7/10
Romantilisevõitu memuaar, autor vaatleb oma elukäiku jooksuharrastuse taustal
Leidsin selle kellelgi külas olles. Lugesin eessõna.Seal kirjeldati...
Ah, pärast kirjutan edasi. Praegu lähen jooksma. Sest see, kuidas siin osutab selle tähtsusele, et jooksuharjumus oleks tõeliselt pidev (nagu kõik sellised ülesanded elus, mida oled otsustanud totaalselt kanda - tema jaoks kirjutamine, teiste jaoks mõni muu asi),
see mõjus inspireerivalt.
Aga mitte "Oh, ma pean praegu midagi kiiresti ja kähku tegema!"-inspiratsiooni kujul. Vaid selles mõttes, et see raamat aitas teadvustada vajadust järjepidevuse järele neis asjades, milles tahad paremaks saada...
Ehkki esialgu milleski nii kitsas kui jooksmine - sellegipoolest. Need asjad hakkavad pikapeale kandma laiemat tähendust, kuni sellega piisavalt lakkamatult tegeleda.
///
Aga ega väga palju rohkem polekski nagu öelda... Hakkan hoopis öeldut lahti harutama.
Kui ütlen "romantilisevõitu", siis pean silmas seda, et see on nagu romantiline lugu peategelase ja tema jooksmise vahel. Isegi ülesehitus vastab millelegi sellisele, vähemalt lõpu poole.
Osutab algul selle suhte tähendusele, siis kirjeldab mõne sõnaga oma elu enne jooksmist. Baaripidaja-elu, mis polnud küll igavene laaberdamine vms (mis vastaks mingile "magasin kõigi valede naistega enne õige leidmist"-narratiivile), aga oli ennasttäiendav, kui pidada silmas kirjutamist. Mainib ka esimesi tähenduslikke kogemusi (Ateenast Maratoni läppunud õhus ja lõõmava päikese all).
Lõpus räägib aga keskealise mehena selle taandumisest. Vaimustustuse hääbumisest. Mis oli pihta hakanud pärast 99-km ultramaratoni. Tekkis tühja koha tajumine eneses, jooksmise suhtes. Ja selle "kaotusega" leppimine. Kuni päris lõpus toimuva taasleidmise-stseenini. Nagu vanade armastajate viimase naeratava mälestuseni nooruskaisutustest teineteisega.
Selles mõttes on see ülesehitus hästi tavaline justkui. Aga kuna tegemist on jooksmisega, armastusega jooksuharjumuse vastu, siis see mõjub huvitavalt. Ehkki ma muidu muutun igaveseks vingatsiks, kui "armastust" kasutatakse liiga laias tähenduses (einoh, maailmaga ühes rütmis hingamine on armastus, nagu ka ükskõik kelle vigadega leppimine, nagu ka see, et elekter töötab või et gravitatsioon ei protesteeri), siis siinkohal on see pisuke avardav tõlgendamine okei. Kui käitumine jooksuvaimustuse suhtes on samasugune nagu käitumine kalli inimese suhtes, siis ei näita see minu meelest mitte armastuse kui mõiste trivialiseerimist, vaid käitumismudelite kordumist. Või siis lihtsalt sisemiste narratiivide (boy-meets-running, boy-loses-running, boy-listens-to-inspirational-music-and-finds-running) jätkusuutlikkust vms.
Teksti võõrkeelsuse kiuste on see marulobedalt jooksev tekst (no pun intended, kuivõrd selline pun tekitab piinlikkust ja ma tahaks siin blogis hoiduda sellistest! Igapäevakõne on idiootlike pun'ide jaoks). Võib igatahes soovitada.
On tore asi, miskaudu tutvuda Murakamiga. Kuid pole veel n-ö päris-Murakami. See pole tegelikult siuke tuumakas tekst, mille lugemise järel oleks tunne, et voh, nüüd ma tean midagi autorist või et nüüd ma oskan temast midagi öelda (peale selle, et tekst jookseb hästi).
Või noh, tegelt natuke tekkis tunne, et ta kirjutaks nagu igati tavaline inimene. Nagu Average Joe. Selline normaalne inimene, kes sattus kirjutama romaani. Väikeste põigetega mingisse tekstiarmastusse (kui ta ikka 4-5 tundi päevas kirjutab, küll siis vähemalt kolmandast tunnist ilmneb ka sõna seest maailma vaatamise harjumus, mitte maailma sõnadesse panemine.).
Kas tuleneb see mingil määral sellest, kuidas ta kirjeldab end baaripidajana ja nooremana koolipoisi hinnetega õpilasena jne või kirjutamisstiilist, ei oska öelda.
Tuesday, October 23, 2012
Sunday, October 14, 2012
Khaled Hosseini "Lohejooksja"
6/10
Üks lugu Afganistanist - seal üles kasvamine, mingi poliitilise möllu aegu põgenemine Ameerikasse ja täiskasvanuna tagasiminek oma lapsepõlvepatu lunastamiseks.
VÕI
lugu rikkast poisist ja tema teenrist - sõprusest ja reetmisest ja blablabla.
Sellele teosele tuleb läheneda kahest küljest:
põneva süžeega tõsine lugu reetmisest (mispuhul jääb see veidi paremat sorti, aga ikkagi üsna tavaliseks pehmekaaneliseks lennujaamakirjanduseks)
ning
pilguheit ühele kaugele riigile (Afganistanile kõigi selle probleemidega, Taliban ja selle tähendus afgaanidele endile).
Lugu on küllaltki klišee, aga teosena on selle olemasolu ja populaarsus tähtis.
Kunagi tundus mulle, et tegemist oli tõelise kirjandussensatsiooniga. Guugeldades näib, et sellest tehaksegi juttu kui millestki plahvatuslikult populaarsest. Kirjandussensatsioonina mitte küll Potter, aga igatahes rohkem kõneainet pakkunud kui keskmine "New York Timesi bestseller". Ühesõnaga, mitte lihtsalt mõni bestseller, vaid Lohejooksja.
Seepärast on olnud huvitav näha, et mitmed kirjandusinimesed on autori nime peale pigem küsivalt kulmu kergitanud. Täpsustamine "Lohejooksja" teeb vahel asju selgemaks, aga mitte nii põhjalikult, kui oleksin arvanud.
Tuletab meelde seda julgustavat tõde, et ükski enesestmõistetavus pole universaalne. (Ütlen "julgustavat tõde", sest vahel tuleb ikka tunne, et oled täielik idioot, et ei teadnud mingit asja.)
Netist üle vaadates näen tegelt, et "A Thousand Splendid Suns" on tal vist see etem teos. Kunagi loen tolle ka läbi. Ja miks ka mitte - tekst jookseb ju ladusalt küll (lähtudes "Lohejooksjast"), selline stsenaariumi moodi kirjutamisstiil mehel.
Lohejooksja-filmi peaks nüüd vaatama. Aga ainult seepärast, et lavastaja on täiesti kompetentne. Kehva lavastaja puhul ei päästaks Hosseini kirjutamine midagi.
Tegelt naljakas... tekst jookseb ladusalt, stseenid on põnevad ja tegelased kohatise stereotüüpsuse kiuste igati mitmetahulised ja huvitavad. Miks siis polnud see raamat haarav?
Või noh, oli täpselt selline, nagu üks "haarav raamat" olema peaks, aga mind ei haaranud.
Ehk takistas see, et dialoog ja isegi süžee oli sedavõrd tuttav juba, et mõjuda otsapidi naeruväärsena.
Mõni kirjanik on sedavõrd hea, et tema andekus kumaks läbi ka suvalisest põnevikust, B- või C-kategooriaga, kõige halvemate näitlejatega ja näib, et käsikaameraga filmituga. Selline asi, mida öösel enne magamaminekut kanaleid klõpsides kogemata vahtima jääd, et veidi irvitada selle kallal. Kui aga Alan Moore oleks kirjutanud stsenaariumi, siis oleks iga vestlus kõigest hoolimata vaatamisväärsus omaette - kogu selle lavastusliku händikäpi kiuste... Ei tarvitseks olla hea vaatamiselamus, aga dialoog oleks siiski selgelt hea.
Selle raamatu dialoogil pole sellist iseseisvat jõudu ega värskust. Stseenid on küllaltki tavalised ja dialoogiski pole midagi üllatavat. Aga tegelikult on stseenid tervikuna hästi välja kirjutatud ja klišeelikkuse kiuste ei muutu need päris piinlikuks. Millegi poolest on need isegi täiesti head.
Peaks siia välja kirjutama mingi jupi, et näitlikustada. Viisin aga raamatukokku tagasi juba. Eh, kunagi hiljem trükin.
