10/10
Lugu eneseülendusteekonnast. Vaimse virgumise lugu, mis EI OLE Buddha-lugu. Mitmekülgne elukogemuse jutustus...
Ei tahagi plussideks ja miinusteks jagada. Kümme punkti panin, mis ma ikka enam räägin, : ). Ei taha midagi eriti öelda selle kohta.
Meenutas natuke Paulo Coelhot, ainult et polnud nii naeruväärne.
Meenutas natuke (veel lõpuni lugemata Nietzsche raamatut) "Nõnda kõneles Zarathustra", aga oli kindlasti palju ladusam (kas tõlke süü?) ja püsis ikkagi kindlamini ilukirjanduse poole poeesia ja filosoofia piiri.
Nii, nagu "Tants aurukatla ümber" oli eestlusnarratiivi aheldamine alla 150 leheküljesse (kui tahta "Tõe ja õiguse" peamisimat olemust tabada mõnetunnise lugemisega, peab kas saama eriti õnneka löögi lagipähe või lugema "Tantsu...", arvasin toda lugedes), tundus "Siddharta" mingis mõttes mingise filosoofilise mõttelaadi kvintessentsina.
Mitte küll ida mõtlemise. Ega india. Ega budistliku, sellest võõrandutakse kuskil alguse poole, aga täie lugupidamise juures. Ent mingi mõtlemise siiski. Võib-olla ühe Lääne kultuurist ääretult mõjutatud taibu katset tajuda ja aktsepteerida idapärast suhtumist...
Kord lõpetas Doris Kareva üht luuletust sõnadega: "See, kes otsib, on juba leidnud."
See raamat ongi raamat otsimisest. Ja sellest, et ehk on vahel otsiminegi kui selline ülehinnatud ja vahel tuleb mitte leida otsimises (või siis, et mitte näha lahendust otsimise asjaolus ehk siis mitte tunda end olemasolevana vaid seetõttu, et mõtlen), vaid leppida leidmisega.
Kui miski oleks minu meelest veel sobinud sinna juurde - miski, mida ma eeldasin ja mida oleks soovinud teistsugusena veidi -, siis ehk see, et...
Kui peategelane leiab mingeid lahendusi ühes, seejärel teises, seejärel kolmandas, ent üheski lõplikku lahendust leidmata,
siis võinuks ta viimast lahendust, päris lõplikku leides tajuda ka seda, et lõplik lahendus ongi millegi valimine.
Tal on jõgi - ja sellest tulenev kõige igikestvus ja igivoolavus ja elu lõppematu pulbitsemine ja samas sama asjana püsimine ja mis muu metafoorika jõega ka ei kaasneks.
Kuid tema avatud suhtumise juures lahendustesse, tema sallivus nii hedonismi kõrghetkede kui ka asketismi sisemise puhtuse vastu, see pani mind ootama selle teadvustamist, et kui ta sattunuks päikesekummardaja juurde, näinuks ta tõelisimat olemise lahendust Päikeses.
Selle teadvustamist, et kui kõik on kõiksus, siis annab kõike ühendada poeetika kaudu kõiksusega.
Meie maailm on küllastunud sümboleist ja metafooridest. Iga üksikobjekti saab ülendada maailma võrdeliseks sümboliks, tilgaks ookeanis... Indra võrgu üheks pärliks, millel peegelduvad selle kõiksusvõrgu kõik pärlid, ehkki neid on lõputult...
Tema avatuse juures oleksin vaid soovinud, et asi ei taandu jõele.
Kuid see oli siiski hästi põhjendatud. Ja poeetiline. Ladus. Ja mõistlik. Viimane sõna siis tähendaks seda, et ei ole kuidagi sulgunud kättesaamatult mingisse oma mõttelaadi tasandile.
Ei nõua eelteadmisi, mida pean sedapuhku boonuseks.
Ei liialdata kultuurispetsiifiliste mõistetega. Vahel jääbki liiga võõrastavaks ja eksootiliseks ja on mõeldud vaid vastava kultuuri fännile. Olen huviline, kuid pean teretulnuks seda mitte-sulgemist.
Minu esimene 10-punkti-teos selles bloginduses, : ).
Kas oskaks kõigile soovitada, seda ma ei tea. Ja leidub ka paremaid raamatuid. See praegune, möönan, on üsna ladusalt jooksev ja nii edasi ja nii edasi. Kuid ei tõuse punktid vaid sellest, et loen seda hääl hetkel. Lihtsalt meeldis mulle väga selline tasakaalukas ja oma laadi lõpuni ülal pidav teos.
Wednesday, February 8, 2012
Franz Kafka "Kiri isale"
7/10
Ühe hingeliselt hapra inimese arglikult provotseerivad pihtimused võimukale isale tolle kohta.
+ väga intiimne pilk ühe justkui salapärase inimese siseellu
+ kuna justkui tavaline, siis mõjub meeldetuletusena andemäära kohta
+ värav läbivale liinile kogu Kafka loomingus
- liigagi intiimne äkki
- raske näha tegeliku ja ebategeliku määra selles...
Kafkalt olen ise lugenud seni ainult "Ameerikat" ja "Metamorfoosi".
Mõne autori puhul on mõne teosega piirdumine okei, sest niimoodi saab mingi pildi kätte. Kuid Kafkast mingigi aimuse saamiseks oleks vaja tegelikult lugeda hoopis "Protsessi" ja/või "Lossi". Ilma nendeta jääb ta tabamatuks.
Ja võib-olla mitte vaid tabamatuks, vaid ka kuidagi salapäraseks. Sest mida olen kuulnud nonde absurdihõnguliste raamatute kohta - peategelase ja maailma ebakõla... milletaolistes tavaliselt maailm on see hullumeelne hingus, mille kujutamise vastu oli autoril vaimustus ja mis kõige ehedamalt peegeldab teda ennast. Just seepärast, et see element, see kummalisus või asi on teksti loomist motiveeriv põhjus.
VÕi ehk oleks õigem öelda - neis ühe kummalise elemendiga tekstides tuleb see kummalisus sügavalt autori sisemusest ja on selle teksti kõige ehedam temasus. Ja kui miski läheb selle temasusega vastuollu, on see mingi "tavaline" isik või tema esilemanatud kujutlus "normaalsusest".
Paistab aga, et see kummalisus ei sisalda Kafka puhul seda nautlevat enesekirjutust. Tema ise ilmneb küll neis tekstides, kuid pigem mitte maailmana, vaid kogejana. Josefina "Protsessis" või kellena iganes Lossis. Või kui lähtuda sellest, et tema ise on nii hullumeelne maailm kui ka selles paratamatu kõndija, see Josef vms, siis ilmneb depressiivne Praha juut Franz Kafka oma loomingus ainult pingena nende elementide vahel.
Ühesõnaga, polegi õige otsida autobiograafilist enesekirjutust. Vaid et ainus, mis on tõeliselt tema ise, on vaid see konflikt maailma ja enese vahel. Kõik muu näiteks fabuleeritud.
Ah, klišeelised esseistlikud laused, mille kirjutamises on oma lust ja mis võivad ka sinnapaika jääda, kuivõrd need on hüüatused lausete või sõnade või tähemärkide vahelt ja mitte tegelikud reaalsed mõtestatud laused, millel oleks mingi korralik ja seletatav tähendus. Need on laused, mis on tehtud... grafomaaniliselt.
Peaks sellisest pasast hoiduma.
Pealegi ei rääkinud ma sõnagi "Kirjast isale".
Mulle on alati meeldinud kirjade kirjutamine. Ja on huvi pakkunud nende poeetiline potentsiaal vms. Mitte tingimata enda omade, aga üleüldse kirjade.
Ja selle kirja juures on toredat seda, et - ta ei kirjuta millestki võimatust. Peaaegu üleüldist asja kirjutab. Päris paljudel on üsna võimukas isa, eeldan. Ja nii edasi.
Aga ta paneb nende paljude inimeste sõnad oma olukorda selliselt, et igaüks tunneb - vot, nii ongi. Ja teisiti ei peagi ütlema. Ja sellele ei pea midagi lisaks ütlema, sest see on täpselt niimoodi õigesti öeldud, nagu tema ütles.
Ta ei ütle KOGU tõde sellest. Ja ta ütleb ainult oma veidi halavat vaatevinklit sellest. Kui ütlen "veidi halavat", siis peangi silmas, et tema isa (kelleni see ei jõudnudki - mõte, mis mingi hetk tundus traagilisena kuidagi, sest oli asjaolu, mis rõhutas selle kirja mõtteid ja valupunkte) oleks lugedes arvanud, et ah, mis see poiss jälle nutab, mitte ei või välja kannatada.
Kuid mul on tunne, et see on natuke liiga kitsas mingis mõttes.
Inimestele sobivad erinevad vormid. Mõnele sobivadki kirjad enese mõtete ja olemuse väljendamiseks kõige paremini. Kunagi üht Ameerikas elanud eesti naisluuletajat, Urve... Ei mäleta perekonnanime. Igatahes, temale sobis kõige paremini minu meelest mitte luule (kuigi ma ei julge pead anda) ja ei tea, ehk kirjad. Kuid essee, selline kergelt ennast lahti rääkiv essee, milles poolepealt muutus vabamaks - see muutus tema vormiks ja oli nii hea.
Ja Kafka õigeim vorm näib olevat ilukirjandus. See sisaldab eneses maailma konflikti ja tema rolli selles ja nii edasi ja nii edasi. Sisaldab ettekujutust maailmast ammendaval kujul, enesekujutust ammendaval kujul. Ja see kõik töötab niimoodi.
See "Kiri isale" jääb ent veidi ahendavaks.
Viimase asjana ütlen seda: see oli ikka nii ebameeldivalt intiimne, et kui ta ise oleks teada saanud, et see ei jõua tema isani, aga jõuab miljoniteni, oleks ta vist oma parima sõbra (selle, kellele andis ülesandeks need kõik põletada, aga kes need ikkagi avaldada laskis) maha löönud.
Ühe hingeliselt hapra inimese arglikult provotseerivad pihtimused võimukale isale tolle kohta.
+ väga intiimne pilk ühe justkui salapärase inimese siseellu
+ kuna justkui tavaline, siis mõjub meeldetuletusena andemäära kohta
+ värav läbivale liinile kogu Kafka loomingus
- liigagi intiimne äkki
- raske näha tegeliku ja ebategeliku määra selles...
Kafkalt olen ise lugenud seni ainult "Ameerikat" ja "Metamorfoosi".
Mõne autori puhul on mõne teosega piirdumine okei, sest niimoodi saab mingi pildi kätte. Kuid Kafkast mingigi aimuse saamiseks oleks vaja tegelikult lugeda hoopis "Protsessi" ja/või "Lossi". Ilma nendeta jääb ta tabamatuks.
