10/10 ja 8/10
Üks armastuslugu e-mail kirjavahetuse teel
Lisatud tagantjärele:
möönan, palju paremaid raamatuid lugedes näen, et see jääb paljuski ikka parajalt banaalseks teoseks. Ei ole see raamat Maailma Parima Raamatu tiitlipretendent, ei kuma kuskilt otsast tõelist virtuoossust. Kohati on õõnsalt kirjutatud, mugavalt niikuinii. Ja seda ideed saanuks ehk küllastavamalt lahendada kui vaid armastuslooks.
Oli lihtsalt üks ajaviiteromaan.
Kuid sellisena väga meeldiv. Ja mis minule oli kõige tähtsam - kui see ka ei ammendanud kirjavahetusromaani täit potentsiaali, oli see idee ära teostatud, sellisel kujul küllaltki lõplikult, lisaks veel kirjutatuna pidevas analüüsimis- ja kommenteerimistuhinas, mis on kirjade üks suuri naudinguid minu jaoks.
+ tänapäevane kiriromaan
+ hästi kirjutatud, ilusa keelega. Ei andnud järele internetikeele ahvatlustele, lolroflmao-d puuduvad, kirjutab nii, nagu normaalseks peab. Ei upu ka poeetilisusse ära, kuni see just ei sobi
+ lugu, mis seisneb täielikult tekstis - saad täielikult kaasa elada, sest näed sedasama, mida nad ise näevad
+ iroonia ja sentimentaalsuse vahel on üldiselt tajutud piiri, millest ei minda räigelt üle.
- ikka täielik naistekas...
- teine osa on kehvem
- marunõme miinus tuleb - ma oleks eelistanud teatavaid muid süžeelisi lahendusi. Praegu jäi ainult nende kahe looks, aga teatud nihked võinuks selle teha hoopis üldistatavamaks, laiemaks. Sümboolsemaks.
On kaks viisi, kuidas seda lugeda. Võib neid võtta ühe raamatuna kahes jaos, lugedes järjest. Niimoodi on esimene pool palju parem ja teine pool jääb läägeks. Kirjutamise kvaliteet ei lange, ikkagi nauditav ja poeetilise maiguga. Kuid teises osas tehakse mõned vead, mida autor esimese jooksul ei tee, ja lahendus jääb hirmus roosamannaks.
Teine võimalus on lugeda esimene osa ära - ja alles kunagi hiljem lugeda teist. Nii ei soovitaks küll kellelgi teha, sest esimesest jääb küllaltki hea mulje, mille teine rikub lihtsalt ära.
Kui üldse lugeda teist osa, siis ainult kohe pärast esimest. Nii saab uudishimulik lugeja lahenduse (millest võib parimal juhul siiski loobuda) ja nii ei jõua esimese osa suhtes tekkida seda puutumatut sümpaatiat, mille teine mustaks, vaid see jääks esialgu veel pigem pehmeks muljemassiks, millele lisandub teine osa, moodustades kaheraamatulise üldiselt hea mulje.
Ma ootasin juba tükimat aega, millal keegi teeb e-mailidest kiriromaani. Üks kirjavahetusromaan kui selline oli "Mina olen raamat", Hedi Rosma ja Viivi Luige kirjavahetuseke, aga seal ei reageeritud niivõrd omavahelisele jutule, vaid kirjutati teineteisest tiivustatult (mingil määral) oma juttu, mis eriti ei haakunud millegagi ja niimoodi moodustus kiriromaani sildi all mingi kahe inimese rant'imine vabalt valitud teemadel.
Kiriromaani all pidasin silmas pigem teineteise kirjadele reageerimist. Suhtlemise kujunemist kirjavahetuse teel. Minu elus on kirjavahetustel olnud oluline roll ja oleks tahtnud näha, kuidas säärasest pigistatakse välja teatav ilukirjanduslik maksimum.
Ja ongi olemas...
Nojah, natuke pateetiline on. Suurtähetsemise suhtes on mul küll kerge allergia ja siin väga ei säästeta. Teises osas on kohati väga uskumatu omavaheline suhtlemine - mingi kapriisitsemine, mis meenutab seebikaid. Kõiki reaktsioone ei usu. Ka tundeintensiivsus ei veena päris, eriti nii pika aja peale.
Kuid see on siiski hästi kirjutatud ja täidab eesmärgi, mida ma sellest ootasin. Armastuslugu sellest, kuidas "Kirjutamine on nagu suudlemine, kuid ilma huulteta. Kirjutamine on nagu suudlemine mõistusega." (Nagu raamatus öeldud.)
Kaks igati hea sulega inimest kirjutamas end armunuks... Kuid pideva teadlikkusega teineteise suhtes. Ei saagi muutuda liiga naiivseks, sest teine hakkaks mõnitama, on pidev järelvalve. Ja irooniat on piisavalt, et olla mängisklev. Aga jäi siiski armastuslooks.
Teatavad kujundid, laused ja mõtted töötasid hästi. Paljuski on kirjavahetus, kui inimesed tahavad selle nimel vaeva näha, natuke nagu lühiproosakogumik. Või siis proosapoeemi moodi, mingis mõttes...
Nii tulebki näiteks üks tore jupp, milles (päris täpselt ei mäleta, aga umbkaudu nii, et) Emmi kirjutab Leole ühes alkoholiga niisutatud armukadedushoos, et esimene viskiklaas ütles, et Leo on kellegi teisega. E küsis, mis sellest. Teine klaas ütles, et aga kindlasti Leol on temaga tore. E vastamas, et see on ju kena, ta soovibki Leole head. Kuid kolmas klaas ütles, et kindlasti nad parasjagu seksivad mingil meeletul moel, meeletus asendis. "Ja tahad teada, mis ma selle klaasiga tegin, Leo? Ma hävitasin selle."
Või midagi sarnast.
Natuke on jah emotsionaalne kohati. Isegi labasel määral. Kuid ma ei süüdistaks sentimentaalsuses ehk tühitundlemises, kuivõrd emotsioon on ikkagi piisavalt hästi kujundatud, et ei aja üldiselt süüdistama tegelasi liigpateetilisuses.
Täielikult kirjanduslik teos - sellest ei oleks võimalik teha teatriversiooni või filmi, rikkumata mingit aspekti. Seda öeldakse paljude teoste kohta, aga selle kohta kehtib minu meelest eriti tajutavalt, sest kirjavahetusfilm oleks... "You've got mail"? No ei. Ja Laclosi "Dangerous liaisons" on hea filmina, kuna süžee oli põnev. Glattauerit ei loe aga teps mitte süžee pärast, vaid loo kulgemise, ühe armastuse kujunemise tõttu. Ja ta teeb seda üsna hästi.
Isegi minimaalseim ümberlülitamine tekstuaalsest ehk heliraamat oleks kuidagi kohmakas, kuivõrd just nende suhte puht-tekstilisus mõjubki nende jaoks elavdavalt. Kus ei ole teada teise häältki ega aimata teise kohta mitte midagi peale selle, mida meiegi lugeda oskame. See annab suurt intiimsust ka lugeja ja tegelase vahele. Teatavat solidaarsust.
Nende raamatute lugemine tekitas tunde, et tahaks kirjutada kirja. Pikka kirja mõnele meeldivale inimesele...
