga üksildus ... kõik kuidagi reageerivad oma üksildusele. Ja kõigi üksildus suhestub kõigi nende sõprade ja tutvusringkondade intensiivsusega. Või isiku enda suhtlusintensiivsusega. Minu 3 nädalat üksindust on hoopis teine kui sinu 3 nädalat üksindust - ja kuidas üksildus kui emotsioon siia puutub,see on iseküsimus.
"Algarvude üksilduses" justkui mängitakse jagatud üksilduse küsimuse teemal. Ja see on tore.
Aga eelkõige kirjutas sellest Eda Ahi, vist Värskes Rõhus. Ja kirjutas kenasti, andis taustasid, kirjutas vaimustust. Ei rääkinud keelenäpukatest - ja see on ehk ebaviisakas ka, aga ikkagi jama, neid leidus.
Lugemishoo poolest nagu mõni detektiivikas. Ja oli ladus ja lugejasõbralik ja enesestmõistetav tekst. Ei pakkunud väljakutset. Selline kõrg- või vähemalt väärtkirjandus (sest seal on vahe), mis on jälle mõnuga ja ludinal loetav. Aga kui loetud, siis natuke tekib küsimus, et kas see on siis enim.
Vähemalt mul tekkis veidi.
Stiil oli nagu igasuguste ajajärkude stiilinäidete lõppvariant, igasuguste stiilikatsetuste parim resultaat (nagu see miski, ainult et lippavam; nagu too miski, ainult et rohkem uudishimu utsitavaid ütlematajätmisi - ja nii edasi),
aga see polnud tingimata veel kellegi suurim, tähtsaim, unustamatuim teos.
Nii et see väike asjake jäi veel saamata.
Aga täiesti soovitatav, ülimõnuga loetav, kõigile jagatav.
Saturday, May 2, 2015
Friday, May 1, 2015
Fernando Namora "Pühapäeva õhtupoolikul"
8/10
"Autorist" järeltekst:
... on portugali nüüdiskirjanduse tuntuim ja tõlgituim autor (1984. aasta seisuga).
Kirjutas esimese neorealistliku romaani portugali noorsoost.
"Pühapäeva õhtupoolikul" on portugali kuuekümnendate aastate kõige populaarsem romaan.
Ühesõnaga:
kui nüüd mingi portugallasega kokku saan, siis on mul vähemalt üks teos, mida olen lugenud.
Mille kohta ta ütleb üht kahest: ta kas pole seda lugenud või arvab ta, et see raamat selleks, aga portugali kirjanduse go to tekst on hooooooopis X, kas ma Xi olen lugenud?
Aga ma ei võtnud seda raamatut lugeda selleks, et mingile rändom portugallasele heameelt valmistada. Sellisel lugemispõhjendusel pole muidugi midagi halba - ikka oleks hea näha ühe, teise, kolmanda suur- või väikeriigi tähtteoseid, aga ka seda, et näed lihtsalt hooopis erinevatelt kirjutustasanditelt tekkivaid suurepärasusi, mis pole mõeldud omavahel haakuma.
Ei, ma võtsin selle raamatu, sest tahaks nagu kirjutada arvustust ühe kirjaniku raamatule. Tolles oli mingi pettumine maailmas, mingi meeleheide, mingi mõttetuse taju või isegi midagi melanhooliasegust või midagi kannatavat, millest tahaks kirjutada. Arvasin, et "Pühapäeva õhtupoolikul" sisaldab ka neid märksõnu - ja sisaldaski. Kuid oli ühtlasi väga tugev kontrast - mis oli raamatut alustades just täpselt see, mis ma otsisin, sest aitas kenasti eritleda tolle meeleheite erijooni.
Kuid poole lugemise pealt avastasin, et jäin seda praegust lihtsalt lugema. Kahjuks (või õnneks?) juhtus, et jäin seda praegust lugema raamatu enda pärast, ei osanud enam otsida neid üks-ühele seoseid tollega (või, mis tähtsam veelgi, vastandusi). Kasutegur läks kaduma, meelelahutusfaktor võidutses. X-faktor.
Stiili poolest võrdleks mingite selliste sõnatäpsete ja üliapollooniliste autoritega ... kelletaolisi mul pole sugugi palju sisemises raamatukogus. Hjalmar Söderberg. Kes veel? (No ja kes see Söderbergki on? Üks täiesti tundmatu tüüp. Ülikuulsatest ülitäpsetest ei tule aga praegu kedagi pähe.) Ja raamatut alustades ohkasin korra kergendunult, sest sellele eelnev eelmine oli just selline räpakas, dionüüsiline, mis pole tavaliselt päris minu thing.
Aga mida rohkem lugesin, seda rohkem see vaimustus leebus.
Raamat on igatahes hea. Tegelased mõnusalt loodud. Stiili täpsus on lahe lugeda, selline ülisõelutud värk tundub olevat (või on kirjutatud nii, et vähe on välja kirjutatud - ainult minimaalne vajaminev).
Mingil tasandil on natuke liiga kramplik miski. Püüdlik originaalsus tegelastevahelistes suhetes. Liiga eneseteadlik tegelastevaheline suhtlemine. "Kas tunnete ennast hästi," küsib mees patsiendilt, aga süstib neisse sõnadesse just piisavalt osavõtmatust, et patsient teab mitte hüppama hakata, raisk. "Tere," ütleb patsient ja jutustaja näeb, et naine lubab endale liiga paljut.
Tegelt aitaks siin konkreetsed näited. Las nad olla.
"Autorist" järeltekst:
... on portugali nüüdiskirjanduse tuntuim ja tõlgituim autor (1984. aasta seisuga).
Kirjutas esimese neorealistliku romaani portugali noorsoost.
"Pühapäeva õhtupoolikul" on portugali kuuekümnendate aastate kõige populaarsem romaan.
Ühesõnaga:
kui nüüd mingi portugallasega kokku saan, siis on mul vähemalt üks teos, mida olen lugenud.
Mille kohta ta ütleb üht kahest: ta kas pole seda lugenud või arvab ta, et see raamat selleks, aga portugali kirjanduse go to tekst on hooooooopis X, kas ma Xi olen lugenud?
Aga ma ei võtnud seda raamatut lugeda selleks, et mingile rändom portugallasele heameelt valmistada. Sellisel lugemispõhjendusel pole muidugi midagi halba - ikka oleks hea näha ühe, teise, kolmanda suur- või väikeriigi tähtteoseid, aga ka seda, et näed lihtsalt hooopis erinevatelt kirjutustasanditelt tekkivaid suurepärasusi, mis pole mõeldud omavahel haakuma.
Ei, ma võtsin selle raamatu, sest tahaks nagu kirjutada arvustust ühe kirjaniku raamatule. Tolles oli mingi pettumine maailmas, mingi meeleheide, mingi mõttetuse taju või isegi midagi melanhooliasegust või midagi kannatavat, millest tahaks kirjutada. Arvasin, et "Pühapäeva õhtupoolikul" sisaldab ka neid märksõnu - ja sisaldaski. Kuid oli ühtlasi väga tugev kontrast - mis oli raamatut alustades just täpselt see, mis ma otsisin, sest aitas kenasti eritleda tolle meeleheite erijooni.
Kuid poole lugemise pealt avastasin, et jäin seda praegust lihtsalt lugema. Kahjuks (või õnneks?) juhtus, et jäin seda praegust lugema raamatu enda pärast, ei osanud enam otsida neid üks-ühele seoseid tollega (või, mis tähtsam veelgi, vastandusi). Kasutegur läks kaduma, meelelahutusfaktor võidutses. X-faktor.
Stiili poolest võrdleks mingite selliste sõnatäpsete ja üliapollooniliste autoritega ... kelletaolisi mul pole sugugi palju sisemises raamatukogus. Hjalmar Söderberg. Kes veel? (No ja kes see Söderbergki on? Üks täiesti tundmatu tüüp. Ülikuulsatest ülitäpsetest ei tule aga praegu kedagi pähe.) Ja raamatut alustades ohkasin korra kergendunult, sest sellele eelnev eelmine oli just selline räpakas, dionüüsiline, mis pole tavaliselt päris minu thing.
Aga mida rohkem lugesin, seda rohkem see vaimustus leebus.
Raamat on igatahes hea. Tegelased mõnusalt loodud. Stiili täpsus on lahe lugeda, selline ülisõelutud värk tundub olevat (või on kirjutatud nii, et vähe on välja kirjutatud - ainult minimaalne vajaminev).
Mingil tasandil on natuke liiga kramplik miski. Püüdlik originaalsus tegelastevahelistes suhetes. Liiga eneseteadlik tegelastevaheline suhtlemine. "Kas tunnete ennast hästi," küsib mees patsiendilt, aga süstib neisse sõnadesse just piisavalt osavõtmatust, et patsient teab mitte hüppama hakata, raisk. "Tere," ütleb patsient ja jutustaja näeb, et naine lubab endale liiga paljut.