Ja võib-olla mitte vaid tabamatuks, vaid ka kuidagi salapäraseks. Sest mida olen kuulnud nonde absurdihõnguliste raamatute kohta - peategelase ja maailma ebakõla... milletaolistes tavaliselt maailm on see hullumeelne hingus, mille kujutamise vastu oli autoril vaimustus ja mis kõige ehedamalt peegeldab teda ennast. Just seepärast, et see element, see kummalisus või asi on teksti loomist motiveeriv põhjus.
VÕi ehk oleks õigem öelda - neis ühe kummalise elemendiga tekstides tuleb see kummalisus sügavalt autori sisemusest ja on selle teksti kõige ehedam temasus. Ja kui miski läheb selle temasusega vastuollu, on see mingi "tavaline" isik või tema esilemanatud kujutlus "normaalsusest".
Paistab aga, et see kummalisus ei sisalda Kafka puhul seda nautlevat enesekirjutust. Tema ise ilmneb küll neis tekstides, kuid pigem mitte maailmana, vaid kogejana. Josefina "Protsessis" või kellena iganes Lossis. Või kui lähtuda sellest, et tema ise on nii hullumeelne maailm kui ka selles paratamatu kõndija, see Josef vms, siis ilmneb depressiivne Praha juut Franz Kafka oma loomingus ainult pingena nende elementide vahel.
Ühesõnaga, polegi õige otsida autobiograafilist enesekirjutust. Vaid et ainus, mis on tõeliselt tema ise, on vaid see konflikt maailma ja enese vahel. Kõik muu näiteks fabuleeritud.
Ah, klišeelised esseistlikud laused, mille kirjutamises on oma lust ja mis võivad ka sinnapaika jääda, kuivõrd need on hüüatused lausete või sõnade või tähemärkide vahelt ja mitte tegelikud reaalsed mõtestatud laused, millel oleks mingi korralik ja seletatav tähendus. Need on laused, mis on tehtud... grafomaaniliselt.
Peaks sellisest pasast hoiduma.
Pealegi ei rääkinud ma sõnagi "Kirjast isale".
Mulle on alati meeldinud kirjade kirjutamine. Ja on huvi pakkunud nende poeetiline potentsiaal vms. Mitte tingimata enda omade, aga üleüldse kirjade.
Ja selle kirja juures on toredat seda, et - ta ei kirjuta millestki võimatust. Peaaegu üleüldist asja kirjutab. Päris paljudel on üsna võimukas isa, eeldan. Ja nii edasi.
Aga ta paneb nende paljude inimeste sõnad oma olukorda selliselt, et igaüks tunneb - vot, nii ongi. Ja teisiti ei peagi ütlema. Ja sellele ei pea midagi lisaks ütlema, sest see on täpselt niimoodi õigesti öeldud, nagu tema ütles.
Ta ei ütle KOGU tõde sellest. Ja ta ütleb ainult oma veidi halavat vaatevinklit sellest. Kui ütlen "veidi halavat", siis peangi silmas, et tema isa (kelleni see ei jõudnudki - mõte, mis mingi hetk tundus traagilisena kuidagi, sest oli asjaolu, mis rõhutas selle kirja mõtteid ja valupunkte) oleks lugedes arvanud, et ah, mis see poiss jälle nutab, mitte ei või välja kannatada.
Kuid mul on tunne, et see on natuke liiga kitsas mingis mõttes.
Inimestele sobivad erinevad vormid. Mõnele sobivadki kirjad enese mõtete ja olemuse väljendamiseks kõige paremini. Kunagi üht Ameerikas elanud eesti naisluuletajat, Urve... Ei mäleta perekonnanime. Igatahes, temale sobis kõige paremini minu meelest mitte luule (kuigi ma ei julge pead anda) ja ei tea, ehk kirjad. Kuid essee, selline kergelt ennast lahti rääkiv essee, milles poolepealt muutus vabamaks - see muutus tema vormiks ja oli nii hea.
Ja Kafka õigeim vorm näib olevat ilukirjandus. See sisaldab eneses maailma konflikti ja tema rolli selles ja nii edasi ja nii edasi. Sisaldab ettekujutust maailmast ammendaval kujul, enesekujutust ammendaval kujul. Ja see kõik töötab niimoodi.
See "Kiri isale" jääb ent veidi ahendavaks.
Viimase asjana ütlen seda: see oli ikka nii ebameeldivalt intiimne, et kui ta ise oleks teada saanud, et see ei jõua tema isani, aga jõuab miljoniteni, oleks ta vist oma parima sõbra (selle, kellele andis ülesandeks need kõik põletada, aga kes need ikkagi avaldada laskis) maha löönud.
Saturday, February 4, 2012
Sergei Dovlatov "Kohver"
7/10
Üks lühike läbilõige elust Nõukogude Liidus, vaadelduna läbi seitsme eseme omandamise ja tähenduse
+ naljakas
+ kuidagi ehtne, rõhumata samas oma vaatevinkli ainuõigsusele
+ lühike
- kippusid paljuski olema seiklused joomisest. Mitte küll kõik, aga see muutus üksluiseks. Ehkki see ilmselt oligi selline elu lihtsalt.
Sain hiljuti raamatu Dovlatovi kohta, milles kolm inimest (üks neist Jelena Skulskaja, eestivenelane) kirjutanud Dovlatovi kohta oma kontsentraadi. Selleks, et toda kord lugeda, võtsin ette "Kohvri", mille sisukokkuvõte pakkus ka muidu huvi.
Nii et 7 eset, 7 lugu.
Üldse ei ole harjunud, et üks venelane on nii napisõnaline.
Suhtumine teistesse ja maailmasse oli üldiselt sõbralikult irooniline.
Üks mõte, mis mulle kui igavesele leppijale ja konformistile huvi pakkus:
"Minu sõbrad tekitasid Andrjuša Tšerkassovis kõhedust ja rahutust. Igaühte neis tähvardas alatasa miski. Kõik nad tunnistasid ainult üht eneseteostuse vormi - konfrontatsiooni."
Kohe järgmine lõik on aga see, milliseks pean end kõrvalvaates. Seda on huvitav näha ärasõnastatult, mingi kriitilise pealisvirvendusega:
"Tema sõbrad tekitasid minus ebakindlust ja ängi. Kõik nad olid ausad, arukad ja heatahtlikud. Kõik eelistasid võitlusele kompromissi."
Huvitavad lühikesed lookesed,
mis olid minu maitsele jällegi veidi liiga killustatud. Minu enda mingi imelik asi, et oleksin soovinud suuremat sidusust siin... kuidagi ja kuhugi. Tal kui napsisõbral võib küll olla palju tuttavaid ja ehk ongi nende teatud suvalisus täiesti sihilik - stiilis "palju juhututtavaid, vähe tõelisi sõpru".
Kuid noh, see ongi lihtsalt see, et mõnele istub kirjandus elu eheda kujutajana. Ja mulle meeldib ta veidi rohkem poetiseerituna vms.
Stiil oli seevastu omamoodi hurmav. Loed ja muheled. Ei mäletagi, millal mul viimati raamatut olnuks, kus võtad ja ütled kõrvalistujale, et kuule seda - ja loed ette mingit juppi. Või siis sunnid teda lugema.
Kui keegi satub Sinul olevat raamatut sirvima ja varsti ütleb kuidagi tähendusrikkalt, et päris huvipakkuv raamat, siis on aru saada, et ta tahab laenata. Ja see ongi selline raamat, mis õigel hetkel ja õiges meelelaadis viibides tekitab oma erilisusega, oma huvitava suhtumisega ja oma naljakusega uudishimu. Ja ütledki sellele, kellelt võtsid natuke algusest lugeda, et... päris - päris huvipakkuv raamat.
Mul seekord polnud seda õiget hetke ja õiget meelelaadi. Kuid kiidan seda küll. Ja nüüd loen uudishimuga läbi selle, mida Skulskaja kirjutas, : ).
PS!
Kui eile kuulsin üht vanemapoolset härrasmeest seltskondlikul ja viisakal ja vanu aegu meenutaval võtmisel kasutamas umbes sellist lauset, nagu oli Dovlatovil,
(mitte ei mäleta lauset ennast, aga midagi iroonilisevõitu või paradoksaalset - sellist, et...
"Tollal olid inimesed kas lollid või targad, erandeid ei olnud. Välja arvatud tema, kes ta oli intelligentselt rumal.")
ja kui seda kuulsin, taipasin, et ilmselt on Dovlatov oivaline ettelugemise raamat. Kuid ette lugeda mitte lastele, vaid pigemini 50-aastastele ja parasjagu nõukaaega meenutavatele muhedikele. Või napsuvendadele.
Üks lühike läbilõige elust Nõukogude Liidus, vaadelduna läbi seitsme eseme omandamise ja tähenduse
+ naljakas
+ kuidagi ehtne, rõhumata samas oma vaatevinkli ainuõigsusele
+ lühike
- kippusid paljuski olema seiklused joomisest. Mitte küll kõik, aga see muutus üksluiseks. Ehkki see ilmselt oligi selline elu lihtsalt.
Sain hiljuti raamatu Dovlatovi kohta, milles kolm inimest (üks neist Jelena Skulskaja, eestivenelane) kirjutanud Dovlatovi kohta oma kontsentraadi. Selleks, et toda kord lugeda, võtsin ette "Kohvri", mille sisukokkuvõte pakkus ka muidu huvi.
Nii et 7 eset, 7 lugu.
Üldse ei ole harjunud, et üks venelane on nii napisõnaline.
Suhtumine teistesse ja maailmasse oli üldiselt sõbralikult irooniline.
Üks mõte, mis mulle kui igavesele leppijale ja konformistile huvi pakkus:
"Minu sõbrad tekitasid Andrjuša Tšerkassovis kõhedust ja rahutust. Igaühte neis tähvardas alatasa miski. Kõik nad tunnistasid ainult üht eneseteostuse vormi - konfrontatsiooni."
Kohe järgmine lõik on aga see, milliseks pean end kõrvalvaates. Seda on huvitav näha ärasõnastatult, mingi kriitilise pealisvirvendusega:
"Tema sõbrad tekitasid minus ebakindlust ja ängi. Kõik nad olid ausad, arukad ja heatahtlikud. Kõik eelistasid võitlusele kompromissi."
Huvitavad lühikesed lookesed,
mis olid minu maitsele jällegi veidi liiga killustatud. Minu enda mingi imelik asi, et oleksin soovinud suuremat sidusust siin... kuidagi ja kuhugi. Tal kui napsisõbral võib küll olla palju tuttavaid ja ehk ongi nende teatud suvalisus täiesti sihilik - stiilis "palju juhututtavaid, vähe tõelisi sõpru".
Kuid noh, see ongi lihtsalt see, et mõnele istub kirjandus elu eheda kujutajana. Ja mulle meeldib ta veidi rohkem poetiseerituna vms.
Stiil oli seevastu omamoodi hurmav. Loed ja muheled. Ei mäletagi, millal mul viimati raamatut olnuks, kus võtad ja ütled kõrvalistujale, et kuule seda - ja loed ette mingit juppi. Või siis sunnid teda lugema.