Üks asi aga, mis selle raamatu juures oli toredat, oli see info, mida võis saada Afganistani kohta.
Doris Lessing kirjutas oma "Kuldses märkmeraamatus", et tänapäeval ei täida romaanid mitte filosoofilise mõtiskluse rolli nagu varem, vaid pigem olla need tegelaste ja süžeega reportaažid kaugete riikide kohta. Selles nägi ta oma romaani "Rohi laulab" edu põhjust - see oli autobiograafilisusse kalduv lugu Rodeesias elamisest jms. Ja ta arvas, et inimesed lugesid ka seda näiteks selleks, et tutvuda kauge Aafrika probleemidega.
Nii, nagu praegu võiks lugeda "Lohejooksjat", et tutvuda Afganistani problemaatilise ajalooga.
Ja nagu võiks lugeda "Minu Eesti" sarja kõigi selle riikidega.
Raamat tuletas meelde, et nii, nagu Stalini või Pol Poti jõhkrus ei tulenenud sellest, et nad olid ateistid, nii ei osuta ka abielurikkujate surnuksloopimine kividega või muud säärased "karistused" üldse mitte muhameedluse kui sellise võikusele. Stalin ei tapnud mitte seepärast, et oli ateist, ja Taliban ei olnud jõhker mitte seepärast, et oli islamistlik.
Natuke oleks nagu loogiline ju. Ja ikkagi mõjus üllatavalt see, et kui abielurikkujaid loobitigi kividega surnuks, siis normaalsed muhameedlased vangutasid päid ja ütlesid: "Ja need inimesed kutsuvad end muhameedlasteks..." Mulle mõjus see lause peaaegu iroonilisena, sest olin seni arvanud, et see karistus on tõesti islamistlik - ja et ükski normaalne afganistani inimene ei pidanud seda küll normaalseks ja oleks ise hoidunud sellest, aga et nad ometigi oleks möönnud, et Koraan näeb seda ette.
Ühesõnaga - et nad tunnistaks selle osaks oma religioonist, mida lihtsalt ei tuleks järgida, samamoodi nagu Vana Testament näeb ette väga agaraid kiviloopimisi suvaliste asjade eest nagu vastuhakk vanematele, pühapäevane töötamine või Jumala nime kasutamine selleks mittesobivas olukorras (All I did was say to my wife, "That piece of halibut was good enough for Jehovah!" )
Seepärast mõjus huvitavalt selle põhimõtteline hukkamõistmine islami seisukohalt.
Üks lugu Afganistanist - seal üles kasvamine, mingi poliitilise möllu aegu põgenemine Ameerikasse ja täiskasvanuna tagasiminek oma lapsepõlvepatu lunastamiseks.
VÕI
lugu rikkast poisist ja tema teenrist - sõprusest ja reetmisest ja blablabla.
Sellele teosele tuleb läheneda kahest küljest:
põneva süžeega tõsine lugu reetmisest (mispuhul jääb see veidi paremat sorti, aga ikkagi üsna tavaliseks pehmekaaneliseks lennujaamakirjanduseks)
ning
pilguheit ühele kaugele riigile (Afganistanile kõigi selle probleemidega, Taliban ja selle tähendus afgaanidele endile).
Lugu on küllaltki klišee, aga teosena on selle olemasolu ja populaarsus tähtis.
Kunagi tundus mulle, et tegemist oli tõelise kirjandussensatsiooniga. Guugeldades näib, et sellest tehaksegi juttu kui millestki plahvatuslikult populaarsest. Kirjandussensatsioonina mitte küll Potter, aga igatahes rohkem kõneainet pakkunud kui keskmine "New York Timesi bestseller". Ühesõnaga, mitte lihtsalt mõni bestseller, vaid Lohejooksja.
Seepärast on olnud huvitav näha, et mitmed kirjandusinimesed on autori nime peale pigem küsivalt kulmu kergitanud. Täpsustamine "Lohejooksja" teeb vahel asju selgemaks, aga mitte nii põhjalikult, kui oleksin arvanud.
Tuletab meelde seda julgustavat tõde, et ükski enesestmõistetavus pole universaalne. (Ütlen "julgustavat tõde", sest vahel tuleb ikka tunne, et oled täielik idioot, et ei teadnud mingit asja.)
Netist üle vaadates näen tegelt, et "A Thousand Splendid Suns" on tal vist see etem teos. Kunagi loen tolle ka läbi. Ja miks ka mitte - tekst jookseb ju ladusalt küll (lähtudes "Lohejooksjast"), selline stsenaariumi moodi kirjutamisstiil mehel.
Lohejooksja-filmi peaks nüüd vaatama. Aga ainult seepärast, et lavastaja on täiesti kompetentne. Kehva lavastaja puhul ei päästaks Hosseini kirjutamine midagi.
Tegelt naljakas... tekst jookseb ladusalt, stseenid on põnevad ja tegelased kohatise stereotüüpsuse kiuste igati mitmetahulised ja huvitavad. Miks siis polnud see raamat haarav?
Või noh, oli täpselt selline, nagu üks "haarav raamat" olema peaks, aga mind ei haaranud.
Ehk takistas see, et dialoog ja isegi süžee oli sedavõrd tuttav juba, et mõjuda otsapidi naeruväärsena.
Mõni kirjanik on sedavõrd hea, et tema andekus kumaks läbi ka suvalisest põnevikust, B- või C-kategooriaga, kõige halvemate näitlejatega ja näib, et käsikaameraga filmituga. Selline asi, mida öösel enne magamaminekut kanaleid klõpsides kogemata vahtima jääd, et veidi irvitada selle kallal. Kui aga Alan Moore oleks kirjutanud stsenaariumi, siis oleks iga vestlus kõigest hoolimata vaatamisväärsus omaette - kogu selle lavastusliku händikäpi kiuste... Ei tarvitseks olla hea vaatamiselamus, aga dialoog oleks siiski selgelt hea.
Selle raamatu dialoogil pole sellist iseseisvat jõudu ega värskust. Stseenid on küllaltki tavalised ja dialoogiski pole midagi üllatavat. Aga tegelikult on stseenid tervikuna hästi välja kirjutatud ja klišeelikkuse kiuste ei muutu need päris piinlikuks. Millegi poolest on need isegi täiesti head.
Peaks siia välja kirjutama mingi jupi, et näitlikustada. Viisin aga raamatukokku tagasi juba. Eh, kunagi hiljem trükin.
Üks asi aga, mis selle raamatu juures oli toredat, oli see info, mida võis saada Afganistani kohta.
Doris Lessing kirjutas oma "Kuldses märkmeraamatus", et tänapäeval ei täida romaanid mitte filosoofilise mõtiskluse rolli nagu varem, vaid pigem olla need tegelaste ja süžeega reportaažid kaugete riikide kohta. Selles nägi ta oma romaani "Rohi laulab" edu põhjust - see oli autobiograafilisusse kalduv lugu Rodeesias elamisest jms. Ja ta arvas, et inimesed lugesid ka seda näiteks selleks, et tutvuda kauge Aafrika probleemidega.
Nii, nagu praegu võiks lugeda "Lohejooksjat", et tutvuda Afganistani problemaatilise ajalooga.
Ja nagu võiks lugeda "Minu Eesti" sarja kõigi selle riikidega.
Raamat tuletas meelde, et nii, nagu Stalini või Pol Poti jõhkrus ei tulenenud sellest, et nad olid ateistid, nii ei osuta ka abielurikkujate surnuksloopimine kividega või muud säärased "karistused" üldse mitte muhameedluse kui sellise võikusele. Stalin ei tapnud mitte seepärast, et oli ateist, ja Taliban ei olnud jõhker mitte seepärast, et oli islamistlik.
Natuke oleks nagu loogiline ju. Ja ikkagi mõjus üllatavalt see, et kui abielurikkujaid loobitigi kividega surnuks, siis normaalsed muhameedlased vangutasid päid ja ütlesid: "Ja need inimesed kutsuvad end muhameedlasteks..." Mulle mõjus see lause peaaegu iroonilisena, sest olin seni arvanud, et see karistus on tõesti islamistlik - ja et ükski normaalne afganistani inimene ei pidanud seda küll normaalseks ja oleks ise hoidunud sellest, aga et nad ometigi oleks möönnud, et Koraan näeb seda ette.
Ühesõnaga - et nad tunnistaks selle osaks oma religioonist, mida lihtsalt ei tuleks järgida, samamoodi nagu Vana Testament näeb ette väga agaraid kiviloopimisi suvaliste asjade eest nagu vastuhakk vanematele, pühapäevane töötamine või Jumala nime kasutamine selleks mittesobivas olukorras (All I did was say to my wife, "That piece of halibut was good enough for Jehovah!" )
Seepärast mõjus huvitavalt selle põhimõtteline hukkamõistmine islami seisukohalt.