Tegelt aitaks siin konkreetsed näited. Las nad olla.
Roberto Bolano "Tšiili nokturn"
8/10
Tagakaanetekst:
Vastuolulise Tšiili kirjaniku (1953–2003) sürrealismi kalduv lühiromaan koosneb kahest lõigust: üks võtab enda alla rohkem kui 90 lehekülge, teine vaevalt pool rida. Preestrist kirjanduskriitik ja luuletaja peab surivoodil epistlit, mis on ühtlasi pöörane retk Tšiili lähiminevikku, muuhulgas kindral Pinocheti diktatuuri aegsesse õhustikku ja kirjandusellu — üks võimalik vastus sellele, kuidas Tšiilis tol ajal kirjandust tehti.
Muud huvitavat:
Bolano kohta olen juba kirjutanud siin.
Ma ei mäleta, kas midagi head. Vahel kihvatab mus miski, mis ütleb, et sellise üsnagi hiljaaegu surnud geeniuse - aga loometee varases etapis surijad omandavad alati mingi märtrioreooli - peateose kohta võinuks ikkagi osata midagi peenemat, vahedamat, läbinägelikumat kirjutada.
Teistel hetkedel tunnen, et too raamat oli omamoodi vahemärk mu lugemisteel - midagi unustamatut, mis vahel nagu mingi meelelaadi või unenäona tabab, kui teen igapäevategemisi.
Olen nüüd (umbes aasta juba) tool poes kaubapaigutajana. Ja seal siukest rutiinset tööd tehes vahel ujuvad pinnale mõtted või näod, mingid filmistseenid ja raamatumeelelaadid.
Mõneti ootamatult.
Üks korduvatest on "The Secret in Their Eyes", 2010. aasta parima võõrkeelse filmi Oscar, Argentiina film ühe armastatu vägistamisest ja mõrvast - ja unustamatust kättemaksust. Filmis on vähemalt üks suurepärane stseen, aga selletagi oleks tugev.
Ja vahel jäävad nagu mingid karjatused sisemuses kajama. Aga mälestuspiltide seas jäävad poolsosinal öeldud traagilised sõnad eredamalt kajama kui poolikuks jäävad karjatused.
(Toimetajalik nupuke minus lööb plinkima, et "mälestuspildid" ei "kaja" ju, aga mulle tundub, et teadvusaluse muljelisuse juures võib neid meeli natuke segada. Tegelikult on aktiivne ju mingi teine elamuslik meel, mida viie tuntuga ei kirjelda. Kujutlusmeel näiteks. Ja selle ikke all olles on igasugused tegusõnad - sisemuses kajamised, piltide nägemised, maitsmised - kas metafoor või sünesteesia.)
Igatahes, meeli valdavad hetked sellest filmist. Kuid film oleks võib-olla unustatud, kui poleks Bolano "2666"-t. Sest filmi stseenid on head, kuid jäävad üheks ja teiseks ja kolmandaks uhkeks stseeniks. Film täitis vaheosad (sugugi mitte halva ega piinliku) romantilise liiniga.
Minul täidavad filmikarjatuste vahelise kaja romaan "2666". Peaasjalikult see peatükk, kus räägitakse kiretult kõigi nende sadade naiste vägistamisest-mõrvamisest.
Vahel kaupa välja pannes poevad mõlemad muljed naha alla. Vaheldumisi. Lahenduseta.
Aga see ei puutu "Tšiili nokturni".
Hea raamat, kaks lõiku. Esimene lõik 90 lk, teine lõik pool rida.
Lõik kui romaan.
Sellise kirjutuslaadi puhul on ehk enesestmõistetav, et tekst voolab. Või kas on enesestmõistetav, see romaan saaks ka hullult logisev lõik olla. Aga ei olnud. Ja sellise voolavuse juures - eriti kuna tegemist on linnulennult ülevaatega Tšiili ajaloost - tulevad vägisi seosed "Patriarhi sügisega".
Oh, võib-olla olekski ainult sellest pidanud kirjutama ja mitte keerutama selle filmijutuga ...
Kõneväärt autor lihtsalt, : ).
Bolano kui Garcia Marquezi mantlipärija vms. Mille üle oli möödaminnes arutletud ka ühes hiljutises Vikerkaares - et kõik on ikke otsinud Lõuna-Ameerikast kirjandust pärast maagilist realismi. Ja Garcia Marquezi (Marqueze? Las olla) monoliitsest kohalolekust, millele vastandutakse ühe ja teise kirjandusrühmitusega.
Ja et Bolanost oli seda mingis mõttes nähtud. Üliambitsioonikas ja realistlik - kus maailm natuke seguneb sellise juhustest põimuva modernismiga, mis mõjub tiba maagiliselt, aga mitte üleni. Sürrealismisugemed, ehkki tegelikult on tekst ju igati realistlik. Sürrus tuleb lihtsalt meelelaadist, mis teksti valdab.
Bolano "Tšiili nokturni" võib ju võtta kui realistlikumat vastust maagilisrealistlikule "Patriarhi sügisele".
Või nagu ambitsioonika inimese vastust vanameistrile kõverpeegli meetodil.
Või saab siin näha seeria teket - "Patriarhi sügis" kui metafoorne ümberjutustus mingi riigi 20. sajandi kogemusest ja "Tšiili nokturn" kui tolle seeria Tšiili peatükki.
Samasugune sari nagu Minu Eesti, ainult et tibake kõrgkirjanduslikum ...
Ei, hea raamat.
Tagakaanetekst:
Vastuolulise Tšiili kirjaniku (1953–2003) sürrealismi kalduv lühiromaan koosneb kahest lõigust: üks võtab enda alla rohkem kui 90 lehekülge, teine vaevalt pool rida. Preestrist kirjanduskriitik ja luuletaja peab surivoodil epistlit, mis on ühtlasi pöörane retk Tšiili lähiminevikku, muuhulgas kindral Pinocheti diktatuuri aegsesse õhustikku ja kirjandusellu — üks võimalik vastus sellele, kuidas Tšiilis tol ajal kirjandust tehti.
Muud huvitavat:
Bolano kohta olen juba kirjutanud siin.
Ma ei mäleta, kas midagi head. Vahel kihvatab mus miski, mis ütleb, et sellise üsnagi hiljaaegu surnud geeniuse - aga loometee varases etapis surijad omandavad alati mingi märtrioreooli - peateose kohta võinuks ikkagi osata midagi peenemat, vahedamat, läbinägelikumat kirjutada.
Teistel hetkedel tunnen, et too raamat oli omamoodi vahemärk mu lugemisteel - midagi unustamatut, mis vahel nagu mingi meelelaadi või unenäona tabab, kui teen igapäevategemisi.
Olen nüüd (umbes aasta juba) tool poes kaubapaigutajana. Ja seal siukest rutiinset tööd tehes vahel ujuvad pinnale mõtted või näod, mingid filmistseenid ja raamatumeelelaadid.
Mõneti ootamatult.
Üks korduvatest on "The Secret in Their Eyes", 2010. aasta parima võõrkeelse filmi Oscar, Argentiina film ühe armastatu vägistamisest ja mõrvast - ja unustamatust kättemaksust. Filmis on vähemalt üks suurepärane stseen, aga selletagi oleks tugev.
Ja vahel jäävad nagu mingid karjatused sisemuses kajama. Aga mälestuspiltide seas jäävad poolsosinal öeldud traagilised sõnad eredamalt kajama kui poolikuks jäävad karjatused.
(Toimetajalik nupuke minus lööb plinkima, et "mälestuspildid" ei "kaja" ju, aga mulle tundub, et teadvusaluse muljelisuse juures võib neid meeli natuke segada. Tegelikult on aktiivne ju mingi teine elamuslik meel, mida viie tuntuga ei kirjelda. Kujutlusmeel näiteks. Ja selle ikke all olles on igasugused tegusõnad - sisemuses kajamised, piltide nägemised, maitsmised - kas metafoor või sünesteesia.)
Igatahes, meeli valdavad hetked sellest filmist. Kuid film oleks võib-olla unustatud, kui poleks Bolano "2666"-t. Sest filmi stseenid on head, kuid jäävad üheks ja teiseks ja kolmandaks uhkeks stseeniks. Film täitis vaheosad (sugugi mitte halva ega piinliku) romantilise liiniga.
Minul täidavad filmikarjatuste vahelise kaja romaan "2666". Peaasjalikult see peatükk, kus räägitakse kiretult kõigi nende sadade naiste vägistamisest-mõrvamisest.
Vahel kaupa välja pannes poevad mõlemad muljed naha alla. Vaheldumisi. Lahenduseta.
Aga see ei puutu "Tšiili nokturni".
Hea raamat, kaks lõiku. Esimene lõik 90 lk, teine lõik pool rida.
Lõik kui romaan.