Friday, March 16, 2012
Heinrich Böll "Klouni silmaga"
7/10
Üks nurjaläinud elu, ühe perioodi kirjeldamine ja selle tagajärgede kokkulappimise katse
või
Ühe suhte nurjumisest ja kuidas katoliiklus selles süüdi oli
+ Paeluvalt groteskne, mitte-eemaletõukaval määral võõrastav
+ huvitavaid mõtteid-väljendeid, kui püsib irooniline ("Ateiste sallin ma kõige vähem, sest nad ainult jumalast räägivadki"), muuseas "kitsemäng" mürgeldamise kohta kõlab naljakalt
+ huvitavas keelekasutuses tõlge (toredaid ja praeguseks üldiselt vähekasutatud fraase ja väljendeid)
+ häid stseene, sellest saaks omamoodi huvitava filmi tõenäoliselt
- pidev soigumine katoliikluse teemadel hakkas minule tüütavaks muutuma
- kohati näib jooksvat mõnusalt, kohati kuidagi logiseb. Hüpped teevad lugemise kohmakaks.
- Peategelane ei sümpatiseerinud, ta näis kehtestavat oma maailma peamiselt läbi eituste. Võitlemine, kuid mille juures võit poleks minu meelest midagi lahendanud.
Mulle ikka meeldib lugeda Nobeli-laureaate. Kuid Bölli "Klouni silmaga" rõhus sotsiaalsete probleemide kujutamisele, mis mind üldiselt paraku külmaks jätab. Või sedapuhku jättis - kui aga tutvuda ajajärguga rohkem ja tajuda kogu konteksti terviklikumalt, siis selline teos võiks olla päris huvitav, illustreerimise mõttes.
Paraku ei tea ma aimata, mis võiks olla igavam asi, millega tutvuda.
See-eest oli igati seks tekst. Kirjutatud hästi, sõna valdava käega. Palju häid lauseid. Muid teoseid kaeks uudishimuga. Seda praegustki peaks kunagi üle lugema. Kui on õigem hetk selle teose jaoks.
Üks nurjaläinud elu, ühe perioodi kirjeldamine ja selle tagajärgede kokkulappimise katse
või
Ühe suhte nurjumisest ja kuidas katoliiklus selles süüdi oli
+ Paeluvalt groteskne, mitte-eemaletõukaval määral võõrastav
+ huvitavaid mõtteid-väljendeid, kui püsib irooniline ("Ateiste sallin ma kõige vähem, sest nad ainult jumalast räägivadki"), muuseas "kitsemäng" mürgeldamise kohta kõlab naljakalt
+ huvitavas keelekasutuses tõlge (toredaid ja praeguseks üldiselt vähekasutatud fraase ja väljendeid)
+ häid stseene, sellest saaks omamoodi huvitava filmi tõenäoliselt
- pidev soigumine katoliikluse teemadel hakkas minule tüütavaks muutuma
- kohati näib jooksvat mõnusalt, kohati kuidagi logiseb. Hüpped teevad lugemise kohmakaks.
- Peategelane ei sümpatiseerinud, ta näis kehtestavat oma maailma peamiselt läbi eituste. Võitlemine, kuid mille juures võit poleks minu meelest midagi lahendanud.
Mulle ikka meeldib lugeda Nobeli-laureaate. Kuid Bölli "Klouni silmaga" rõhus sotsiaalsete probleemide kujutamisele, mis mind üldiselt paraku külmaks jätab. Või sedapuhku jättis - kui aga tutvuda ajajärguga rohkem ja tajuda kogu konteksti terviklikumalt, siis selline teos võiks olla päris huvitav, illustreerimise mõttes.
Paraku ei tea ma aimata, mis võiks olla igavam asi, millega tutvuda.
See-eest oli igati seks tekst. Kirjutatud hästi, sõna valdava käega. Palju häid lauseid. Muid teoseid kaeks uudishimuga. Seda praegustki peaks kunagi üle lugema. Kui on õigem hetk selle teose jaoks.
Jeanette Winterson "Kivist jumalad"
6/10
Kolm üsna hajusalt põimuvat lugu armastusest (muuhulgas robotiga), ökoloogilisest katastroofist, õieti inimkonna destruktiivsusest.
+ stiililt ilukirjandus selle heas tähenduses (ehkki mitte nii rabav, et öelda "parimas" - lihtsalt, autor saavutab mõnusakeelsuse)
+ arutlused inimkonna ja tema tuleviku kohta on huvitavad. Ettekujutus post-kapitalistlikust maailmast üsna huvitav
+ tempo on üsna nobe
+ üldiselt huvitav lugeda
- paraku kuidagi unustusväärne ulme ja "päriskirjanduse" vahealale jääda tahtev teos
- tõsimeelne, aga olukorra rõhuvus ei kandnud lõpuni välja
Wintersoni "Taak" oli päris huvitav lugu Atlasest, kes saab korra end vabana tunda. See avas ühe kujundi (taevakandja Atlas) külje alt, mis pole kõige eelduspärasem. Kuid raamat oli ikkagi aheldatud kujundi külge. Seepärast oli uudishimu looja enda teiste teoste vastu.
Parim osa oli siiski teine lugu, mis selgitab pealkirja tähendust. Annab ühe üsna hirmuäratava pildi inimkäitumisest. Kuid kahjuks jääb see siiski üsna distantseerituks.
Kui pool raamatut oli mul läbi loetud, võtsin lugeda teisi arvustusi, et näha, kas lugude kerge hektilisus (kolmanda looni jõudes, samu nimesid nähes hoopis uues kontekstis tuleb küsimus, et no kuule...) on miskine hea võte. Ja et kuidas võtsid teost vastu inimesed, kes seda täielikult mõistsid. Leidsin ulmekirjanduse grand old lady'i Ursula LeGuini artikli. Selles ta ütles, et sentimentaalsus leiab aset siis, kui teose emotsioon ei vasta lugejas tekkivale emotsioonile. Ja et "Kivist jumalad" olla hea näide sellest. Mingil määral saab nõustuda.
Nüüd tuleb kivi mu enda kapsaaeda - ma ei saanud päris kõigest aru. Oleksin võinud veidi rohkem vaevuda, jälgida korralikumalt loo kulgu. Sest LeGuin ütles, et see on kõik põhjendatud. Ja mingis sümboolses mõttes oli, mingi kõigi lugude järelkajamine universumi teavuses asi. Kuid kuidagi jäi sellest poolik tunne. Ei jäänud mitte süžeeliinide paikaloksumise tunnet, vaid pigem aimus, et süžeeliinide kõrvutiasetsemist vabandatakse kuidagi välja. Seda tunnet ei peaks tekkima - aga kui LeGuini (üht tarka inimest) see veenis, siis ilmselt võis asi olla minus.
Oleksin pidanud ehk tugevamini kaasa elama või kaasa mõtlema, siis oleks need põhjendused ilmselt veennud. Lihtsalt ei tekkinud tunnet, nagu hirmsasti tahakski end selleks sundida.
Kolm üsna hajusalt põimuvat lugu armastusest (muuhulgas robotiga), ökoloogilisest katastroofist, õieti inimkonna destruktiivsusest.
+ stiililt ilukirjandus selle heas tähenduses (ehkki mitte nii rabav, et öelda "parimas" - lihtsalt, autor saavutab mõnusakeelsuse)
+ arutlused inimkonna ja tema tuleviku kohta on huvitavad. Ettekujutus post-kapitalistlikust maailmast üsna huvitav
+ tempo on üsna nobe
+ üldiselt huvitav lugeda
- paraku kuidagi unustusväärne ulme ja "päriskirjanduse" vahealale jääda tahtev teos
- tõsimeelne, aga olukorra rõhuvus ei kandnud lõpuni välja
Wintersoni "Taak" oli päris huvitav lugu Atlasest, kes saab korra end vabana tunda. See avas ühe kujundi (taevakandja Atlas) külje alt, mis pole kõige eelduspärasem. Kuid raamat oli ikkagi aheldatud kujundi külge. Seepärast oli uudishimu looja enda teiste teoste vastu.