Friday, October 12, 2012
Audrey Hiffenegger "Ajaränduri naine"
7/10
Lugu armastusest naise ja mehe vahel - ainult et mees kaob hetkiti ära, ilmudes tavaliselt sama naise minevikus. Mees lihtsalt kaob, kas minevikku või tulevikku, siirdudes kuidagi tagasi mingi aja möödudes.
Hästi läbi mõeldud ulmetekst (kui mitte lasta end häirida sellest, et ajarände põhjustab miski nii absurdne kui tulevikuinimeste seas piisavalt sageliesinev krono-geen).
Väga hästi jutustatud tekst (kiirlugemise raamat, pilt jooksis elavalt silme ees),
aga emotsioon jäi veidi pinnapealseks, mõjus valemliku ja sokutatuna.
Tegelikult kõlas raamatu kokkuvõte esialgu küllaltki igavalt. Sest raamat ilmus Naine sarjas ja noh, kujutad juba ette, et keskendub see teos naisele ja sellele, kuidas tema kõrvalt kaob mees ja niuke igatsemise lugu ja "kuhu ta küll jääb" ja "miks ei võiks ükski meie hetk olla täielik" oleks raamatu kandev emotsioon.
Väga hea meel on selle üle, et eksisin. Ei olnud mingi päris labane pisarate kiskumise tekst naisest ja tema õnnetust armastusest. Oli hoopis küllaltki põnev ulmekas.
Keskendun eelkõige heale ja see oli see, et tegemist oli põneva ulmekaga. Kuid selle all pean silmas huvitavaid viise, kuidas käsitletakse ulmeideed (ajarändu, konkreetsemalt siis sel kujul, et üks inimene kaob üsna seletamatult ja kontrollimatult mingisse mineviku- või tulevikuhetke [selmet kasutada masinat ja sihipäraselt ja nii edasi]).
Sest see näib olevat hea ulmeka kriteeriumiks: et ulmelist elementi harrastatakse põneval ja (piisavalt) uuenduslikul moel. Kui ulmekal on aga head karakterid ja veenev psühholoogia ning võimas, eepiline ideede konflikt, siis on see lihtsalt hea raamat. Need mõisted ei tarvitse käia käsikäes. Aga selle juurde ma praegast toppama ei jää...
Mind lihtsalt üllatas, et Hiffenegger (millegipärast tahan seda pidevalt lugeda "hilfeneggeriks", aga "hilfe negger", "aita neegrit"? Elagu rassistlikud alateadvused...) kirjutas ulmeaspekti huvitavaks. Esimene pool raamatust oligi üsna põnevate ideede lahendamine. Mingil määral see intensiivsus hakkas raamatu kestel leigemaks minema, aga esimesed sada-paarsada lehekülge olid toredad.
Iga stseen tundus olevat omamoodi tähtis või kui mitte otseselt kandva väärtusega, siis ometigi paeluv - esiteks mehe esimene kohtumine oma elu armastusega (naine, kellele peategelane on juba lapsepõlvest tuttav salasõber), seejärel mehe esimene ajaränd kuueaastase poisina (kolmekümneaastane Henry ilmumas kuueaastase juurde tegema üleüldist õpperetke teemal "Ajarännu A ja O", tegeledes nii kehaliste hädadega nagu janu ning kõhukeeramine ja lahendades üleüldist küsimust "mis juhtus"), seejärel mehe esimene tutvumine mis-iganes-aastase Clare'iga (uskmatus ja veenmine). Mõlemat esimest, nagu kogu raamatut, kirjeldatakse sisemonoloogina, nii et lisaks laste hämmastusele ja "kes see mees on"-ile võib lugeja jälgida ka mehe kõiketeadvat "aah, see koht mulle meeldis!"-mõtet. See teeb need stseenid mitmekülgseks ja selle võrra huvitavamaks.
Selles on ka kohatist ootusärevust, sest mees teab ju kas oma noorema mina kõrval (olles vastavat hetke kogenud kuueaastase Henryna) või Clare'i jutu järgi, mis juhtub, aga ei ole seda veel ise kogenud. Nii antakse ühelt poolt imeliku onkliga tutvumise stseen ning teisalt Henry-poolne "ma loodan, et ma midagi vussi ei keera... mida ma nüüd ütlesingi tema sõnade järgi?". Kuid see mõjub omamoodi huvitavalt lugejale - rõhu omandab mitte see, mis juhtub, vaid see, kuidas juhtub.
Huvitavate ideede seast torkas esile ka üks iseäranis huvitav ajarännu kasutamise moment. Nimelt see peatükk või katkend, kus oli antud aasta mingi-mingi ja öeldud tegelaste vanuseks "Henry 15 ja 15". Ja öeldud selgituseks, toredalt vabandaval toonil, et oli alles puberteeti jõudnud. Et ei tundnud end tüdrukutega suheldes nii kindlalt. Et keegi niikuinii ei tea. Lisades: "mitte, et ma gei oleks või midagi".
Oli igatahes natuke ootamatu lisalahendus sellele ajarännu-süsteemile. Ei kujuta ette, milline see vestlus võis küll olla. Või kuidas see võrgutamine võis toimuda. "Hei, beibi. Ma tean, mis Sulle meeldib." Sellistesse detailidesse autor õnneks siiski ei laskunud.
Nagu öeldud, esimesed mõnisada lehekülge meeldisid rohkem. Sest sealt ilmnesid kõik need võimalused. Ja seal olid kõik need esimesed hetked. Seal oli kõik veel värske.
Mingi hetk kadus aga see esimene hoog.
Ja siis hakkas teksti kandma autori enda suleosavus... Ja kui algus oli põnev selle süsteemi mitmekülgse rakendamise ja kirjeldamise poolest, siis kõigi huvitavamate küsimuste lahendamise järel muutus ajaränd lihtsalt vahendiks.
Lõpuks sigines teksti see "oi, ta kadus ja nii kahju, et mina ei saa temaga kogu aeg olla ja kus ta on", mida ma kartsin. Mitte küll sel määral, et romaani teist poolt sellisena identifitseerida, aga kuna ta oli sellest seni nii osavalt hoidunud, siis oli selle ilmumine ikka pettumus.
Lõpp polnud üldse halb. Kõik otsad sai kokku tõmmatud ja igati korralikult. Kuid eelkõige oli see tekst tugev oma huvitavate ideede poolest. Minu meelest. Loomulikult ka jutustamisoskuse poolest. Igatahes jooksis see ladusalt, päris lahe lugemine. Kuid kui põnevamad ideed hakkasid harvaks jääma ning eeldati seda, et tegelastele võiks kaasa tunda, siis hakkasid leheküljed lendama minu suhtelise ükskõiksusega vältimatu lõpu suhtes.
Kuivõrd positiivsed emotsioonid olid kuidagi palju veenvamalt kirjutatud kui negatiivsed (nagu öeldud, viimastest ilmnes mingi naisteraamatulikkus), tekkis "Ajaränduri naist" lugedes teatav aimus sellest, mida tähendab see, kui kirjanikul pole romaanikirjanikule vajaminevat (või lihtsalt ääretult kohast) tundlikku närvi. See oli väga hästi sooritatud proosapala ning igati lahedad ulmeideed. Oli näha, et naine oli oma romaanikirjutuse kursustel väga tubli olnud (mainib neid tänusõnades). Tal on tehniline aspekt täiesti käpas ja originaalsena mõjuv idee.
Kuid romaani mõõtu välja vabandavat emotsionaalset pinget selles tekstis küll polnud.
Samas on hea, et selline asi on olemas. Ulmeline naistekas, kuidagi toredalt universaalne žanr.
Täiesti muuseas mainin, et olen suur ulmefänn. Doctor Who on lemmiksari. Ja selle sarja praegune juht on Steven Moffat. Kes mingi aeg lõpetas tegutsemise Twitteris, sest mingid maniakaalsed Who-fännid on ülimalt agaralt süüdistanud teda naistevihkajalikkuses. Ehkki tal on palju tugevaid ja mitmekülgseid naiskaraktereid. (Peamine vastuväide näib olevat see, et kõigi naistegelaste elud keerlevad ümber sarja ülimalt võimeka ja küllaltki omanäolise peategelase... Njah).
Mind aitas raamatu alguse juures sisse elada asjaolu, et Doctor Whost oli palju asju tuttavad. Mõned on peamise asjana maininud päevikut (Anu mainis ning kuskilt foorumist vaatasin vist kah) ehk siis Henry-Clare'i kohtumiste kroonika ideed olevat laenatud sarjas, kui peategelane tutvus ühe naisega, kes on samuti ajarändur ja kohtub temaga vastupidises järjekorras (ning kellel on kirjas kõik korrad, mil nad kohtuvad).