Sellise kirjutuslaadi puhul on ehk enesestmõistetav, et tekst voolab. Või kas on enesestmõistetav, see romaan saaks ka hullult logisev lõik olla. Aga ei olnud. Ja sellise voolavuse juures - eriti kuna tegemist on linnulennult ülevaatega Tšiili ajaloost - tulevad vägisi seosed "Patriarhi sügisega".
Oh, võib-olla olekski ainult sellest pidanud kirjutama ja mitte keerutama selle filmijutuga ...
Kõneväärt autor lihtsalt, : ).
Bolano kui Garcia Marquezi mantlipärija vms. Mille üle oli möödaminnes arutletud ka ühes hiljutises Vikerkaares - et kõik on ikke otsinud Lõuna-Ameerikast kirjandust pärast maagilist realismi. Ja Garcia Marquezi (Marqueze? Las olla) monoliitsest kohalolekust, millele vastandutakse ühe ja teise kirjandusrühmitusega.
Ja et Bolanost oli seda mingis mõttes nähtud. Üliambitsioonikas ja realistlik - kus maailm natuke seguneb sellise juhustest põimuva modernismiga, mis mõjub tiba maagiliselt, aga mitte üleni. Sürrealismisugemed, ehkki tegelikult on tekst ju igati realistlik. Sürrus tuleb lihtsalt meelelaadist, mis teksti valdab.
Bolano "Tšiili nokturni" võib ju võtta kui realistlikumat vastust maagilisrealistlikule "Patriarhi sügisele".
Või nagu ambitsioonika inimese vastust vanameistrile kõverpeegli meetodil.
Või saab siin näha seeria teket - "Patriarhi sügis" kui metafoorne ümberjutustus mingi riigi 20. sajandi kogemusest ja "Tšiili nokturn" kui tolle seeria Tšiili peatükki.
Samasugune sari nagu Minu Eesti, ainult et tibake kõrgkirjanduslikum ...
Ei, hea raamat.
Wednesday, April 15, 2015
Pearl S. Buck "Igavene ime"
9/10
u 240 lk
Üks bildungsroman ameerika geeniuslapsest. Reisimised ja värgid.
Mulle väga meeldis see raamat.
Võtsin selle mingist veidrast uudishimust - minna lugemistuppa ja lihtsalt hakata lugema mingit...
Ah, pärast muljetan edasi.
*2 tundi hiljem*
... nii, pärast on kätte jõudnud!
Kindlasti mõtled, kallis lugeja, et tegemist on mingi viitega tekstile? Sugugi mitte. Lihtsalt juhtus.
Võib-olla peaks selle mingi põnevaks mänguks tegema, aga see oleks igavene tüli. Igal sellisel naljal on ju oma terviklik kuju, mille väljavoolimisele tuleks pühenduda - ja ma olen praegu sääne tõbine ja tüdinud väheke.
(Aga Tõnis, kui sa nii tüdinud oled, siis miks sa nii pikki lõike tsiteerid siin allpool?)
Noh, esiteks, ma pole seda veel tegema hakanud - lust tuleb kirjutamise käigus. Võib-olla teen pärast naljugi, mis nõuavad väljavoolimist. Ja teiseks, mis see trükkimine ka ära ei ole.
Viimasel ajal on väheke lugemisohtram aeg olnud, aga millegipärast oli muu kohustusliku lugemise kõrval tunne, et läheks kesk päeva Tartus Lugemistuppa, võtaks ühe neist väljapandud riiuli teostest ja hakkaks lihtsalt lugema. Paneks omale mingi pooltunni tiksuma ja lihtsalt poolsirvides, tekstile peaaegu tähele pööramata, tutvuks ülevaatlikult mingi asjaga.
Suuresti eksperimendi mõttes. Kuid et seda eksperimenti käima saada, panin endale tärminiks 30 minutit - sellise aja pühendada raamatule, siis minema tormata, vabaneda improviseeritud kohustusest.
Aga tead (või "teate", ma ei tea, iga lugeja on indiviid, aga lugejaid on ilmselt rohkem kui üks, mis sa sel puhul teed - mängid, et kirjutad endale või abstraktsele olematule lugejale ja jääd umbmääraseks?),
sattusin nagu hoogu.
Jäin rohkem kui tunniks lugema. Lehekülgede arv tiksus lõpuks saja lähistel, mis oli tükk maad rohkem, kui esiti kavandatud (kujutlesin 25-30 lk raisatud aega), isegi lugedes veeranditi ülelaskmise meetodil.
Mida ütleb ülalmainitu raamatu kohta:
eelkõige vast seda, et raamat on küll "Nobeli laureaadid" seeriast, mida truult tõlgitakse ja välja antakse, aga see on hõlplugemine. Selline, mida üle lastes lugedes pole eriti võimalik mööda lugeda, arvan mina.
Kui sellest tekib mingi esmamulje, et tegemist on siis järelikult miskise "sirvid, saad süžee kätte, haigutad"-žanriga, siis seegi pole õige - aga las kõnelevad selkohal minu eest tsiteeritavad lõigud.
Aga seda, mida tsiteeritavad lõigud ei paljasta:
eessõnas ütleb autori Pearl S. Bucki (tobe nimi, millest ootasin kuidagi palju "g'day, y'all come back now, y'ear"-likumat Kesk-Lääne kirjutuslaadi... Siukest külaromantikat...) poeg, et tegemist on alles hiljaaegu avastatud teosega.
Käsikiri jõudis poja käte 2013. aastal. Ta siis hakkas toimetama, püüdes lähtuda ema hilisematest ümberkirjutuspõhimõtetest ja isa toimetamispõhimõtetest (sest ema oli kirjanik ja isa oli tolle ihutoimetaja).
Ja 2015. aastal on see Eesti lugejale kättesaadav - nii et tubli töö!
Kuid tuleb öelda, et üks raamatu huvitavamaid osi ongi selle teatav ebatäiuslikkus. Või pooliklikkus.
Autori muid tekste lugemata on tajuda, et tal oli lugu ühest geeniusest, tal oli mõningaid mõtteid andest ja maailma tajumisest ja sõltumatusest ja veel kord andest - sellisest piiritust intelligentsusest, mis ulatub objektiivsuseni välja.
Selles mõttes, et mida ta kord kuuleb, seda ta teab - talle ei pea mitte midagi kaks korda ütlema, ta teab lehekülje pealt tsiteerida iga raamatut, mida ta lugenud on, ja neid on suht raamatukogude võrra. Oh, peaks sellele otsa lugema Pratchetti "Väikesi jumalaid" - seal oli ju ka selline...
Ja need mõtted on huvitavalt kirjutatud. Need on see, mille tõttu raamat on kirjutatud. Neis väljendub kirjutamistung, mis vabandaks välja ka mõningad stiililised vajakajäämised - see tung, mille olemasolu teeb kunstivääriliseks ka idioodist jõmmi tekstid ja mille olemataolu teeb kuidagi poolikuks ja "noooh, oli nagu kah?"-tasemeliseks ka kõige peenetundelisema esteedi hingeheietused.
Sest olgem ausad, Kender on täitsa hea kirjanik. Võrreldes mõnega.
Aga need raamatu kirjutamist õigustavad jupid on teineteisest eraldatud üleminekukohtadega, mis eeldatavasti on mõeldud edasi kirjutamiseks.
On näiteks päris üliolulisi juppe, mis on edasi antud suht möödaminnes. Mis v-b meeleolult ei haaku sellega, mis teda selle raamatu esimese variandi kirjutamise perioodil huvitasid.
Esimene selline oli peategelasele noore elu kõige tähtsama isiku surm. Kuid seda vabandab välja, see oleks peen väljajättelisus - sellisel hetkel ei ole võimalik midagi öelda.
Kuid teine on see, kui keegi küsib vestluses, kas ta esitles emale oma noort neidu. Potentsiaalselt huvitav ja ärakujutamist eeldav stseen, aga see on justkui mingi ühtäkki meelde tulnud stseen, mille peale ta praegu aega ei kuluta.
Ülejäänud tekstiga mittehaakuv ja eraldi reale jäetud lause: "Rann oli võtnud Xi ühel nädalavahetusel kaasa Ohiosse oma ema juurde." (nime ma'i ei paljasta) - tundus mulle ehedaima näitena lausest, millest õhkub "ah jaa, see ka ju!"-tunnet.
Raamatus oli mitu säärast kohta. Võib-olla ongi autoril selline "tegelen ainult konkreetsete teemadega!"-stiil... aga selle vastu räägib minu meelest see, et raamatu algus on täielikult välja kirjutatud. Sünd, instinktid, tajulisus (mu arust kõige lihtloetavam ja massile söödavam tajukirjandus), imikuiga, keele kui sellisega tutvumine - need pole küll ülipikalt kirjutatud, aga mulle tundus, et üldiselt olid kõik linnukesed tõmmatud. Palju truumalt kui neis hilisemates stseenides.
Nii et asi oli täiega poolepeal, raamat kenasti lõppversioonistumas, kui autor äkki suri. Nagu raiuks koopaseinale: Aargh.