Parim osa oli siiski teine lugu, mis selgitab pealkirja tähendust. Annab ühe üsna hirmuäratava pildi inimkäitumisest. Kuid kahjuks jääb see siiski üsna distantseerituks.
Kui pool raamatut oli mul läbi loetud, võtsin lugeda teisi arvustusi, et näha, kas lugude kerge hektilisus (kolmanda looni jõudes, samu nimesid nähes hoopis uues kontekstis tuleb küsimus, et no kuule...) on miskine hea võte. Ja et kuidas võtsid teost vastu inimesed, kes seda täielikult mõistsid. Leidsin ulmekirjanduse grand old lady'i Ursula LeGuini artikli. Selles ta ütles, et sentimentaalsus leiab aset siis, kui teose emotsioon ei vasta lugejas tekkivale emotsioonile. Ja et "Kivist jumalad" olla hea näide sellest. Mingil määral saab nõustuda.
Nüüd tuleb kivi mu enda kapsaaeda - ma ei saanud päris kõigest aru. Oleksin võinud veidi rohkem vaevuda, jälgida korralikumalt loo kulgu. Sest LeGuin ütles, et see on kõik põhjendatud. Ja mingis sümboolses mõttes oli, mingi kõigi lugude järelkajamine universumi teavuses asi. Kuid kuidagi jäi sellest poolik tunne. Ei jäänud mitte süžeeliinide paikaloksumise tunnet, vaid pigem aimus, et süžeeliinide kõrvutiasetsemist vabandatakse kuidagi välja. Seda tunnet ei peaks tekkima - aga kui LeGuini (üht tarka inimest) see veenis, siis ilmselt võis asi olla minus.
Oleksin pidanud ehk tugevamini kaasa elama või kaasa mõtlema, siis oleks need põhjendused ilmselt veennud. Lihtsalt ei tekkinud tunnet, nagu hirmsasti tahakski end selleks sundida.
Wednesday, February 29, 2012
Stefan Zweig "Kolm oma elu laulikut"
10/10
Poeetiline käsitlus kolmest omakirjeldusest - Casanova kui kadestusväärne meelelisus, Stendhal kui psühholoogilisem analüütik ja Tolstoi kui elutähenduse otsija ja looja
+ See on lõpuks tõeline Zweig, ilma väsimise või sõnade/tähenduste otsimise vaevalisuseta
- Tolstoid tahtis elavdada tähenduslikkuse sümbolina, aga see muutus selle poolest väsitavaks, et ta ei leidnud oma vaimustusele pärrris õiget sõnalist vastet, mistõttu ta jäi otsima.
Zweig on Zweig.
Sattusin hiljuti rääkima ühe Kanada kirjandusprofessori või asjaga. Ta ütles, et Zweig (kellest muidugi sattusin rääkima, sest esiteks on ta mu lemmikkirjanik ja teiseks, ma osutan pidevalt mingidele tema mõtetele, kuivõrd ta on alati oma sõnavõttudes veenev ja/või kaunikõlaline - ja emmast-kummast piisab mulle, et mõtet meeles pidada) olevat nüüd tasapisi kuulsust võitmas. Eestis ka tasapisi tõlgitakse aina rohkem.
Mis on tore, sest ta on kuidagi kõige puhtalt kirjanduslikumaid autoreid.
Puhtakujuline loomingulisus, nagu kõige suurematel vaimustushetkedel, mil kirjanduslik küllastus või hingevärelus voogab läbi sõrmede metafoorideks ja...
Vahel harva tuleb see tung peale eneselgi. Kuid et Zweig näib ainult selles meelelaadis viibivatki, see teeb ta kuidagi ääretult nauditavaks minu meelest. Mõnikord siiski mitte. Vahel ei sobi. Kuid see on nii kõikemattev ja ehe, tundub vähemalt olevat. See ei ole kellegi järgimine, see ei ole niisama. See on niivõrd totaalne kirjutamine, et ma ei teagi, mis vastuväiteid peaks inimestel olema, kui loeb Zweigi tema kõige tugevamal hetkel.
Seetõttu polegi suurt vahet, et tegelikult pole "Kolm oma elu laulikut" rangelt võttes ilukirjandus. Kui sellest õhkub poeetilisust rohkem kui enamikust romaanidest (rääkimata Zweigi enda novellidest, mis keskenduvad pigem narratiivile kui kirjutaja tujudele ja suhtumisele ühe või teise tegelase/nähtuse vastu - mistõttu ütleksin, et tihedaima poeesiaga proosakirjandus, mida olen lugenud, ongi just nimelt Zweigi biograafiad), siis võib ka need panna siia ilukirjanduse pähe nimekirja.
Kui räägin: "Ei tea, mis vastuväiteid peaks olema kellelgi Zweigi vastu, kui ta kirjutab heal päeval", siis pean silmas, et tal tuleb siiski ette halbu päevi. Või halvemaid tekste. Ta pole paraku päris stabiilselt kirjutav mees - eriti kõikuvaks kujunes minu silmis "Nietzsche". Mille häda oli ka selles, et ma ei tea Nietzsche kohta võib-olla piisavalt. Aga ma ei teadnud Stendhali kohta midagi, kuid "Kolmes oma elu laulikus" ta tutvustab, kirjeldab, kommenteerib ja muljetab sedavõrd, et mingi aimus tekib. Ja mingi suhtumine, mingi emotsioon tekib. Samas kui "Nietzsche" kohta kirjutades ta lihtsalt... muljetab.
Kuid justkui ennast tagasi hoides. Kartes päriselt võtta seisukohta. Tundmata end päris kindlalt.
Välja arvatud seal, kus ta kirjeldas Nietzsche viimast lõputuhinat. Seal oli kõik oivaline - üleüldse minu üks lemmik-peatükke maailmakirjandusest. Vennaga arvasime, et kui Aronofsky teeks sellest mingi peegelduse filmilinale - selle äreva neurootilise loomingulisuse kajastamine läbi kinoekraani oleks nii ainuõige kuidagi... Kuid olen "Nietzsche" kohta lalisema jäänud.
Asi on selles, et Nietzsche on põnev inimene ja Zweigilt ootasin palju enamat kui sealt sain. Casanova on samuti huvitav - ja seekord see töötas.
Stendhal oli päris põnevalt kirjutatud. Sai huvitava aimuse.
Tolstoi oli aga kõige tõsisem. Kui Casanova oli üsna naljakas lugeda, mingis mõttes oli teatud irooniline seisukoht isegi muhe, kuigi üsna mõistetav, oli Tolstoi-osa sellest raamatust see meistritöö, mille nimel ta seda raamatut kirjutas.
Tähendab, pidanuks olema. Selle lugemise ajaks oli mul juba muid kohustusi päris palju kuhjunud. Ja Zweig oli nii võlutud Tolstoist, et püüdis - mulle tundus - mingit emotsiooni tabada, millele ta aga ei leidnud päris hästi sõnalist vastet. Ta otsis ja otsis, mitukümmend lehekülge otsis. Mõtteid korrates ja metafoore pildudes, aga tundus, et ühegagi päris rahule ei jäänud. Tähendab, see oli kõik väga huvitav - aga natuke väsitavaks muutus samal tasandil otsimine ja mingi päris õige punkti kättesaamatuks jäämine. Päris häid ja päris õigeid mõtteid leidis, aga seda üht, seda viimast ja punktipanevat polnud.
Jällegi meenutades veidi Nietzsche kohta kirjutatut, kus ta ilmselt samuti otsis ja proovis paika panna. Tolles jäi see emotsioon või mõte Zweigile lihtsalt kättesaamatuks, aga Tolstoist ta siiski leidis nii mõndagi.