Mulle endale tuli tuttav ette üks osa, milles tüdruk tegi peategelasele erinevaid toite - aga kuna ta oli alles regenereerunud, siis talle oli söömise kogemus uus ja kõik maitses võikalt, kuni ta sõi kalapulki ja vaniljekastet (custard) ja leidis selles täpselt õige asja... Tähendab, "Ajaränduri naises" küpsetas Clare Henryle väikse tüdrukuna imelikke toite - et näha, mida kõike oleks ta nõus sööma.
Seos on küll nihkes, aga minu meelest igatahes olemas.
Igatahes,
niisama tujutsedes vingun, et kui Moffat on nii suur naistevihkaja, siis miks laenab ta kahes osas Doctor Whos ideid raamatust, mis kuulub sarja Naine?
Mis puutub aga sarja Naine, siis "Ajaränduri naine" on selle minu jaoks sisuliselt lunastanud. Kellelegi teisele ma seda aga ei ütle. Seda ka mitte, et mingi hetk peaks lugema samasse sarja kuuluvaid Doris Lessingu romaane. Sest teda näevad kõik ilmselt mingi esifeministina vms.
Lugu armastusest naise ja mehe vahel - ainult et mees kaob hetkiti ära, ilmudes tavaliselt sama naise minevikus. Mees lihtsalt kaob, kas minevikku või tulevikku, siirdudes kuidagi tagasi mingi aja möödudes.
Hästi läbi mõeldud ulmetekst (kui mitte lasta end häirida sellest, et ajarände põhjustab miski nii absurdne kui tulevikuinimeste seas piisavalt sageliesinev krono-geen).
Väga hästi jutustatud tekst (kiirlugemise raamat, pilt jooksis elavalt silme ees),
aga emotsioon jäi veidi pinnapealseks, mõjus valemliku ja sokutatuna.
Tegelikult kõlas raamatu kokkuvõte esialgu küllaltki igavalt. Sest raamat ilmus Naine sarjas ja noh, kujutad juba ette, et keskendub see teos naisele ja sellele, kuidas tema kõrvalt kaob mees ja niuke igatsemise lugu ja "kuhu ta küll jääb" ja "miks ei võiks ükski meie hetk olla täielik" oleks raamatu kandev emotsioon.
Väga hea meel on selle üle, et eksisin. Ei olnud mingi päris labane pisarate kiskumise tekst naisest ja tema õnnetust armastusest. Oli hoopis küllaltki põnev ulmekas.
Keskendun eelkõige heale ja see oli see, et tegemist oli põneva ulmekaga. Kuid selle all pean silmas huvitavaid viise, kuidas käsitletakse ulmeideed (ajarändu, konkreetsemalt siis sel kujul, et üks inimene kaob üsna seletamatult ja kontrollimatult mingisse mineviku- või tulevikuhetke [selmet kasutada masinat ja sihipäraselt ja nii edasi]).
Sest see näib olevat hea ulmeka kriteeriumiks: et ulmelist elementi harrastatakse põneval ja (piisavalt) uuenduslikul moel. Kui ulmekal on aga head karakterid ja veenev psühholoogia ning võimas, eepiline ideede konflikt, siis on see lihtsalt hea raamat. Need mõisted ei tarvitse käia käsikäes. Aga selle juurde ma praegast toppama ei jää...
Mind lihtsalt üllatas, et Hiffenegger (millegipärast tahan seda pidevalt lugeda "hilfeneggeriks", aga "hilfe negger", "aita neegrit"? Elagu rassistlikud alateadvused...) kirjutas ulmeaspekti huvitavaks. Esimene pool raamatust oligi üsna põnevate ideede lahendamine. Mingil määral see intensiivsus hakkas raamatu kestel leigemaks minema, aga esimesed sada-paarsada lehekülge olid toredad.
Iga stseen tundus olevat omamoodi tähtis või kui mitte otseselt kandva väärtusega, siis ometigi paeluv - esiteks mehe esimene kohtumine oma elu armastusega (naine, kellele peategelane on juba lapsepõlvest tuttav salasõber), seejärel mehe esimene ajaränd kuueaastase poisina (kolmekümneaastane Henry ilmumas kuueaastase juurde tegema üleüldist õpperetke teemal "Ajarännu A ja O", tegeledes nii kehaliste hädadega nagu janu ning kõhukeeramine ja lahendades üleüldist küsimust "mis juhtus"), seejärel mehe esimene tutvumine mis-iganes-aastase Clare'iga (uskmatus ja veenmine). Mõlemat esimest, nagu kogu raamatut, kirjeldatakse sisemonoloogina, nii et lisaks laste hämmastusele ja "kes see mees on"-ile võib lugeja jälgida ka mehe kõiketeadvat "aah, see koht mulle meeldis!"-mõtet. See teeb need stseenid mitmekülgseks ja selle võrra huvitavamaks.
Selles on ka kohatist ootusärevust, sest mees teab ju kas oma noorema mina kõrval (olles vastavat hetke kogenud kuueaastase Henryna) või Clare'i jutu järgi, mis juhtub, aga ei ole seda veel ise kogenud. Nii antakse ühelt poolt imeliku onkliga tutvumise stseen ning teisalt Henry-poolne "ma loodan, et ma midagi vussi ei keera... mida ma nüüd ütlesingi tema sõnade järgi?". Kuid see mõjub omamoodi huvitavalt lugejale - rõhu omandab mitte see, mis juhtub, vaid see, kuidas juhtub.
Huvitavate ideede seast torkas esile ka üks iseäranis huvitav ajarännu kasutamise moment. Nimelt see peatükk või katkend, kus oli antud aasta mingi-mingi ja öeldud tegelaste vanuseks "Henry 15 ja 15". Ja öeldud selgituseks, toredalt vabandaval toonil, et oli alles puberteeti jõudnud. Et ei tundnud end tüdrukutega suheldes nii kindlalt. Et keegi niikuinii ei tea. Lisades: "mitte, et ma gei oleks või midagi".
Oli igatahes natuke ootamatu lisalahendus sellele ajarännu-süsteemile. Ei kujuta ette, milline see vestlus võis küll olla. Või kuidas see võrgutamine võis toimuda. "Hei, beibi. Ma tean, mis Sulle meeldib." Sellistesse detailidesse autor õnneks siiski ei laskunud.
Nagu öeldud, esimesed mõnisada lehekülge meeldisid rohkem. Sest sealt ilmnesid kõik need võimalused. Ja seal olid kõik need esimesed hetked. Seal oli kõik veel värske.
Mingi hetk kadus aga see esimene hoog.
Ja siis hakkas teksti kandma autori enda suleosavus... Ja kui algus oli põnev selle süsteemi mitmekülgse rakendamise ja kirjeldamise poolest, siis kõigi huvitavamate küsimuste lahendamise järel muutus ajaränd lihtsalt vahendiks.
Lõpuks sigines teksti see "oi, ta kadus ja nii kahju, et mina ei saa temaga kogu aeg olla ja kus ta on", mida ma kartsin. Mitte küll sel määral, et romaani teist poolt sellisena identifitseerida, aga kuna ta oli sellest seni nii osavalt hoidunud, siis oli selle ilmumine ikka pettumus.
Lõpp polnud üldse halb. Kõik otsad sai kokku tõmmatud ja igati korralikult. Kuid eelkõige oli see tekst tugev oma huvitavate ideede poolest. Minu meelest. Loomulikult ka jutustamisoskuse poolest. Igatahes jooksis see ladusalt, päris lahe lugemine. Kuid kui põnevamad ideed hakkasid harvaks jääma ning eeldati seda, et tegelastele võiks kaasa tunda, siis hakkasid leheküljed lendama minu suhtelise ükskõiksusega vältimatu lõpu suhtes.
Kuivõrd positiivsed emotsioonid olid kuidagi palju veenvamalt kirjutatud kui negatiivsed (nagu öeldud, viimastest ilmnes mingi naisteraamatulikkus), tekkis "Ajaränduri naist" lugedes teatav aimus sellest, mida tähendab see, kui kirjanikul pole romaanikirjanikule vajaminevat (või lihtsalt ääretult kohast) tundlikku närvi. See oli väga hästi sooritatud proosapala ning igati lahedad ulmeideed. Oli näha, et naine oli oma romaanikirjutuse kursustel väga tubli olnud (mainib neid tänusõnades). Tal on tehniline aspekt täiesti käpas ja originaalsena mõjuv idee.
Kuid romaani mõõtu välja vabandavat emotsionaalset pinget selles tekstis küll polnud.