See pole aga sugugi laitusena öeldud, see pooliklikkuse tunne - sest raamatu õigustus on teoses täiel määral olemas, pooliklikud (justkui) on vaid mõned üleminekujupid või mõned konkreetse teemaga mittehaakuvad (olulised) stseenid. Selline osa raamatust, mille väljakirjutamisel oleks raamat terviklik.
Nagu puuduks see terviklik kuju, mille väljavoolimisele tuleb üldjuhul pühenduda - a selle tülitegemise vältimise tõttu ei saa miinuspunkte tempo logisemise pealt, ei saa miinuspunkte mõtteühtsuse pealt.
Mõjus huvitava lugemisvarana.
Minule toredana tunduvad jupid:
lk 59: kirjeldab Rannie (Randolphi lühend) geniaalset kujutlusvõimet:
See tähendab, et kui ema oli lõpetanud nüüdseks ammu möödunud juhtumi kirjeldamise, nägi Rannie seda kõike nii selgelt, nagu toimuks see tema silme all. Rannie oli sellest võimest teadlik, sest kui ta luges mis tahes raamatut - ja nii kaugele, kui ta ulatus mäletama, oli see alati olnud nii, või vähemalt niimoodi talle tundus -, ei ei näinud ta mitte sõnu või lehekülgi, millele sõnad olid trükitud, vaid seda, mida ta luges.
Luuletuste kirjutamisest (üsna lihtne, aga tore, konkreetne)
lk 63: Võib-olla on kunst emotsiooni kristalliseerumine. Inimene peab tundma üleküllust. Näiteks mina kirjutan luuletusi. Kuid mõnikord möödub päevi ja kuid, vahetevahel isegi aasta või kauemgi, kui ma ei kirjuta ridagi, sest ei ole midagi tundnud piisavalt sügavalt, et seda kristalliseerida. Luuletuseks kristalliseerumisele peab eelnema emotsiooni kontsentreerumine, tihenemine. Kui ma olen luuletuse valmis kirjutanud, tunnen kergendust, reaalset emotsionaalset kergendust. See on mul olemas, mul on käes midagi, mis on sama kindel nagu kalliskivi."
lk 195:
Sa oled kirjanik. Oma kogemuse põhjal selles valdkonnas ütleksin ma, et kirjanikud jagunevad kahte kategooriasse. Esimesse kuuluvad need, kes õpivad väljendamis- ja kirjeldamisoskusi, tunnevad täiuslikult oma sõna kui tööriista, õpivad, millest koosneb romaan või jutustus, kavandavad süžee algusest lõpuni, istuvad seejärel maha, rakendavad oma teadmisi ja teevad oma töö ära. Need kirjanikud on harva väga head. Seda tüüpi kirjanikku saab välja õpetada. Teist tüüpi kirjanik on see, keda eksisteeriv mõte või olukord kummitab ja kes ei saa sellest vabaks enne, kuni paneb loo paberile. Ta võib kirja panna vaid olukorra ja mitte anda ühtegi lahendust, sest viimast ei pruugi ollagi. Ta ei pruugi midagi teada grammatikast ega kirjavahemärkidest ega isegi õigekirjast, aga see ei oma tähtsust. Kirjavahemärkide panemiseks, õigekirja ja muu seesuguse kontrollimiseks saab kellegi palgata, kuid kedagi ei saa palgata ega õpetada tegema seda, mida teeb seda tüüpi kirjanik. Ta kirjutab ainult sisemisest tungist ja tema lood koosnevad olukordadest elus endas, alatistest vaatepiltidest, helidest, lõhnadest ja emotsioonidest, mis moodustavad iga päeva. Selel kirjaniku töö elab, hingab. See inimene peab kirjutama. Ta ei suuda selle vastu võidelda. Ta on kirjanik. Esimest tüüpi kirjanik võib kirjutada uudiseid või reklaame või juhendeid või üldse mitte kirjutada, kui ta niimoodi otsustab. See ei kehti teist tüüpi inimese kohta. Tema kirjutab ainult iseenesest. Talle ei saa määrata kirjutamisülesannet ja ta ei saa seda endale isegi ise määrata, maha istuda ja kohustusest valmis kirjutada. Sina oled see teist tüüpi inimene.
u 240 lk
Üks bildungsroman ameerika geeniuslapsest. Reisimised ja värgid.
Mulle väga meeldis see raamat.
Võtsin selle mingist veidrast uudishimust - minna lugemistuppa ja lihtsalt hakata lugema mingit...
Ah, pärast muljetan edasi.
*2 tundi hiljem*
... nii, pärast on kätte jõudnud!
Kindlasti mõtled, kallis lugeja, et tegemist on mingi viitega tekstile? Sugugi mitte. Lihtsalt juhtus.
Võib-olla peaks selle mingi põnevaks mänguks tegema, aga see oleks igavene tüli. Igal sellisel naljal on ju oma terviklik kuju, mille väljavoolimisele tuleks pühenduda - ja ma olen praegu sääne tõbine ja tüdinud väheke.
(Aga Tõnis, kui sa nii tüdinud oled, siis miks sa nii pikki lõike tsiteerid siin allpool?)
Noh, esiteks, ma pole seda veel tegema hakanud - lust tuleb kirjutamise käigus. Võib-olla teen pärast naljugi, mis nõuavad väljavoolimist. Ja teiseks, mis see trükkimine ka ära ei ole.
Viimasel ajal on väheke lugemisohtram aeg olnud, aga millegipärast oli muu kohustusliku lugemise kõrval tunne, et läheks kesk päeva Tartus Lugemistuppa, võtaks ühe neist väljapandud riiuli teostest ja hakkaks lihtsalt lugema. Paneks omale mingi pooltunni tiksuma ja lihtsalt poolsirvides, tekstile peaaegu tähele pööramata, tutvuks ülevaatlikult mingi asjaga.
Suuresti eksperimendi mõttes. Kuid et seda eksperimenti käima saada, panin endale tärminiks 30 minutit - sellise aja pühendada raamatule, siis minema tormata, vabaneda improviseeritud kohustusest.
Aga tead (või "teate", ma ei tea, iga lugeja on indiviid, aga lugejaid on ilmselt rohkem kui üks, mis sa sel puhul teed - mängid, et kirjutad endale või abstraktsele olematule lugejale ja jääd umbmääraseks?),
sattusin nagu hoogu.
Jäin rohkem kui tunniks lugema. Lehekülgede arv tiksus lõpuks saja lähistel, mis oli tükk maad rohkem, kui esiti kavandatud (kujutlesin 25-30 lk raisatud aega), isegi lugedes veeranditi ülelaskmise meetodil.
Mida ütleb ülalmainitu raamatu kohta:
eelkõige vast seda, et raamat on küll "Nobeli laureaadid" seeriast, mida truult tõlgitakse ja välja antakse, aga see on hõlplugemine. Selline, mida üle lastes lugedes pole eriti võimalik mööda lugeda, arvan mina.
Kui sellest tekib mingi esmamulje, et tegemist on siis järelikult miskise "sirvid, saad süžee kätte, haigutad"-žanriga, siis seegi pole õige - aga las kõnelevad selkohal minu eest tsiteeritavad lõigud.
Aga seda, mida tsiteeritavad lõigud ei paljasta:
eessõnas ütleb autori Pearl S. Bucki (tobe nimi, millest ootasin kuidagi palju "g'day, y'all come back now, y'ear"-likumat Kesk-Lääne kirjutuslaadi... Siukest külaromantikat...) poeg, et tegemist on alles hiljaaegu avastatud teosega.
Käsikiri jõudis poja käte 2013. aastal. Ta siis hakkas toimetama, püüdes lähtuda ema hilisematest ümberkirjutuspõhimõtetest ja isa toimetamispõhimõtetest (sest ema oli kirjanik ja isa oli tolle ihutoimetaja).
Ja 2015. aastal on see Eesti lugejale kättesaadav - nii et tubli töö!
Kuid tuleb öelda, et üks raamatu huvitavamaid osi ongi selle teatav ebatäiuslikkus. Või pooliklikkus.
Autori muid tekste lugemata on tajuda, et tal oli lugu ühest geeniusest, tal oli mõningaid mõtteid andest ja maailma tajumisest ja sõltumatusest ja veel kord andest - sellisest piiritust intelligentsusest, mis ulatub objektiivsuseni välja.
Selles mõttes, et mida ta kord kuuleb, seda ta teab - talle ei pea mitte midagi kaks korda ütlema, ta teab lehekülje pealt tsiteerida iga raamatut, mida ta lugenud on, ja neid on suht raamatukogude võrra. Oh, peaks sellele otsa lugema Pratchetti "Väikesi jumalaid" - seal oli ju ka selline...
Ja need mõtted on huvitavalt kirjutatud. Need on see, mille tõttu raamat on kirjutatud. Neis väljendub kirjutamistung, mis vabandaks välja ka mõningad stiililised vajakajäämised - see tung, mille olemasolu teeb kunstivääriliseks ka idioodist jõmmi tekstid ja mille olemataolu teeb kuidagi poolikuks ja "noooh, oli nagu kah?"-tasemeliseks ka kõige peenetundelisema esteedi hingeheietused.