Ühesõnaga, vahel Zweig kõigub taseme poolest. Kuid seekord püsis kindlalt oma hinnangu juures ja oli nauditav.
Huvitav oli esimest korda märgata egotsentrilisust - oma muljete ja hinnangute esitamist absoluutsetena. Seda pole ma varem kunagi täheldanud, ehkki see on tegelikult täiesti ilmne. Vaid ühes kohas leidus üks "minu meelest", mujal on ikka faktid, kuitahes subjektiivseina need mõjuvad.
Poeetiline käsitlus kolmest omakirjeldusest - Casanova kui kadestusväärne meelelisus, Stendhal kui psühholoogilisem analüütik ja Tolstoi kui elutähenduse otsija ja looja
+ See on lõpuks tõeline Zweig, ilma väsimise või sõnade/tähenduste otsimise vaevalisuseta
- Tolstoid tahtis elavdada tähenduslikkuse sümbolina, aga see muutus selle poolest väsitavaks, et ta ei leidnud oma vaimustusele pärrris õiget sõnalist vastet, mistõttu ta jäi otsima.
Zweig on Zweig.
Sattusin hiljuti rääkima ühe Kanada kirjandusprofessori või asjaga. Ta ütles, et Zweig (kellest muidugi sattusin rääkima, sest esiteks on ta mu lemmikkirjanik ja teiseks, ma osutan pidevalt mingidele tema mõtetele, kuivõrd ta on alati oma sõnavõttudes veenev ja/või kaunikõlaline - ja emmast-kummast piisab mulle, et mõtet meeles pidada) olevat nüüd tasapisi kuulsust võitmas. Eestis ka tasapisi tõlgitakse aina rohkem.
Mis on tore, sest ta on kuidagi kõige puhtalt kirjanduslikumaid autoreid.
Puhtakujuline loomingulisus, nagu kõige suurematel vaimustushetkedel, mil kirjanduslik küllastus või hingevärelus voogab läbi sõrmede metafoorideks ja...
Vahel harva tuleb see tung peale eneselgi. Kuid et Zweig näib ainult selles meelelaadis viibivatki, see teeb ta kuidagi ääretult nauditavaks minu meelest. Mõnikord siiski mitte. Vahel ei sobi. Kuid see on nii kõikemattev ja ehe, tundub vähemalt olevat. See ei ole kellegi järgimine, see ei ole niisama. See on niivõrd totaalne kirjutamine, et ma ei teagi, mis vastuväiteid peaks inimestel olema, kui loeb Zweigi tema kõige tugevamal hetkel.
Seetõttu polegi suurt vahet, et tegelikult pole "Kolm oma elu laulikut" rangelt võttes ilukirjandus. Kui sellest õhkub poeetilisust rohkem kui enamikust romaanidest (rääkimata Zweigi enda novellidest, mis keskenduvad pigem narratiivile kui kirjutaja tujudele ja suhtumisele ühe või teise tegelase/nähtuse vastu - mistõttu ütleksin, et tihedaima poeesiaga proosakirjandus, mida olen lugenud, ongi just nimelt Zweigi biograafiad), siis võib ka need panna siia ilukirjanduse pähe nimekirja.
Kui räägin: "Ei tea, mis vastuväiteid peaks olema kellelgi Zweigi vastu, kui ta kirjutab heal päeval", siis pean silmas, et tal tuleb siiski ette halbu päevi. Või halvemaid tekste. Ta pole paraku päris stabiilselt kirjutav mees - eriti kõikuvaks kujunes minu silmis "Nietzsche". Mille häda oli ka selles, et ma ei tea Nietzsche kohta võib-olla piisavalt. Aga ma ei teadnud Stendhali kohta midagi, kuid "Kolmes oma elu laulikus" ta tutvustab, kirjeldab, kommenteerib ja muljetab sedavõrd, et mingi aimus tekib. Ja mingi suhtumine, mingi emotsioon tekib. Samas kui "Nietzsche" kohta kirjutades ta lihtsalt... muljetab.
Kuid justkui ennast tagasi hoides. Kartes päriselt võtta seisukohta. Tundmata end päris kindlalt.
Välja arvatud seal, kus ta kirjeldas Nietzsche viimast lõputuhinat. Seal oli kõik oivaline - üleüldse minu üks lemmik-peatükke maailmakirjandusest. Vennaga arvasime, et kui Aronofsky teeks sellest mingi peegelduse filmilinale - selle äreva neurootilise loomingulisuse kajastamine läbi kinoekraani oleks nii ainuõige kuidagi... Kuid olen "Nietzsche" kohta lalisema jäänud.
Asi on selles, et Nietzsche on põnev inimene ja Zweigilt ootasin palju enamat kui sealt sain. Casanova on samuti huvitav - ja seekord see töötas.
Stendhal oli päris põnevalt kirjutatud. Sai huvitava aimuse.
Tolstoi oli aga kõige tõsisem. Kui Casanova oli üsna naljakas lugeda, mingis mõttes oli teatud irooniline seisukoht isegi muhe, kuigi üsna mõistetav, oli Tolstoi-osa sellest raamatust see meistritöö, mille nimel ta seda raamatut kirjutas.
Tähendab, pidanuks olema. Selle lugemise ajaks oli mul juba muid kohustusi päris palju kuhjunud. Ja Zweig oli nii võlutud Tolstoist, et püüdis - mulle tundus - mingit emotsiooni tabada, millele ta aga ei leidnud päris hästi sõnalist vastet. Ta otsis ja otsis, mitukümmend lehekülge otsis. Mõtteid korrates ja metafoore pildudes, aga tundus, et ühegagi päris rahule ei jäänud. Tähendab, see oli kõik väga huvitav - aga natuke väsitavaks muutus samal tasandil otsimine ja mingi päris õige punkti kättesaamatuks jäämine. Päris häid ja päris õigeid mõtteid leidis, aga seda üht, seda viimast ja punktipanevat polnud.
Jällegi meenutades veidi Nietzsche kohta kirjutatut, kus ta ilmselt samuti otsis ja proovis paika panna. Tolles jäi see emotsioon või mõte Zweigile lihtsalt kättesaamatuks, aga Tolstoist ta siiski leidis nii mõndagi.
Ühesõnaga, vahel Zweig kõigub taseme poolest. Kuid seekord püsis kindlalt oma hinnangu juures ja oli nauditav.
Huvitav oli esimest korda märgata egotsentrilisust - oma muljete ja hinnangute esitamist absoluutsetena. Seda pole ma varem kunagi täheldanud, ehkki see on tegelikult täiesti ilmne. Vaid ühes kohas leidus üks "minu meelest", mujal on ikka faktid, kuitahes subjektiivseina need mõjuvad.
Monday, February 20, 2012
Jaan Kross "Mesmeri ring"
9/10
Krossi ülikoolimälestused, pluss-miinus igasugused müstifikatsioonid
(kui tugineda tema oma käega kirjutatud alapealkirjale, et "Romaniseeritud memuaarid, nagu kõik memuaarid ja peaaegu iga romaan")
+ See on Kross. Nii palju alapunkte (alaplusse?) selle all, et ei hakka pikemalt midagi kommenteerimagi. Igatahes, üks mu lemmikuid.
+ huvitav pilt möödunud Tartu kohta
- Krossi mõni teos on huvitavam olnud - mis tähendab, et selle raamatu köitvust romaanina minu jaoks natuke takistas informatsiooni edastamise vajadus, memuaarsus.
Nii, Krossist üks järel. Minu vaieldamatuid lemmikuid Zweigi kõrval. Olles ehk veelgi stabiilsem.
