7/10
Romaani moodi bromance-reisikiri, millele lisandub ühe armastusloo siluett.
Teatavas mõttes on see raamat justkui ideaalne asi tänapäeva eesti lugejale. Mitte ilmtingimata teostuse, üsna kindlasti aga kontseptsiooni poolest. Nagu oleks kirjastuselt tellitud teos, mis võiks meeldida. Ja ei oskagi ette kujutada, miks ei peaks meeldima. Nimelt on tegemist reisikirjaga ("Minu Eesti"-seeria domineeritud kirjandusmaastikul), millesse on aga juurde nihkunud ühe kiindumuse lugu (ja kellele ei meeldiks südameasjad kirjandusteoses?). See pole samas põhiline emotsioon (sest kellele meeldiks südameasjadega liialdamine kirjandusteoses?), oh ei - selleks on pigem peategelase ja tema reisijuhi omavaheline suhtlemine ning tõusud ja mõõnad selles. Seda vaid juhul, kui keskenduda inimsuhetele teoses. Suhe Vietnamiga, see on juba teine asi...
Raamat sisaldab peatükkide kaupa vaheldumisi kaht lugu. Neist varasem on poisi ja ühe pimesi reisikaaslaseks valitud tüdruku Mari avastused Vietnami ja teineteise suhtes. Romaani lõpu juures on selle liini lõpp, mis on samas teise loo algus ning romaani avapeatükk. See sisaldab eneses napsuse peaga tehtud lepingut vietnamlase Dongiga võtta ette teekond Ho Chi Minhi (mida mainitakse raamatu alguses olevat Saigon - seda raamatu jooksul aga ei korrata). Ei oskagi öelda, kuidas on õigem - on need lood teisejärgulised ning esmatähtis eelkõige Vietnam kogu oma teistsugususes, teekond kaugele kui teekond iseenesesse ja nii edasi, või võiks pidada selle raamatu erinüansiks just neid suhtlemisi. Palju sõltub sellest, kas tahta seda pigem näha reisikirjana või romaanina. Kumbagi aspekti ei saa muidugi lugemismuljest välja lülitada, minu meelest oli selgelt tegemist ilukirjanduslikult kallutatud reisikirjaga. Sellisega, mis võinuks olla ka lihtsalt kellegi retk Vietnami, aga et ta ei jääks "Minu Vietnami" kordamiseks, on sel peategelane ja tema probleemid.
Mistõttu ei osutata vaid sellele, et vaadake kui põnev, ma söön prussakaid, vaid võetakse teatav hoiak selle suhtes ning luuakse kontekst, milles ta peab selle teekonna üheks etapiks ka prussakate söömist. Nagu öeldud, see on väikeste täiendustega: peategelane on autorist noorem ja seetõttu veidi tujukam. Autorit tundmata võib selline väide tunduda kummaline, nii et täpsustades: ta käitub tujukamalt kui võiks käituda üks keskealine härra - tegelikult käitub ta tujukamalt, kui käituvad enamasti nooredki inimesed. Õnneks ei väidagi autor peategelast normaalseks selleealiseks - pigem annab see teatav neurootilisus "reisikirjale" juurde pingestatust, mis ei lähe aga kordki päris õõnsaks probleemide otsimiseks.
Seda, et romaanide autobiograafilisus on mõnede
meelest vältimatu omadus, võib pöörata ka teistpidi ja vaadelda
reisikirju ja muu taolise kirjanduse romaanilikkust. Seepärast julgen žanrilisse vahealasse jäämise poolest tuua paralleeli Lii Undi raamatuga "Parim näitleja linnas". Kandes alapealkirja "Varanasi päevik", on tegemist Mati Undi lese üleskirjutusega tema elust Varanasi linnas ja eneseavastuspüüdudest ning kirjeldused neist, kellega ta kokku puutub. See kõik on aga kujutatud ilmse kirjanduslikkusega. Tegelased omandavad karakterlikkuse, kirjeldused ja dialoog seevastu, nagu ka
minategelase heietused, teatava poeetilisuse. Nii oli see nauditav tugevalt autobiograafilise algega romaanina.
Kivastiku teost saaks samuti vaadelda enam-vähem selliselt aluselt, ainult et sel puhul tuleks vast täpsustada, et Kivastiku puhul on tegemist näitekirjanikuga. Seepärast ei ilmne see ilukirjanduslikkus ilmtingimata kirjelduste kujundlikkuses ega mõtete poeetilisuses, vaid pigem tegevuses-dialoogis, mis on täpne ja mõjuv. Tekst jookseb kiiresti, sellesse on kerge ja mugav sisse elada kõige suvalisemates kohtades, bussis niisama istudes või enne magamaminekut, aga sealjuures jääks muidugi kripeldama, et ei pääse edasi lugema. Ühesõnaga, see on kirjutatud põneva stiiliga.
Ilukirjanduslikkuse esiletõstmiseks võib veel osutada teatavale tõhusale konstrueeritusele. Doris Lessing on maininud, et mingit asja tagantjärele jutustades näib iga selle element osutavat üheleainsale suunale, justkui oleks lõpuks toimunu olnud vältimatu. Ebaõnnestunud suhete esimeste rõõmuhetkede tagant hakatakse nägema kurjakuulutavaid varje, samas kui õnneliku lõpuga lugude algustakistused ongi vaid tutvumisperioodi konarused. Üldjuhul romaanikirjanik teab, millega tema lugu lõppeb, mistõttu hakkab tema sõnadestki paratamatult imbuma seda narratiivi ettemääratust.
Śelle omadusega suudab Kivastik aga mängida üsna huvitavalt - hilisema liiniga enam-vähem aimata lastes, kuhu tekst omadega jõuab, on varasemas liinis siiski piisavalt mõnusat pinget. Kummaski on oma tugevused - esimese, Mari-liini lugemist kannab lugeja uudishimu selle vastu, kuidas jõutakse selle stoori lõpp-punkti ning buddy filmi moodi Dongi-loo juurde. Tolle puhul tuleb ent esile tõsta, et Dong on ilmselt raamatu kõige põnevam tegelane. Selle tingib asjaolu, et ta on piisavalt sõber peategelasega, et nad saaksid mingil määral teineteisega suhestuda (selmet loobuda ülesande võimatuse tõttu), aga samas piisavalt vietnamlane, et esindada võõrast hinge.
Ja eks loetaksegi selleks, et puutuda kokku võõra hingega. Lõppeks jääks iga reisikiri igavaks, kui see ei sisaldaks veidigi kohalikku hinge ja selle eripära. "Vietnami retseptis" jääb see kokkupuude küll millekski turismireisiga sarnanevaks - ent sellisena töötab see väga hästi. Väikese vahepõikena tollesse maailmaruumi, ka vahepõikena ühe tegelase suhetesse kahe inimesega, töötab see raamat kenasti. Sügavama ja põhjalikuma elamuse asemel jääb see siiski vaheraamatuks.
Monday, December 3, 2012
Saturday, November 10, 2012
Epp Annus "Sina, Matilda"
6/10
Kaunitari-koletise loo läbimõeldud ümbertöötlemine
Epp Annus on üks väga pädev kirjandusteadlane. Tõeline kirjandusspets - ka küllaltki paksu "Eesti Kirjandusloo" üks põhilisi autoreid ja nii.
Nii et kui nägin tema nime ulmeriiulil, läks kulm kortsu. Sest need asjad ei käiks justkui kokku. Kirjandusteadlased kirjutavad artikleid. Ja seejärel lähevad võimalused akadeemilisest ilukirjanduslikkuse jada mööda, artiklid >> esseed >> päevikud/reisikirjad >> autobiograafilised romaanid >> mingi asi veel >> ulme.
Mitte selles mõttes, et keegi läbiks seda teekonda sammhaaval. Vaid lihtsalt selles mõttes, et loogiliste kirjutusprojektide nimekirjas oleks ulmekirjandus justkui vastunäidustatud kirjandusteadlasele.
Samas, nii ja naa. Kirjandusest ja kirjanduslikest ideedest läbiimbunud mõistus võiks just tahta teha ulmelisuseni küündivaid eksperimente. Midagi borgeselikku vms.
Tuleb ent nentida, et ma pigem ei näe seda raamatut sellisena.
Lugu räägib Bellast (siin nimega Teresa), kes tuuakse Koletise lossi. Jupp aega üksildust, oludega tutvumist. Seejärel Koletisega tutvumine, esiti kirjavahetuse teel, hiljem näost-näkku. Lõpus armumine ja tolle inimesekssaamine. Ning mõlema meeleheide sellest mõttest - sest armutakse Koletisse, mitte printsi (kelletaolisi mõlemad peavad labaseks).
Huvitavaid mõttekäike oli küll:
Bella mõtlemas, et Koletis oli põnev isiksus just seetõttu, et temas oli prints. Puhta Koletisena polnuks paeluvat pinget; polnuks küsimust, et mis saaks, kui tast saaks prints. Printsiks muutmine ei olnud mitte ahvatlev mõte, vaid uudishimu sütitav. Mitte meelitav, vaid põnev.
Mõned muud mõtted olid veel. Mis on huvitavad justkui. Aga ei jäänud meelde, sest raamat ei tekitanud suurt emotsionaalset sidet lugeja ja nonda teiste mõtete vahele. Peamisena jäi kõlama see ülalmainitu.
See raamat sobiks ka üheks kirjastuse Canongate raamatusarjast “Müüdid”. Olen sealt lugenud Jeanette Wintersoni "Taaka" ja ühisosi on nimetada küll.
Kuna lugu on kõigile teada, keskendutakse mingile tegelasele või aspektile, mis võiks jääda kõrvaliseks, või vaadeldakse kõrvalist selles.
Kuna lugu on kõigile teada, siis ei pea uppuma täpsustustesse. Ei pea olema luust ja lihast tegelased mõtestatud psühholoogiaga.