Sest olgem ausad, Kender on täitsa hea kirjanik. Võrreldes mõnega.
Aga need raamatu kirjutamist õigustavad jupid on teineteisest eraldatud üleminekukohtadega, mis eeldatavasti on mõeldud edasi kirjutamiseks.
On näiteks päris üliolulisi juppe, mis on edasi antud suht möödaminnes. Mis v-b meeleolult ei haaku sellega, mis teda selle raamatu esimese variandi kirjutamise perioodil huvitasid.
Esimene selline oli peategelasele noore elu kõige tähtsama isiku surm. Kuid seda vabandab välja, see oleks peen väljajättelisus - sellisel hetkel ei ole võimalik midagi öelda.
Kuid teine on see, kui keegi küsib vestluses, kas ta esitles emale oma noort neidu. Potentsiaalselt huvitav ja ärakujutamist eeldav stseen, aga see on justkui mingi ühtäkki meelde tulnud stseen, mille peale ta praegu aega ei kuluta.
Ülejäänud tekstiga mittehaakuv ja eraldi reale jäetud lause: "Rann oli võtnud Xi ühel nädalavahetusel kaasa Ohiosse oma ema juurde." (nime ma'i ei paljasta) - tundus mulle ehedaima näitena lausest, millest õhkub "ah jaa, see ka ju!"-tunnet.
Raamatus oli mitu säärast kohta. Võib-olla ongi autoril selline "tegelen ainult konkreetsete teemadega!"-stiil... aga selle vastu räägib minu meelest see, et raamatu algus on täielikult välja kirjutatud. Sünd, instinktid, tajulisus (mu arust kõige lihtloetavam ja massile söödavam tajukirjandus), imikuiga, keele kui sellisega tutvumine - need pole küll ülipikalt kirjutatud, aga mulle tundus, et üldiselt olid kõik linnukesed tõmmatud. Palju truumalt kui neis hilisemates stseenides.
Nii et asi oli täiega poolepeal, raamat kenasti lõppversioonistumas, kui autor äkki suri. Nagu raiuks koopaseinale: Aargh.
See pole aga sugugi laitusena öeldud, see pooliklikkuse tunne - sest raamatu õigustus on teoses täiel määral olemas, pooliklikud (justkui) on vaid mõned üleminekujupid või mõned konkreetse teemaga mittehaakuvad (olulised) stseenid. Selline osa raamatust, mille väljakirjutamisel oleks raamat terviklik.
Nagu puuduks see terviklik kuju, mille väljavoolimisele tuleb üldjuhul pühenduda - a selle tülitegemise vältimise tõttu ei saa miinuspunkte tempo logisemise pealt, ei saa miinuspunkte mõtteühtsuse pealt.
Mõjus huvitava lugemisvarana.
Minule toredana tunduvad jupid:
lk 59: kirjeldab Rannie (Randolphi lühend) geniaalset kujutlusvõimet:
See tähendab, et kui ema oli lõpetanud nüüdseks ammu möödunud juhtumi kirjeldamise, nägi Rannie seda kõike nii selgelt, nagu toimuks see tema silme all. Rannie oli sellest võimest teadlik, sest kui ta luges mis tahes raamatut - ja nii kaugele, kui ta ulatus mäletama, oli see alati olnud nii, või vähemalt niimoodi talle tundus -, ei ei näinud ta mitte sõnu või lehekülgi, millele sõnad olid trükitud, vaid seda, mida ta luges.
Luuletuste kirjutamisest (üsna lihtne, aga tore, konkreetne)
lk 63: Võib-olla on kunst emotsiooni kristalliseerumine. Inimene peab tundma üleküllust. Näiteks mina kirjutan luuletusi. Kuid mõnikord möödub päevi ja kuid, vahetevahel isegi aasta või kauemgi, kui ma ei kirjuta ridagi, sest ei ole midagi tundnud piisavalt sügavalt, et seda kristalliseerida. Luuletuseks kristalliseerumisele peab eelnema emotsiooni kontsentreerumine, tihenemine. Kui ma olen luuletuse valmis kirjutanud, tunnen kergendust, reaalset emotsionaalset kergendust. See on mul olemas, mul on käes midagi, mis on sama kindel nagu kalliskivi."
lk 195:
Sa oled kirjanik. Oma kogemuse põhjal selles valdkonnas ütleksin ma, et kirjanikud jagunevad kahte kategooriasse. Esimesse kuuluvad need, kes õpivad väljendamis- ja kirjeldamisoskusi, tunnevad täiuslikult oma sõna kui tööriista, õpivad, millest koosneb romaan või jutustus, kavandavad süžee algusest lõpuni, istuvad seejärel maha, rakendavad oma teadmisi ja teevad oma töö ära. Need kirjanikud on harva väga head. Seda tüüpi kirjanikku saab välja õpetada. Teist tüüpi kirjanik on see, keda eksisteeriv mõte või olukord kummitab ja kes ei saa sellest vabaks enne, kuni paneb loo paberile. Ta võib kirja panna vaid olukorra ja mitte anda ühtegi lahendust, sest viimast ei pruugi ollagi. Ta ei pruugi midagi teada grammatikast ega kirjavahemärkidest ega isegi õigekirjast, aga see ei oma tähtsust. Kirjavahemärkide panemiseks, õigekirja ja muu seesuguse kontrollimiseks saab kellegi palgata, kuid kedagi ei saa palgata ega õpetada tegema seda, mida teeb seda tüüpi kirjanik. Ta kirjutab ainult sisemisest tungist ja tema lood koosnevad olukordadest elus endas, alatistest vaatepiltidest, helidest, lõhnadest ja emotsioonidest, mis moodustavad iga päeva. Selel kirjaniku töö elab, hingab. See inimene peab kirjutama. Ta ei suuda selle vastu võidelda. Ta on kirjanik. Esimest tüüpi kirjanik võib kirjutada uudiseid või reklaame või juhendeid või üldse mitte kirjutada, kui ta niimoodi otsustab. See ei kehti teist tüüpi inimese kohta. Tema kirjutab ainult iseenesest. Talle ei saa määrata kirjutamisülesannet ja ta ei saa seda endale isegi ise määrata, maha istuda ja kohustusest valmis kirjutada. Sina oled see teist tüüpi inimene.
Thursday, March 26, 2015
Theodor Kallifatides "Uus maa minu akna taga"
7/10
Tagakaanelt:
"Uus maa minu akna taga“ on aus ja otsekohene mõtisklus teemal väljarändamine-sisserändamine-lõimumine. Pärast viitkümmet aastat oma uuel maal Rootsis tunneb kreeklane Theodor Kallifatides (sündinud 1938) end endiselt võõrana. Aga võõrasolek ei pruugi olla miinus, vaid pluss. Kes tunneb kahte, on targem kui see, kes tunneb ainult ühte.
Nii, olles seda lugenud - kas on ikka see, kes tunneb kaht, targem kui see, kes tunneb üht?
Mingis mõttes on terve see raamat tõepoolest mitte mõlema teadmisest ja siis nende vastandusest, paralleelsusest ja kontrastidest, vaid siiski vahepealolekust - mõlema tundmisest, olemata siiski kodus kummaski neist.
Kui teha ühelauselist õllelauakokkuvõtet, ütleks: ah, 82 lehekülge mingit võõraks olemise hala.
Aga ärgem jäägem nii õllelembesteks. Tegeleks ikka reaalsete heade-veadega.
Head:
tegemist on inimesega, kes oma vahepealoleku tõttu otsib mingit järgmist tõtt peale selle esmakihi. Selles raamatus võib-olla eelkõige läbi võõrustunde, aga siiski, tuleb mõtteid nagu: "Vananemine tähendab ju alati seda, et sa muutud ümbritseva maailma suhtes natuke võõramaks ja vahel koguni päris võõraks." (lk 10).
On tajuda mingit õiget asja otsiva inimese meelelaadi säärastest pisikestest momentidest.
Ja mitte ainult säärastest momentidest. Mitte ainult säärastest läbi võõruse filtri vaatamistest, vaid ka teistest. Ta püüab avatud meelega lugeda maailma ja kirjutada seda ümber, leides kohati mõtteid, mida ma mujalt pole näinud (võib-olla minu enda pläkk).
Näiteks:
""Sõnad on konkreetsemad kui elu." Kirjutamisel oli mu vastaseks sõnade konkreetsus, mitte - nagu ma seni olin arvanud - nende abstraktsus. Asi ei olnud selles, et sõnad ütlevad liiga vähe, vaid selles, et nad ütlevad liiga palju." (lk 57)
Kui Neil Gaimanilt küsiti, kust ta saab oma ideed (kas on nõmedamat küsimust? Ja samas, see on ju ainuõige küsimus - kust saab see inimene või too inimene need ideed? Mitte selles mõttes, et "kust ta tuleb selle peale!?", vaid "mis hetkel see või too kirjutamisidee talle tuli, kas epifaaniliselt või kösitöölaslikult" - ja loomulikult ka see, et kas seal on mingit reaalset vahet?),
igatahes, Neil Gaiman ütles: 'I make them up,' I tell them. 'Out of my head.'