Kui keegi satub Sinul olevat raamatut sirvima ja varsti ütleb kuidagi tähendusrikkalt, et päris huvipakkuv raamat, siis on aru saada, et ta tahab laenata. Ja see ongi selline raamat, mis õigel hetkel ja õiges meelelaadis viibides tekitab oma erilisusega, oma huvitava suhtumisega ja oma naljakusega uudishimu. Ja ütledki sellele, kellelt võtsid natuke algusest lugeda, et... päris - päris huvipakkuv raamat.
Mul seekord polnud seda õiget hetke ja õiget meelelaadi. Kuid kiidan seda küll. Ja nüüd loen uudishimuga läbi selle, mida Skulskaja kirjutas, : ).
PS!
Kui eile kuulsin üht vanemapoolset härrasmeest seltskondlikul ja viisakal ja vanu aegu meenutaval võtmisel kasutamas umbes sellist lauset, nagu oli Dovlatovil,
(mitte ei mäleta lauset ennast, aga midagi iroonilisevõitu või paradoksaalset - sellist, et...
"Tollal olid inimesed kas lollid või targad, erandeid ei olnud. Välja arvatud tema, kes ta oli intelligentselt rumal.")
ja kui seda kuulsin, taipasin, et ilmselt on Dovlatov oivaline ettelugemise raamat. Kuid ette lugeda mitte lastele, vaid pigemini 50-aastastele ja parasjagu nõukaaega meenutavatele muhedikele. Või napsuvendadele.
Friday, February 3, 2012
Andrus Kivirähk "Voldemar"
7/10
Voldemar Panso jutustamas vagunis oma elulugu kuni oma esimese lavastuseni, monoloog sujuvalt paindumas stseenide etendamiseks kaaslastega, kes kehastuvad täielikult tema elu tähtsateks isikuteks...
Kivirähk on oivalise jutustava sulega. Kui puhtstiililiselt vaadata, siis loed ka Rehepappi näiteks ja näiteks see peatükk, milles oli katk, oli lihtsalt huvitavalt jutustatud. Hea fantasy, milles saavutas küll selle, mida püüdis.
Ta on väga suure tunnustuse osaks saanud. "Eesti matus" on edukamaid (kui mitte kõige edukam) näidend taasiseseisvunud eesti ajaloos ja Lotte lastekirjanduses on üks omaette fenomen (mida ta küll üksi ei teinud, aga siiski), midagi tõelist. Kumb on proosas suurem asi, kas "Rehepapp" või "Mees, kes teadis ussisõnu" - algul oleksin öelnud, et "Rehepapp", aga ussisõnad on kuidagi omaette jalad alla saanud, lauamänguga ja puha.
Igatahes võib öelda, et - tegemist on kolme valdkonna (näidendid, proosa ja lastekirjandus) ühe edukaima sulega.
Ja asi pole ka üksnes selles, et "Ah, Kivirähk võiks ka luulekogu kirjutada ja see oleks bestseller". Muidugi oleks, aga küsimus on selles, et ta pole ära vajunud. Tema andekus on loomulik osa tema kirjutamisest, mitte mingi "geniaalne muusaline sära, mille esilemanamine nõuab laadimist ja tirib igakordselt tema sisemisi ressursse tühjaks.
Võin ette kujutada, et kui ta kirjutab, siis ta peabki kirjutama intensiivselt. Iga lause peab olema kas naljakas või kuidagi mõnus lugeda. Umbes nagu kirjutatud tähelepanudefitsiidihäirega ja ta püüab iga lausega ennast ise ärkvel hoida.
Kui tuleb mingi niisama lause,
mõni lihtsalt suvaline lause,
siis vajub ta ise ära, ei tunne enam huvi. Ei saa aru, milleks tal vaja sellist lauset kirjutada. Nii et näpistab ennast ja kirjutab ühe pärislause. Ja püüabki kirjutada ainult pärislauseid.
Seeläbi muutub kogu tekst üheks tõeliseks ja hoopis isemoodi tekstiks. Võrreldamatuks. Oh, võrreldavaks ühe või teise autoriga. Ja nii edasi. Kuid jääb omanäoliseks. Temahäälseks.
Muidugi, see kõik ei kehti päris täielikult "Voldemari" kohta, kuivõrd selles on aru saada, kui palju oli ta sõelunud (ilmselt Merle Karusoo eestvedamisel) tekstimaterjalides, millest püüdis tajuda Voldemar Panso elu, laadi ja nalju.
Kuid minu lemmikjupiks jäigi päris algus, milles säilis kivirähulikku stseenikujutlemist. Sealt edasi on kergelt vastumeelselt ümbertrükitud "tähtsa töö ärategemist" ehk kroonikate laskmist läbi hakklihamasina, et toota see üheks 80-leheküljeseks näidendiks. Tegemist siis elulooga näidendis.
Kui Kivirähk oleks niisama kirjutanud ennast, enese stiili, ja mitte teha referaati, olnuks ma palju suuremas vaimustuses. Kuid seda puhtlugemise mõttes. Praegu oli natuke liiga fragmenteeritud.
Kivirähule sobinuks blaseerunud nõukogude tülpimuse ja Panso lähes lõunamaise spontaansuse vastandamine. See olnuks emotsioon, mis talle sobinuks kujutada. Kuid temalt ilmselt oodati siiski... Noh, nagu öeldud, "tähtsa töö ärategemist".
Somebody's got do do it, ometigi.
Kuid ikkagi on tunne, et ootasin midagi ägedamat.
Ma tegelt ei saagi aru, mis värk on. Kas Pansol polnud väga huvitav elu (joomine>kool>teater; mis skandaale ikka selle kõrvale leida?) või on kõik see olemas juba päevaraamatutes? Sest kuskilt pole eriti läbi kumanud eriti muud kui selle mehe geniaalsus. Tohutu andekus ja tööhimu ja nii edasi.
Kahju, et meil pole mingit Hollywoodi, kes teeks hullult liialdatud versiooni tema elust. Lahvataks skandaalidesse mingeid mõrvamisi ja värke. Teeks versiooni, mis paneks uudishimu tundma need, kes ei teaks midagi, ja ajaks kulmu kortsutama neid, kes teavad kõike ja näevad, et see on ikka hirrrmus liialdatud.
Sest nii kujuneks oivaline müüt ühest meie andest. Müüt või legend, mis kultuuriteadvuses mõjub ühe paroolina. Ütled "Voldemar" ja tead, et tegemist on kikivarvul maailmaga ühendatud nobediku-tobedikuga.
Ja ehk polegi vaja müüti (ja siinkohal "müüt" kui midagi luule või peaaegu-et-valetamisega seotut), ehk oleks hea, kui see karakter lihtsalt elaks kultuuriteadvuses - mitte ainult kui teatriinimeste väike ebajumal.
Kuid see näidend jäi selle poolest veidi igavaks. Pole vaja minu meelest rakendada Kivirähu annet sellise referaadi peale.
Vorm oli iseenesest nutikalt välja mõeldud. Rongivagun ja konduktor, pluss kogu sümbolism, mis sellega kaasneb.
Aga ikkagi tunnen, et kui see jäänuks algusest lõpuni rongivaguniks ja mingideks nende tegelaste omavaheliseks looks, millesse Voldemar tegelasena kõrvalkarakterina oma käe paneb,
oma käe ja sõnad ja ande,
mis lihtsalt imbub läbi tema igapäevases olekus...
Kui ta lihtsalt hingab oma annet nendele peale ja see muudab kuidagi kõike, kogu stoorit ja karakterkonda, siis olnuks asi õigem.
Tähendab, see praegune oli igati hea küll. Voldemar Panso, kirjutatuna Kivirähu poolt, what's not to like, eksole. Kuid - see saanuks lihtsalt veelgi oivalisem olla. Sest Kivirähku oli vähe. Ja Panso ei olnud minu meelest päris tõeline sellisena. Täielikult Kivirähu tegelasena olnuks ta ehedam, arvan. Ja täielisem karakter.
Ja kuna see asi seisiski karakteri õlul, siis see praegune igati hea asi (mida, kujutan ette, Pansost vaimustunud inimesel või kellelgi, kes teda tundis, oli huvitav teatris vaadata kui korralikult tehtud dokumenti), saanuks hoopiski oivaliseks nähtuseks.
Sest mis eesmärki kananb üldse selline teos? Panso Päevaraamatuist saab ju sama teksti pmst kätte...
Elulugudega on see häda, et nende tõlkimine lavale/kirjanduseks lubab kasutada tõlketeooria üht mõistet. Nimelt - lastekirjanduse tõlkimisel, nt, saab teksti tõlkida kas instrumentaalselt või dokumentaalselt. Kas tõlgid teksti ära, emotsiooni tõlkimata (jättes KnobbleCobb'i vms täpselt selliseks või tõlkides sõna-sõnalt),
või tõlgid rahulikult irdu sellest tõlgitavast tekstist. Et oleks õigem.
Räägin sellest, sest praegune näidend sai tehtud dokumentaalselt. See hing oleks võidud aga instrumentaalsemat lähenemist saada.
Milleks üldse proovida kellegi elu tabada - kui kõik ootavad huviga selle hinge ja laadi kujutamist?
Voldemar Panso jutustamas vagunis oma elulugu kuni oma esimese lavastuseni, monoloog sujuvalt paindumas stseenide etendamiseks kaaslastega, kes kehastuvad täielikult tema elu tähtsateks isikuteks...
Kivirähk on oivalise jutustava sulega. Kui puhtstiililiselt vaadata, siis loed ka Rehepappi näiteks ja näiteks see peatükk, milles oli katk, oli lihtsalt huvitavalt jutustatud. Hea fantasy, milles saavutas küll selle, mida püüdis.
Ta on väga suure tunnustuse osaks saanud. "Eesti matus" on edukamaid (kui mitte kõige edukam) näidend taasiseseisvunud eesti ajaloos ja Lotte lastekirjanduses on üks omaette fenomen (mida ta küll üksi ei teinud, aga siiski), midagi tõelist. Kumb on proosas suurem asi, kas "Rehepapp" või "Mees, kes teadis ussisõnu" - algul oleksin öelnud, et "Rehepapp", aga ussisõnad on kuidagi omaette jalad alla saanud, lauamänguga ja puha.
Igatahes võib öelda, et - tegemist on kolme valdkonna (näidendid, proosa ja lastekirjandus) ühe edukaima sulega.
Ja asi pole ka üksnes selles, et "Ah, Kivirähk võiks ka luulekogu kirjutada ja see oleks bestseller". Muidugi oleks, aga küsimus on selles, et ta pole ära vajunud. Tema andekus on loomulik osa tema kirjutamisest, mitte mingi "geniaalne muusaline sära, mille esilemanamine nõuab laadimist ja tirib igakordselt tema sisemisi ressursse tühjaks.