Kohati oli ka omajagu nauditav. Huvitavad mõttekäigud. Tegelased ei tundunud aga päris terviklikena. Ja võinuks häirima jääda, kui olnuks pärisraamat. See polnudki aga mitte terviklik lugemiskogemus või täisraamat, vaid vahelugemiseke. Millena see oma parajalt suure kirja ja tühise 150 leheküljega näis ka mõeldud olevat.
Ehk on see noorteraamat. Neile, kes võiks tahta leida uusi tõlgendusi kinnistunud lugudele.
Kaunitari-koletise loo läbimõeldud ümbertöötlemine
Epp Annus on üks väga pädev kirjandusteadlane. Tõeline kirjandusspets - ka küllaltki paksu "Eesti Kirjandusloo" üks põhilisi autoreid ja nii.
Nii et kui nägin tema nime ulmeriiulil, läks kulm kortsu. Sest need asjad ei käiks justkui kokku. Kirjandusteadlased kirjutavad artikleid. Ja seejärel lähevad võimalused akadeemilisest ilukirjanduslikkuse jada mööda, artiklid >> esseed >> päevikud/reisikirjad >> autobiograafilised romaanid >> mingi asi veel >> ulme.
Mitte selles mõttes, et keegi läbiks seda teekonda sammhaaval. Vaid lihtsalt selles mõttes, et loogiliste kirjutusprojektide nimekirjas oleks ulmekirjandus justkui vastunäidustatud kirjandusteadlasele.
Samas, nii ja naa. Kirjandusest ja kirjanduslikest ideedest läbiimbunud mõistus võiks just tahta teha ulmelisuseni küündivaid eksperimente. Midagi borgeselikku vms.
Tuleb ent nentida, et ma pigem ei näe seda raamatut sellisena.
Lugu räägib Bellast (siin nimega Teresa), kes tuuakse Koletise lossi. Jupp aega üksildust, oludega tutvumist. Seejärel Koletisega tutvumine, esiti kirjavahetuse teel, hiljem näost-näkku. Lõpus armumine ja tolle inimesekssaamine. Ning mõlema meeleheide sellest mõttest - sest armutakse Koletisse, mitte printsi (kelletaolisi mõlemad peavad labaseks).
Huvitavaid mõttekäike oli küll:
Bella mõtlemas, et Koletis oli põnev isiksus just seetõttu, et temas oli prints. Puhta Koletisena polnuks paeluvat pinget; polnuks küsimust, et mis saaks, kui tast saaks prints. Printsiks muutmine ei olnud mitte ahvatlev mõte, vaid uudishimu sütitav. Mitte meelitav, vaid põnev.
Mõned muud mõtted olid veel. Mis on huvitavad justkui. Aga ei jäänud meelde, sest raamat ei tekitanud suurt emotsionaalset sidet lugeja ja nonda teiste mõtete vahele. Peamisena jäi kõlama see ülalmainitu.
See raamat sobiks ka üheks kirjastuse Canongate raamatusarjast “Müüdid”. Olen sealt lugenud Jeanette Wintersoni "Taaka" ja ühisosi on nimetada küll.
Kuna lugu on kõigile teada, keskendutakse mingile tegelasele või aspektile, mis võiks jääda kõrvaliseks, või vaadeldakse kõrvalist selles.
Kuna lugu on kõigile teada, siis ei pea uppuma täpsustustesse. Ei pea olema luust ja lihast tegelased mõtestatud psühholoogiaga.
Kohati oli ka omajagu nauditav. Huvitavad mõttekäigud. Tegelased ei tundunud aga päris terviklikena. Ja võinuks häirima jääda, kui olnuks pärisraamat. See polnudki aga mitte terviklik lugemiskogemus või täisraamat, vaid vahelugemiseke. Millena see oma parajalt suure kirja ja tühise 150 leheküljega näis ka mõeldud olevat.
Ehk on see noorteraamat. Neile, kes võiks tahta leida uusi tõlgendusi kinnistunud lugudele.
Wednesday, October 31, 2012
Doris Lessing/Jane Somers "Hea Naabri päevik"
6/10
Sarjast Naine
Keskealine karjäärinaine hakkab eneselegi mõistetamatult ühel hetkel hoolitsema ühe vana naise eest.
Mulle on meeldinud Lessingut ikka pidada inglise naiseks, kes kirjutab nagu saksa mees. Seda raamatut proovis ta kirjutada nagu inglise naine.
Esiteks kommentaar sarja "Naine" kohta - see pole nii halb, kui oleks algul arvanud. Eelmine sellesse kuuluv teos oli "Ajaränduri naine", nüüd siis see. Muidu arvaks ja eeldaks, et sellises sarjas tuleb pigem mõni cartlandikas (millal iganes sellest sai ühisnimetaja sellisele sopakirjandusele), aga tuli Lessing hoopis. Isegi "Ajaränduri naise" puhul arvasin, et tuleks Twilight, aga selle asemel tuli täiesti asjalik ulme.
Nii et sarja enesekirjelduseks öeldud "Uue sarja loomise eesmärk on pakkuda Eesti Naise lugejatele ja kõigile huvilistele maailma kirjanike väärtteoseid" on igati põhjendatud. Seda sarja ei pea häbenema.
Autorist:
see raamat võib meeldida ja võib ka mitte meeldida. Aga tunnen uut lugupidamist Doris Lessingu vastu, vähemalt ühes asjas - ta võib kirjutada kellegi teisena. Ja tekibki suur põhimõtteline küsimus: kas kirjanik peakski avardama oma sisemist võimaluste välja või peaks ta pigemini viljelema oma asja täiuseni? Kas kirjanik võiks olla mihkel igas asjas või spetsialist ühes?
Raamat on Lessingul kirjutatud Jane Somersina. Mitte lihtsalt pseudonüümi mõttes, et avaldab oma raamatu teise nimega. Autorina püüdis ta ise kehastuda Jane Somersiks. Ta oli niimoodi kirjutanud kaks raamatut, et näidata, kui raske on algaja kirjanikuna läbi lüüa, enne kui Varraku jutu järgi üks sõber avaldas saladuse.
Sellist käitumist võib kiita (põnev ju, kui The Man veetakse ninapidi), aga võib ka kritiseerida. Selle kriitika ühe punktiga tuleb aga nõustuda - tagasiside üheleainsale raamatule jäi väheseks, ta võinuks Somersina veelgi kirjutada, alles siis saanuks tegelikult öelda, kas Somers võinuks läbi lüüa ja mitte üksnes saavutada eesti mastaabis normaalseid müüginumbreid. Muidu on see niisama kirjastuste kallal tänitamine.
Autori kommentaar: “Jane Somers hakkas mind huvitama, sest ta on nii erinev minust endast. Just see oligi huvitav. /.../ Oli lausa hämmastav, kui palju ma ei saanud öelda, olles Jane Somers. /.../ Ta on küllaltki piiratud ellusuhtumisega, ning oli huvitav vaadata, kui sageli ma pidin peatuma ja endale ütlema, et Jane Somers lihtsalt nii ei ütleks, Jane somers lihtsalt nii ei mõtleks."
See on teine asi, mis teeb tema eksperimenti veidi õõnsaks - tema sõnadest võib ometigi järeldada, et Somers on Lessing miinus geniaalsus. Lessing, kirjutamas nii, nagu tema meelest kirjutaks "piiratud ellusuhtumisega" inimene. Seepeale, et tema nimi kaanel suurendas müügiarve kümneid kordi, ei peaks üldse ütlema mürgiselt: "Häh! Seda oligi arvata!", nagu Lessing mu kujutlustes nüüd ütleb. See raamat oleks muidu ka igati kena teos, teemade poolest kurb ja tõsi ja märkamatut esiletõstev - aga see muutub kirjanduslikult huvitavaks, tõeliselt huvitavaks, alles siis, kui näha selles kogu seda pseudonüümi-mängu.
See on omamoodi huvitav küsimus - kui palju on Jane Somersis Doris Lessingut? Kui palju oli Jüri Üdis Juhan Viidingut? Siin tasub mainida ka Pessoa'd, kellel olnud mingi arvestuse järgi ühtekokku 72 pseudonüümi, millest kasutas põhiliselt kolme. Tema jaoks tähendas eri nimede all kirjutamine täiesti eri kirjutamislaade - ühe all avaldas ta öö läbi tuhinaga kirjutatud loomingut, teise all aga pikkamööda ja filigraanselt konstrueeritut.
Ta hakkas kasutama mõistet "heteronüüm", et eristada seda lihtsalt "pseudonüümist", mis tähistaks kirjutajanime. Ometigi ei saa nende kahe sõna vahele tõmmata väga jäika joont - kõik pseudonüümid muutuvad mingil määral heteronüümideks. Kuid noh, praegusel juhul on tegemist väga konkreetset laadi konstrueeritud heteronüümiga.
Somersit ei saaks vaadelda puhtalt Lessing miinus millegina. Kirjutades kedagi muud, võib ta väita kahtlasi mõtteid hirmuta, et need omistataks automaatselt talle. See on ilmselt üsna vabastav kogemus kirjanikule.
Raamatust:
mu pruudi vanaema juurde minnes on mind alati üllatanud see, kui korras ta kõike hoiab. Pärast selle raamatu lugemist kindlasti veel rohkem - kõik on fantastilises korras, tema enese hügieen on laitmatu ja riided on eeskujulikud.
See pole mitte lihtsalt korralikkus, nagu see on noorte inimeste puhul - oma asjade ärapanek ja korrashoid. Vahel on noored niii väsinud, eksole, aga see pole midagi selle eluväsimusega, mis kaasneb vanusega. Ja mitte tülpimusega elamisest, vaid mingi väsimus- ja väsitavusfiltriga, mis looritab kogu maailma.
See on maailm, kus iga vetsuskäiku võiks üles kirjutada millegina, mida oled päeva jooksul märgatavalt teinud. Vähemalt kirjeldab sellist "Hea naabri päevik".
Ja nii kerge oleks lihtsalt kaduda telekamaailmasse ära. Panna see käima ja, noh, pole vahet. Või arvutisse. Internetiajastu või Facebooki-ajastu, saad kogu võsatelegraafia kätte sealsest uudistevoost. See on lihtsalt eskapism. Nagu alkoholism, ainult et hoiab kauem elus.