Samas on hea, et selline asi on olemas. Ulmeline naistekas, kuidagi toredalt universaalne žanr.
Täiesti muuseas mainin, et olen suur ulmefänn. Doctor Who on lemmiksari. Ja selle sarja praegune juht on Steven Moffat. Kes mingi aeg lõpetas tegutsemise Twitteris, sest mingid maniakaalsed Who-fännid on ülimalt agaralt süüdistanud teda naistevihkajalikkuses. Ehkki tal on palju tugevaid ja mitmekülgseid naiskaraktereid. (Peamine vastuväide näib olevat see, et kõigi naistegelaste elud keerlevad ümber sarja ülimalt võimeka ja küllaltki omanäolise peategelase... Njah).
Mind aitas raamatu alguse juures sisse elada asjaolu, et Doctor Whost oli palju asju tuttavad. Mõned on peamise asjana maininud päevikut (Anu mainis ning kuskilt foorumist vaatasin vist kah) ehk siis Henry-Clare'i kohtumiste kroonika ideed olevat laenatud sarjas, kui peategelane tutvus ühe naisega, kes on samuti ajarändur ja kohtub temaga vastupidises järjekorras (ning kellel on kirjas kõik korrad, mil nad kohtuvad).
Mulle endale tuli tuttav ette üks osa, milles tüdruk tegi peategelasele erinevaid toite - aga kuna ta oli alles regenereerunud, siis talle oli söömise kogemus uus ja kõik maitses võikalt, kuni ta sõi kalapulki ja vaniljekastet (custard) ja leidis selles täpselt õige asja... Tähendab, "Ajaränduri naises" küpsetas Clare Henryle väikse tüdrukuna imelikke toite - et näha, mida kõike oleks ta nõus sööma.
Seos on küll nihkes, aga minu meelest igatahes olemas.
Igatahes,
niisama tujutsedes vingun, et kui Moffat on nii suur naistevihkaja, siis miks laenab ta kahes osas Doctor Whos ideid raamatust, mis kuulub sarja Naine?
Mis puutub aga sarja Naine, siis "Ajaränduri naine" on selle minu jaoks sisuliselt lunastanud. Kellelegi teisele ma seda aga ei ütle. Seda ka mitte, et mingi hetk peaks lugema samasse sarja kuuluvaid Doris Lessingu romaane. Sest teda näevad kõik ilmselt mingi esifeministina vms.
Friday, September 21, 2012
Richard Adams "Watership Down"
8/10
Lugu jänestest, kes peavad ümber asuma uude urgu ja ohtudest, mida nad trotsivad tee kestel ja kohapeal
Esimene asi, mida tahaks öelda, on see, et ühe hea inglis- (või mis iganes)keelse raamatu juures ootan kaht asja kõige suurema innuga.
Esiteks, selle ilmumist eesti keeles.
Teiseks, ja seda vaid üksikutel juhtudel, selle tegemist filmiks.
Teise punktiga võib ka mitte nõus olla, aga mulle meeldib, et saab teose üle arutada ja kui ideed on huvitavad, siis võib neid levitada kas või filmi kaudu.
Esimese punktiga võib samuti mitte nõus olla - igast puriste on, kes eelistavad lugeda originaalkeeles. Jäägu neile oma, eesti keel tekst annab mulle otseühenduse igast naudingusagaratega. Ilmselt oleneb tekstist, aga nautimise mõttes eelistan eestikeelset. Mõne teksti puhul ei toimiks see ilmselt üldse - kui on ülitihedalt kultuurilisi viiteid popkultuurile, siis on originaalkeelt loogilisem lugeda. Aga kui tekst on vähe universaalsem, siis pole vaja.
Igatahes, ootan huviga, kuni sellest ilmub eestikeelne versioon. Ingliskeelne on igatahes igati hea. Ja kunagi võib ka filmi vaadata, kuigi selle osas olen veidi skeptilisem - multifilm siiski.
Igatahes, Watership Down - lasteraamat? Anu ütles (ja Wikipedia kinnitab, et autori sõnul): jutustatud esiti lastele, hiljem raamatuks vormistatud. Nii et võiks olla lasteraamat.
Tegelt on siiski Aeneid. Rooma eepos, lugu Trooja jätmisest, Kartaago külastamisest ja Rooma rajamisest. Päris sõrmega järge ei vedanud ja ei märganud, et kas ja kus Dido itk siis oli, aga kõik muu oli olemas.
Hakkab pihta Fiveri ennustusega suurest hävingust (Kassandra). Teda ei usuta. (khm.) Sealt minnakse ära ühe grupiga, mille juhiks on Hazel (Aeneis). Jõutakse järgmisesse urgu, kus leitakse elu armastus. Temaga seksitakse nii, et maa must, aga siis peab ära minema. (Ei, oot... Siin seksi pole. Lasteraamat ikkagi.). Jõutakse uude kohta, aga seal tuleb naabritega võidelda (latiinid). Lõpus on suur duell, kus Hazel ei tapa kedagi...
Noh, päris üks-ühele paralleeli ei saa siiski teha. Aga see pole mitte sarjamise mõttes välja toodud. Tegelikult annab selline ühine stoori päris suure mõõtme jäneste seiklusele. See pole mitte niisama lihtne "loomade kojuränd", see kaldub pigem eepilisele mõõtkavale.
Sealjuures pole mitte lihtsalt tegemist sellega, et klassikat kuritarvitatakse. Või noh, mingil määral ehk on - aimub, et Adams on võtnud üsna teadlikult kasutada Vergiliuse eepose ülesehitust. Kuid imetlusväärne on see, et raamatu teeb huvitavaks autori omapoolne panus.
Nii on pseudo-Kartaago, üks utoopia moodi jäneseurg (kus jänesed on suured ja läikiva karvaga, aga ei suuda võidelda; pühendunud kunstile ja kuidagi teravalt tajuvad oma surelikkust) minu meelest väga huvitav viide heaoluühiskonnale.
Anu polnud päris nõus, nägi selles ületoodangut (lastekirjandus ju) aga siiski. Kadunud on loomulikud surmad (inimene kaitseb seda urgu rebaste ja muude ohtude eest). Nii elavneb ühises alateadvuses surmahirm (Freud kogu oma surmaiha või -hirmu jutuga oleks olnud väga kohatu mees näiteks keskajal või mis iganes ajal, kui surdi agaralt (sureti?).).
Väga toredad olid seikluslikud lood muinasjutulisest/legendaarsest trikster-jänesest, mida jutustati veidi vabamatel hetkedel. Tegi maailma üllatavalt palju suuremaks. Panen kaldkriipsu muinasjutulise ja legendaarse vahele, sest ühelt poolt on need lihtsalt tekstisisesed muinasjutud, jutustatuna noorematele või vanematele headel hetkedel. Samas on need legendid, mis hakkavad toimima ka liialdatud või teisenenud lugudena iidsete aegade "jänestest". Ja antakse mõista, et ka selle loo Aeneis sulandub oma elukäiguga muinasjuttude ajastusse.
Nende seiklusest saab üks eatu lugu jäneste maailmas. Ja see on kuidagi nii sümpaatne lahendus, et muudab ka romaani ennast selle võrra meeldejäävamaks. Täiesti põhjendatult lastekirjanduse klassika, olles samas huvitav lugemine täiskasvanutele.
Aga võinuks ikka olla see Didoga mürgeldamine. No kuidas sa kirjutad jänesteraamatut ja jätad igasuguse prõmmimise vaid episoodiliseks?
Lugu jänestest, kes peavad ümber asuma uude urgu ja ohtudest, mida nad trotsivad tee kestel ja kohapeal
Esimene asi, mida tahaks öelda, on see, et ühe hea inglis- (või mis iganes)keelse raamatu juures ootan kaht asja kõige suurema innuga.
Esiteks, selle ilmumist eesti keeles.
Teiseks, ja seda vaid üksikutel juhtudel, selle tegemist filmiks.
Teise punktiga võib ka mitte nõus olla, aga mulle meeldib, et saab teose üle arutada ja kui ideed on huvitavad, siis võib neid levitada kas või filmi kaudu.
Esimese punktiga võib samuti mitte nõus olla - igast puriste on, kes eelistavad lugeda originaalkeeles. Jäägu neile oma, eesti keel tekst annab mulle otseühenduse igast naudingusagaratega. Ilmselt oleneb tekstist, aga nautimise mõttes eelistan eestikeelset. Mõne teksti puhul ei toimiks see ilmselt üldse - kui on ülitihedalt kultuurilisi viiteid popkultuurile, siis on originaalkeelt loogilisem lugeda. Aga kui tekst on vähe universaalsem, siis pole vaja.