Tekst läheb nii aeglaselt. Kuid on seda väärt. On tihe ja sisaldab mingit head poeetilist joont. Keelenautlevat.
Sealjuures naudid ikkagi selle tema maailma juures kõigi geniaalsust. Nagu oleks mingi kuldaeg, kus iga teine oligi entsüklopeediliste teadmistega. Ja samas nii, et see ei tundugi nii hirmus kättesaamatu. Sest on esitatud usutavalt. Või veenvalt.
Tekst pole LIIGA tihe - see pole "kõrgkirjanduse" liialdavate pretensioonidega. Milletaolise näiteid mul ei tulegi praegast. No igatahes see praegune polnud. Samas pole popkirjandus. Jääb sellel teljel kõrgkirjanduse otsale, aga mitte kirutaval moel, vähemalt mitte minu meelest.
Ei ole kirutav kõrgkirjandus, sest tema jutustav stiil on kuidagi ikkagi nakkav oma nautlemises.
Stoori on oluline ja väga hea. Ootasin millegipärast nagu väiksemat elamust. Aga oli igati hea.
Millegi poolest oli seda raamatut mulle praegusel perioodil vaja. Praegusel ajahetkel. Kuid ma ei ütleks, et see oleks tema olulisimaid teoseid. Samas pole see lati allalaskmine. See on vaid - stabiilne kross oma headuses.
Milletaolist ütles üks igatahes oivaline Doris Lessing kord "Paigallennu" kohta. Mis mulle meeldis praegusest siiski tibake rohkem. Märgatava tibakse võrra. Nii et kas või tolle pärast jääb panemata.
Kuid teiseks asjaoluks jääb siiski see memuaarilikkus, milles kõik need juhtumikesed hakkasid lõpuks ikkagi väsitama.
Leidub neid, kes just neid enim hindavad Krossi loomingust. Ilmsesti peab leiduma. Ja see on hästi, sest maitseid peabki olema erisuguseid.
Krossi ülikoolimälestused, pluss-miinus igasugused müstifikatsioonid
(kui tugineda tema oma käega kirjutatud alapealkirjale, et "Romaniseeritud memuaarid, nagu kõik memuaarid ja peaaegu iga romaan")
+ See on Kross. Nii palju alapunkte (alaplusse?) selle all, et ei hakka pikemalt midagi kommenteerimagi. Igatahes, üks mu lemmikuid.
+ huvitav pilt möödunud Tartu kohta
- Krossi mõni teos on huvitavam olnud - mis tähendab, et selle raamatu köitvust romaanina minu jaoks natuke takistas informatsiooni edastamise vajadus, memuaarsus.
Nii, Krossist üks järel. Minu vaieldamatuid lemmikuid Zweigi kõrval. Olles ehk veelgi stabiilsem.
Tekst läheb nii aeglaselt. Kuid on seda väärt. On tihe ja sisaldab mingit head poeetilist joont. Keelenautlevat.
Sealjuures naudid ikkagi selle tema maailma juures kõigi geniaalsust. Nagu oleks mingi kuldaeg, kus iga teine oligi entsüklopeediliste teadmistega. Ja samas nii, et see ei tundugi nii hirmus kättesaamatu. Sest on esitatud usutavalt. Või veenvalt.
Tekst pole LIIGA tihe - see pole "kõrgkirjanduse" liialdavate pretensioonidega. Milletaolise näiteid mul ei tulegi praegast. No igatahes see praegune polnud. Samas pole popkirjandus. Jääb sellel teljel kõrgkirjanduse otsale, aga mitte kirutaval moel, vähemalt mitte minu meelest.
Ei ole kirutav kõrgkirjandus, sest tema jutustav stiil on kuidagi ikkagi nakkav oma nautlemises.
Stoori on oluline ja väga hea. Ootasin millegipärast nagu väiksemat elamust. Aga oli igati hea.
Millegi poolest oli seda raamatut mulle praegusel perioodil vaja. Praegusel ajahetkel. Kuid ma ei ütleks, et see oleks tema olulisimaid teoseid. Samas pole see lati allalaskmine. See on vaid - stabiilne kross oma headuses.
Milletaolist ütles üks igatahes oivaline Doris Lessing kord "Paigallennu" kohta. Mis mulle meeldis praegusest siiski tibake rohkem. Märgatava tibakse võrra. Nii et kas või tolle pärast jääb panemata.
Kuid teiseks asjaoluks jääb siiski see memuaarilikkus, milles kõik need juhtumikesed hakkasid lõpuks ikkagi väsitama.
Leidub neid, kes just neid enim hindavad Krossi loomingust. Ilmsesti peab leiduma. Ja see on hästi, sest maitseid peabki olema erisuguseid.
Esimene
Tegelikult ei ole ma seda blogindist alustanud üldse mitte selleks, et oma mõtetega mingit edasi-tagasi-mängu toksida, loopida laiale avalikkusele ja oodata sellest midagi. Pigem siiski lähtunud mingist mõttest, et igasugune kirjandusele vastukaja tegemine on omamoodi kasulik. Eriti mis puutub eesti kirjanduse kommenteerimisse - selline asi võiks elada ka mujal kui vaid liigagi erudeeritud kultuurilehtede veerge või liiga vähe erudeeritud raamatukogus käiva pensionäri heakskiitva või laitva pomisemise sealsele töötajale, et kuidas see raamat ka oli ja miks nad siis niimoodi kirjutama peavad või mis iganes.
Kuid tuli mingi tekstiküllastus. Või ehk oleks õigem öelda, et mingi lugemispurjumine. Ja sellest johtuv jauramise soov.
Sest loen siin üht biograafiaraamatut, vene raamatut (see tähendab, mitte suurtähega ehk geopoliitiliselt Vene raamatut, vaid vene kultuuri edastavat kirjutist), raamatut, mis tuletab meelde tollast hingust Piiteris ja kirjeldab seda, mis siis valitses, kuid mitte sel juba tüütama hakkaval moel, et kas oli tsensuur ja mis siis tehti ja nii. Vaid piiritu respektiga tollase vene geeniuste töö ja tegevuse vastu.
Ja kordab üllatavalt igapäevaselt oma kiidusõna "geenius". Määratlus, mille alla nad lihtsalt läksid. "Geniaalsus" kui omadus, mis oli lahus sellest, kas nende "geniaalsuse" vili, need kirjutised, olid ka trükikõlblikud.
Et üleüldse saavad kirjanikul teineteisest lahus olla "geniaalsus" ja trükikõlblikkus, oli üllatav. Kui on kusjuures rõhutatud, et rõhk pole poliitilisel aktsepteeritavusel, vaid üleüldisel loetavusel, tegelikul tekstiheadusel.
Geniaalsus oli üks omadus, mis vabandas kirjanikuhakatisi välja. Nad hakkasid oma loomingut viljelema, sest olid geniaalsed, ja mõni oskas sellest andest lõpuks vormida ka kirjanikukarjääri.
Ja ühelt poolt Popov mainib, et see geniaalsus oli kergekäeliselt loobitud tiitel. Mis andis jällegi tegutsemisjulguse. Andis kinnituse, et see, mis tehakse, on õige. Õieti ainuõige, vähemalt kirjutaja psühholoogiat ja enesehinnangut ja mida kõike silmas pidades. Kuid oli samas natuke pilvedes tiitel. Kokkuvõttes, nagu mulle tundub, siiski pigem positiivne - sest selle kõrvalt oli olemas selle seltskonna väline väga jäik toimetajate kontingent, kes ei opereerinud nende mõistetega ja oma veidi iganenud (või vähemalt konservatiivsetest) standarditest lähtus, kui võttis vastu töid kas avaldada või kahetsusega loobuda avaldamisest, aga "lugupidamisega".