Kuid ei tee niimoodi. Hoolimata sellest, et elab elu, milles iga vetsuskäik on markeeritav sündmus, jaksab ikkagi hoida kõike piltilusana.
See on lihtsalt meeldetuletuseks, et - kuni on sotsiaalvõrgustikku, mille osana ennast tunda, siis on ka elamise indu ja hoolimise jaksu. Sotsiaalvõrgustikku omav 90-aastane püsib vitaalsem kui 50-aastane selleta.
Raamat sisuliselt tuletas meelde, et vahel on hea helistada oma vanematele. Muidu võib juhtuda, et Sa kaod nende sotsiaalvõrgustikust. Ehk ei jõuagi alati külla minna, aga vähemalt helistada ja meelde tuletada, et oled olemas. Seda võiks ikka jõuda. Et oleksid, nuh, tema jaoks ikka olemas.
Selle meeldetuletamise mõttes oli see raamat hea minu meelest.
Muidu oli seal aga mitu kena mõtet ja huvitavat asja. Ei lasknud Lessing latti hirmsasti alla. Ühesõnaga, kena oli. Kui on soovi mõista tõredaid ja üksildasi vanainimesi, siis on hea lugeda. Või kui on lihtsalt soovi näha seda maailma, et tajuda paremini neid väga vanu tuttavaid, kes pole tõredad ja üksildased.
Sarjast Naine
Keskealine karjäärinaine hakkab eneselegi mõistetamatult ühel hetkel hoolitsema ühe vana naise eest.
Mulle on meeldinud Lessingut ikka pidada inglise naiseks, kes kirjutab nagu saksa mees. Seda raamatut proovis ta kirjutada nagu inglise naine.
Esiteks kommentaar sarja "Naine" kohta - see pole nii halb, kui oleks algul arvanud. Eelmine sellesse kuuluv teos oli "Ajaränduri naine", nüüd siis see. Muidu arvaks ja eeldaks, et sellises sarjas tuleb pigem mõni cartlandikas (millal iganes sellest sai ühisnimetaja sellisele sopakirjandusele), aga tuli Lessing hoopis. Isegi "Ajaränduri naise" puhul arvasin, et tuleks Twilight, aga selle asemel tuli täiesti asjalik ulme.
Nii et sarja enesekirjelduseks öeldud "Uue sarja loomise eesmärk on pakkuda Eesti Naise lugejatele ja kõigile huvilistele maailma kirjanike väärtteoseid" on igati põhjendatud. Seda sarja ei pea häbenema.
Autorist:
see raamat võib meeldida ja võib ka mitte meeldida. Aga tunnen uut lugupidamist Doris Lessingu vastu, vähemalt ühes asjas - ta võib kirjutada kellegi teisena. Ja tekibki suur põhimõtteline küsimus: kas kirjanik peakski avardama oma sisemist võimaluste välja või peaks ta pigemini viljelema oma asja täiuseni? Kas kirjanik võiks olla mihkel igas asjas või spetsialist ühes?
Raamat on Lessingul kirjutatud Jane Somersina. Mitte lihtsalt pseudonüümi mõttes, et avaldab oma raamatu teise nimega. Autorina püüdis ta ise kehastuda Jane Somersiks. Ta oli niimoodi kirjutanud kaks raamatut, et näidata, kui raske on algaja kirjanikuna läbi lüüa, enne kui Varraku jutu järgi üks sõber avaldas saladuse.
Sellist käitumist võib kiita (põnev ju, kui The Man veetakse ninapidi), aga võib ka kritiseerida. Selle kriitika ühe punktiga tuleb aga nõustuda - tagasiside üheleainsale raamatule jäi väheseks, ta võinuks Somersina veelgi kirjutada, alles siis saanuks tegelikult öelda, kas Somers võinuks läbi lüüa ja mitte üksnes saavutada eesti mastaabis normaalseid müüginumbreid. Muidu on see niisama kirjastuste kallal tänitamine.
Autori kommentaar: “Jane Somers hakkas mind huvitama, sest ta on nii erinev minust endast. Just see oligi huvitav. /.../ Oli lausa hämmastav, kui palju ma ei saanud öelda, olles Jane Somers. /.../ Ta on küllaltki piiratud ellusuhtumisega, ning oli huvitav vaadata, kui sageli ma pidin peatuma ja endale ütlema, et Jane Somers lihtsalt nii ei ütleks, Jane somers lihtsalt nii ei mõtleks."
See on teine asi, mis teeb tema eksperimenti veidi õõnsaks - tema sõnadest võib ometigi järeldada, et Somers on Lessing miinus geniaalsus. Lessing, kirjutamas nii, nagu tema meelest kirjutaks "piiratud ellusuhtumisega" inimene. Seepeale, et tema nimi kaanel suurendas müügiarve kümneid kordi, ei peaks üldse ütlema mürgiselt: "Häh! Seda oligi arvata!", nagu Lessing mu kujutlustes nüüd ütleb. See raamat oleks muidu ka igati kena teos, teemade poolest kurb ja tõsi ja märkamatut esiletõstev - aga see muutub kirjanduslikult huvitavaks, tõeliselt huvitavaks, alles siis, kui näha selles kogu seda pseudonüümi-mängu.
See on omamoodi huvitav küsimus - kui palju on Jane Somersis Doris Lessingut? Kui palju oli Jüri Üdis Juhan Viidingut? Siin tasub mainida ka Pessoa'd, kellel olnud mingi arvestuse järgi ühtekokku 72 pseudonüümi, millest kasutas põhiliselt kolme. Tema jaoks tähendas eri nimede all kirjutamine täiesti eri kirjutamislaade - ühe all avaldas ta öö läbi tuhinaga kirjutatud loomingut, teise all aga pikkamööda ja filigraanselt konstrueeritut.
Ta hakkas kasutama mõistet "heteronüüm", et eristada seda lihtsalt "pseudonüümist", mis tähistaks kirjutajanime. Ometigi ei saa nende kahe sõna vahele tõmmata väga jäika joont - kõik pseudonüümid muutuvad mingil määral heteronüümideks. Kuid noh, praegusel juhul on tegemist väga konkreetset laadi konstrueeritud heteronüümiga.
Somersit ei saaks vaadelda puhtalt Lessing miinus millegina. Kirjutades kedagi muud, võib ta väita kahtlasi mõtteid hirmuta, et need omistataks automaatselt talle. See on ilmselt üsna vabastav kogemus kirjanikule.
Raamatust:
mu pruudi vanaema juurde minnes on mind alati üllatanud see, kui korras ta kõike hoiab. Pärast selle raamatu lugemist kindlasti veel rohkem - kõik on fantastilises korras, tema enese hügieen on laitmatu ja riided on eeskujulikud.
See pole mitte lihtsalt korralikkus, nagu see on noorte inimeste puhul - oma asjade ärapanek ja korrashoid. Vahel on noored niii väsinud, eksole, aga see pole midagi selle eluväsimusega, mis kaasneb vanusega. Ja mitte tülpimusega elamisest, vaid mingi väsimus- ja väsitavusfiltriga, mis looritab kogu maailma.
See on maailm, kus iga vetsuskäiku võiks üles kirjutada millegina, mida oled päeva jooksul märgatavalt teinud. Vähemalt kirjeldab sellist "Hea naabri päevik".
Ja nii kerge oleks lihtsalt kaduda telekamaailmasse ära. Panna see käima ja, noh, pole vahet. Või arvutisse. Internetiajastu või Facebooki-ajastu, saad kogu võsatelegraafia kätte sealsest uudistevoost. See on lihtsalt eskapism. Nagu alkoholism, ainult et hoiab kauem elus.
Kuid ei tee niimoodi. Hoolimata sellest, et elab elu, milles iga vetsuskäik on markeeritav sündmus, jaksab ikkagi hoida kõike piltilusana.
See on lihtsalt meeldetuletuseks, et - kuni on sotsiaalvõrgustikku, mille osana ennast tunda, siis on ka elamise indu ja hoolimise jaksu. Sotsiaalvõrgustikku omav 90-aastane püsib vitaalsem kui 50-aastane selleta.
Raamat sisuliselt tuletas meelde, et vahel on hea helistada oma vanematele. Muidu võib juhtuda, et Sa kaod nende sotsiaalvõrgustikust. Ehk ei jõuagi alati külla minna, aga vähemalt helistada ja meelde tuletada, et oled olemas. Seda võiks ikka jõuda. Et oleksid, nuh, tema jaoks ikka olemas.
Selle meeldetuletamise mõttes oli see raamat hea minu meelest.
Muidu oli seal aga mitu kena mõtet ja huvitavat asja. Ei lasknud Lessing latti hirmsasti alla. Ühesõnaga, kena oli. Kui on soovi mõista tõredaid ja üksildasi vanainimesi, siis on hea lugeda. Või kui on lihtsalt soovi näha seda maailma, et tajuda paremini neid väga vanu tuttavaid, kes pole tõredad ja üksildased.
Thursday, October 25, 2012
Eduard Vilde "Mahtra sõda"
7/10
Kuidas Mahtra mehed mässamas käisid ja selle eest piitsa said...
Vahelduseks jälle üks raamat, mida on tobe panna 10-pallise punktisüsteemi raamidesse. Saaks punkthaaval välja tuua plussid ja miinused - kuid see polegi tähtis. Jäägu "7" ilutsema sinna mingi subjektiivse tähendusetu numbrina.
Pigem on minu meelest tähtsam küsimus, miks on sedavõrd vähe antud aimu sellest, milline haruldane anne kuulus üldse Vildele? Ja ma ei mõtle lihtsalt seda, et mitmekülgselt andekas kirjanik - näitekirjanikuna eelkõige "Pisuhänna" autor (ta oli tahtnud saada näitekirjanikuks tegelt, aga ei pidanud eesti teatri taset piisavaks. Millest on väga kahju!), romaanidest aga "Mahtra sõda" ja "Mäeküla piimamees", üks tõeliselt kaaluka ühiskondliku romaanina ja teine kohati ehk liigagi meisterliku psühholoogilise kirjutisena (siis minu maitsele "liiga", mulle hirmsasti ei meeldinud, aga tunnustust väärib igatahes).