Mis esmapilgul ei tundu kuidagi huvitav. Aga see on paratamatu. See ongi natuke ebamaagiline, isegi Neil Gaimani puhul.
See pole suur imeasi, ideede või huvitavate asjade peale tulemine, see on pigem selline ideede üks-pluss-üks, mis kuidagi paljastab ennast mingi hetk, kui tegeled sellega.
Ja Kallifatidese puhul on näha neid hetki, kui ta avastab midagi, a ülejäänu ongi, mina ütleks, lihtsalt võõraks olemise hala. Need hetked on tal peaaegu epifaanilised, sest ta ise näib ka olevat üsna vaimustuses neist hetkedest ja neist värsketest mõtetest, kui need teda tabavad - ja mida muud on epifaania kui et hea idee pluss tohutu vaimustus ideest? -, aga seda võib-olla kige rohkem seetõttu, et ülejäänud aja ta pole sugugi suurepärane kirjanik.
Ta on väga tsiteeritav, kuid seda mu arust ainult neil hetkedel, kui ta tsiteeritav on.
(Aga võib-olla olen ma tibake liigkarm, teen ülekohut, sest sellele eelnes mul Õnnepalu ja nad teevad umbes samasuunalist stiili... A tekib tasemekontrast. Nojah, ma ütleks, et Õnnepalu on õnneks üks tabatud ime.)
Igatahes, nagu öeldud, võib-olla teen ülekohut. Sirvides märkan paremaid-halvemaid hetki. Oli üks pikk näitejupp, mis osutas tema üllatavalt kesisele kirjutustajule - mis on tõene, mis mitte; kas tegelikult on südamest või on pingutatult stiliseeritud mõte jne -, aga ma hetkel ei leia seda. Ja võib-olla olekski parem mitte - ärgem keskendugem kesisele, sest minu hinnangul seda on (aga see võib olla mu isikliku sisemise häälestuse küsimus), vaid keskendugem neile epifaanilistele meeldejäävatele mõtetele. Neid selles raamatukeses on. Ja nende otsimiseks võib seda lugeda küll.
Tagakaanelt:
"Uus maa minu akna taga“ on aus ja otsekohene mõtisklus teemal väljarändamine-sisserändamine-lõimumine. Pärast viitkümmet aastat oma uuel maal Rootsis tunneb kreeklane Theodor Kallifatides (sündinud 1938) end endiselt võõrana. Aga võõrasolek ei pruugi olla miinus, vaid pluss. Kes tunneb kahte, on targem kui see, kes tunneb ainult ühte.
Nii, olles seda lugenud - kas on ikka see, kes tunneb kaht, targem kui see, kes tunneb üht?
Mingis mõttes on terve see raamat tõepoolest mitte mõlema teadmisest ja siis nende vastandusest, paralleelsusest ja kontrastidest, vaid siiski vahepealolekust - mõlema tundmisest, olemata siiski kodus kummaski neist.
Kui teha ühelauselist õllelauakokkuvõtet, ütleks: ah, 82 lehekülge mingit võõraks olemise hala.
Aga ärgem jäägem nii õllelembesteks. Tegeleks ikka reaalsete heade-veadega.
Head:
tegemist on inimesega, kes oma vahepealoleku tõttu otsib mingit järgmist tõtt peale selle esmakihi. Selles raamatus võib-olla eelkõige läbi võõrustunde, aga siiski, tuleb mõtteid nagu: "Vananemine tähendab ju alati seda, et sa muutud ümbritseva maailma suhtes natuke võõramaks ja vahel koguni päris võõraks." (lk 10).
On tajuda mingit õiget asja otsiva inimese meelelaadi säärastest pisikestest momentidest.
Ja mitte ainult säärastest momentidest. Mitte ainult säärastest läbi võõruse filtri vaatamistest, vaid ka teistest. Ta püüab avatud meelega lugeda maailma ja kirjutada seda ümber, leides kohati mõtteid, mida ma mujalt pole näinud (võib-olla minu enda pläkk).
Näiteks:
""Sõnad on konkreetsemad kui elu." Kirjutamisel oli mu vastaseks sõnade konkreetsus, mitte - nagu ma seni olin arvanud - nende abstraktsus. Asi ei olnud selles, et sõnad ütlevad liiga vähe, vaid selles, et nad ütlevad liiga palju." (lk 57)
Kui Neil Gaimanilt küsiti, kust ta saab oma ideed (kas on nõmedamat küsimust? Ja samas, see on ju ainuõige küsimus - kust saab see inimene või too inimene need ideed? Mitte selles mõttes, et "kust ta tuleb selle peale!?", vaid "mis hetkel see või too kirjutamisidee talle tuli, kas epifaaniliselt või kösitöölaslikult" - ja loomulikult ka see, et kas seal on mingit reaalset vahet?),
igatahes, Neil Gaiman ütles: 'I make them up,' I tell them. 'Out of my head.'
Mis esmapilgul ei tundu kuidagi huvitav. Aga see on paratamatu. See ongi natuke ebamaagiline, isegi Neil Gaimani puhul.
See pole suur imeasi, ideede või huvitavate asjade peale tulemine, see on pigem selline ideede üks-pluss-üks, mis kuidagi paljastab ennast mingi hetk, kui tegeled sellega.
Ja Kallifatidese puhul on näha neid hetki, kui ta avastab midagi, a ülejäänu ongi, mina ütleks, lihtsalt võõraks olemise hala. Need hetked on tal peaaegu epifaanilised, sest ta ise näib ka olevat üsna vaimustuses neist hetkedest ja neist värsketest mõtetest, kui need teda tabavad - ja mida muud on epifaania kui et hea idee pluss tohutu vaimustus ideest? -, aga seda võib-olla kige rohkem seetõttu, et ülejäänud aja ta pole sugugi suurepärane kirjanik.
Ta on väga tsiteeritav, kuid seda mu arust ainult neil hetkedel, kui ta tsiteeritav on.
(Aga võib-olla olen ma tibake liigkarm, teen ülekohut, sest sellele eelnes mul Õnnepalu ja nad teevad umbes samasuunalist stiili... A tekib tasemekontrast. Nojah, ma ütleks, et Õnnepalu on õnneks üks tabatud ime.)
Igatahes, nagu öeldud, võib-olla teen ülekohut. Sirvides märkan paremaid-halvemaid hetki. Oli üks pikk näitejupp, mis osutas tema üllatavalt kesisele kirjutustajule - mis on tõene, mis mitte; kas tegelikult on südamest või on pingutatult stiliseeritud mõte jne -, aga ma hetkel ei leia seda. Ja võib-olla olekski parem mitte - ärgem keskendugem kesisele, sest minu hinnangul seda on (aga see võib olla mu isikliku sisemise häälestuse küsimus), vaid keskendugem neile epifaanilistele meeldejäävatele mõtetele. Neid selles raamatukeses on. Ja nende otsimiseks võib seda lugeda küll.
Tuesday, March 17, 2015
Tõnu Õnnepalu "Lõpetuse ingel"
Raamatu tagakaanel oli pädev kokkuvõte:
Tõnu Õnnepalu sünd. 1962 Autor sõidab 2014. aasta sügisel väikesele Lääne-Eesti saarele mõtisklema kunstist ja teatrist, ent jõuab oma kirjades paratamatult elu, surma ja armastuse lahinguväljadeni, taustaks ajatuim kõikidest draamadest – looduse suurejooneline vaatemäng.
[siia tulevad mingid kõrged punktid, nagu ikka peaks. Neile, kes otsivad kinnitust sellele, kas see on hea.]
Mitu lähenemisnurka oleks sellele raamatule. Mõni parem kirjutaja võtaks ühe teema ja ammendaks selle professionaalselt. Võiks sama teha, aga ma pole siia üle pika aja midagi kirjutanud, natuke on tuju kõigest kirjutada.
Ent peaasjalikult sattusin seda raamatut lugema "loomulikkuse" teema kaudu.
Võib-olla mõni tahaks lihtsalt lugeda Õnnepalu seni viimasest raamatust, keerutamata. Neile vastangi keerutamata, et hea on. Ja et loomulikult on hea. A mitte enesestmõistetavalt - ühtki kirjanduslikult väärtuslikku asja ei tohiks paratamatusena võtta, isegi mitte siis, kui see tagantjärele mõeldes ei avarda kuidagi sisemise entsüklopeedia artiklit antud autori kohta. Ega see, et Õnnepalu "teeb seda, mida Õnnepalu ikka teeb", ei tähenda, et ta laseks vana rasva peal.