Võin ette kujutada, et kui ta kirjutab, siis ta peabki kirjutama intensiivselt. Iga lause peab olema kas naljakas või kuidagi mõnus lugeda. Umbes nagu kirjutatud tähelepanudefitsiidihäirega ja ta püüab iga lausega ennast ise ärkvel hoida.
Kui tuleb mingi niisama lause,
mõni lihtsalt suvaline lause,
siis vajub ta ise ära, ei tunne enam huvi. Ei saa aru, milleks tal vaja sellist lauset kirjutada. Nii et näpistab ennast ja kirjutab ühe pärislause. Ja püüabki kirjutada ainult pärislauseid.
Seeläbi muutub kogu tekst üheks tõeliseks ja hoopis isemoodi tekstiks. Võrreldamatuks. Oh, võrreldavaks ühe või teise autoriga. Ja nii edasi. Kuid jääb omanäoliseks. Temahäälseks.
Muidugi, see kõik ei kehti päris täielikult "Voldemari" kohta, kuivõrd selles on aru saada, kui palju oli ta sõelunud (ilmselt Merle Karusoo eestvedamisel) tekstimaterjalides, millest püüdis tajuda Voldemar Panso elu, laadi ja nalju.
Kuid minu lemmikjupiks jäigi päris algus, milles säilis kivirähulikku stseenikujutlemist. Sealt edasi on kergelt vastumeelselt ümbertrükitud "tähtsa töö ärategemist" ehk kroonikate laskmist läbi hakklihamasina, et toota see üheks 80-leheküljeseks näidendiks. Tegemist siis elulooga näidendis.
Kui Kivirähk oleks niisama kirjutanud ennast, enese stiili, ja mitte teha referaati, olnuks ma palju suuremas vaimustuses. Kuid seda puhtlugemise mõttes. Praegu oli natuke liiga fragmenteeritud.
Kivirähule sobinuks blaseerunud nõukogude tülpimuse ja Panso lähes lõunamaise spontaansuse vastandamine. See olnuks emotsioon, mis talle sobinuks kujutada. Kuid temalt ilmselt oodati siiski... Noh, nagu öeldud, "tähtsa töö ärategemist".
Somebody's got do do it, ometigi.
Kuid ikkagi on tunne, et ootasin midagi ägedamat.
Ma tegelt ei saagi aru, mis värk on. Kas Pansol polnud väga huvitav elu (joomine>kool>teater; mis skandaale ikka selle kõrvale leida?) või on kõik see olemas juba päevaraamatutes? Sest kuskilt pole eriti läbi kumanud eriti muud kui selle mehe geniaalsus. Tohutu andekus ja tööhimu ja nii edasi.
Kahju, et meil pole mingit Hollywoodi, kes teeks hullult liialdatud versiooni tema elust. Lahvataks skandaalidesse mingeid mõrvamisi ja värke. Teeks versiooni, mis paneks uudishimu tundma need, kes ei teaks midagi, ja ajaks kulmu kortsutama neid, kes teavad kõike ja näevad, et see on ikka hirrrmus liialdatud.
Sest nii kujuneks oivaline müüt ühest meie andest. Müüt või legend, mis kultuuriteadvuses mõjub ühe paroolina. Ütled "Voldemar" ja tead, et tegemist on kikivarvul maailmaga ühendatud nobediku-tobedikuga.
Ja ehk polegi vaja müüti (ja siinkohal "müüt" kui midagi luule või peaaegu-et-valetamisega seotut), ehk oleks hea, kui see karakter lihtsalt elaks kultuuriteadvuses - mitte ainult kui teatriinimeste väike ebajumal.
Kuid see näidend jäi selle poolest veidi igavaks. Pole vaja minu meelest rakendada Kivirähu annet sellise referaadi peale.
Vorm oli iseenesest nutikalt välja mõeldud. Rongivagun ja konduktor, pluss kogu sümbolism, mis sellega kaasneb.
Aga ikkagi tunnen, et kui see jäänuks algusest lõpuni rongivaguniks ja mingideks nende tegelaste omavaheliseks looks, millesse Voldemar tegelasena kõrvalkarakterina oma käe paneb,
oma käe ja sõnad ja ande,
mis lihtsalt imbub läbi tema igapäevases olekus...
Kui ta lihtsalt hingab oma annet nendele peale ja see muudab kuidagi kõike, kogu stoorit ja karakterkonda, siis olnuks asi õigem.
Tähendab, see praegune oli igati hea küll. Voldemar Panso, kirjutatuna Kivirähu poolt, what's not to like, eksole. Kuid - see saanuks lihtsalt veelgi oivalisem olla. Sest Kivirähku oli vähe. Ja Panso ei olnud minu meelest päris tõeline sellisena. Täielikult Kivirähu tegelasena olnuks ta ehedam, arvan. Ja täielisem karakter.
Ja kuna see asi seisiski karakteri õlul, siis see praegune igati hea asi (mida, kujutan ette, Pansost vaimustunud inimesel või kellelgi, kes teda tundis, oli huvitav teatris vaadata kui korralikult tehtud dokumenti), saanuks hoopiski oivaliseks nähtuseks.
Sest mis eesmärki kananb üldse selline teos? Panso Päevaraamatuist saab ju sama teksti pmst kätte...
Elulugudega on see häda, et nende tõlkimine lavale/kirjanduseks lubab kasutada tõlketeooria üht mõistet. Nimelt - lastekirjanduse tõlkimisel, nt, saab teksti tõlkida kas instrumentaalselt või dokumentaalselt. Kas tõlgid teksti ära, emotsiooni tõlkimata (jättes KnobbleCobb'i vms täpselt selliseks või tõlkides sõna-sõnalt),
või tõlgid rahulikult irdu sellest tõlgitavast tekstist. Et oleks õigem.
Räägin sellest, sest praegune näidend sai tehtud dokumentaalselt. See hing oleks võidud aga instrumentaalsemat lähenemist saada.
Milleks üldse proovida kellegi elu tabada - kui kõik ootavad huviga selle hinge ja laadi kujutamist?
Tuesday, January 31, 2012
Eia Uus "Kuu külm kuma"
9/10
Peategelane kui armukolmnurga neetuim osapool, viibides neljandat vahetusaastat Tais ja olles bipolaarne.
+ hea tasakaal poeetilisuse määral, olemata ilutsev ja olles samas nauditava sõna ja lausega
+ oleviku sinavorm annab hea varjundi
+ veenvalt ja äratuntavaks tehtud bipolaarse inimese madalhetke tiraadid - emotsioon on paigas, ei hakka mõjuma kasvuealise tühise halamisena
+ ammendab teemad ja lahendused hästi, ükski lahendus pole teksti senisest käigust lähtudes ilmne
+/- Kirjeldused Tai kohta, kokkupuude teise maailmaga
-/+ noore inimese absoluutsus - iga juhtuv asi on Maailma Lõpp või Maailma Parim Asi
Konkreetselt midagi laita ei olegi.
Ükskord üks sõbranna, kellele väga meeldis Stephanie Meyeri "Twilight", andis mõista, et Eia Uus paistab olema hea kirjanik. Olin skeptiline. Eesti moodne tütarlastekirjandus... Kuid sattusin kord "Tule, ma jutustan Sulle loo" ehk eesti noorte ühise novellikogu peale, milles oli ka Eia Uue kirjutis ja see lausa üllatas - ta on tegelikult siiski väga hea kirjanik.
Ja väga hea kirjanik võib kirjutada ka telefoniraamatut ümber oma stiili sisse, seegi muutuks üsna loetavaks. Mis ei tähenda, et oivaline temaatika ei teeks asja paremaks.
Eia Uus kuulub ühesõnaga minu meelest näituseks Sass Henno ja Diana Leesaluga nende noorautorite sekka, kes üllatavad oma pädevusega. Sellele osutab ka asjatundjate tunnustus: "Kuu külm kuma" oli 2004. aasta romaanivõitlusel ära märgitud, aga mis veelgi rõhutusväärsem, oli saanud Eduard Vilde nimelise kirjanduspreemia. Muudel aastatel on võitnud seda Kivirähk oma ussisõnadega, Jan Kausi "Tema" ja Tõnu Õnnepalu "Kevad ja suvi ja", nii et she's in good company.
Kord ütles autor, et "Oma esimese raamatu puhul oli mulle oluline, et see läheks kas või ühele inimesele korda."
...
Hm, imelik. Ma mäletasin sõnastust, et pidas seda lugu oluliseks öelda. Mistõttu lugedes tekkis mul küsimus, kas "enesest välja kirjutamise" mõttes või "maailmas peab ära öeldud saama"-tähenduses.
Kuid seda, et läheks korda, saavutab ta ilmselt küll. Bipolaarsuse teema on ehedalt tehtud. Mul on vähemalt üks sõber, kes oma sõnul kannatab selle käes, kellele tahan ka seda raamatut soovitada. Meenutab Stephen Fry'ga peetud intervjuusid, mis panevad nägema seda ikkagi tõsise haigusena ja mitte ilmtingimata mingi hellitatud või halva eluviisiga inimese nõrkusena.
Selle raamatu meeleheide tundub õnneks olevat üldistatav.
Selle osas teeb vast suure töö ära ka sina-vorm, mis eesti keeles ongi selline ühendav kõneviis. Sa ju kasutadki sina-vormi, kui räägid kõigile vastavas olukorras eeldatavast tegutsemisviisist. Sa ju ei hakkagi kasutama sinavormi, kui püüad lugejat võõristada konkreetsetest tekstitunnetest.
(Saaks küll, iseenesest saaks sellist elementaarset nõusolekut otsivat sinavormi kasutada täieliku absurdi juures. "Kui ikka tullakse tänava peal ja öeldakse "tere" täielikule võhivõõrale, siis sa ju võtadki pastaka ja löödki talle silma."
Oh jah, põrunud jutustajaga novellid...)
Igatahes, oleviku sinavorm on hea. Hoiab huvitavat positsiooni toimuva suhtes. Kui oleks vana hea möödaniku temavorm, oleks kogu emotsioon teine. Praegune annab võib-olla laiemaid üldistusvõimalusi. Sellises stiilis kirjutades sujub poeetiliste tiraadide tegemine üsna loomulikult, tekst võib ühtäkki täiesti elementaarselt sellisesse sulada.
Peatükkide algustes on jupid Sylvia Plathi. See mõjub natuke suunisena või võtmena, mis laadis seda lugeda.
30-aastaselt enesetapu sooritanud poeedist depressiivik...
Ja see pani algul korraks nina krimpsutama. Alla 20ne autor tegemas sellist ühenduslüli, see mõjuks nii pretensioonikana...
Ja ometigi ta kannab minu meelest selle välja. Ei jäägi haledaks varjuks, vaid need jupid osutavad vaid sellele, et autor on teadlik sellest, et tema tundeil on ajaloos teisigi läbikogejaid.