Need kõik on lihtsalt tema talendi saadused.
Kuid see talent seisneb eheduses. See mees lihtsalt kirjutab kuidagi nii, et tema stereotüübid muutuvad täiesti eraldiseisvateks ja ehedateks karakteriteks. "Pisuhänna" tegelased on parim näide kirjanduses asendamatutest tüüpidest, aga isegi "Mahtra sõja" talupoega Võllamäe Päärnat võiks ju peaaegu lugeda klišeeks - tubli talupoeg, temas on varem väljendunud teatavat mässumeelsust, aga ta on tegelikult hea jne -, aga ta jääb siiski täiesti tõeliselt iseendaks.
Üldse üllatab mind see, kui kirjanik suudab luua karakteri, kelle olemasolu on kuidagi elementaarne või enesestmõistetav. Nagu need kirjanikud elaks selleks, et neid tegelasi luua. Ja noh, miks ka mitte.
Vilde sotsiaalselt tundlik närv on kuidagi ääretult veenev. Loen ja lähen isegi vihaseks baltisakslaste peale. Nojah, ta ju jätab saksad teadlikult väga lihtsaks, natuke mustvalgeks. Pealegi juhtusid raamatusündmused 150 aastat tagasi. Sellegipoolest - kui vaid näeks baltisakslast, kütaks või kohe molli!
Või siis valaks talle karika kihvti.
Ei oskagi kohe öelda, mis seal mõjus. Kuidagi oli lihtsalt, et mõjus. Autor saavutas väga selgelt selle, mis tahtis. Kui üks negatiivne karakter parastas üht tegelast, kui seda oli piitsutatud, märkasin end vihaseks minevat. See oli kuidagi üllatava mõjuga raamat.
Lugedes tahtsin nuriseda mitme asja üle. Olen varem ka kurtnud siin blogindises selle üle, kui autor kirjutab stseene. Ja kui tekst on kas liiga filmilik või näidendilik või stseenikeskne. Ja tähendab see minu jaoks seda, et püütakse ette kanda, mida tegelased ütlevad, ja näidata umbes, mis "ekraanil" on. Kirjasõnast saab aseaine filmile või teatrile ja õitsele ei löö teksti enda võimalused. Ei pea ju olema teadvuse vool, aga võiks olla veidi enamat kui vaid toimuva reporteerija.
Selles mõttes on ka Vilde peamine kirjutusvõte stseenide loomine. Need kujunevad tal näidendlikeks. Ei ole see tekst päriselt romaanilik. Või on see vanamoeline lihtsalt? Ehk ei ole lihtsalt piisavalt lugenud vana kirjandust.
Lisaks kiskus minu meelest veidi liiga pikaks seaduste vaatlemine, mis ei haakunud eriliselt ülejäänud tekstiga stiili poolest (üleüldse kestis pikalt see orjandusliku süsteemi kirjeldamine tegevuslike stseenide vahel - näidendiremarkide kohta läks see taustainfo pikaks.)
Küll aga oli huvitav suhteliselt vara (ja mitte alles raamatu lõpus) teada saada, et tegelikult polnud talupojad seadust päris õigesti tõlgendanud. Mis tähendas, et mingi osa sellest ebaõiglusest, mida nad tundsid, polnud tegelikult ebaõiglus, vaid oli lihtsalt arusaamatus, mille väljaselgitamine oleks ehk säästnud nii mõnegi elu.
Eh,
igatahes, punktide poolest on küll justkui järjekordne. Aga see oli kuidagi täiesti iseäraliku ja eheda mõjuga. Ja täiesti tekitas huvi selle vastu, mida on ta veel kirjutanud.
Kuidas Mahtra mehed mässamas käisid ja selle eest piitsa said...
Vahelduseks jälle üks raamat, mida on tobe panna 10-pallise punktisüsteemi raamidesse. Saaks punkthaaval välja tuua plussid ja miinused - kuid see polegi tähtis. Jäägu "7" ilutsema sinna mingi subjektiivse tähendusetu numbrina.
Pigem on minu meelest tähtsam küsimus, miks on sedavõrd vähe antud aimu sellest, milline haruldane anne kuulus üldse Vildele? Ja ma ei mõtle lihtsalt seda, et mitmekülgselt andekas kirjanik - näitekirjanikuna eelkõige "Pisuhänna" autor (ta oli tahtnud saada näitekirjanikuks tegelt, aga ei pidanud eesti teatri taset piisavaks. Millest on väga kahju!), romaanidest aga "Mahtra sõda" ja "Mäeküla piimamees", üks tõeliselt kaaluka ühiskondliku romaanina ja teine kohati ehk liigagi meisterliku psühholoogilise kirjutisena (siis minu maitsele "liiga", mulle hirmsasti ei meeldinud, aga tunnustust väärib igatahes).
Need kõik on lihtsalt tema talendi saadused.
Kuid see talent seisneb eheduses. See mees lihtsalt kirjutab kuidagi nii, et tema stereotüübid muutuvad täiesti eraldiseisvateks ja ehedateks karakteriteks. "Pisuhänna" tegelased on parim näide kirjanduses asendamatutest tüüpidest, aga isegi "Mahtra sõja" talupoega Võllamäe Päärnat võiks ju peaaegu lugeda klišeeks - tubli talupoeg, temas on varem väljendunud teatavat mässumeelsust, aga ta on tegelikult hea jne -, aga ta jääb siiski täiesti tõeliselt iseendaks.
Üldse üllatab mind see, kui kirjanik suudab luua karakteri, kelle olemasolu on kuidagi elementaarne või enesestmõistetav. Nagu need kirjanikud elaks selleks, et neid tegelasi luua. Ja noh, miks ka mitte.
Vilde sotsiaalselt tundlik närv on kuidagi ääretult veenev. Loen ja lähen isegi vihaseks baltisakslaste peale. Nojah, ta ju jätab saksad teadlikult väga lihtsaks, natuke mustvalgeks. Pealegi juhtusid raamatusündmused 150 aastat tagasi. Sellegipoolest - kui vaid näeks baltisakslast, kütaks või kohe molli!
Või siis valaks talle karika kihvti.
Ei oskagi kohe öelda, mis seal mõjus. Kuidagi oli lihtsalt, et mõjus. Autor saavutas väga selgelt selle, mis tahtis. Kui üks negatiivne karakter parastas üht tegelast, kui seda oli piitsutatud, märkasin end vihaseks minevat. See oli kuidagi üllatava mõjuga raamat.
Lugedes tahtsin nuriseda mitme asja üle. Olen varem ka kurtnud siin blogindises selle üle, kui autor kirjutab stseene. Ja kui tekst on kas liiga filmilik või näidendilik või stseenikeskne. Ja tähendab see minu jaoks seda, et püütakse ette kanda, mida tegelased ütlevad, ja näidata umbes, mis "ekraanil" on. Kirjasõnast saab aseaine filmile või teatrile ja õitsele ei löö teksti enda võimalused. Ei pea ju olema teadvuse vool, aga võiks olla veidi enamat kui vaid toimuva reporteerija.
Selles mõttes on ka Vilde peamine kirjutusvõte stseenide loomine. Need kujunevad tal näidendlikeks. Ei ole see tekst päriselt romaanilik. Või on see vanamoeline lihtsalt? Ehk ei ole lihtsalt piisavalt lugenud vana kirjandust.
Lisaks kiskus minu meelest veidi liiga pikaks seaduste vaatlemine, mis ei haakunud eriliselt ülejäänud tekstiga stiili poolest (üleüldse kestis pikalt see orjandusliku süsteemi kirjeldamine tegevuslike stseenide vahel - näidendiremarkide kohta läks see taustainfo pikaks.)
Küll aga oli huvitav suhteliselt vara (ja mitte alles raamatu lõpus) teada saada, et tegelikult polnud talupojad seadust päris õigesti tõlgendanud. Mis tähendas, et mingi osa sellest ebaõiglusest, mida nad tundsid, polnud tegelikult ebaõiglus, vaid oli lihtsalt arusaamatus, mille väljaselgitamine oleks ehk säästnud nii mõnegi elu.
Eh,
igatahes, punktide poolest on küll justkui järjekordne. Aga see oli kuidagi täiesti iseäraliku ja eheda mõjuga. Ja täiesti tekitas huvi selle vastu, mida on ta veel kirjutanud.
Tuesday, October 23, 2012
Haruki Murakami "What I Talk About When I Talk About Running"
7/10
Romantilisevõitu memuaar, autor vaatleb oma elukäiku jooksuharrastuse taustal
Leidsin selle kellelgi külas olles. Lugesin eessõna.Seal kirjeldati...
Ah, pärast kirjutan edasi. Praegu lähen jooksma. Sest see, kuidas siin osutab selle tähtsusele, et jooksuharjumus oleks tõeliselt pidev (nagu kõik sellised ülesanded elus, mida oled otsustanud totaalselt kanda - tema jaoks kirjutamine, teiste jaoks mõni muu asi),
see mõjus inspireerivalt.
Aga mitte "Oh, ma pean praegu midagi kiiresti ja kähku tegema!"-inspiratsiooni kujul. Vaid selles mõttes, et see raamat aitas teadvustada vajadust järjepidevuse järele neis asjades, milles tahad paremaks saada...
Ehkki esialgu milleski nii kitsas kui jooksmine - sellegipoolest. Need asjad hakkavad pikapeale kandma laiemat tähendust, kuni sellega piisavalt lakkamatult tegeleda.
///
Aga ega väga palju rohkem polekski nagu öelda... Hakkan hoopis öeldut lahti harutama.
Kui ütlen "romantilisevõitu", siis pean silmas seda, et see on nagu romantiline lugu peategelase ja tema jooksmise vahel. Isegi ülesehitus vastab millelegi sellisele, vähemalt lõpu poole.