Igatahes, ootan huviga, kuni sellest ilmub eestikeelne versioon. Ingliskeelne on igatahes igati hea. Ja kunagi võib ka filmi vaadata, kuigi selle osas olen veidi skeptilisem - multifilm siiski.
Igatahes, Watership Down - lasteraamat? Anu ütles (ja Wikipedia kinnitab, et autori sõnul): jutustatud esiti lastele, hiljem raamatuks vormistatud. Nii et võiks olla lasteraamat.
Tegelt on siiski Aeneid. Rooma eepos, lugu Trooja jätmisest, Kartaago külastamisest ja Rooma rajamisest. Päris sõrmega järge ei vedanud ja ei märganud, et kas ja kus Dido itk siis oli, aga kõik muu oli olemas.
Hakkab pihta Fiveri ennustusega suurest hävingust (Kassandra). Teda ei usuta. (khm.) Sealt minnakse ära ühe grupiga, mille juhiks on Hazel (Aeneis). Jõutakse järgmisesse urgu, kus leitakse elu armastus. Temaga seksitakse nii, et maa must, aga siis peab ära minema. (Ei, oot... Siin seksi pole. Lasteraamat ikkagi.). Jõutakse uude kohta, aga seal tuleb naabritega võidelda (latiinid). Lõpus on suur duell, kus Hazel ei tapa kedagi...
Noh, päris üks-ühele paralleeli ei saa siiski teha. Aga see pole mitte sarjamise mõttes välja toodud. Tegelikult annab selline ühine stoori päris suure mõõtme jäneste seiklusele. See pole mitte niisama lihtne "loomade kojuränd", see kaldub pigem eepilisele mõõtkavale.
Sealjuures pole mitte lihtsalt tegemist sellega, et klassikat kuritarvitatakse. Või noh, mingil määral ehk on - aimub, et Adams on võtnud üsna teadlikult kasutada Vergiliuse eepose ülesehitust. Kuid imetlusväärne on see, et raamatu teeb huvitavaks autori omapoolne panus.
Nii on pseudo-Kartaago, üks utoopia moodi jäneseurg (kus jänesed on suured ja läikiva karvaga, aga ei suuda võidelda; pühendunud kunstile ja kuidagi teravalt tajuvad oma surelikkust) minu meelest väga huvitav viide heaoluühiskonnale.
Anu polnud päris nõus, nägi selles ületoodangut (lastekirjandus ju) aga siiski. Kadunud on loomulikud surmad (inimene kaitseb seda urgu rebaste ja muude ohtude eest). Nii elavneb ühises alateadvuses surmahirm (Freud kogu oma surmaiha või -hirmu jutuga oleks olnud väga kohatu mees näiteks keskajal või mis iganes ajal, kui surdi agaralt (sureti?).).
Väga toredad olid seikluslikud lood muinasjutulisest/legendaarsest trikster-jänesest, mida jutustati veidi vabamatel hetkedel. Tegi maailma üllatavalt palju suuremaks. Panen kaldkriipsu muinasjutulise ja legendaarse vahele, sest ühelt poolt on need lihtsalt tekstisisesed muinasjutud, jutustatuna noorematele või vanematele headel hetkedel. Samas on need legendid, mis hakkavad toimima ka liialdatud või teisenenud lugudena iidsete aegade "jänestest". Ja antakse mõista, et ka selle loo Aeneis sulandub oma elukäiguga muinasjuttude ajastusse.
Nende seiklusest saab üks eatu lugu jäneste maailmas. Ja see on kuidagi nii sümpaatne lahendus, et muudab ka romaani ennast selle võrra meeldejäävamaks. Täiesti põhjendatult lastekirjanduse klassika, olles samas huvitav lugemine täiskasvanutele.
Aga võinuks ikka olla see Didoga mürgeldamine. No kuidas sa kirjutad jänesteraamatut ja jätad igasuguse prõmmimise vaid episoodiliseks?
Wednesday, September 12, 2012
Katrina Kalda "Eesti romaan"
8/10
Prantsusmaal elava eestlase kirjutatud "Sügisballi" õhustikuga armukolmnurk, asjaosalisteks noorevõitu kirjanik, teda toetav keskealine või vanem ärimees ning tolle noorem abikaasa. Jutustajaks on kirjaniku poolt parasjagu kirjutatava järjejutu peategelane.
Olgu, see kõlab asjatult keerulisena. Tegelikult on see üsna muhe. Ja mitte mingil keerulisemal moel "muhe, kui järele mõelda" vms, nagu võiks olla Kafka (keda mõni peab aegade süngeimaks kirjanikuks, eks ole), vaid lihtsalt muhe. Just nimelt jutustajapositsiooni pärast muhe. Mul pole raamatut tsiteerimiseks käepärast, aga tore oli teatav irooniline suhtumine, mis minu mäletamist mööda kumas läbi sellest, et "kui ta oli tutvunud septembris Charlotte'iga, möödus minugi kauaoodatud suvi Teaga [ei mäleta, las olla], möödus linnulennul, et ma saaks sügise alguses kohtuda Carlottaga."
Selles mõttes muhe.
Seetõttu võiks raamat ehk meeldegi jääda. Värskendav lähenemine.
Mis puutub õhustikku...
Või noh, ehk polegi õige võrrelda "Sügisballiga". Raske öelda. Ma pole tegelt veel lugenud ega näinud "Sügisballi".
Aga ma ei osanud kuidagi teisiti nimetada kirjanduslikku Eestit selle enam-vähem-90ndail. Või 80. Või mida iganes. Mingi ajatu aguliromantika, noh.
Tegelikult tahaks võrrelda seda Raimond Kaugveriga. Kuid temalt olen ma lugenud vaid üht teost ("Pariisi lõbusad naised", Eesti äärelinnaelust) ja ei tea, kas selline õhustik on ka tema teistes teostes. Pealegi pole Kaugveri mainimine enam kuigivõrd aktuaalne - oli jah eesti populaarseim kirjanik, suurima tiraaži ja ilmselt ka läbimüügiga. See oli toona. Praegu on Mati Unt end selgemini raiunud kultuurimällu ja temale osutamine on kuidagi loogilisem. Isegi kui ma pole lugenud "Sügisballi".
Midagi ma siiski olen lugenud Undilt ja sealt kumaski läbi mingine... teatav muhedus, samas teatav distants. Seda suhtumise poole pealt. Ja aguliromantika - sest linnaelu, veel lõppev elu neis lasnamäelikes majades, mis üsna pea on palju rohkem rääbakil, aga seni veel on lihtsalt üsna steriilsed.
Aga selle õhustiku juures on huvitav, et tuletab küll meelde mingi aja Unti või mingi aja Arvo Valtonit (seda, kes kirjutas "Mustamäe armastuse" - hiljem hakkab ta loomingusse siginema mingit zeni, mis ei puutu praegu asjasse), aga samas pole see absoluutselt eestilik romaan. Ja see teeb selle just omamoodi huvitavaks.
Tõnu Õnnepalu kirjutas ühes essees (või raamatuarvustuses, otsi nüüd piiri nende asjade vahel... tähendab, Õnnepalu-taoliste puhul), kuidas ühe india kirjaniku romaan eurooplastest, ilma ühegi India tegelaseta, oli tema meelest väga hea viis tutvuda just nimelt India kultuuriga. Põhjuseks see, et millegi täiesti võõraga tutvumiseks ongi hea saada seda tilkhaaval - ja India mees kirjutab Euroopat paratamatult India moodi.
Sama lugu on "Eesti romaani" ja prantslusega. Ei ole autor küll prantslanna, elas vist kümnenda eluaastani Eestis, aga hoolimata võrdlustest Undi ja Valtoni ja Kaugveriga on see täiesti prantsuse kirjaniku teos. Suhtumise poolest tegelastesse ja nendega toimuvasse, kirglikkuse poolest, ka suhtumise poolest kirglikkusse. Rääkimata siis täiesti võimatust olukorrast - eesti kirjanik elatab end järjejuttudest.
Nüüd võib jääda mulje, et mul puudub järjepidevus - nagu asetaksin eesti kirjanduse konteksti ja tunnistan mitte-eestilikuks. Kuid see tulebki sellest, et kirjutatud on ta täiesti prantslaslikult. Ent kirjutatud on millestki eestilikust. Nagu autor oleks hinganud enesesse nonde kirjanike atmosfääri, et panna see paberile prantsuse moel.
Seepärast tundubki mulle "Eesti romaanis" ühe igati hea prantsuse kirjaniku sulge.