Lisaks, mõjutajate esiletõstmine võinuks panna teda vaatlema lihtsalt ühe mõjutatuna. Sest millegipärast, ehkki iga kirjanik on läbi imbunud teda paratamatult mõjutavast kirjandusest, tahad ikkagi näha teda omaette nähtusena.
Sellesse raamatusse see minu meelest siiski sobis kõik. Sest mingi optimismikirme oli sel peal - ja see kaaskannataja olemasolu ehk aitas seda välja vabandada.
Väga hästi jääb eneseteadlikkuse ja naiivsuse piiri peale, milles ei upu ei eneseirooniasse (jättes tegelased ja kirjutamise mingiks käsitöölase tegevuse viljaks) ega kao naiivsusesse (muutes teistpidi võõristavaks, kuivõrd jääks kitsalt tiinekaliseks).
Ainus, mis sellega seoses nurisema paneb, on see, et tekst ei mõju ilmtingimata üleaegsena... Kuna ta teeb ühenduslüli Plathiga, tekib kontekstiteadlikkus. Ja see oli hea raamat, aga ehk pole lihtsalt minule praegu elumuutvalt tähtis. Ent ta on kirjutatud sellises hetkes viibijale.
Ja kui ma ise meeleheitelaineis triivima peaksin, siis ma pole ikkagi kindel, kas see raamat oleks minu jaoks päris see õige. Sest ehkki madalseisu-monoloogid ei hakanud häirivalt korduma, olid need siiski kuidagi mingit väga konkreetset laadi meeleheite kirjeldused, millest minu oma on natuke teistmoodi.
Esimese töönädala unetuse ja ümberkohanemise perioodil oli see raamat samas päris huvitavalt kohane.
Pluss-miinuseks ehk siis "seisukohta ma ei võta, ent pigem positiivne" oli Tai kirjeldus, kokkupuude teise maailmaga, mis tegi teosest millegi enama kui vaid ühe armukolmnurga kirjelduse. Samas pole selline reisikirjalikkus päris minu asi. Kui oleks olnud täielikult reisikiri ja ilma peastoorita...
Mis puutub reisikirjadesse, siis...
Mulle hirrrmsasti meeldivad näiteks Voldemar Panso reisikirjad, need nii mõnusa muhedusega tehtud. Ei kujutagi ette, et mõni teine niimoodi meeldima hakkaks. Kuid neis oligi mingi tõeliselt eriline oma tõlgenduskäik juures, omaette pansolik kirjeldamislaad, mis tegi selle oivaliseks. Eia Uue raamatus puudus selline hüüumärgilisus, selline tunne, et seda maailma on nii hea tajuda läbi tema filtri. Tema poolt kogetav muutus paljuski ühe paradiisi kirjelduseks (seda samas uskumatuks paradiisiks jätmata).
Ja kuigi see oli väga hea, mõjus see eemaldumisena minu meelest veel paremast osast raamatus, selle põhiosast ehk psühholoogilisest konfliktist. Samas, ehk andiski see irdumine seda vaheldust, mille tõttu madalseisu-hetked ei kippunud korduma... Mine tea.
Aga miinus-plussiks ehk ebalevalt võib-olla pigem taunitavaks pidasin noore inimese maailmatunnetust ja kogu maailma nägemist äärest-ääre põrkava... asjana. Tunnen end samas silmakirjalikuna, sest Sabolotny "Peaaegu inimest" arvustades nurisesin selle kallal, et selline nüanss tollel hoopis puudus, ehkki peategelane oli kah täiskasvanuea piiril.
Kuidas nüüd hakata seletama oma kiuslikkust...
Võib-olla siiski nii, et Sabolotny tolle raamatu (ja vaid tolle raamatu, ma teisi teoseid pole tal lugenud!) "reaalsed konfliktid" mõjusid suvalistena, kuna neid ühiskonna valupunkte tuli aina rohkem ja rohkem ja see mõjus seebikalikuna. Parem olnukski minu meelest tegelikumate ja läbielatute noortetragöödiate harrastamine, mitte "täiskasvanulike" probleemide otsimine.
Kuid Eia Uue stiil oli juba selles eas sedavõrd hea, et raamatu tajutavus noorteromaanina on siiski veidi ahendav...
Või kuidas seda õieti öeldagi.
See on autori esimese kirglikkuse, esimese noorusliku uhma väljakirjutamine. Ja seda on veel tajuda. It has first book written all over it, noh. Ja see on küll igati sümpaatne teos. Kuid ootan huviga tema järgmisi teoseid. Ja ootan, kuhupoole näiteks melodraama ja eneseiroonia piiri jääb ta oma loomingus edaspidi.
Ühesõnaga, rokib küll. Ja läheb küll sellesse 9-punkti-raamatu kategooriasse, mis võiks kõige õigemas lugemiskonditsioonis olla numbrites mõõdetamatu.
Peategelane kui armukolmnurga neetuim osapool, viibides neljandat vahetusaastat Tais ja olles bipolaarne.
+ hea tasakaal poeetilisuse määral, olemata ilutsev ja olles samas nauditava sõna ja lausega
+ oleviku sinavorm annab hea varjundi
+ veenvalt ja äratuntavaks tehtud bipolaarse inimese madalhetke tiraadid - emotsioon on paigas, ei hakka mõjuma kasvuealise tühise halamisena
+ ammendab teemad ja lahendused hästi, ükski lahendus pole teksti senisest käigust lähtudes ilmne
+/- Kirjeldused Tai kohta, kokkupuude teise maailmaga
-/+ noore inimese absoluutsus - iga juhtuv asi on Maailma Lõpp või Maailma Parim Asi
Konkreetselt midagi laita ei olegi.
Ükskord üks sõbranna, kellele väga meeldis Stephanie Meyeri "Twilight", andis mõista, et Eia Uus paistab olema hea kirjanik. Olin skeptiline. Eesti moodne tütarlastekirjandus... Kuid sattusin kord "Tule, ma jutustan Sulle loo" ehk eesti noorte ühise novellikogu peale, milles oli ka Eia Uue kirjutis ja see lausa üllatas - ta on tegelikult siiski väga hea kirjanik.
Ja väga hea kirjanik võib kirjutada ka telefoniraamatut ümber oma stiili sisse, seegi muutuks üsna loetavaks. Mis ei tähenda, et oivaline temaatika ei teeks asja paremaks.
Eia Uus kuulub ühesõnaga minu meelest näituseks Sass Henno ja Diana Leesaluga nende noorautorite sekka, kes üllatavad oma pädevusega. Sellele osutab ka asjatundjate tunnustus: "Kuu külm kuma" oli 2004. aasta romaanivõitlusel ära märgitud, aga mis veelgi rõhutusväärsem, oli saanud Eduard Vilde nimelise kirjanduspreemia. Muudel aastatel on võitnud seda Kivirähk oma ussisõnadega, Jan Kausi "Tema" ja Tõnu Õnnepalu "Kevad ja suvi ja", nii et she's in good company.
Kord ütles autor, et "Oma esimese raamatu puhul oli mulle oluline, et see läheks kas või ühele inimesele korda."
...
Hm, imelik. Ma mäletasin sõnastust, et pidas seda lugu oluliseks öelda. Mistõttu lugedes tekkis mul küsimus, kas "enesest välja kirjutamise" mõttes või "maailmas peab ära öeldud saama"-tähenduses.
Kuid seda, et läheks korda, saavutab ta ilmselt küll. Bipolaarsuse teema on ehedalt tehtud. Mul on vähemalt üks sõber, kes oma sõnul kannatab selle käes, kellele tahan ka seda raamatut soovitada. Meenutab Stephen Fry'ga peetud intervjuusid, mis panevad nägema seda ikkagi tõsise haigusena ja mitte ilmtingimata mingi hellitatud või halva eluviisiga inimese nõrkusena.
Selle raamatu meeleheide tundub õnneks olevat üldistatav.
Selle osas teeb vast suure töö ära ka sina-vorm, mis eesti keeles ongi selline ühendav kõneviis. Sa ju kasutadki sina-vormi, kui räägid kõigile vastavas olukorras eeldatavast tegutsemisviisist. Sa ju ei hakkagi kasutama sinavormi, kui püüad lugejat võõristada konkreetsetest tekstitunnetest.
(Saaks küll, iseenesest saaks sellist elementaarset nõusolekut otsivat sinavormi kasutada täieliku absurdi juures. "Kui ikka tullakse tänava peal ja öeldakse "tere" täielikule võhivõõrale, siis sa ju võtadki pastaka ja löödki talle silma."
Oh jah, põrunud jutustajaga novellid...)
Igatahes, oleviku sinavorm on hea. Hoiab huvitavat positsiooni toimuva suhtes. Kui oleks vana hea möödaniku temavorm, oleks kogu emotsioon teine. Praegune annab võib-olla laiemaid üldistusvõimalusi. Sellises stiilis kirjutades sujub poeetiliste tiraadide tegemine üsna loomulikult, tekst võib ühtäkki täiesti elementaarselt sellisesse sulada.
Peatükkide algustes on jupid Sylvia Plathi. See mõjub natuke suunisena või võtmena, mis laadis seda lugeda.
30-aastaselt enesetapu sooritanud poeedist depressiivik...
Ja see pani algul korraks nina krimpsutama. Alla 20ne autor tegemas sellist ühenduslüli, see mõjuks nii pretensioonikana...
Ja ometigi ta kannab minu meelest selle välja. Ei jäägi haledaks varjuks, vaid need jupid osutavad vaid sellele, et autor on teadlik sellest, et tema tundeil on ajaloos teisigi läbikogejaid.
Lisaks, mõjutajate esiletõstmine võinuks panna teda vaatlema lihtsalt ühe mõjutatuna. Sest millegipärast, ehkki iga kirjanik on läbi imbunud teda paratamatult mõjutavast kirjandusest, tahad ikkagi näha teda omaette nähtusena.
Sellesse raamatusse see minu meelest siiski sobis kõik. Sest mingi optimismikirme oli sel peal - ja see kaaskannataja olemasolu ehk aitas seda välja vabandada.
Väga hästi jääb eneseteadlikkuse ja naiivsuse piiri peale, milles ei upu ei eneseirooniasse (jättes tegelased ja kirjutamise mingiks käsitöölase tegevuse viljaks) ega kao naiivsusesse (muutes teistpidi võõristavaks, kuivõrd jääks kitsalt tiinekaliseks).
Ainus, mis sellega seoses nurisema paneb, on see, et tekst ei mõju ilmtingimata üleaegsena... Kuna ta teeb ühenduslüli Plathiga, tekib kontekstiteadlikkus. Ja see oli hea raamat, aga ehk pole lihtsalt minule praegu elumuutvalt tähtis. Ent ta on kirjutatud sellises hetkes viibijale.