Osutab algul selle suhte tähendusele, siis kirjeldab mõne sõnaga oma elu enne jooksmist. Baaripidaja-elu, mis polnud küll igavene laaberdamine vms (mis vastaks mingile "magasin kõigi valede naistega enne õige leidmist"-narratiivile), aga oli ennasttäiendav, kui pidada silmas kirjutamist. Mainib ka esimesi tähenduslikke kogemusi (Ateenast Maratoni läppunud õhus ja lõõmava päikese all).
Lõpus räägib aga keskealise mehena selle taandumisest. Vaimustustuse hääbumisest. Mis oli pihta hakanud pärast 99-km ultramaratoni. Tekkis tühja koha tajumine eneses, jooksmise suhtes. Ja selle "kaotusega" leppimine. Kuni päris lõpus toimuva taasleidmise-stseenini. Nagu vanade armastajate viimase naeratava mälestuseni nooruskaisutustest teineteisega.
Selles mõttes on see ülesehitus hästi tavaline justkui. Aga kuna tegemist on jooksmisega, armastusega jooksuharjumuse vastu, siis see mõjub huvitavalt. Ehkki ma muidu muutun igaveseks vingatsiks, kui "armastust" kasutatakse liiga laias tähenduses (einoh, maailmaga ühes rütmis hingamine on armastus, nagu ka ükskõik kelle vigadega leppimine, nagu ka see, et elekter töötab või et gravitatsioon ei protesteeri), siis siinkohal on see pisuke avardav tõlgendamine okei. Kui käitumine jooksuvaimustuse suhtes on samasugune nagu käitumine kalli inimese suhtes, siis ei näita see minu meelest mitte armastuse kui mõiste trivialiseerimist, vaid käitumismudelite kordumist. Või siis lihtsalt sisemiste narratiivide (boy-meets-running, boy-loses-running, boy-listens-to-inspirational-music-and-finds-running) jätkusuutlikkust vms.
Teksti võõrkeelsuse kiuste on see marulobedalt jooksev tekst (no pun intended, kuivõrd selline pun tekitab piinlikkust ja ma tahaks siin blogis hoiduda sellistest! Igapäevakõne on idiootlike pun'ide jaoks). Võib igatahes soovitada.
On tore asi, miskaudu tutvuda Murakamiga. Kuid pole veel n-ö päris-Murakami. See pole tegelikult siuke tuumakas tekst, mille lugemise järel oleks tunne, et voh, nüüd ma tean midagi autorist või et nüüd ma oskan temast midagi öelda (peale selle, et tekst jookseb hästi).
Või noh, tegelt natuke tekkis tunne, et ta kirjutaks nagu igati tavaline inimene. Nagu Average Joe. Selline normaalne inimene, kes sattus kirjutama romaani. Väikeste põigetega mingisse tekstiarmastusse (kui ta ikka 4-5 tundi päevas kirjutab, küll siis vähemalt kolmandast tunnist ilmneb ka sõna seest maailma vaatamise harjumus, mitte maailma sõnadesse panemine.).
Kas tuleneb see mingil määral sellest, kuidas ta kirjeldab end baaripidajana ja nooremana koolipoisi hinnetega õpilasena jne või kirjutamisstiilist, ei oska öelda.
Romantilisevõitu memuaar, autor vaatleb oma elukäiku jooksuharrastuse taustal
Leidsin selle kellelgi külas olles. Lugesin eessõna.Seal kirjeldati...
Ah, pärast kirjutan edasi. Praegu lähen jooksma. Sest see, kuidas siin osutab selle tähtsusele, et jooksuharjumus oleks tõeliselt pidev (nagu kõik sellised ülesanded elus, mida oled otsustanud totaalselt kanda - tema jaoks kirjutamine, teiste jaoks mõni muu asi),
see mõjus inspireerivalt.
Aga mitte "Oh, ma pean praegu midagi kiiresti ja kähku tegema!"-inspiratsiooni kujul. Vaid selles mõttes, et see raamat aitas teadvustada vajadust järjepidevuse järele neis asjades, milles tahad paremaks saada...
Ehkki esialgu milleski nii kitsas kui jooksmine - sellegipoolest. Need asjad hakkavad pikapeale kandma laiemat tähendust, kuni sellega piisavalt lakkamatult tegeleda.
///
Aga ega väga palju rohkem polekski nagu öelda... Hakkan hoopis öeldut lahti harutama.
Kui ütlen "romantilisevõitu", siis pean silmas seda, et see on nagu romantiline lugu peategelase ja tema jooksmise vahel. Isegi ülesehitus vastab millelegi sellisele, vähemalt lõpu poole.
Osutab algul selle suhte tähendusele, siis kirjeldab mõne sõnaga oma elu enne jooksmist. Baaripidaja-elu, mis polnud küll igavene laaberdamine vms (mis vastaks mingile "magasin kõigi valede naistega enne õige leidmist"-narratiivile), aga oli ennasttäiendav, kui pidada silmas kirjutamist. Mainib ka esimesi tähenduslikke kogemusi (Ateenast Maratoni läppunud õhus ja lõõmava päikese all).
Lõpus räägib aga keskealise mehena selle taandumisest. Vaimustustuse hääbumisest. Mis oli pihta hakanud pärast 99-km ultramaratoni. Tekkis tühja koha tajumine eneses, jooksmise suhtes. Ja selle "kaotusega" leppimine. Kuni päris lõpus toimuva taasleidmise-stseenini. Nagu vanade armastajate viimase naeratava mälestuseni nooruskaisutustest teineteisega.
Selles mõttes on see ülesehitus hästi tavaline justkui. Aga kuna tegemist on jooksmisega, armastusega jooksuharjumuse vastu, siis see mõjub huvitavalt. Ehkki ma muidu muutun igaveseks vingatsiks, kui "armastust" kasutatakse liiga laias tähenduses (einoh, maailmaga ühes rütmis hingamine on armastus, nagu ka ükskõik kelle vigadega leppimine, nagu ka see, et elekter töötab või et gravitatsioon ei protesteeri), siis siinkohal on see pisuke avardav tõlgendamine okei. Kui käitumine jooksuvaimustuse suhtes on samasugune nagu käitumine kalli inimese suhtes, siis ei näita see minu meelest mitte armastuse kui mõiste trivialiseerimist, vaid käitumismudelite kordumist. Või siis lihtsalt sisemiste narratiivide (boy-meets-running, boy-loses-running, boy-listens-to-inspirational-music-and-finds-running) jätkusuutlikkust vms.
Teksti võõrkeelsuse kiuste on see marulobedalt jooksev tekst (no pun intended, kuivõrd selline pun tekitab piinlikkust ja ma tahaks siin blogis hoiduda sellistest! Igapäevakõne on idiootlike pun'ide jaoks). Võib igatahes soovitada.
On tore asi, miskaudu tutvuda Murakamiga. Kuid pole veel n-ö päris-Murakami. See pole tegelikult siuke tuumakas tekst, mille lugemise järel oleks tunne, et voh, nüüd ma tean midagi autorist või et nüüd ma oskan temast midagi öelda (peale selle, et tekst jookseb hästi).
Või noh, tegelt natuke tekkis tunne, et ta kirjutaks nagu igati tavaline inimene. Nagu Average Joe. Selline normaalne inimene, kes sattus kirjutama romaani. Väikeste põigetega mingisse tekstiarmastusse (kui ta ikka 4-5 tundi päevas kirjutab, küll siis vähemalt kolmandast tunnist ilmneb ka sõna seest maailma vaatamise harjumus, mitte maailma sõnadesse panemine.).
Kas tuleneb see mingil määral sellest, kuidas ta kirjeldab end baaripidajana ja nooremana koolipoisi hinnetega õpilasena jne või kirjutamisstiilist, ei oska öelda.
Sunday, October 14, 2012
Khaled Hosseini "Lohejooksja"
6/10
Üks lugu Afganistanist - seal üles kasvamine, mingi poliitilise möllu aegu põgenemine Ameerikasse ja täiskasvanuna tagasiminek oma lapsepõlvepatu lunastamiseks.
VÕI
lugu rikkast poisist ja tema teenrist - sõprusest ja reetmisest ja blablabla.
Sellele teosele tuleb läheneda kahest küljest:
põneva süžeega tõsine lugu reetmisest (mispuhul jääb see veidi paremat sorti, aga ikkagi üsna tavaliseks pehmekaaneliseks lennujaamakirjanduseks)
ning
pilguheit ühele kaugele riigile (Afganistanile kõigi selle probleemidega, Taliban ja selle tähendus afgaanidele endile).
Lugu on küllaltki klišee, aga teosena on selle olemasolu ja populaarsus tähtis.
Kunagi tundus mulle, et tegemist oli tõelise kirjandussensatsiooniga. Guugeldades näib, et sellest tehaksegi juttu kui millestki plahvatuslikult populaarsest. Kirjandussensatsioonina mitte küll Potter, aga igatahes rohkem kõneainet pakkunud kui keskmine "New York Timesi bestseller". Ühesõnaga, mitte lihtsalt mõni bestseller, vaid Lohejooksja.
Seepärast on olnud huvitav näha, et mitmed kirjandusinimesed on autori nime peale pigem küsivalt kulmu kergitanud. Täpsustamine "Lohejooksja" teeb vahel asju selgemaks, aga mitte nii põhjalikult, kui oleksin arvanud.
Tuletab meelde seda julgustavat tõde, et ükski enesestmõistetavus pole universaalne. (Ütlen "julgustavat tõde", sest vahel tuleb ikka tunne, et oled täielik idioot, et ei teadnud mingit asja.)
Netist üle vaadates näen tegelt, et "A Thousand Splendid Suns" on tal vist see etem teos. Kunagi loen tolle ka läbi. Ja miks ka mitte - tekst jookseb ju ladusalt küll (lähtudes "Lohejooksjast"), selline stsenaariumi moodi kirjutamisstiil mehel.
Lohejooksja-filmi peaks nüüd vaatama. Aga ainult seepärast, et lavastaja on täiesti kompetentne. Kehva lavastaja puhul ei päästaks Hosseini kirjutamine midagi.