Ahh, ei, aga ma oma selles jauramiseuidus tahtsin hoopis sellest rääkida, et - mingi poolik lause või mõte haakis äkki kogu mu tähelepanu ja ehkki lugesin raamatut edasi, hakkas mind närima see küsimus ja olin emotsiooniga pigem selle juures.
See ettekujutus, et ilmub kirjandusväljale lagedale keegi, kellest lihtsalt peab juttu tegema. Sest ta kirjutab nii, et temast ei saa üle ega ümber.
Nüüd taipan, et ehk oli Heinsaar mõned aastad tagasi midagi sellist. Varemgi tuttav inimene ju, figureerinud siin-seal. Kuid äkitselt kirjutanud niisuguse intensiivsusega ja...
Oh, aga mu uim saigi otsa. Sest mingidessegi sõnadesse pandult kaotas selle emotsiooni pilv kogu oma jõu. Ehk olin sõnadega puusse pannud, eksinud mingi nüansiga. Sest miks hakkab äkki kujutelm Geeniusest vaevama, vana ja tuttav asi äkki soontes keema? Ja üleüldse, kuidas haakus see äkki Heinsaarega, kes on ju tubli, aga...
Eh,
ilmselt kerkis kuskil minus esile küsimus, et - kuskil on ju idanemas mingi andeseeme... Ei, ei, igav kujund.
Noh, ütleme siis lihtsalt, et kuskil ilmub see Suur Anne ja nagu kõik kirjandusse tulekud on erinevad, ei pea see leek algul sütena tasakesi miilama ja läbima tasast kujunemise protsessi kõigile jälgitaval kujul, vaid võib ühtäkki plahvatada, ilmuda kõigi silme alla nagu kõige iseenesestmõistetavam ja loomulikum asi.
Vahepeal tuli ka mõte, et võib-olla on kogu kirjandusvälja, tõeliselt hea kirjandusvälja nii tohutu avardumine miljardiks võimalikuks suunaks üks äraspidine asi. Sest ühelt poolt tore ju - palju on head. Kuid samas on mõjutustega veidi nagu on - kes jõuab seda kõike seedida? Sest ammutada neid lugusid, see on veel võimalik. Kui teha see omale prioriteediks. Loobuda mingidest muudest ajaveetmisvõimalustest.
Mitte aga "muutudes kirjanduskeskseks mungaks" vms. Sulgedes end raamatukaante vahele. Vaid niisama - jõuab, kui täita tühjemad hetked sellega. Ja kui võtta sellest viimast. Võib-olla ka siis, kui nautida selle mingit potentsiaalset neurootilisust. Juua sõnu ja mõtteid, keelt ja sisu - nautida midagi, mida mujalt ei saa, ja kaifida seda ja leida ehk miski nakatav. Miks ei saaks sellest kramplikku sõltuvust tekkida - kui loomus on aldis millelegi säärasele?
Kuid nii jõuaks siiski, tunnen, neid raamatuid vaid kõiki kogeda. Kuid kas neid hingata, see on iseasi. Sest seda on nii palju. Selleks, et mõni raamat tõesti muutuks osaks Sinust ja et selle raamatu maailmat võiksid mingil määral jätkata, selleks ei piisa vaid pealtmaitsmiseks.
Tuli kuidagi pähe, jälle Heinsaarega seoses, et ta võib ju olla hirmus avara lugemusega näiteks, aga tuli äkitselt ettekujutus, et äkki on tema kirjanduskogemuste väli paljuski orienteeritud olnud mingile sellisele asjale, millest on lõpuks saanud tema omagi stiil - selline maagilisrealistlik hingus. Mis pole puhtalt Lõuna-Ameerika ega puhtalt kas või Rushdie ega Vene katsetajad ega muud säärast, vaid kuidagi mingil määral seda kõike endas sisaldav värv.
Ah, see on kõik niikuinii selge. Kirjanik sisaldab kõike, mida ta loeb. Kuid Krossi lugemise järel lugeda, kuidas Popov (pigem tundub olema veidi seltskondlikum kirjanik, nii et heinsaareliku ja krossiliku suhtes midagi kolmandat) mainis olulist teost Solženitsõni loomingust - ja äkki kerkis mu enda jaoks küsimus, et kas ja kuhu Solženitsõn asetub?
Teadvustus veidi see, kuivõrd on neid erinevaid stiiliregistreid.
Ja loomulikult on igasuguseid eksperimente. G.G Marquez oli ju samuti mingeid novelle kirjutanud algul hemingveiliku lakoonikaga, kord ikkagi omale tavapärasemaks saanud priiskajalikkusega. Kuid vahel tundub, et stiilikatsetused väljaspool omale kohast stiiliregistrit - juhul, kui on juba teada, milline see on -, kalduvad olema paljuski...
On üks sõna.
Mulle seni tundunud, et see ei tähenda mitte tingimata ande puudumist. Võib ju päris osavalt teha seda ahvimise tööd. Kuid - küsimus pigem selles, kas on sisetung õige.
Või muud säärast.
Miks nad üldse seda teevad?
Muidugi läheb aega hääle avastamiseks. Ja vahel pole seda "oma häält" ehk sellisel moel vajagi. Kui näitlejad võivad meisterlikult veiderdades üle minna ühelt teisele, miks mitte ka kirjanikud? Meisterlik mäng.
Jätan sinnapaika.
Kuid tuli mingi tekstiküllastus. Või ehk oleks õigem öelda, et mingi lugemispurjumine. Ja sellest johtuv jauramise soov.
Sest loen siin üht biograafiaraamatut, vene raamatut (see tähendab, mitte suurtähega ehk geopoliitiliselt Vene raamatut, vaid vene kultuuri edastavat kirjutist), raamatut, mis tuletab meelde tollast hingust Piiteris ja kirjeldab seda, mis siis valitses, kuid mitte sel juba tüütama hakkaval moel, et kas oli tsensuur ja mis siis tehti ja nii. Vaid piiritu respektiga tollase vene geeniuste töö ja tegevuse vastu.
Ja kordab üllatavalt igapäevaselt oma kiidusõna "geenius". Määratlus, mille alla nad lihtsalt läksid. "Geniaalsus" kui omadus, mis oli lahus sellest, kas nende "geniaalsuse" vili, need kirjutised, olid ka trükikõlblikud.
Et üleüldse saavad kirjanikul teineteisest lahus olla "geniaalsus" ja trükikõlblikkus, oli üllatav. Kui on kusjuures rõhutatud, et rõhk pole poliitilisel aktsepteeritavusel, vaid üleüldisel loetavusel, tegelikul tekstiheadusel.
Geniaalsus oli üks omadus, mis vabandas kirjanikuhakatisi välja. Nad hakkasid oma loomingut viljelema, sest olid geniaalsed, ja mõni oskas sellest andest lõpuks vormida ka kirjanikukarjääri.
Ja ühelt poolt Popov mainib, et see geniaalsus oli kergekäeliselt loobitud tiitel. Mis andis jällegi tegutsemisjulguse. Andis kinnituse, et see, mis tehakse, on õige. Õieti ainuõige, vähemalt kirjutaja psühholoogiat ja enesehinnangut ja mida kõike silmas pidades. Kuid oli samas natuke pilvedes tiitel. Kokkuvõttes, nagu mulle tundub, siiski pigem positiivne - sest selle kõrvalt oli olemas selle seltskonna väline väga jäik toimetajate kontingent, kes ei opereerinud nende mõistetega ja oma veidi iganenud (või vähemalt konservatiivsetest) standarditest lähtus, kui võttis vastu töid kas avaldada või kahetsusega loobuda avaldamisest, aga "lugupidamisega".