Ja kui ma ise meeleheitelaineis triivima peaksin, siis ma pole ikkagi kindel, kas see raamat oleks minu jaoks päris see õige. Sest ehkki madalseisu-monoloogid ei hakanud häirivalt korduma, olid need siiski kuidagi mingit väga konkreetset laadi meeleheite kirjeldused, millest minu oma on natuke teistmoodi.
Esimese töönädala unetuse ja ümberkohanemise perioodil oli see raamat samas päris huvitavalt kohane.
Pluss-miinuseks ehk siis "seisukohta ma ei võta, ent pigem positiivne" oli Tai kirjeldus, kokkupuude teise maailmaga, mis tegi teosest millegi enama kui vaid ühe armukolmnurga kirjelduse. Samas pole selline reisikirjalikkus päris minu asi. Kui oleks olnud täielikult reisikiri ja ilma peastoorita...
Mis puutub reisikirjadesse, siis...
Mulle hirrrmsasti meeldivad näiteks Voldemar Panso reisikirjad, need nii mõnusa muhedusega tehtud. Ei kujutagi ette, et mõni teine niimoodi meeldima hakkaks. Kuid neis oligi mingi tõeliselt eriline oma tõlgenduskäik juures, omaette pansolik kirjeldamislaad, mis tegi selle oivaliseks. Eia Uue raamatus puudus selline hüüumärgilisus, selline tunne, et seda maailma on nii hea tajuda läbi tema filtri. Tema poolt kogetav muutus paljuski ühe paradiisi kirjelduseks (seda samas uskumatuks paradiisiks jätmata).
Ja kuigi see oli väga hea, mõjus see eemaldumisena minu meelest veel paremast osast raamatus, selle põhiosast ehk psühholoogilisest konfliktist. Samas, ehk andiski see irdumine seda vaheldust, mille tõttu madalseisu-hetked ei kippunud korduma... Mine tea.
Aga miinus-plussiks ehk ebalevalt võib-olla pigem taunitavaks pidasin noore inimese maailmatunnetust ja kogu maailma nägemist äärest-ääre põrkava... asjana. Tunnen end samas silmakirjalikuna, sest Sabolotny "Peaaegu inimest" arvustades nurisesin selle kallal, et selline nüanss tollel hoopis puudus, ehkki peategelane oli kah täiskasvanuea piiril.
Kuidas nüüd hakata seletama oma kiuslikkust...
Võib-olla siiski nii, et Sabolotny tolle raamatu (ja vaid tolle raamatu, ma teisi teoseid pole tal lugenud!) "reaalsed konfliktid" mõjusid suvalistena, kuna neid ühiskonna valupunkte tuli aina rohkem ja rohkem ja see mõjus seebikalikuna. Parem olnukski minu meelest tegelikumate ja läbielatute noortetragöödiate harrastamine, mitte "täiskasvanulike" probleemide otsimine.
Kuid Eia Uue stiil oli juba selles eas sedavõrd hea, et raamatu tajutavus noorteromaanina on siiski veidi ahendav...
Või kuidas seda õieti öeldagi.
See on autori esimese kirglikkuse, esimese noorusliku uhma väljakirjutamine. Ja seda on veel tajuda. It has first book written all over it, noh. Ja see on küll igati sümpaatne teos. Kuid ootan huviga tema järgmisi teoseid. Ja ootan, kuhupoole näiteks melodraama ja eneseiroonia piiri jääb ta oma loomingus edaspidi.
Ühesõnaga, rokib küll. Ja läheb küll sellesse 9-punkti-raamatu kategooriasse, mis võiks kõige õigemas lugemiskonditsioonis olla numbrites mõõdetamatu.
Tuesday, January 24, 2012
Jason Goodwin "Janitšaride puu"
6/10
Türgi impeeriumi aegse detektiivi, eunuhh Yašimi seeria avaraamat.
+ ehe ajaloo- ja kontekstivaimustus. Tõeline maiuspala islami- ning ajaloolise Lähis-Ida entusiastile
+ teemapüstitus hea, karaktereil hea potentsiaal
+ üleminekud filmiliku kirjutuslaadi pealt tegevuspaikade kirjeldamisele üldiselt tasakaalus, kumbki polnud kohatu.
- vaimustus konteksti vastu peegeldub, aga ei nakata... Eeldab juba olemasolevat vaimustust nonde võõraste sõnade ja mõistete ja piltide vastu, neid tegelikult teksti sisse elust pulbitsevaks tegemata.
- Karakterite potentsiaal ei realiseeru.
- Tegemist polnud ilukirjandusena mõeldud loona, vaid ilukirjanduseks vorbitud kontekstivaimustusega... Ajalookonteksti pandud ilukirjandusvaimustus olnuks eelistatum.
Autori kohta midagi ei teadnud, võtsin ette ainult kontekstiuudishimust. Sest ajalooline värk võiks olla huvitav. Raamat, mis lisaks oma ilukirjandusele annab midagi ka ajukäärdude vahele üksindust nautima... Või õigemini, mitte ajukäärdude, vaid mälusagarate. Las olla.
Selle raamatu kokkuvõtteks sobiks kõige paremini vast tema enda tänuavalduste teise lõigu algus: "Daisy Goodwin julgustas mind valima Türgi impeeriumi kujutamiseks detektiiviloo vormi."
Lugesin ette Maimukesele unejutuks juppi. Poolepealt märkasin hääletooni lisandumas mingit giidilikku maneeri: "Kui te nüüd vaatate vasakule, siis näete..."
Liigfilmilikud võitlusstseenid polnud minu jaoks. Siis ta lõi ja siis ta surus ukse kinni ja siis ta valas kuuma vett talle krae vahele ja - ja tegelikult oli siin vähemalt üks üleliigne võitlusstseen. See oli autori jaoks ilmselt mingi kontrasti toppimise vajadus - et ajalootäpsus ei tüütaks, on teile siin üks SALAMÕRTSUKAS!
Ma oleks eelistanud ajalootäpsuse kallal rohkem vaeva. Mitte täpsuse, vaid vormi või laadi mõttes. Poetiseerida seda kuidagi. Panna see hingitsema moel, mis... Njah. Need leheküljed jäid igati viisakateks kirjeldusteks mingi väga spetsiifilise ajaloolise pildi või konteksti kohta. Kuid polnud seda, mis tekkis näiteks Neil Gaimani kirjeldatud Araabiat lugedes.
Ühesõnaga - selle nakatuse jaoks soovitan pigem Gaimani "Ramadani" ("Sandman: Fables and Reflections", viimane lugu. Tartu Linnaraamatukogus olemas. Väga-väga lahe lugu ja minusse süstis suurt uudishimu Lähis-Ida müstilise islamliku poeetika vastu). Või kas või "1001 öö jutte".
Kahju. Žanriliselt oleks ju samasse auku, mis Jaan Krossi enamik ajaloolisi romaane. Üldse oivaliste romaanikirjanike ajaloolised teosed. Kuid teose inspiratsiooniallika erinemine, ilukirjandusest lähtumise asemel ajalookontekstil baseerumine, rikub asja minu jaoks. Ma ei oodanud "Ajaloolist Romaani", kuid ootasin... midagi enamat kui ühe ajalookonteksti läbijooksutamist tegelastega, keda saanuks veidi pareminigi ammendada.
Millega jõuangi nüüd peategelase juurde. Oh, vana hea eunuhh Yašim.
Eunuhhlus on tegelikult kohutavalt põneva potentsiaaliga nähtus. Sherlock uuest sarjast on rõhutatult aseksuaalne, sama on öeldud ka Friedrich II kohta, kes on üks põnevamaid isikuid ajalooraamatuis (kelle kohta ma tegelt polegi ühtki rabavat ajalooraamatut ega romaani lugenud, aga kellest aiman senise vähese põhjal, et seda oleks raske nõmedalt sooritada... Loodan vähemalt).
Kui inimene on nii totaalselt kõrvaldanud oma elust seksuaalse (vabatahtlikult või mitte), siis võiks tema keskendumine sellele ülesandele, mida temalt eeldatakse, olla ju absoluutne. Mitte miski ei lase tal kalduda tema teelt.
Ja selles vääramatuses ongi see midagi põnevat. Asi pole vaid romantika puudumises - ütleme suvaliselt ja liialdatult, et selles mõnes tunnis päeva kohta, mida ta ei kuluta sellele inimsuhtlemise aspektile, vaid kulutab selle asemel nt raamatukogus, kui on teadlane, või müüri peal, kui on laduja, või mida iganes.
Asi on ehk pigem ettekujutuses, et inimeses võiks olla mingi kindel määr kirge - ja kui seda ei lähe romantika peale, siis ladestub see mingis muus tema elu nähtuses. Midagi vaimustavat on ettekujutuses, et see muundub peaaegu maaniliseks, saatanlikuks - või ehk hoopis ingellikuks? Igatahes ebainimlikuks kireks millegi vastu.
Tegelikult on minul lihtsalt mingi totakas poolvaimustunud ettekujutus eunuhhist - totaalse keskendumise võrdkujust, keda ei väära inimlikud nõrkused (oh, aga kas ikka "nõrkused" - kui ometi on medaljonil teine pool; armastus kui see "inimlik nõrkus", mis teeb meid vahel, vahetevahel piiramatult tugevaiks...).
"Janitšaride puu" peategelane on aga nii tüüpiline tegelane, välja arvatud see, et tal pole mune. "Mitte vulgaarses ülekantud tähenduses. Yašim oli küllaltki vapper." Lehekülg 11, esimene kord, kui seda mainitakse.
Kogu eunuhlus muudetakse lihtsalt munadeta olekuks. Pole õieti tajuda selliste isikute pooleldi röövitud inimlikkust, täielikult röövitud mehelikkust... Ja muidugi liialdan. "Mehelikkus" ei peaks sajaprotsendiselt sõltuma seksuaalsusest ega sõltugi, täiesti ebamehelik inimene võib olla hirrrmus viriilne, samas kui impotent võib olla kõige muu osas seksisümbol. Kuid viiteid sellisele mehelikkuse kaotamise mõttele polegi mainimisväärsel moel, on vaid üksikud "haa, aga tal pole ju mune". See ei ülendu kuidagi millekski tähenduslikumaks.
See, et ta on eunuhh, on lihtsalt selleks, et Türgi üht kummalist nähtust lugejale näidata. Nii imelik, saab euroopa lugeja mõelda, nad lõikasidki munad otsast vä?
Teine asi muidugi see, et ta saab haaremis käia. Olukord, mida kasutatakse suhteliselt külmaks jätnud detektiiviloos vahendina.
Tegelikult on minu häda vaid see, et ma soovisin midagi muud. Ma tahtsin sümboleid. Tahtsin ühe poeetilise vahendi lõplikku ammendamist. Sama häda oli mul filmiga "August Rush" - selle peaolend oli poiss, kes oli imbunud Muusika Olemusest moel, mis tegi ta millekski muuks kui inimese. Ta oli Geenius - kuid mitte "muusikas väga pädev laps" (ja oi, kuidas mind häirisid viited Mozartile - nagu tema poleks kõige rängema kasvatus- ja sunnitöö jõhkravõitu, ent heatulemuslik saadus...). Ta oligi muusika. Ta mitte ei avastanud hea meloodia ühes või teises nähtuses, vaid ta elas pidevas helisevuse ookeanis, mida vahel tõlgendas inimestele. Olles kummastatud, et nemad seda ei näinud.