Tegelt naljakas... tekst jookseb ladusalt, stseenid on põnevad ja tegelased kohatise stereotüüpsuse kiuste igati mitmetahulised ja huvitavad. Miks siis polnud see raamat haarav?
Või noh, oli täpselt selline, nagu üks "haarav raamat" olema peaks, aga mind ei haaranud.
Ehk takistas see, et dialoog ja isegi süžee oli sedavõrd tuttav juba, et mõjuda otsapidi naeruväärsena.
Mõni kirjanik on sedavõrd hea, et tema andekus kumaks läbi ka suvalisest põnevikust, B- või C-kategooriaga, kõige halvemate näitlejatega ja näib, et käsikaameraga filmituga. Selline asi, mida öösel enne magamaminekut kanaleid klõpsides kogemata vahtima jääd, et veidi irvitada selle kallal. Kui aga Alan Moore oleks kirjutanud stsenaariumi, siis oleks iga vestlus kõigest hoolimata vaatamisväärsus omaette - kogu selle lavastusliku händikäpi kiuste... Ei tarvitseks olla hea vaatamiselamus, aga dialoog oleks siiski selgelt hea.
Selle raamatu dialoogil pole sellist iseseisvat jõudu ega värskust. Stseenid on küllaltki tavalised ja dialoogiski pole midagi üllatavat. Aga tegelikult on stseenid tervikuna hästi välja kirjutatud ja klišeelikkuse kiuste ei muutu need päris piinlikuks. Millegi poolest on need isegi täiesti head.
Peaks siia välja kirjutama mingi jupi, et näitlikustada. Viisin aga raamatukokku tagasi juba. Eh, kunagi hiljem trükin.
Üks asi aga, mis selle raamatu juures oli toredat, oli see info, mida võis saada Afganistani kohta.
Doris Lessing kirjutas oma "Kuldses märkmeraamatus", et tänapäeval ei täida romaanid mitte filosoofilise mõtiskluse rolli nagu varem, vaid pigem olla need tegelaste ja süžeega reportaažid kaugete riikide kohta. Selles nägi ta oma romaani "Rohi laulab" edu põhjust - see oli autobiograafilisusse kalduv lugu Rodeesias elamisest jms. Ja ta arvas, et inimesed lugesid ka seda näiteks selleks, et tutvuda kauge Aafrika probleemidega.
Nii, nagu praegu võiks lugeda "Lohejooksjat", et tutvuda Afganistani problemaatilise ajalooga.
Ja nagu võiks lugeda "Minu Eesti" sarja kõigi selle riikidega.
Raamat tuletas meelde, et nii, nagu Stalini või Pol Poti jõhkrus ei tulenenud sellest, et nad olid ateistid, nii ei osuta ka abielurikkujate surnuksloopimine kividega või muud säärased "karistused" üldse mitte muhameedluse kui sellise võikusele. Stalin ei tapnud mitte seepärast, et oli ateist, ja Taliban ei olnud jõhker mitte seepärast, et oli islamistlik.
Natuke oleks nagu loogiline ju. Ja ikkagi mõjus üllatavalt see, et kui abielurikkujaid loobitigi kividega surnuks, siis normaalsed muhameedlased vangutasid päid ja ütlesid: "Ja need inimesed kutsuvad end muhameedlasteks..." Mulle mõjus see lause peaaegu iroonilisena, sest olin seni arvanud, et see karistus on tõesti islamistlik - ja et ükski normaalne afganistani inimene ei pidanud seda küll normaalseks ja oleks ise hoidunud sellest, aga et nad ometigi oleks möönnud, et Koraan näeb seda ette.
Ühesõnaga - et nad tunnistaks selle osaks oma religioonist, mida lihtsalt ei tuleks järgida, samamoodi nagu Vana Testament näeb ette väga agaraid kiviloopimisi suvaliste asjade eest nagu vastuhakk vanematele, pühapäevane töötamine või Jumala nime kasutamine selleks mittesobivas olukorras (All I did was say to my wife, "That piece of halibut was good enough for Jehovah!" )
Seepärast mõjus huvitavalt selle põhimõtteline hukkamõistmine islami seisukohalt.
Üks lugu Afganistanist - seal üles kasvamine, mingi poliitilise möllu aegu põgenemine Ameerikasse ja täiskasvanuna tagasiminek oma lapsepõlvepatu lunastamiseks.
VÕI
lugu rikkast poisist ja tema teenrist - sõprusest ja reetmisest ja blablabla.
Sellele teosele tuleb läheneda kahest küljest:
põneva süžeega tõsine lugu reetmisest (mispuhul jääb see veidi paremat sorti, aga ikkagi üsna tavaliseks pehmekaaneliseks lennujaamakirjanduseks)
ning
pilguheit ühele kaugele riigile (Afganistanile kõigi selle probleemidega, Taliban ja selle tähendus afgaanidele endile).
Lugu on küllaltki klišee, aga teosena on selle olemasolu ja populaarsus tähtis.
Kunagi tundus mulle, et tegemist oli tõelise kirjandussensatsiooniga. Guugeldades näib, et sellest tehaksegi juttu kui millestki plahvatuslikult populaarsest. Kirjandussensatsioonina mitte küll Potter, aga igatahes rohkem kõneainet pakkunud kui keskmine "New York Timesi bestseller". Ühesõnaga, mitte lihtsalt mõni bestseller, vaid Lohejooksja.
Seepärast on olnud huvitav näha, et mitmed kirjandusinimesed on autori nime peale pigem küsivalt kulmu kergitanud. Täpsustamine "Lohejooksja" teeb vahel asju selgemaks, aga mitte nii põhjalikult, kui oleksin arvanud.
Tuletab meelde seda julgustavat tõde, et ükski enesestmõistetavus pole universaalne. (Ütlen "julgustavat tõde", sest vahel tuleb ikka tunne, et oled täielik idioot, et ei teadnud mingit asja.)
Netist üle vaadates näen tegelt, et "A Thousand Splendid Suns" on tal vist see etem teos. Kunagi loen tolle ka läbi. Ja miks ka mitte - tekst jookseb ju ladusalt küll (lähtudes "Lohejooksjast"), selline stsenaariumi moodi kirjutamisstiil mehel.
Lohejooksja-filmi peaks nüüd vaatama. Aga ainult seepärast, et lavastaja on täiesti kompetentne. Kehva lavastaja puhul ei päästaks Hosseini kirjutamine midagi.
Tegelt naljakas... tekst jookseb ladusalt, stseenid on põnevad ja tegelased kohatise stereotüüpsuse kiuste igati mitmetahulised ja huvitavad. Miks siis polnud see raamat haarav?
Või noh, oli täpselt selline, nagu üks "haarav raamat" olema peaks, aga mind ei haaranud.
Ehk takistas see, et dialoog ja isegi süžee oli sedavõrd tuttav juba, et mõjuda otsapidi naeruväärsena.
Mõni kirjanik on sedavõrd hea, et tema andekus kumaks läbi ka suvalisest põnevikust, B- või C-kategooriaga, kõige halvemate näitlejatega ja näib, et käsikaameraga filmituga. Selline asi, mida öösel enne magamaminekut kanaleid klõpsides kogemata vahtima jääd, et veidi irvitada selle kallal. Kui aga Alan Moore oleks kirjutanud stsenaariumi, siis oleks iga vestlus kõigest hoolimata vaatamisväärsus omaette - kogu selle lavastusliku händikäpi kiuste... Ei tarvitseks olla hea vaatamiselamus, aga dialoog oleks siiski selgelt hea.
Selle raamatu dialoogil pole sellist iseseisvat jõudu ega värskust. Stseenid on küllaltki tavalised ja dialoogiski pole midagi üllatavat. Aga tegelikult on stseenid tervikuna hästi välja kirjutatud ja klišeelikkuse kiuste ei muutu need päris piinlikuks. Millegi poolest on need isegi täiesti head.
Peaks siia välja kirjutama mingi jupi, et näitlikustada. Viisin aga raamatukokku tagasi juba. Eh, kunagi hiljem trükin.
Üks asi aga, mis selle raamatu juures oli toredat, oli see info, mida võis saada Afganistani kohta.
Doris Lessing kirjutas oma "Kuldses märkmeraamatus", et tänapäeval ei täida romaanid mitte filosoofilise mõtiskluse rolli nagu varem, vaid pigem olla need tegelaste ja süžeega reportaažid kaugete riikide kohta. Selles nägi ta oma romaani "Rohi laulab" edu põhjust - see oli autobiograafilisusse kalduv lugu Rodeesias elamisest jms. Ja ta arvas, et inimesed lugesid ka seda näiteks selleks, et tutvuda kauge Aafrika probleemidega.
Nii, nagu praegu võiks lugeda "Lohejooksjat", et tutvuda Afganistani problemaatilise ajalooga.
Ja nagu võiks lugeda "Minu Eesti" sarja kõigi selle riikidega.
Raamat tuletas meelde, et nii, nagu Stalini või Pol Poti jõhkrus ei tulenenud sellest, et nad olid ateistid, nii ei osuta ka abielurikkujate surnuksloopimine kividega või muud säärased "karistused" üldse mitte muhameedluse kui sellise võikusele. Stalin ei tapnud mitte seepärast, et oli ateist, ja Taliban ei olnud jõhker mitte seepärast, et oli islamistlik.
Natuke oleks nagu loogiline ju. Ja ikkagi mõjus üllatavalt see, et kui abielurikkujaid loobitigi kividega surnuks, siis normaalsed muhameedlased vangutasid päid ja ütlesid: "Ja need inimesed kutsuvad end muhameedlasteks..." Mulle mõjus see lause peaaegu iroonilisena, sest olin seni arvanud, et see karistus on tõesti islamistlik - ja et ükski normaalne afganistani inimene ei pidanud seda küll normaalseks ja oleks ise hoidunud sellest, aga et nad ometigi oleks möönnud, et Koraan näeb seda ette.