Kui ütlen, et on loomulikult hea, siis selle sõna teises tähenduses, kus see midagi ka kirjeldab. Hea loomulikuna.
(Kuid ma ei jää siinkohal kinni teemasse "kaua võib lubada Õnnepalul kirjutada oma idülle vaikusele" - sest vastus on ju ilmselgelt: seni, kuni temas seda jätkub lugejat kirgastaval määral.)
Viimasel ajal on see sõna - "loomulikkus" -hakanud mus kumisema kuidagi teisiti.
Pidin loovkirjutuse aine raames lugema üht kirjatükki. Kuidagi huvitav oli lugeda. Eneseabi + loovkirjutuse õpik. Sealne läbivaid teemasid oli: IGAÜKS SUUDAB KIRJUTADA! Igaühes on see autentne ja läbinisti originaalne sädin olemas, see tuleb üleni loomulikul moel kirjutades endast välja saada.
(Seda on ehk parim lugeda väikestes kogustes. Tsitaatide kaupa.)
Ja siis sattusin lugema üht artiklit, milles üks tasulise loovkirjutuse õppejõud kritiseerib sääraseid kursuseid.
Kas igaühes on see alge olemas? Kas on inimesi, kelle tõelisim, varjamatum ja originaalseim autentseim olemus pole lihtsalt lugemisväärne?
Öelda "ei" tähendaks paljude meelest vist sama mis väita, etmõni inimene lihtsalt pole väärtuslik. Justkui sellised hetked, mil kaotad ennast kirjutades ja kirjutusse (või lugemisse), oleksid ainuväärtuslikud.
Kas on kohutav klišee öelda, et Õnnepalu teeb võluvaks ta võime kirjutada lihtsust nii, et see näibki lihtne? On küll kohutav klišee. Sest teda ei tohiks lihtsaks taandada, muud nägemata. Ta ei kirjuta üleni argiselt. Kohati tajusin, et ta kirjutab mõningase paradoksidelustiga. Torre oleks ju parodeerida, et teeme õnnepalu, vaata,
DIY Õnnepalu: "Vaatan aknast. Päike loojub... vist. Hingan sisse. Jah, see päev on lõppenud. Ja see on hea. See on hea."
Nagu õnnepallu koosneks rahulolust loodusega, lihtsatest vaatlustest ja sissehingamistest.
Koduperenaiste eneseabi kõrgkirjanduslik osa.
Ei ole ju seda.
Uh, korraks tuleb endalgi kahtlus, sest mis seal veel on - seesama varjamatu meeleheitetaju, millest oli küllastatud "Kevad ja suvi ja" esimene pool? A mis on meeleheide selles kui mitte see üksindust nautiva inimese konflik, millest loodus saja lehekülje vältel ta päästab, eks ole?
Kevad ja suvi ja lõppes ju tõusuga.
A tegelt oli too luulekogu valitud väljavõtted aasta jooksul iga päev kirjutatud luuletustest. Tahaks teada, milline oli tolle kirjutusprotsessi prügikast. Soov, mis tasapisi tekib ka "Lõpetuse ingli" suhtes.
Kuid see viimane raamat ei ole mingi otsitud õndsustunde või sõnalunastuse sittumine lugejate massidepeale. Pluss näpuotsatäis kriitikat ebaeheda kirjutuse pihta (mille kontekstis autor ise oleks tõekuulutaja-positsiooni tõttu paratamatult loomulikkuseetalon).
Ei ole ainult seda, sest...
Ah, olen ennast kuidagi kringliks lobisenud. Ma nautisin raamatut küll ega taju teda sellise küünilise autorina. Loetlen siin kõiki neid kibestunud võimalusi teda vastuvõetamatuna tajuda - otsekui kriitiline distants laseks näha teose tegelikku konstrueeritust ja autori künismi vms. Kuid tõele au andes on tema rahulikkuse kogemine suurepärane elamus, mis võiks ju kõigile mõjuda. Mittenarratiivne (või kui, siis väga vähe narratiivne) proosa, mis mõjub luuleraamatuna neile, kel pole oskust luuleraamatut lugeda - kellede sekka ma tavajuhul ennastki loeks.
Ta üleni mõjub oma suhtumisega. Kergelt misantroopse (vaevumärgatavalt...) ja mingil moel väga aristokraatliku olekuga, mis nakatab, tekitab soovi seda eneses peegeldada või järele teha. Jätta endast raamatu sulgedes maha viisakuspohmakat. Sellise mõjuga võiks vahel mõni teos olla küll.
Lugesin hiljuti üht blogi. Sattusin Kunnuse blogi pealt sinna. Elli lend. Seal oli arvustus. Teosele Eda Ahi "Gravitatsioon".See oli suurepärane. On neid, kes kirjutavad nii hästi, et endal hakkab piinlik. Kes kirjutavad mind kohutaval moel hästi.
See elli kirjutas teisiti. Seda oli lihtsalt suurepärane lugeda. Lummav.
Võib.olla see aitas taastada kirjutusõhinat, utsitas praegust kirjutama.
Või tolle loovkirjutuskursuste kriitiku esmaseid nõudeid kirjutajatele - lugeda-lugeda-lugeda.
Või lihtsalt Õnnepalu lugemine.
Tõnu Õnnepalu sünd. 1962 Autor sõidab 2014. aasta sügisel väikesele Lääne-Eesti saarele mõtisklema kunstist ja teatrist, ent jõuab oma kirjades paratamatult elu, surma ja armastuse lahinguväljadeni, taustaks ajatuim kõikidest draamadest – looduse suurejooneline vaatemäng.
[siia tulevad mingid kõrged punktid, nagu ikka peaks. Neile, kes otsivad kinnitust sellele, kas see on hea.]
Mitu lähenemisnurka oleks sellele raamatule. Mõni parem kirjutaja võtaks ühe teema ja ammendaks selle professionaalselt. Võiks sama teha, aga ma pole siia üle pika aja midagi kirjutanud, natuke on tuju kõigest kirjutada.
Ent peaasjalikult sattusin seda raamatut lugema "loomulikkuse" teema kaudu.
Võib-olla mõni tahaks lihtsalt lugeda Õnnepalu seni viimasest raamatust, keerutamata. Neile vastangi keerutamata, et hea on. Ja et loomulikult on hea. A mitte enesestmõistetavalt - ühtki kirjanduslikult väärtuslikku asja ei tohiks paratamatusena võtta, isegi mitte siis, kui see tagantjärele mõeldes ei avarda kuidagi sisemise entsüklopeedia artiklit antud autori kohta. Ega see, et Õnnepalu "teeb seda, mida Õnnepalu ikka teeb", ei tähenda, et ta laseks vana rasva peal.
Kui ütlen, et on loomulikult hea, siis selle sõna teises tähenduses, kus see midagi ka kirjeldab. Hea loomulikuna.
(Kuid ma ei jää siinkohal kinni teemasse "kaua võib lubada Õnnepalul kirjutada oma idülle vaikusele" - sest vastus on ju ilmselgelt: seni, kuni temas seda jätkub lugejat kirgastaval määral.)
Viimasel ajal on see sõna - "loomulikkus" -hakanud mus kumisema kuidagi teisiti.
Pidin loovkirjutuse aine raames lugema üht kirjatükki. Kuidagi huvitav oli lugeda. Eneseabi + loovkirjutuse õpik. Sealne läbivaid teemasid oli: IGAÜKS SUUDAB KIRJUTADA! Igaühes on see autentne ja läbinisti originaalne sädin olemas, see tuleb üleni loomulikul moel kirjutades endast välja saada.
(Seda on ehk parim lugeda väikestes kogustes. Tsitaatide kaupa.)
Ja siis sattusin lugema üht artiklit, milles üks tasulise loovkirjutuse õppejõud kritiseerib sääraseid kursuseid.
Kas igaühes on see alge olemas? Kas on inimesi, kelle tõelisim, varjamatum ja originaalseim autentseim olemus pole lihtsalt lugemisväärne?
Öelda "ei" tähendaks paljude meelest vist sama mis väita, etmõni inimene lihtsalt pole väärtuslik. Justkui sellised hetked, mil kaotad ennast kirjutades ja kirjutusse (või lugemisse), oleksid ainuväärtuslikud.
Kas on kohutav klišee öelda, et Õnnepalu teeb võluvaks ta võime kirjutada lihtsust nii, et see näibki lihtne? On küll kohutav klišee. Sest teda ei tohiks lihtsaks taandada, muud nägemata. Ta ei kirjuta üleni argiselt. Kohati tajusin, et ta kirjutab mõningase paradoksidelustiga. Torre oleks ju parodeerida, et teeme õnnepalu, vaata,
DIY Õnnepalu: "Vaatan aknast. Päike loojub... vist. Hingan sisse. Jah, see päev on lõppenud. Ja see on hea. See on hea."
Nagu õnnepallu koosneks rahulolust loodusega, lihtsatest vaatlustest ja sissehingamistest.
Koduperenaiste eneseabi kõrgkirjanduslik osa.