Prantsusmaal elava eestlase kirjutatud "Sügisballi" õhustikuga armukolmnurk, asjaosalisteks noorevõitu kirjanik, teda toetav keskealine või vanem ärimees ning tolle noorem abikaasa. Jutustajaks on kirjaniku poolt parasjagu kirjutatava järjejutu peategelane.
Olgu, see kõlab asjatult keerulisena. Tegelikult on see üsna muhe. Ja mitte mingil keerulisemal moel "muhe, kui järele mõelda" vms, nagu võiks olla Kafka (keda mõni peab aegade süngeimaks kirjanikuks, eks ole), vaid lihtsalt muhe. Just nimelt jutustajapositsiooni pärast muhe. Mul pole raamatut tsiteerimiseks käepärast, aga tore oli teatav irooniline suhtumine, mis minu mäletamist mööda kumas läbi sellest, et "kui ta oli tutvunud septembris Charlotte'iga, möödus minugi kauaoodatud suvi Teaga [ei mäleta, las olla], möödus linnulennul, et ma saaks sügise alguses kohtuda Carlottaga."
Selles mõttes muhe.
Seetõttu võiks raamat ehk meeldegi jääda. Värskendav lähenemine.
Mis puutub õhustikku...
Või noh, ehk polegi õige võrrelda "Sügisballiga". Raske öelda. Ma pole tegelt veel lugenud ega näinud "Sügisballi".
Aga ma ei osanud kuidagi teisiti nimetada kirjanduslikku Eestit selle enam-vähem-90ndail. Või 80. Või mida iganes. Mingi ajatu aguliromantika, noh.
Tegelikult tahaks võrrelda seda Raimond Kaugveriga. Kuid temalt olen ma lugenud vaid üht teost ("Pariisi lõbusad naised", Eesti äärelinnaelust) ja ei tea, kas selline õhustik on ka tema teistes teostes. Pealegi pole Kaugveri mainimine enam kuigivõrd aktuaalne - oli jah eesti populaarseim kirjanik, suurima tiraaži ja ilmselt ka läbimüügiga. See oli toona. Praegu on Mati Unt end selgemini raiunud kultuurimällu ja temale osutamine on kuidagi loogilisem. Isegi kui ma pole lugenud "Sügisballi".
Midagi ma siiski olen lugenud Undilt ja sealt kumaski läbi mingine... teatav muhedus, samas teatav distants. Seda suhtumise poole pealt. Ja aguliromantika - sest linnaelu, veel lõppev elu neis lasnamäelikes majades, mis üsna pea on palju rohkem rääbakil, aga seni veel on lihtsalt üsna steriilsed.
Aga selle õhustiku juures on huvitav, et tuletab küll meelde mingi aja Unti või mingi aja Arvo Valtonit (seda, kes kirjutas "Mustamäe armastuse" - hiljem hakkab ta loomingusse siginema mingit zeni, mis ei puutu praegu asjasse), aga samas pole see absoluutselt eestilik romaan. Ja see teeb selle just omamoodi huvitavaks.
Tõnu Õnnepalu kirjutas ühes essees (või raamatuarvustuses, otsi nüüd piiri nende asjade vahel... tähendab, Õnnepalu-taoliste puhul), kuidas ühe india kirjaniku romaan eurooplastest, ilma ühegi India tegelaseta, oli tema meelest väga hea viis tutvuda just nimelt India kultuuriga. Põhjuseks see, et millegi täiesti võõraga tutvumiseks ongi hea saada seda tilkhaaval - ja India mees kirjutab Euroopat paratamatult India moodi.
Sama lugu on "Eesti romaani" ja prantslusega. Ei ole autor küll prantslanna, elas vist kümnenda eluaastani Eestis, aga hoolimata võrdlustest Undi ja Valtoni ja Kaugveriga on see täiesti prantsuse kirjaniku teos. Suhtumise poolest tegelastesse ja nendega toimuvasse, kirglikkuse poolest, ka suhtumise poolest kirglikkusse. Rääkimata siis täiesti võimatust olukorrast - eesti kirjanik elatab end järjejuttudest.
Nüüd võib jääda mulje, et mul puudub järjepidevus - nagu asetaksin eesti kirjanduse konteksti ja tunnistan mitte-eestilikuks. Kuid see tulebki sellest, et kirjutatud on ta täiesti prantslaslikult. Ent kirjutatud on millestki eestilikust. Nagu autor oleks hinganud enesesse nonde kirjanike atmosfääri, et panna see paberile prantsuse moel.
Seepärast tundubki mulle "Eesti romaanis" ühe igati hea prantsuse kirjaniku sulge.
Wednesday, September 5, 2012
George R. R. Martin, Lisa Tuttle "Windhaven"
4/10
Postapokalüptiline maailm kaugel planeedil. Saared ja pea ületamatu meri vahel. Peamine liikumisvahend on teistmoodi deltaplaaniga lennata tuule abil a'la Nausicaa sealt Miyazaki filmist.
Imelik kirjutada kokkuvõtet, sellist paarirealist. Millele keskenduda - kas lendamisele a'la Nausicaa (mis võiks olla peamine müügiartikkel)? Või hoopis võrdõiguslikkusele (meritokraatia e. "vaata inimest, mitte tema päritolu"-mõtteviisi siginemine ülijäikade traditsioonidega maailmasse)? Äkki üldse feminismile (sest seda mõtteviisi edendav peategelane on naine)?
Hästi palju võetakse seda feministliku teosena. Ei huvitanud mind selline lähenemine. Ega huvitanud autoreid nii hirmsasti. Oli lihtsalt naine ja kõik. Seal oli küll kompetentseid naisi veelgi, aga kõige andekamad 2 lendurit olid ikkagi mehed. Annab jah seda lugeda feministliku teosena. Kuid autorid ei rõhutanud seda naiseks olemist. See feminism tuleb automaatselt sellest, et peategelane on naine. Ma ise ei tahaks seda ületähtsustada.
Teine asi on aga see, et arvustusi vaadates jääb kaks asja hambusse. Esiteks, et vahel unustatakse mainida, et see on sisuliselt ikka üsna stereotüüpne teos, mis ei paku jutustamise poolest midagi muud. Vahel ikka öeldakse ka, aga piisavalt sageli jäädakse selle taha kinni, et on normaalselt jutustatud. Mitte kohutavalt hästi, aga normaalselt. Ja siis räägitaksegi, et täitsa ladus raamat, järelikult hea. Aga ladusaid raamatuid on palju ja nende seas on häid ka omajagu. Ei pea neid kaht segi ajama minu meelest.
Teine, mis häirib arvustuste juures, on see, et kui tunnistatakse teose vigu, mööndakse "nojah, George oleks pidanud kirjutama ikka üksi! See Tuttle rikub tal asja". Arusaadav, kust see mõte tuleb - George RR Martin on paljude meelest tänapäevane Tolkien, mõne meelest vaat et paremgi. Aga siin raamatus on ju vohav feminism. Nii et Tuttle, va krõnks, rakendas muidu klassikat trükkiva taadi naisõiguslaste vankri ette ja see rikkus raamatu ära.
Vot, ei julgeks siiski niimoodi öelda. GRRMartin oli noorem siis, ei olnud nii sõnaosav kui praegu. Ja Tuttle oli samuti noor. Ta on hiljem saanud tunnustatud kirjanikuks, aga see oli tema esimene kirjatükk. Mõlemad vaevlesid selle teksti valmis. Ja mingit teatavat suhtumist on, mida ma "Troonide Mängust" ega "Fevre'i unelmast" ei leidnud ja mis mulle meeldis. Mingi asi, mis lihvituna võiks olla päris huvitav asi lugeda.
Postapokalüptiline maailm kaugel planeedil. Saared ja pea ületamatu meri vahel. Peamine liikumisvahend on teistmoodi deltaplaaniga lennata tuule abil a'la Nausicaa sealt Miyazaki filmist.
Imelik kirjutada kokkuvõtet, sellist paarirealist. Millele keskenduda - kas lendamisele a'la Nausicaa (mis võiks olla peamine müügiartikkel)? Või hoopis võrdõiguslikkusele (meritokraatia e. "vaata inimest, mitte tema päritolu"-mõtteviisi siginemine ülijäikade traditsioonidega maailmasse)? Äkki üldse feminismile (sest seda mõtteviisi edendav peategelane on naine)?
Hästi palju võetakse seda feministliku teosena. Ei huvitanud mind selline lähenemine. Ega huvitanud autoreid nii hirmsasti. Oli lihtsalt naine ja kõik. Seal oli küll kompetentseid naisi veelgi, aga kõige andekamad 2 lendurit olid ikkagi mehed. Annab jah seda lugeda feministliku teosena. Kuid autorid ei rõhutanud seda naiseks olemist. See feminism tuleb automaatselt sellest, et peategelane on naine. Ma ise ei tahaks seda ületähtsustada.