Ühesõnaga - et nad tunnistaks selle osaks oma religioonist, mida lihtsalt ei tuleks järgida, samamoodi nagu Vana Testament näeb ette väga agaraid kiviloopimisi suvaliste asjade eest nagu vastuhakk vanematele, pühapäevane töötamine või Jumala nime kasutamine selleks mittesobivas olukorras (All I did was say to my wife, "That piece of halibut was good enough for Jehovah!" )
Seepärast mõjus huvitavalt selle põhimõtteline hukkamõistmine islami seisukohalt.
Friday, October 12, 2012
Audrey Hiffenegger "Ajaränduri naine"
7/10
Lugu armastusest naise ja mehe vahel - ainult et mees kaob hetkiti ära, ilmudes tavaliselt sama naise minevikus. Mees lihtsalt kaob, kas minevikku või tulevikku, siirdudes kuidagi tagasi mingi aja möödudes.
Hästi läbi mõeldud ulmetekst (kui mitte lasta end häirida sellest, et ajarände põhjustab miski nii absurdne kui tulevikuinimeste seas piisavalt sageliesinev krono-geen).
Väga hästi jutustatud tekst (kiirlugemise raamat, pilt jooksis elavalt silme ees),
aga emotsioon jäi veidi pinnapealseks, mõjus valemliku ja sokutatuna.
Tegelikult kõlas raamatu kokkuvõte esialgu küllaltki igavalt. Sest raamat ilmus Naine sarjas ja noh, kujutad juba ette, et keskendub see teos naisele ja sellele, kuidas tema kõrvalt kaob mees ja niuke igatsemise lugu ja "kuhu ta küll jääb" ja "miks ei võiks ükski meie hetk olla täielik" oleks raamatu kandev emotsioon.
Väga hea meel on selle üle, et eksisin. Ei olnud mingi päris labane pisarate kiskumise tekst naisest ja tema õnnetust armastusest. Oli hoopis küllaltki põnev ulmekas.
Keskendun eelkõige heale ja see oli see, et tegemist oli põneva ulmekaga. Kuid selle all pean silmas huvitavaid viise, kuidas käsitletakse ulmeideed (ajarändu, konkreetsemalt siis sel kujul, et üks inimene kaob üsna seletamatult ja kontrollimatult mingisse mineviku- või tulevikuhetke [selmet kasutada masinat ja sihipäraselt ja nii edasi]).
Sest see näib olevat hea ulmeka kriteeriumiks: et ulmelist elementi harrastatakse põneval ja (piisavalt) uuenduslikul moel. Kui ulmekal on aga head karakterid ja veenev psühholoogia ning võimas, eepiline ideede konflikt, siis on see lihtsalt hea raamat. Need mõisted ei tarvitse käia käsikäes. Aga selle juurde ma praegast toppama ei jää...
Mind lihtsalt üllatas, et Hiffenegger (millegipärast tahan seda pidevalt lugeda "hilfeneggeriks", aga "hilfe negger", "aita neegrit"? Elagu rassistlikud alateadvused...) kirjutas ulmeaspekti huvitavaks. Esimene pool raamatust oligi üsna põnevate ideede lahendamine. Mingil määral see intensiivsus hakkas raamatu kestel leigemaks minema, aga esimesed sada-paarsada lehekülge olid toredad.
Iga stseen tundus olevat omamoodi tähtis või kui mitte otseselt kandva väärtusega, siis ometigi paeluv - esiteks mehe esimene kohtumine oma elu armastusega (naine, kellele peategelane on juba lapsepõlvest tuttav salasõber), seejärel mehe esimene ajaränd kuueaastase poisina (kolmekümneaastane Henry ilmumas kuueaastase juurde tegema üleüldist õpperetke teemal "Ajarännu A ja O", tegeledes nii kehaliste hädadega nagu janu ning kõhukeeramine ja lahendades üleüldist küsimust "mis juhtus"), seejärel mehe esimene tutvumine mis-iganes-aastase Clare'iga (uskmatus ja veenmine). Mõlemat esimest, nagu kogu raamatut, kirjeldatakse sisemonoloogina, nii et lisaks laste hämmastusele ja "kes see mees on"-ile võib lugeja jälgida ka mehe kõiketeadvat "aah, see koht mulle meeldis!"-mõtet. See teeb need stseenid mitmekülgseks ja selle võrra huvitavamaks.
Selles on ka kohatist ootusärevust, sest mees teab ju kas oma noorema mina kõrval (olles vastavat hetke kogenud kuueaastase Henryna) või Clare'i jutu järgi, mis juhtub, aga ei ole seda veel ise kogenud. Nii antakse ühelt poolt imeliku onkliga tutvumise stseen ning teisalt Henry-poolne "ma loodan, et ma midagi vussi ei keera... mida ma nüüd ütlesingi tema sõnade järgi?". Kuid see mõjub omamoodi huvitavalt lugejale - rõhu omandab mitte see, mis juhtub, vaid see, kuidas juhtub.
Huvitavate ideede seast torkas esile ka üks iseäranis huvitav ajarännu kasutamise moment. Nimelt see peatükk või katkend, kus oli antud aasta mingi-mingi ja öeldud tegelaste vanuseks "Henry 15 ja 15". Ja öeldud selgituseks, toredalt vabandaval toonil, et oli alles puberteeti jõudnud. Et ei tundnud end tüdrukutega suheldes nii kindlalt. Et keegi niikuinii ei tea. Lisades: "mitte, et ma gei oleks või midagi".
Oli igatahes natuke ootamatu lisalahendus sellele ajarännu-süsteemile. Ei kujuta ette, milline see vestlus võis küll olla. Või kuidas see võrgutamine võis toimuda. "Hei, beibi. Ma tean, mis Sulle meeldib." Sellistesse detailidesse autor õnneks siiski ei laskunud.
Nagu öeldud, esimesed mõnisada lehekülge meeldisid rohkem. Sest sealt ilmnesid kõik need võimalused. Ja seal olid kõik need esimesed hetked. Seal oli kõik veel värske.
Mingi hetk kadus aga see esimene hoog.
Ja siis hakkas teksti kandma autori enda suleosavus... Ja kui algus oli põnev selle süsteemi mitmekülgse rakendamise ja kirjeldamise poolest, siis kõigi huvitavamate küsimuste lahendamise järel muutus ajaränd lihtsalt vahendiks.
Lõpuks sigines teksti see "oi, ta kadus ja nii kahju, et mina ei saa temaga kogu aeg olla ja kus ta on", mida ma kartsin. Mitte küll sel määral, et romaani teist poolt sellisena identifitseerida, aga kuna ta oli sellest seni nii osavalt hoidunud, siis oli selle ilmumine ikka pettumus.
Lõpp polnud üldse halb. Kõik otsad sai kokku tõmmatud ja igati korralikult. Kuid eelkõige oli see tekst tugev oma huvitavate ideede poolest. Minu meelest. Loomulikult ka jutustamisoskuse poolest. Igatahes jooksis see ladusalt, päris lahe lugemine. Kuid kui põnevamad ideed hakkasid harvaks jääma ning eeldati seda, et tegelastele võiks kaasa tunda, siis hakkasid leheküljed lendama minu suhtelise ükskõiksusega vältimatu lõpu suhtes.
Kuivõrd positiivsed emotsioonid olid kuidagi palju veenvamalt kirjutatud kui negatiivsed (nagu öeldud, viimastest ilmnes mingi naisteraamatulikkus), tekkis "Ajaränduri naist" lugedes teatav aimus sellest, mida tähendab see, kui kirjanikul pole romaanikirjanikule vajaminevat (või lihtsalt ääretult kohast) tundlikku närvi. See oli väga hästi sooritatud proosapala ning igati lahedad ulmeideed. Oli näha, et naine oli oma romaanikirjutuse kursustel väga tubli olnud (mainib neid tänusõnades). Tal on tehniline aspekt täiesti käpas ja originaalsena mõjuv idee.
Kuid romaani mõõtu välja vabandavat emotsionaalset pinget selles tekstis küll polnud.
Samas on hea, et selline asi on olemas. Ulmeline naistekas, kuidagi toredalt universaalne žanr.
Täiesti muuseas mainin, et olen suur ulmefänn. Doctor Who on lemmiksari. Ja selle sarja praegune juht on Steven Moffat. Kes mingi aeg lõpetas tegutsemise Twitteris, sest mingid maniakaalsed Who-fännid on ülimalt agaralt süüdistanud teda naistevihkajalikkuses. Ehkki tal on palju tugevaid ja mitmekülgseid naiskaraktereid. (Peamine vastuväide näib olevat see, et kõigi naistegelaste elud keerlevad ümber sarja ülimalt võimeka ja küllaltki omanäolise peategelase... Njah).
Mind aitas raamatu alguse juures sisse elada asjaolu, et Doctor Whost oli palju asju tuttavad. Mõned on peamise asjana maininud päevikut (Anu mainis ning kuskilt foorumist vaatasin vist kah) ehk siis Henry-Clare'i kohtumiste kroonika ideed olevat laenatud sarjas, kui peategelane tutvus ühe naisega, kes on samuti ajarändur ja kohtub temaga vastupidises järjekorras (ning kellel on kirjas kõik korrad, mil nad kohtuvad).
Mulle endale tuli tuttav ette üks osa, milles tüdruk tegi peategelasele erinevaid toite - aga kuna ta oli alles regenereerunud, siis talle oli söömise kogemus uus ja kõik maitses võikalt, kuni ta sõi kalapulki ja vaniljekastet (custard) ja leidis selles täpselt õige asja... Tähendab, "Ajaränduri naises" küpsetas Clare Henryle väikse tüdrukuna imelikke toite - et näha, mida kõike oleks ta nõus sööma.
Seos on küll nihkes, aga minu meelest igatahes olemas.
Igatahes,
niisama tujutsedes vingun, et kui Moffat on nii suur naistevihkaja, siis miks laenab ta kahes osas Doctor Whos ideid raamatust, mis kuulub sarja Naine?