Film muidugi seda ei näinud nii. Võetakse selline ebainimlikkuse üdi - ja taandatakse ta inimliku melodraama mõttetuks karakteriks.
Oh, olnuks ta inimestevahelise suhtlemise vahend - kellegi tõmmata-tõugata, sealjuures vaevu aimuva teadvusega, millele saab osutada ainult minimaalselt ja seeläbi ülierutavalt... Robot, kelle üksainus iseseisvalt öeldud "ei" paneb peatuma südame.
Kuid August oli lihtsalt üks poiss, kes tahtis oma vanemate juurde tagasi jõuda... Ja need vanemad olid noored armunud, kes vajasid tagasiteed muusika ja teineteise juurde.
Mulle meeldivad lääged romantilised filmid vahel. Päriselt ka meeldivad ja see pole isegi mitte "Guilty Pleasure", sest keskmisest grammi võrra rohkem melodraamat võib olla väga hästi välja mängitud. Kuid mitte siis, kui see rikub oivalist potentsiaali.
Raisk.
Keeleliselt üllatasid mõned "pani kaks ja kaks kokku" moodi anglitsismid (otsimata torkas silma umbes veerand tosinat sellist...), aga neid polnud ülemäära palju ja kui palju teabki keskmine lugeja, kas sellistel miskit viga on? Ehk saabki selliseid varsti eesti keelde üle tuua?
Mitte, et ma vabandaks seda välja. Ma tegelikult pean seda veaks. Kuid selliseid apse oli vähe ja ei häirinud, ainult kummastasid veidi. Üldiselt pean ikkagi keeleliselt küllaltki korrektseks tekstiks, kuivõrd siin midagi minu arvata on.
Ah jaa.
Spoiler kah lõppu, aga ma pean seda mainima:
Kõige häirivam Yašimi eunuhluses oli see, et see ei takistanud teda mürgeldamast ühe kauni naisukesega. Mind ei häiri mõte, et see võimatu vms - ei ole võimatu, sest kui on puberteedieelselt lõigatud, siis võib erektsioon olla küll, lugesin kuskilt. Ainult et seemnepurse pidi olema... tühi?
Mida iganes.
Kuid häirib ülalmainitud põhimõtteline aspekt eunuhhi kasutamise juures. Romantilise pinge realiseerimine milleski muus jmsjms, millest autor on väga suvaliselt loobunud.
Loomulikult tuleb koliseda üle kõigi klišeemaanteede konaruste oma belletrismiparsaga. Fak'ju, Jason Goodwin, fak'ju! (Hääldatud "patju").
Ja ometigi, ehkki olen ainult nurisenud, alustasin esimesi lehekülgi entusiasmiga, mis rauges minu enda eelistustele mittevastamise pärast. Nii et asi oli ehk ainult minus. Kuid see ongi üks subjektiivne värk.
Türgi impeeriumi aegse detektiivi, eunuhh Yašimi seeria avaraamat.
+ ehe ajaloo- ja kontekstivaimustus. Tõeline maiuspala islami- ning ajaloolise Lähis-Ida entusiastile
+ teemapüstitus hea, karaktereil hea potentsiaal
+ üleminekud filmiliku kirjutuslaadi pealt tegevuspaikade kirjeldamisele üldiselt tasakaalus, kumbki polnud kohatu.
- vaimustus konteksti vastu peegeldub, aga ei nakata... Eeldab juba olemasolevat vaimustust nonde võõraste sõnade ja mõistete ja piltide vastu, neid tegelikult teksti sisse elust pulbitsevaks tegemata.
- Karakterite potentsiaal ei realiseeru.
- Tegemist polnud ilukirjandusena mõeldud loona, vaid ilukirjanduseks vorbitud kontekstivaimustusega... Ajalookonteksti pandud ilukirjandusvaimustus olnuks eelistatum.
Autori kohta midagi ei teadnud, võtsin ette ainult kontekstiuudishimust. Sest ajalooline värk võiks olla huvitav. Raamat, mis lisaks oma ilukirjandusele annab midagi ka ajukäärdude vahele üksindust nautima... Või õigemini, mitte ajukäärdude, vaid mälusagarate. Las olla.
Selle raamatu kokkuvõtteks sobiks kõige paremini vast tema enda tänuavalduste teise lõigu algus: "Daisy Goodwin julgustas mind valima Türgi impeeriumi kujutamiseks detektiiviloo vormi."
Lugesin ette Maimukesele unejutuks juppi. Poolepealt märkasin hääletooni lisandumas mingit giidilikku maneeri: "Kui te nüüd vaatate vasakule, siis näete..."
Liigfilmilikud võitlusstseenid polnud minu jaoks. Siis ta lõi ja siis ta surus ukse kinni ja siis ta valas kuuma vett talle krae vahele ja - ja tegelikult oli siin vähemalt üks üleliigne võitlusstseen. See oli autori jaoks ilmselt mingi kontrasti toppimise vajadus - et ajalootäpsus ei tüütaks, on teile siin üks SALAMÕRTSUKAS!
Ma oleks eelistanud ajalootäpsuse kallal rohkem vaeva. Mitte täpsuse, vaid vormi või laadi mõttes. Poetiseerida seda kuidagi. Panna see hingitsema moel, mis... Njah. Need leheküljed jäid igati viisakateks kirjeldusteks mingi väga spetsiifilise ajaloolise pildi või konteksti kohta. Kuid polnud seda, mis tekkis näiteks Neil Gaimani kirjeldatud Araabiat lugedes.
Ühesõnaga - selle nakatuse jaoks soovitan pigem Gaimani "Ramadani" ("Sandman: Fables and Reflections", viimane lugu. Tartu Linnaraamatukogus olemas. Väga-väga lahe lugu ja minusse süstis suurt uudishimu Lähis-Ida müstilise islamliku poeetika vastu). Või kas või "1001 öö jutte".
Kahju. Žanriliselt oleks ju samasse auku, mis Jaan Krossi enamik ajaloolisi romaane. Üldse oivaliste romaanikirjanike ajaloolised teosed. Kuid teose inspiratsiooniallika erinemine, ilukirjandusest lähtumise asemel ajalookontekstil baseerumine, rikub asja minu jaoks. Ma ei oodanud "Ajaloolist Romaani", kuid ootasin... midagi enamat kui ühe ajalookonteksti läbijooksutamist tegelastega, keda saanuks veidi pareminigi ammendada.
Millega jõuangi nüüd peategelase juurde. Oh, vana hea eunuhh Yašim.
Eunuhhlus on tegelikult kohutavalt põneva potentsiaaliga nähtus. Sherlock uuest sarjast on rõhutatult aseksuaalne, sama on öeldud ka Friedrich II kohta, kes on üks põnevamaid isikuid ajalooraamatuis (kelle kohta ma tegelt polegi ühtki rabavat ajalooraamatut ega romaani lugenud, aga kellest aiman senise vähese põhjal, et seda oleks raske nõmedalt sooritada... Loodan vähemalt).
Kui inimene on nii totaalselt kõrvaldanud oma elust seksuaalse (vabatahtlikult või mitte), siis võiks tema keskendumine sellele ülesandele, mida temalt eeldatakse, olla ju absoluutne. Mitte miski ei lase tal kalduda tema teelt.
Ja selles vääramatuses ongi see midagi põnevat. Asi pole vaid romantika puudumises - ütleme suvaliselt ja liialdatult, et selles mõnes tunnis päeva kohta, mida ta ei kuluta sellele inimsuhtlemise aspektile, vaid kulutab selle asemel nt raamatukogus, kui on teadlane, või müüri peal, kui on laduja, või mida iganes.
Asi on ehk pigem ettekujutuses, et inimeses võiks olla mingi kindel määr kirge - ja kui seda ei lähe romantika peale, siis ladestub see mingis muus tema elu nähtuses. Midagi vaimustavat on ettekujutuses, et see muundub peaaegu maaniliseks, saatanlikuks - või ehk hoopis ingellikuks? Igatahes ebainimlikuks kireks millegi vastu.
Tegelikult on minul lihtsalt mingi totakas poolvaimustunud ettekujutus eunuhhist - totaalse keskendumise võrdkujust, keda ei väära inimlikud nõrkused (oh, aga kas ikka "nõrkused" - kui ometi on medaljonil teine pool; armastus kui see "inimlik nõrkus", mis teeb meid vahel, vahetevahel piiramatult tugevaiks...).
"Janitšaride puu" peategelane on aga nii tüüpiline tegelane, välja arvatud see, et tal pole mune. "Mitte vulgaarses ülekantud tähenduses. Yašim oli küllaltki vapper." Lehekülg 11, esimene kord, kui seda mainitakse.
Kogu eunuhlus muudetakse lihtsalt munadeta olekuks. Pole õieti tajuda selliste isikute pooleldi röövitud inimlikkust, täielikult röövitud mehelikkust... Ja muidugi liialdan. "Mehelikkus" ei peaks sajaprotsendiselt sõltuma seksuaalsusest ega sõltugi, täiesti ebamehelik inimene võib olla hirrrmus viriilne, samas kui impotent võib olla kõige muu osas seksisümbol. Kuid viiteid sellisele mehelikkuse kaotamise mõttele polegi mainimisväärsel moel, on vaid üksikud "haa, aga tal pole ju mune". See ei ülendu kuidagi millekski tähenduslikumaks.
See, et ta on eunuhh, on lihtsalt selleks, et Türgi üht kummalist nähtust lugejale näidata. Nii imelik, saab euroopa lugeja mõelda, nad lõikasidki munad otsast vä?
Teine asi muidugi see, et ta saab haaremis käia. Olukord, mida kasutatakse suhteliselt külmaks jätnud detektiiviloos vahendina.
Tegelikult on minu häda vaid see, et ma soovisin midagi muud. Ma tahtsin sümboleid. Tahtsin ühe poeetilise vahendi lõplikku ammendamist. Sama häda oli mul filmiga "August Rush" - selle peaolend oli poiss, kes oli imbunud Muusika Olemusest moel, mis tegi ta millekski muuks kui inimese. Ta oli Geenius - kuid mitte "muusikas väga pädev laps" (ja oi, kuidas mind häirisid viited Mozartile - nagu tema poleks kõige rängema kasvatus- ja sunnitöö jõhkravõitu, ent heatulemuslik saadus...). Ta oligi muusika. Ta mitte ei avastanud hea meloodia ühes või teises nähtuses, vaid ta elas pidevas helisevuse ookeanis, mida vahel tõlgendas inimestele. Olles kummastatud, et nemad seda ei näinud.