Ahh, ei, aga ma oma selles jauramiseuidus tahtsin hoopis sellest rääkida, et - mingi poolik lause või mõte haakis äkki kogu mu tähelepanu ja ehkki lugesin raamatut edasi, hakkas mind närima see küsimus ja olin emotsiooniga pigem selle juures.
See ettekujutus, et ilmub kirjandusväljale lagedale keegi, kellest lihtsalt peab juttu tegema. Sest ta kirjutab nii, et temast ei saa üle ega ümber.
Nüüd taipan, et ehk oli Heinsaar mõned aastad tagasi midagi sellist. Varemgi tuttav inimene ju, figureerinud siin-seal. Kuid äkitselt kirjutanud niisuguse intensiivsusega ja...
Oh, aga mu uim saigi otsa. Sest mingidessegi sõnadesse pandult kaotas selle emotsiooni pilv kogu oma jõu. Ehk olin sõnadega puusse pannud, eksinud mingi nüansiga. Sest miks hakkab äkki kujutelm Geeniusest vaevama, vana ja tuttav asi äkki soontes keema? Ja üleüldse, kuidas haakus see äkki Heinsaarega, kes on ju tubli, aga...
Eh,
ilmselt kerkis kuskil minus esile küsimus, et - kuskil on ju idanemas mingi andeseeme... Ei, ei, igav kujund.
Noh, ütleme siis lihtsalt, et kuskil ilmub see Suur Anne ja nagu kõik kirjandusse tulekud on erinevad, ei pea see leek algul sütena tasakesi miilama ja läbima tasast kujunemise protsessi kõigile jälgitaval kujul, vaid võib ühtäkki plahvatada, ilmuda kõigi silme alla nagu kõige iseenesestmõistetavam ja loomulikum asi.
Vahepeal tuli ka mõte, et võib-olla on kogu kirjandusvälja, tõeliselt hea kirjandusvälja nii tohutu avardumine miljardiks võimalikuks suunaks üks äraspidine asi. Sest ühelt poolt tore ju - palju on head. Kuid samas on mõjutustega veidi nagu on - kes jõuab seda kõike seedida? Sest ammutada neid lugusid, see on veel võimalik. Kui teha see omale prioriteediks. Loobuda mingidest muudest ajaveetmisvõimalustest.
Mitte aga "muutudes kirjanduskeskseks mungaks" vms. Sulgedes end raamatukaante vahele. Vaid niisama - jõuab, kui täita tühjemad hetked sellega. Ja kui võtta sellest viimast. Võib-olla ka siis, kui nautida selle mingit potentsiaalset neurootilisust. Juua sõnu ja mõtteid, keelt ja sisu - nautida midagi, mida mujalt ei saa, ja kaifida seda ja leida ehk miski nakatav. Miks ei saaks sellest kramplikku sõltuvust tekkida - kui loomus on aldis millelegi säärasele?
Kuid nii jõuaks siiski, tunnen, neid raamatuid vaid kõiki kogeda. Kuid kas neid hingata, see on iseasi. Sest seda on nii palju. Selleks, et mõni raamat tõesti muutuks osaks Sinust ja et selle raamatu maailmat võiksid mingil määral jätkata, selleks ei piisa vaid pealtmaitsmiseks.
Tuli kuidagi pähe, jälle Heinsaarega seoses, et ta võib ju olla hirmus avara lugemusega näiteks, aga tuli äkitselt ettekujutus, et äkki on tema kirjanduskogemuste väli paljuski orienteeritud olnud mingile sellisele asjale, millest on lõpuks saanud tema omagi stiil - selline maagilisrealistlik hingus. Mis pole puhtalt Lõuna-Ameerika ega puhtalt kas või Rushdie ega Vene katsetajad ega muud säärast, vaid kuidagi mingil määral seda kõike endas sisaldav värv.
Ah, see on kõik niikuinii selge. Kirjanik sisaldab kõike, mida ta loeb. Kuid Krossi lugemise järel lugeda, kuidas Popov (pigem tundub olema veidi seltskondlikum kirjanik, nii et heinsaareliku ja krossiliku suhtes midagi kolmandat) mainis olulist teost Solženitsõni loomingust - ja äkki kerkis mu enda jaoks küsimus, et kas ja kuhu Solženitsõn asetub?
Teadvustus veidi see, kuivõrd on neid erinevaid stiiliregistreid.
Ja loomulikult on igasuguseid eksperimente. G.G Marquez oli ju samuti mingeid novelle kirjutanud algul hemingveiliku lakoonikaga, kord ikkagi omale tavapärasemaks saanud priiskajalikkusega. Kuid vahel tundub, et stiilikatsetused väljaspool omale kohast stiiliregistrit - juhul, kui on juba teada, milline see on -, kalduvad olema paljuski...
On üks sõna.
Mulle seni tundunud, et see ei tähenda mitte tingimata ande puudumist. Võib ju päris osavalt teha seda ahvimise tööd. Kuid - küsimus pigem selles, kas on sisetung õige.
Või muud säärast.
Miks nad üldse seda teevad?
Muidugi läheb aega hääle avastamiseks. Ja vahel pole seda "oma häält" ehk sellisel moel vajagi. Kui näitlejad võivad meisterlikult veiderdades üle minna ühelt teisele, miks mitte ka kirjanikud? Meisterlik mäng.
Jätan sinnapaika.
Saturday, February 11, 2012
Herman Hesse "Stepihunt"
8.5/10
Ühe vaimuinimese tutvumine hedonistliku maailmaga
või siis
enesetapu piirini sattunud isik leiab veel ühe võimaluse maailma kogeda
+ oivaliselt kirjutatud (kõrgkirjanduslik stiil, milles õnneks piisavalt lugemislahedust, et ei saa süüdistada egoistlikus[?] ilutsemises)
+ väga nauditavad on stseenid, milles vaimuinimene kirjutab ülistavalt neist asjadest, millest vaimuinimesed ei kipu kiitvalt rääkima - ekstaasist, mis saadud mitte sisekaemuslikult, vaid millesse nakatub väliselt
+ mingide elementide kordumise kiuste säilitab teatud värskuse
- nii agaralt ikka ei eneseanalüüsiks ju...
- meeleheitejuppidega tekib ettekujutus mingit laadi lugejast... Mis pole ehk sisse kirjutatud, aga mis tekkinud tagasisidest raamatule
Minu esimene senine kokkupuude Hesse "Stepihundiga" - õde, kes ei sallinud ka "Hingede ööd", kommenteeris aastaid tagasi... "aga nii halb ikka ei saa olla kui täiega sümbolitest küllastatud Stepihunt, mis..."
Ei mäleta täpset sõnastust. Mäletan vaid, et ta pidas seda liigagi kunstiliseks asjaks (poeetiliste vahenditega liialdamiseks).
Sealtpeale on aga tuttavad emoismile või depressiivsusele kalduvad isikud öelnud, et keskkoolis või põhikoolis oli see neile märkimisväärne. Mitu säärast inimest maininud.
Nii et võtsin raamatu ette ja Hesse on öelnud järelsõnas, et mitte ei saa aru, miks nii paljud raamatu austajad seda nii mööda on lugenud ja näinud selles meeleheite-lugu, kui peaks ometi olema lugu uuest lootusest. Sest kirjutanud on 50-aastane ja 50-aastaste hädadest. Kuid lugenud on... põhikooliinimesed. Ja näinud seda läbi selle filtri.
See kõik on muidugi mõjutanud lugemist.