Ei ole ju seda.
Uh, korraks tuleb endalgi kahtlus, sest mis seal veel on - seesama varjamatu meeleheitetaju, millest oli küllastatud "Kevad ja suvi ja" esimene pool? A mis on meeleheide selles kui mitte see üksindust nautiva inimese konflik, millest loodus saja lehekülje vältel ta päästab, eks ole?
Kevad ja suvi ja lõppes ju tõusuga.
A tegelt oli too luulekogu valitud väljavõtted aasta jooksul iga päev kirjutatud luuletustest. Tahaks teada, milline oli tolle kirjutusprotsessi prügikast. Soov, mis tasapisi tekib ka "Lõpetuse ingli" suhtes.
Kuid see viimane raamat ei ole mingi otsitud õndsustunde või sõnalunastuse sittumine lugejate massidepeale. Pluss näpuotsatäis kriitikat ebaeheda kirjutuse pihta (mille kontekstis autor ise oleks tõekuulutaja-positsiooni tõttu paratamatult loomulikkuseetalon).
Ei ole ainult seda, sest...
Ah, olen ennast kuidagi kringliks lobisenud. Ma nautisin raamatut küll ega taju teda sellise küünilise autorina. Loetlen siin kõiki neid kibestunud võimalusi teda vastuvõetamatuna tajuda - otsekui kriitiline distants laseks näha teose tegelikku konstrueeritust ja autori künismi vms. Kuid tõele au andes on tema rahulikkuse kogemine suurepärane elamus, mis võiks ju kõigile mõjuda. Mittenarratiivne (või kui, siis väga vähe narratiivne) proosa, mis mõjub luuleraamatuna neile, kel pole oskust luuleraamatut lugeda - kellede sekka ma tavajuhul ennastki loeks.
Ta üleni mõjub oma suhtumisega. Kergelt misantroopse (vaevumärgatavalt...) ja mingil moel väga aristokraatliku olekuga, mis nakatab, tekitab soovi seda eneses peegeldada või järele teha. Jätta endast raamatu sulgedes maha viisakuspohmakat. Sellise mõjuga võiks vahel mõni teos olla küll.
Lugesin hiljuti üht blogi. Sattusin Kunnuse blogi pealt sinna. Elli lend. Seal oli arvustus. Teosele Eda Ahi "Gravitatsioon".See oli suurepärane. On neid, kes kirjutavad nii hästi, et endal hakkab piinlik. Kes kirjutavad mind kohutaval moel hästi.
See elli kirjutas teisiti. Seda oli lihtsalt suurepärane lugeda. Lummav.
Võib.olla see aitas taastada kirjutusõhinat, utsitas praegust kirjutama.
Või tolle loovkirjutuskursuste kriitiku esmaseid nõudeid kirjutajatele - lugeda-lugeda-lugeda.
Või lihtsalt Õnnepalu lugemine.
Tuesday, December 9, 2014
Mircea Eliade "Maitreyi"
Raamat, mis räägib armastusest.
Üks paremaid selliseid, mida ma olen nüüd viimasel ajal (s.o. paari viimase aasta jooksul) lugenud.
Ülevaade:
valge mees läheb Indiasse. Seal näeb ta üht neidu - esmamulje: "Ma'i tea, kena ju." "Ilus?" "Ei, seda küll mitte. Eriti." "Kas ta meeldib Sulle?" "Ma ei tea. Vist mitte... Ei. Ma arvan." Mingi uudishimu tekib. ja see "ta pole ju sugugi ilus mitte", aga tasapisi muutub aina kenamaks - see on ju Fowlesil ka, "Prantsuse leitnandi tüdrukus". Kus see mõjus suurepäraselt - ma andnuks ise oma parema käe väikese sõrme selle naise eest raamatu lõpuks. Ei, oot... ikka vasaku käe. Ega ta nüüd NII hea ka olnud...
No satub Indiasse ja saab äkki kutse asuda elama ühte majja. Kus seesama neid elab. Tüdruku isa - väga sina peal. Mängiks nagu sõpra. Temale võiks pihtida, selline avatud inimene. Tüdruku ema - niisugune kõikemattev emainstinkt. Täpselt see, mida Voldemar Panso silmas pidas, kui reisikirjas "Maailm arlekiini kuues" kirjutab, et ühtäkki tuleb mööda tänavat vastu emaelevant - suur nagu emaarmastus. Selle ema armastus on selline elevandiline emaarmastus.
Tütar aga... kuidagi eemalehoidev. Hirmus edev. Enesest lugu pidav. Samas hirmus andekas. Tal tuleb ju välja luulekogu, kas teadsite? Jajah, 16-aastane või mis ta on, aga ikkagi. Ja ta oskab nii-ja-nii mitu keelt. Ja ta on ju Rabindranath Tagore jünger.
Ta on ju oma südame ka andnud Tagorele. mis mõjub esiti ootamatult - vanameister Tagore ja mingi noor chick? Aga see raamat oskab väga nappide vahenditega edastada India kultuuri võõrust, nii et see poleks vaid mainitud, vaid edasi antud. Parima näite sellest võiks trükkida siia lõppu ümber. Või vähemalt tagantjärele kommentaariumisse...
Aga see Tagore-asi ei lähe mehele korda. Mis tal sellest. Ega ta selle mõttega sinna tulnud, et oma armumisele voli anda. Oot, armumisele? Või noh, jah, nüüd vist tõesti. Ei, see pole tähtis, see on kõrvalprodukt. Kogemata. Ja tema ka ei näita nii suurt huvi üles. Või noh, midagi justkui. Aga see on kohutava gravitatsiooniga auk, millesse vajuda. Ei, midagi ei ole. Mingi kulmukergitus, mis võib olla ka mingi muu kohmetus ja mitte tema sellisel tasandil uudishimu. Ja mingid käitumismustrid.
Aga vaat, tüdruk on ju ikkagi... armunud. Kindlasti. Vastuvaidlematult. Einoh, nüüd ta võib vastu vaielda, kuid ta on armunud. See ei lähe mulle korda. See pole mingi armastus, mida ma taotleks.
Oh, ta jälle solvus? Ei, see solvumine, see on omal kohal. See on täpselt see, mis mu plaan ette näeb. Ta on täpselt mul pihus, ta on laps ka muidugi. Ta ei tea päris täpselt ja seepärast ta ongi selline otsustusvõimetu.
... oh, lõpetan nüüd selle ümberjutustuskatse.
No igatahes, mingid romantilised tõmbumised-tõukumised.
Jutustajapositsioon on kummaline - ta vist kirjutab lühidalt ja üsna kokkuvõtlikult ümber oma päevikut, mille ta oli tollasel perioodil kirjutanud, ja kohati kommenteerib seda. Ent täielikult sisse elades - seega ei võta ta ajalist ja emotsionaalset distantsi, vaid kirjutab sageli üks-ühele maha oma noid emotsioone.
Selline jutustajapositsioon (või lihtsalt kirjutusviis/mäletamisviis - tegemist on, nagu tuleb välja, üsna autobiograafilise teosega) tähendab ent seda, et tegelane jõuab pendeldada erinevatesse enesekindluse äärmustesse. Mõningaid petšorinlikke pealtnäha kavalalt manipuleerivaid stseene teeb tasa tema teistel hetkedel ilmselge ja ainuõigena näiv arvamine, et tüdrukut tegelt üldse ei huvita.
See kõlab tõenäoliselt ebameeldivalt - nagu peategelane oleks nõmedalt heitlik ja üliemotsionaalne jnejne. Ja eks see peategelane polegi sümpaatne tegelane. Kuid teda pole okseleajavalt tüütu jälgida. Ta on heitlik - sest sellises konditsioonis tuleb ilmselt ette seda lainetamist enesehaletsus <==> egobuusti vahel. Ja isegi see, et ta on ebameeldiv tegelane, on väga hea. Väga truu sellisele kogemusele. Sest see portreteerib ju üht rõvedalt egoistlikku armastust. Sellist, mida selle kestmisajal armastatakse ja vihatakse - pikad kannatusperioodid, mille õilistavad need üksikud ekstaasihetked, mis võivad ehk olla pea täielikul kujul oma peas kogetud. See on armastus, mis kahepoolseks muutudes ei muutu õndsuseks - ei, seda mõistet kasutatakse taevastes sfäärides, me ei markeeri sellist nurjatust "õndsuse" harda nimetusega. Kahepoolsena ei ole see sünergiline. Kahepoolsena pole see kaunis. Kahepoolsena on see vaid ühiselt jagatud egoism... Zero-sum game.
Ekstaasihetked teevad sellest kogemuse, milleta elu võiks olla tunduvalt poolikum... ja samas, ikkagi on seda meenutades ääretult piinlik enda pärast. Kas selline ma olingi? Jah, ilmselt küll... Ja seda nõmedust tagantjärele välja toimetada poleks autentne.
Ühesõnaga, meeldis.
Subscribe to:
Posts (Atom)