Mis puutub aga sarja Naine, siis "Ajaränduri naine" on selle minu jaoks sisuliselt lunastanud. Kellelegi teisele ma seda aga ei ütle. Seda ka mitte, et mingi hetk peaks lugema samasse sarja kuuluvaid Doris Lessingu romaane. Sest teda näevad kõik ilmselt mingi esifeministina vms.
Lugu armastusest naise ja mehe vahel - ainult et mees kaob hetkiti ära, ilmudes tavaliselt sama naise minevikus. Mees lihtsalt kaob, kas minevikku või tulevikku, siirdudes kuidagi tagasi mingi aja möödudes.
Hästi läbi mõeldud ulmetekst (kui mitte lasta end häirida sellest, et ajarände põhjustab miski nii absurdne kui tulevikuinimeste seas piisavalt sageliesinev krono-geen).
Väga hästi jutustatud tekst (kiirlugemise raamat, pilt jooksis elavalt silme ees),
aga emotsioon jäi veidi pinnapealseks, mõjus valemliku ja sokutatuna.
Tegelikult kõlas raamatu kokkuvõte esialgu küllaltki igavalt. Sest raamat ilmus Naine sarjas ja noh, kujutad juba ette, et keskendub see teos naisele ja sellele, kuidas tema kõrvalt kaob mees ja niuke igatsemise lugu ja "kuhu ta küll jääb" ja "miks ei võiks ükski meie hetk olla täielik" oleks raamatu kandev emotsioon.
Väga hea meel on selle üle, et eksisin. Ei olnud mingi päris labane pisarate kiskumise tekst naisest ja tema õnnetust armastusest. Oli hoopis küllaltki põnev ulmekas.
Keskendun eelkõige heale ja see oli see, et tegemist oli põneva ulmekaga. Kuid selle all pean silmas huvitavaid viise, kuidas käsitletakse ulmeideed (ajarändu, konkreetsemalt siis sel kujul, et üks inimene kaob üsna seletamatult ja kontrollimatult mingisse mineviku- või tulevikuhetke [selmet kasutada masinat ja sihipäraselt ja nii edasi]).
Sest see näib olevat hea ulmeka kriteeriumiks: et ulmelist elementi harrastatakse põneval ja (piisavalt) uuenduslikul moel. Kui ulmekal on aga head karakterid ja veenev psühholoogia ning võimas, eepiline ideede konflikt, siis on see lihtsalt hea raamat. Need mõisted ei tarvitse käia käsikäes. Aga selle juurde ma praegast toppama ei jää...
Mind lihtsalt üllatas, et Hiffenegger (millegipärast tahan seda pidevalt lugeda "hilfeneggeriks", aga "hilfe negger", "aita neegrit"? Elagu rassistlikud alateadvused...) kirjutas ulmeaspekti huvitavaks. Esimene pool raamatust oligi üsna põnevate ideede lahendamine. Mingil määral see intensiivsus hakkas raamatu kestel leigemaks minema, aga esimesed sada-paarsada lehekülge olid toredad.
Iga stseen tundus olevat omamoodi tähtis või kui mitte otseselt kandva väärtusega, siis ometigi paeluv - esiteks mehe esimene kohtumine oma elu armastusega (naine, kellele peategelane on juba lapsepõlvest tuttav salasõber), seejärel mehe esimene ajaränd kuueaastase poisina (kolmekümneaastane Henry ilmumas kuueaastase juurde tegema üleüldist õpperetke teemal "Ajarännu A ja O", tegeledes nii kehaliste hädadega nagu janu ning kõhukeeramine ja lahendades üleüldist küsimust "mis juhtus"), seejärel mehe esimene tutvumine mis-iganes-aastase Clare'iga (uskmatus ja veenmine). Mõlemat esimest, nagu kogu raamatut, kirjeldatakse sisemonoloogina, nii et lisaks laste hämmastusele ja "kes see mees on"-ile võib lugeja jälgida ka mehe kõiketeadvat "aah, see koht mulle meeldis!"-mõtet. See teeb need stseenid mitmekülgseks ja selle võrra huvitavamaks.
Selles on ka kohatist ootusärevust, sest mees teab ju kas oma noorema mina kõrval (olles vastavat hetke kogenud kuueaastase Henryna) või Clare'i jutu järgi, mis juhtub, aga ei ole seda veel ise kogenud. Nii antakse ühelt poolt imeliku onkliga tutvumise stseen ning teisalt Henry-poolne "ma loodan, et ma midagi vussi ei keera... mida ma nüüd ütlesingi tema sõnade järgi?". Kuid see mõjub omamoodi huvitavalt lugejale - rõhu omandab mitte see, mis juhtub, vaid see, kuidas juhtub.
Huvitavate ideede seast torkas esile ka üks iseäranis huvitav ajarännu kasutamise moment. Nimelt see peatükk või katkend, kus oli antud aasta mingi-mingi ja öeldud tegelaste vanuseks "Henry 15 ja 15". Ja öeldud selgituseks, toredalt vabandaval toonil, et oli alles puberteeti jõudnud. Et ei tundnud end tüdrukutega suheldes nii kindlalt. Et keegi niikuinii ei tea. Lisades: "mitte, et ma gei oleks või midagi".
Oli igatahes natuke ootamatu lisalahendus sellele ajarännu-süsteemile. Ei kujuta ette, milline see vestlus võis küll olla. Või kuidas see võrgutamine võis toimuda. "Hei, beibi. Ma tean, mis Sulle meeldib." Sellistesse detailidesse autor õnneks siiski ei laskunud.
Nagu öeldud, esimesed mõnisada lehekülge meeldisid rohkem. Sest sealt ilmnesid kõik need võimalused. Ja seal olid kõik need esimesed hetked. Seal oli kõik veel värske.
Mingi hetk kadus aga see esimene hoog.
Ja siis hakkas teksti kandma autori enda suleosavus... Ja kui algus oli põnev selle süsteemi mitmekülgse rakendamise ja kirjeldamise poolest, siis kõigi huvitavamate küsimuste lahendamise järel muutus ajaränd lihtsalt vahendiks.
Lõpuks sigines teksti see "oi, ta kadus ja nii kahju, et mina ei saa temaga kogu aeg olla ja kus ta on", mida ma kartsin. Mitte küll sel määral, et romaani teist poolt sellisena identifitseerida, aga kuna ta oli sellest seni nii osavalt hoidunud, siis oli selle ilmumine ikka pettumus.
Lõpp polnud üldse halb. Kõik otsad sai kokku tõmmatud ja igati korralikult. Kuid eelkõige oli see tekst tugev oma huvitavate ideede poolest. Minu meelest. Loomulikult ka jutustamisoskuse poolest. Igatahes jooksis see ladusalt, päris lahe lugemine. Kuid kui põnevamad ideed hakkasid harvaks jääma ning eeldati seda, et tegelastele võiks kaasa tunda, siis hakkasid leheküljed lendama minu suhtelise ükskõiksusega vältimatu lõpu suhtes.
Kuivõrd positiivsed emotsioonid olid kuidagi palju veenvamalt kirjutatud kui negatiivsed (nagu öeldud, viimastest ilmnes mingi naisteraamatulikkus), tekkis "Ajaränduri naist" lugedes teatav aimus sellest, mida tähendab see, kui kirjanikul pole romaanikirjanikule vajaminevat (või lihtsalt ääretult kohast) tundlikku närvi. See oli väga hästi sooritatud proosapala ning igati lahedad ulmeideed. Oli näha, et naine oli oma romaanikirjutuse kursustel väga tubli olnud (mainib neid tänusõnades). Tal on tehniline aspekt täiesti käpas ja originaalsena mõjuv idee.
Kuid romaani mõõtu välja vabandavat emotsionaalset pinget selles tekstis küll polnud.
Samas on hea, et selline asi on olemas. Ulmeline naistekas, kuidagi toredalt universaalne žanr.
Täiesti muuseas mainin, et olen suur ulmefänn. Doctor Who on lemmiksari. Ja selle sarja praegune juht on Steven Moffat. Kes mingi aeg lõpetas tegutsemise Twitteris, sest mingid maniakaalsed Who-fännid on ülimalt agaralt süüdistanud teda naistevihkajalikkuses. Ehkki tal on palju tugevaid ja mitmekülgseid naiskaraktereid. (Peamine vastuväide näib olevat see, et kõigi naistegelaste elud keerlevad ümber sarja ülimalt võimeka ja küllaltki omanäolise peategelase... Njah).
Mind aitas raamatu alguse juures sisse elada asjaolu, et Doctor Whost oli palju asju tuttavad. Mõned on peamise asjana maininud päevikut (Anu mainis ning kuskilt foorumist vaatasin vist kah) ehk siis Henry-Clare'i kohtumiste kroonika ideed olevat laenatud sarjas, kui peategelane tutvus ühe naisega, kes on samuti ajarändur ja kohtub temaga vastupidises järjekorras (ning kellel on kirjas kõik korrad, mil nad kohtuvad).
Mulle endale tuli tuttav ette üks osa, milles tüdruk tegi peategelasele erinevaid toite - aga kuna ta oli alles regenereerunud, siis talle oli söömise kogemus uus ja kõik maitses võikalt, kuni ta sõi kalapulki ja vaniljekastet (custard) ja leidis selles täpselt õige asja... Tähendab, "Ajaränduri naises" küpsetas Clare Henryle väikse tüdrukuna imelikke toite - et näha, mida kõike oleks ta nõus sööma.
Seos on küll nihkes, aga minu meelest igatahes olemas.
Igatahes,
niisama tujutsedes vingun, et kui Moffat on nii suur naistevihkaja, siis miks laenab ta kahes osas Doctor Whos ideid raamatust, mis kuulub sarja Naine?
Mis puutub aga sarja Naine, siis "Ajaränduri naine" on selle minu jaoks sisuliselt lunastanud. Kellelegi teisele ma seda aga ei ütle. Seda ka mitte, et mingi hetk peaks lugema samasse sarja kuuluvaid Doris Lessingu romaane. Sest teda näevad kõik ilmselt mingi esifeministina vms.
Subscribe to:
Posts (Atom)