Igatahes,
ei sobinud mulle pikad halavad tiraadid. Mulle muidu meeldib veenvalt kirjutatud meeleheide. Vähemalt juhul, kui see on emotsionaalselt laetud. Dostojevski näiteks nakatab ja pole üldse tervislik lugemisvalik hapra närvikavaga inimesele ja selline asi mulle meeldib.
Kuid "Stepihundi" meeleheide oli filosoofilist laadi. See oli lihtsalt "maailm-on-mõttetu(/lt valus)"-ideede arutletud väljakirjutamine. Mis leiabki vastukaja põhikoolilaste puberteedikriisidest, ehkki (ja teine asi, mis ei sobinud) oli hirmsasti eneseanalüüsi laadis.
See meenutas mingeid ammuseid kirjavahetusi sõprade või sõbrannadega. Kui oli häbematumalt enesekeskne ja eneseanalüüs oli harjumuspäraseim suhtlemise vorm. See ülendub üleüldiseks ja universaalselt tajutavaks, kuid... nagu horoskoobid. Ümmarguselt ja hajusalt.
Kuid see kuulub maailmakirjanduse kõrgklassikasse. Ja põhjendatult. Algus oli täidetud häbematu eneseanalüüsiga (mida ta ise ka kommenteerib kuskil - tõlkija [Mati Sirkli] järelsõnas on mainitud, et Hesse ise tunnistab tegelevat sellega...), mis alandas ootusi edasise suhtes, nii et parimad jupid ja stseenid olid tõeliselt nauditavad.
Kui palju leidub vaimsest elust stiili kauniks lihvinud inimeste seas neid, kes ütlevad kiidusõnu ohjeldamatule viisile elu nautida?
Näiteks kogu ballistseen - mmmmmmmwa!
Kui kirjutasin kõrgkirjanduslikus stiilis ja selles, et see pole egoistlik, siis jätsin viimase sõna järele küsimärgi.
On see siis egoistlik, anda Muusadele lõivu loetavuse osas selle nimel, et tekst oleks kunstiliselt toredam?
Sest see tung on ju sisemine. Need muusad pole kuidagi absoluutsed kehastused, need on vaid kindla lugejaskonna peegeldus. Eksisteerivad vaid kirjaniku peas. Võib-olla isegi mitte teksti lugema hakkava inimesena - mitte mingi ideaallugejana -, vaid lihtsalt tema enese nõuete kõrgeima määrana.
Kuid sedavõrd, kui selline kirjutamine rahuldab ainult autori vajadusi (tema enda nõudeid ja arusaamu kirjutamisele), saaks sellist kirjutamist pidada egoistlikuks. Tähendab, kuivõrd need vajadused lähevad liiale igasuguse loetavuse suhtes...
Hesse muidugi seda piiri ei ületa. Möönan samas, et see piir on individuaalne ja mina üsna konservatiivne oma lugemismaitselt.
Ühe vaimuinimese tutvumine hedonistliku maailmaga
või siis
enesetapu piirini sattunud isik leiab veel ühe võimaluse maailma kogeda
+ oivaliselt kirjutatud (kõrgkirjanduslik stiil, milles õnneks piisavalt lugemislahedust, et ei saa süüdistada egoistlikus[?] ilutsemises)
+ väga nauditavad on stseenid, milles vaimuinimene kirjutab ülistavalt neist asjadest, millest vaimuinimesed ei kipu kiitvalt rääkima - ekstaasist, mis saadud mitte sisekaemuslikult, vaid millesse nakatub väliselt
+ mingide elementide kordumise kiuste säilitab teatud värskuse
- nii agaralt ikka ei eneseanalüüsiks ju...
- meeleheitejuppidega tekib ettekujutus mingit laadi lugejast... Mis pole ehk sisse kirjutatud, aga mis tekkinud tagasisidest raamatule
Minu esimene senine kokkupuude Hesse "Stepihundiga" - õde, kes ei sallinud ka "Hingede ööd", kommenteeris aastaid tagasi... "aga nii halb ikka ei saa olla kui täiega sümbolitest küllastatud Stepihunt, mis..."
Ei mäleta täpset sõnastust. Mäletan vaid, et ta pidas seda liigagi kunstiliseks asjaks (poeetiliste vahenditega liialdamiseks).
Sealtpeale on aga tuttavad emoismile või depressiivsusele kalduvad isikud öelnud, et keskkoolis või põhikoolis oli see neile märkimisväärne. Mitu säärast inimest maininud.
Nii et võtsin raamatu ette ja Hesse on öelnud järelsõnas, et mitte ei saa aru, miks nii paljud raamatu austajad seda nii mööda on lugenud ja näinud selles meeleheite-lugu, kui peaks ometi olema lugu uuest lootusest. Sest kirjutanud on 50-aastane ja 50-aastaste hädadest. Kuid lugenud on... põhikooliinimesed. Ja näinud seda läbi selle filtri.
See kõik on muidugi mõjutanud lugemist.
Igatahes,
ei sobinud mulle pikad halavad tiraadid. Mulle muidu meeldib veenvalt kirjutatud meeleheide. Vähemalt juhul, kui see on emotsionaalselt laetud. Dostojevski näiteks nakatab ja pole üldse tervislik lugemisvalik hapra närvikavaga inimesele ja selline asi mulle meeldib.
Kuid "Stepihundi" meeleheide oli filosoofilist laadi. See oli lihtsalt "maailm-on-mõttetu(/lt valus)"-ideede arutletud väljakirjutamine. Mis leiabki vastukaja põhikoolilaste puberteedikriisidest, ehkki (ja teine asi, mis ei sobinud) oli hirmsasti eneseanalüüsi laadis.
See meenutas mingeid ammuseid kirjavahetusi sõprade või sõbrannadega. Kui oli häbematumalt enesekeskne ja eneseanalüüs oli harjumuspäraseim suhtlemise vorm. See ülendub üleüldiseks ja universaalselt tajutavaks, kuid... nagu horoskoobid. Ümmarguselt ja hajusalt.
Kuid see kuulub maailmakirjanduse kõrgklassikasse. Ja põhjendatult. Algus oli täidetud häbematu eneseanalüüsiga (mida ta ise ka kommenteerib kuskil - tõlkija [Mati Sirkli] järelsõnas on mainitud, et Hesse ise tunnistab tegelevat sellega...), mis alandas ootusi edasise suhtes, nii et parimad jupid ja stseenid olid tõeliselt nauditavad.
Kui palju leidub vaimsest elust stiili kauniks lihvinud inimeste seas neid, kes ütlevad kiidusõnu ohjeldamatule viisile elu nautida?
Näiteks kogu ballistseen - mmmmmmmwa!
Kui kirjutasin kõrgkirjanduslikus stiilis ja selles, et see pole egoistlik, siis jätsin viimase sõna järele küsimärgi.
On see siis egoistlik, anda Muusadele lõivu loetavuse osas selle nimel, et tekst oleks kunstiliselt toredam?
Sest see tung on ju sisemine. Need muusad pole kuidagi absoluutsed kehastused, need on vaid kindla lugejaskonna peegeldus. Eksisteerivad vaid kirjaniku peas. Võib-olla isegi mitte teksti lugema hakkava inimesena - mitte mingi ideaallugejana -, vaid lihtsalt tema enese nõuete kõrgeima määrana.
Kuid sedavõrd, kui selline kirjutamine rahuldab ainult autori vajadusi (tema enda nõudeid ja arusaamu kirjutamisele), saaks sellist kirjutamist pidada egoistlikuks. Tähendab, kuivõrd need vajadused lähevad liiale igasuguse loetavuse suhtes...
Hesse muidugi seda piiri ei ületa. Möönan samas, et see piir on individuaalne ja mina üsna konservatiivne oma lugemismaitselt.
Subscribe to:
Posts (Atom)