Teine asi on aga see, et arvustusi vaadates jääb kaks asja hambusse. Esiteks, et vahel unustatakse mainida, et see on sisuliselt ikka üsna stereotüüpne teos, mis ei paku jutustamise poolest midagi muud. Vahel ikka öeldakse ka, aga piisavalt sageli jäädakse selle taha kinni, et on normaalselt jutustatud. Mitte kohutavalt hästi, aga normaalselt. Ja siis räägitaksegi, et täitsa ladus raamat, järelikult hea. Aga ladusaid raamatuid on palju ja nende seas on häid ka omajagu. Ei pea neid kaht segi ajama minu meelest.
Teine, mis häirib arvustuste juures, on see, et kui tunnistatakse teose vigu, mööndakse "nojah, George oleks pidanud kirjutama ikka üksi! See Tuttle rikub tal asja". Arusaadav, kust see mõte tuleb - George RR Martin on paljude meelest tänapäevane Tolkien, mõne meelest vaat et paremgi. Aga siin raamatus on ju vohav feminism. Nii et Tuttle, va krõnks, rakendas muidu klassikat trükkiva taadi naisõiguslaste vankri ette ja see rikkus raamatu ära.
Vot, ei julgeks siiski niimoodi öelda. GRRMartin oli noorem siis, ei olnud nii sõnaosav kui praegu. Ja Tuttle oli samuti noor. Ta on hiljem saanud tunnustatud kirjanikuks, aga see oli tema esimene kirjatükk. Mõlemad vaevlesid selle teksti valmis. Ja mingit teatavat suhtumist on, mida ma "Troonide Mängust" ega "Fevre'i unelmast" ei leidnud ja mis mulle meeldis. Mingi asi, mis lihvituna võiks olla päris huvitav asi lugeda.
Thursday, August 30, 2012
Alaa Al-Aswani "Jakubijani maja"
6/10
Kui olla hirmsasti vaimustuses Sofi Oksaneni "Puhastusest", siis tekib natuke huvi, millised on muude riikide "Puhastused". Mis on need teosed, mida uhkusega nimetatakse nende riikide bestselleriteks ja mis kannavad kuskil sellist tähendust, mille tõttu see pole vaid "ah, mingi suvaline kauge riigi kirjandus" ega "ah, mingi suvalise kirjaniku järjekordne romaan". Ühesõnaga, lähenesin "Jakubijani majale" kui Egiptuse "Puhastusele" - kuuldavasti on tegemist Egiptuse viimaste kümnendite kõige populaarsemale romaanile.
Aga-aga... Tegemist on sotsiaalselt terava teosega, mis käsitleb Egiptust - kõigi selle mässude ja rahutuste juures on ehk hea tutvuda sellega, kui korrumpeerunud see siis ikka olnud on.
Nii et hea selle poolest, et see mõjub nii, nagu Doris Lessing oma "Kuldses märkmeraamatus" kord kirjutas romaanide moodsa ülesande kohta - reportaažina Egiptuse olude kohta. Kuid paraku on teos konkreetse aja peegeldus. Ei kujune üleajalist filosoofilist ega poeetilist tasandit, on vaid ajastukirjandus.
Naiste olukorda tutvustatakse (sunnitud prostitutsioon, kuid sundus tingitud pigem tavast ja võimaluste kehvusest.)
Enesetaputerroristid saavad oma põhjenduse (vaadeldakse ühe inimese meeleheitlikku teekonda selleni)
Heidetakse pilk homoseksuaalsete elule Egiptuses (kusjuures on nende lugu ilmselt kõige soojem ja südamlikum. Mitte täies ulatuses, aga üldtooni mõttes.)
Majandusliku süsteemi toimimist vaadeldakse. (Kergelt "Ristiisa" moodi.)
Stiililise poole pealt aga - meenus "Tõde ja õigus". Meenus see tunne, et loed sada lehekülge läbi ja küsid, millal kord sissejuhatus läbi saab.
See pole mitte jutustav kirjandus, vaid ümberjutustav. Isegi kroonikalaadne. Heh, krooniline. Oh, see võib olla keeleliselt osav, mingid heietused võivad isegi päris lahedad olla lugeda (mõtteid seksist, naistest, seksuaalsusest üldse on huvitav näha). Aga sellele tuleb osata ümber lülituda ja leppida tundega, et see ongi teose stiil. Ja sisemisele häälele, mis küsib, millal lõppeb sissejuhatus - sellele tuleb öelda, et igavene tolgus, loetle korra kõike toimunut ja ütle siis, et raamat pole toimunud.
Kuid mingil tasandil vist ikkagi ei taha üksnes seda, et raamatu sündmus oleks toimunud, vaid et see tõesti jõuaks ilukirjanduslikult leida aset.
Samas - võimsalt mõjuva võikusega (tähendab, taotlemata mingisugust groteski - see võikus lihtsalt töötab mõjuvalt neis kohtades, kus vaja) ning tegelikult ka just nimelt kogu selle minu virisetud stiili, selle distantseerunud vaatleva hoiaku tõttu saab plusspunkti. Viimase eest seetõttu, et selles romaanis see siiski töötab. Romaanis toimuvat ei olegi väga suur tahtmine näha väljamängitud kujul, faktidest ja kaadritest piisab.
Kui olla hirmsasti vaimustuses Sofi Oksaneni "Puhastusest", siis tekib natuke huvi, millised on muude riikide "Puhastused". Mis on need teosed, mida uhkusega nimetatakse nende riikide bestselleriteks ja mis kannavad kuskil sellist tähendust, mille tõttu see pole vaid "ah, mingi suvaline kauge riigi kirjandus" ega "ah, mingi suvalise kirjaniku järjekordne romaan". Ühesõnaga, lähenesin "Jakubijani majale" kui Egiptuse "Puhastusele" - kuuldavasti on tegemist Egiptuse viimaste kümnendite kõige populaarsemale romaanile.
Aga-aga... Tegemist on sotsiaalselt terava teosega, mis käsitleb Egiptust - kõigi selle mässude ja rahutuste juures on ehk hea tutvuda sellega, kui korrumpeerunud see siis ikka olnud on.
Nii et hea selle poolest, et see mõjub nii, nagu Doris Lessing oma "Kuldses märkmeraamatus" kord kirjutas romaanide moodsa ülesande kohta - reportaažina Egiptuse olude kohta. Kuid paraku on teos konkreetse aja peegeldus. Ei kujune üleajalist filosoofilist ega poeetilist tasandit, on vaid ajastukirjandus.
Naiste olukorda tutvustatakse (sunnitud prostitutsioon, kuid sundus tingitud pigem tavast ja võimaluste kehvusest.)
Enesetaputerroristid saavad oma põhjenduse (vaadeldakse ühe inimese meeleheitlikku teekonda selleni)
Heidetakse pilk homoseksuaalsete elule Egiptuses (kusjuures on nende lugu ilmselt kõige soojem ja südamlikum. Mitte täies ulatuses, aga üldtooni mõttes.)
Majandusliku süsteemi toimimist vaadeldakse. (Kergelt "Ristiisa" moodi.)
Stiililise poole pealt aga - meenus "Tõde ja õigus". Meenus see tunne, et loed sada lehekülge läbi ja küsid, millal kord sissejuhatus läbi saab.
See pole mitte jutustav kirjandus, vaid ümberjutustav. Isegi kroonikalaadne. Heh, krooniline. Oh, see võib olla keeleliselt osav, mingid heietused võivad isegi päris lahedad olla lugeda (mõtteid seksist, naistest, seksuaalsusest üldse on huvitav näha). Aga sellele tuleb osata ümber lülituda ja leppida tundega, et see ongi teose stiil. Ja sisemisele häälele, mis küsib, millal lõppeb sissejuhatus - sellele tuleb öelda, et igavene tolgus, loetle korra kõike toimunut ja ütle siis, et raamat pole toimunud.
Kuid mingil tasandil vist ikkagi ei taha üksnes seda, et raamatu sündmus oleks toimunud, vaid et see tõesti jõuaks ilukirjanduslikult leida aset.
Samas - võimsalt mõjuva võikusega (tähendab, taotlemata mingisugust groteski - see võikus lihtsalt töötab mõjuvalt neis kohtades, kus vaja) ning tegelikult ka just nimelt kogu selle minu virisetud stiili, selle distantseerunud vaatleva hoiaku tõttu saab plusspunkti. Viimase eest seetõttu, et selles romaanis see siiski töötab. Romaanis toimuvat ei olegi väga suur tahtmine näha väljamängitud kujul, faktidest ja kaadritest piisab.
Subscribe to:
Posts (Atom)