Film muidugi seda ei näinud nii. Võetakse selline ebainimlikkuse üdi - ja taandatakse ta inimliku melodraama mõttetuks karakteriks.
Oh, olnuks ta inimestevahelise suhtlemise vahend - kellegi tõmmata-tõugata, sealjuures vaevu aimuva teadvusega, millele saab osutada ainult minimaalselt ja seeläbi ülierutavalt... Robot, kelle üksainus iseseisvalt öeldud "ei" paneb peatuma südame.
Kuid August oli lihtsalt üks poiss, kes tahtis oma vanemate juurde tagasi jõuda... Ja need vanemad olid noored armunud, kes vajasid tagasiteed muusika ja teineteise juurde.
Mulle meeldivad lääged romantilised filmid vahel. Päriselt ka meeldivad ja see pole isegi mitte "Guilty Pleasure", sest keskmisest grammi võrra rohkem melodraamat võib olla väga hästi välja mängitud. Kuid mitte siis, kui see rikub oivalist potentsiaali.
Raisk.
Keeleliselt üllatasid mõned "pani kaks ja kaks kokku" moodi anglitsismid (otsimata torkas silma umbes veerand tosinat sellist...), aga neid polnud ülemäära palju ja kui palju teabki keskmine lugeja, kas sellistel miskit viga on? Ehk saabki selliseid varsti eesti keelde üle tuua?
Mitte, et ma vabandaks seda välja. Ma tegelikult pean seda veaks. Kuid selliseid apse oli vähe ja ei häirinud, ainult kummastasid veidi. Üldiselt pean ikkagi keeleliselt küllaltki korrektseks tekstiks, kuivõrd siin midagi minu arvata on.
Ah jaa.
Spoiler kah lõppu, aga ma pean seda mainima:
Kõige häirivam Yašimi eunuhluses oli see, et see ei takistanud teda mürgeldamast ühe kauni naisukesega. Mind ei häiri mõte, et see võimatu vms - ei ole võimatu, sest kui on puberteedieelselt lõigatud, siis võib erektsioon olla küll, lugesin kuskilt. Ainult et seemnepurse pidi olema... tühi?
Mida iganes.
Kuid häirib ülalmainitud põhimõtteline aspekt eunuhhi kasutamise juures. Romantilise pinge realiseerimine milleski muus jmsjms, millest autor on väga suvaliselt loobunud.
Loomulikult tuleb koliseda üle kõigi klišeemaanteede konaruste oma belletrismiparsaga. Fak'ju, Jason Goodwin, fak'ju! (Hääldatud "patju").
Ja ometigi, ehkki olen ainult nurisenud, alustasin esimesi lehekülgi entusiasmiga, mis rauges minu enda eelistustele mittevastamise pärast. Nii et asi oli ehk ainult minus. Kuid see ongi üks subjektiivne värk.
Thursday, January 19, 2012
Leonie Swann "Glennkill"
7/10
Lambakriminull: leitakse karjase laip, labidas seljas. Müsteeriumi lahendavad lambad, eesotsas Miss Maple'iga, kes on kõige targem lammas Glennkillis, võib-olla isegi kogu maailmas.
+ Ilmekad tegelased
+ Mõnusalt kirjeldatud lambailm, poeetilised tilgad
+ Filmilik ladus kirjutamislaad
+ Mõned stseenid, kujundid, mõtted, tegelased toovad naeratuse näole. Mitte naeru ega irve, vaid naeratuse.
- kriminulliosa ei paelu
- filmilikult jutustatakse stseene, mis ei paelu eriliselt.
Miks lugesin seda:
kuna Leonie Swann tuli kord Eestisse, Prima Vista raames vms, ja hullult reklaamiti Saksamaal kuulsaks saanud kirjanikku. Istus seal ja - tema rõõmsailmelisus hääbus tasapisi iga küsimusega, mida esitati parasjagu väga kuulsaks ja rekordeid purustavaks saanud Daniel Kehlmanni kohta (kelle "Maailma mõõtmine" on oivaline, sõltuvalt tujust võib-olla 10-punktine). Hoolimata sellest, et oli juba öelnud, et ta tegelikult ei loe palju moodsat saksa kirjandust ja et tema fookus on mujal - ikka tuli küsimus, et kas ta on kohtunud Kehlmanniga või et Kehlmann oli öelnud seda-toda mingil intervjuul, kuidas Leonie Swann sellesse suhestub.
See oli üks väheseid kohti, kus sai lollide küsimustega head teha. Pidigi küsima, et kas ta "Black Sheepi" oli näinud ja ega sealt mingeid ideid saanud. (Tagantjärele oleks võinud selle teha muidugi iroonilisemaks veelgi - küsida midagi eriti spetsiifilist Daniel Kehlmanni kohta. Et Daniel Kehlmann kasutab Axe Body Spray'd ja kas see on saksa kirjanike seas tavaline vms. Nüüd on muidugi hilja.) Ta igatahes ütles, et nägi filmi pärast raamatu valmimist ja talle küll väga meeldis. Naeratas mulle.
Kuid see naeratus oli natukene selline "üks liitlane on mul selle publiku seas"-naeratus. Mida ma siiski polnud välja teeninud, kuna ma polnud raamatut veel lugenud. See on ikka minu väike võlakene.
Nüüd tagantjärele lunastatud. Pärast mitut aastat.
Alguse poole oli omamoodi vaimustav, kuivõrd asi ei paistnud taanduvat üksnes "lambad on detektiivid"-eks, vaid autor on ikka teinud päris põhjalikku uurimistööd, millele lisaks oli kujutlenud päris ilusaid asju juurde. Lambad vaatamas seinal teojälgi ja kujutlemas ligaseid koletisi nühkimas kombitsaid vastu seina. Hirm huntide ees. Ja üldse.
Kerge kohe uppuda sisusse. Pole ülemääraseid mõtteid, lauseid, sõnu. Loed ja paari reaga oled maailmas sees. Seetõttu oli kerge lugeda 10 lk kaupa. Kuid see pole siiski see, kuidas seda peaks lugema. Soovitan kuidagi teisiti läheneda sellele. Ahmides, soovitatavalt ahmides. Vähemalt viiekümne lehekülje kaupa, mõnuga uppudes. See pole küll maailm, kuhu kaotaks kogu oma teadvuse lugemise käigus, kuid on siiski mõtteilm, milles võib lugedes viibida ja mida nautida.
Millegipärast mulle hakkas vastu see, et preestrit nimetati Jumalaks ja selle ümber tehti nalja, mille peamine jõud seisnes mängulises suhtumises jumalateotusesse. Täpseid lauseid ei mäleta, aga miskised asjad stiilis, et "Nad ütlesid, et ta on kõikvõimas," "Ja siis?" "Noh, miks ei jaksa ta ust lahti kangutada?"
Häda pole selles, et mind jumalateotus otseselt häiriks - pole ju isiklik teema mulle ega midagi. Kuid see on kuidagi maaslamaja löömise moodi. On usklikud ja on ateistid - miks ateistid peaks niiväga elevusse sattuma, kui saab jälle mingi põnts panna sellele, mis on usklikele oluline? Sest see on neile harras teema. Seepärast näen seda omamoodi labasemana kui rassisminalju. Sset see on sedavõrd irooniliseks juba saanud, samas kui kellegi uskumuse mõnitamine mõjub siiski... Ühe vaatevinkli rõhutamisena.
Ma olen pluralismi poolt. Elagu mitmekülgsus - maailma nägemise kõigi võimaluste samaaegne eksisteerimine. Olgu inimkonnal seitse miljardit elavat tõde.
Kuid taluvust nende suhtes, kelle usulised ja muud tõed ei vasta meie endi omale.
See väike nüanss oli mulle veidi vastukarva. Kuidagi selline iganenud vajadus, minu meelest. Umbes nagu kogu Philip Pullmanni "Kuldse kompassi" triloogia (või "Minu tumedad ained" või mis see on) oli minu meelest lihtsalt väga maitsetu. Huvitavalt kirjutatud, aga mida ta püüdis sellega saavutada - Jumal on surnud ja ta oli niikuinii kuri tegelane?
Kui oleks arutletud piibli tekstikriitilist lähenemist, see oleks teine asi. Selle osas olen üldiselt ühel meelel Dawkinsi ja Hitchensiga, et Vana Testamendi jumal on üks maniakaalne olend, keda puhtalt teksti jälgides näed, et ei ole ikka hea-ja-armastav. Kuid kui tegemist on lihtsalt mingi põhimõttelise jumala kasutamisega ja selle kirumisega ilma erilise põhjenduseta, siis jääb see minule... ei teagi. Ebavajalikuks poleemika tekitamiseks.
Kõik muu on aga plussides-miinustes üldjoontes olemas. Mõnusalt kirjutatud. Mingid jupid olid päris hurmavad. Selline ettelugemistekst. Üldiselt mõeldud täiskasvanutele. Isegi kohad, kus on näha, et lastele ettelugemiseks on tehtud mööndusi, on muhedad lugeda ainult täiskasvanutele, arvan.
Meeldivad olid lambatsismid. Kui millekski neid nimetada. "Ta ei saa paha olla. Ta andis mulle viimase tomati." Lambad jäid vait. Kas keegi, kes nii teeb, saaks mõrvar olla?
Huvitav kitsendus lammastele nende detektiivitöö juures. (Heh, lammastel kitsendus.)
Ja pilvelammaste jälgimine. Ja erinevate salatite vaimustunud võrdlemine. Taimetoitlane loeb vesistava suuga.
Ühesõnaga, tore. Kuid see on väga kiire lugemise raamat. Kui pärrris järjest ära lugeda (nagu Flaubert oli raamatute puhul alati soovitanud), siis oleks vast kõige rohkem sobinud. Pärlid oleks rohkem vaimustanud, nürid küljed oleks kiiremini mööda lennanud. Kiirlugemiseks mõeldud raamat, võimaluse tekkides.
Lambakriminull: leitakse karjase laip, labidas seljas. Müsteeriumi lahendavad lambad, eesotsas Miss Maple'iga, kes on kõige targem lammas Glennkillis, võib-olla isegi kogu maailmas.
+ Ilmekad tegelased
+ Mõnusalt kirjeldatud lambailm, poeetilised tilgad
+ Filmilik ladus kirjutamislaad
+ Mõned stseenid, kujundid, mõtted, tegelased toovad naeratuse näole. Mitte naeru ega irve, vaid naeratuse.
- kriminulliosa ei paelu
- filmilikult jutustatakse stseene, mis ei paelu eriliselt.
Miks lugesin seda:
kuna Leonie Swann tuli kord Eestisse, Prima Vista raames vms, ja hullult reklaamiti Saksamaal kuulsaks saanud kirjanikku. Istus seal ja - tema rõõmsailmelisus hääbus tasapisi iga küsimusega, mida esitati parasjagu väga kuulsaks ja rekordeid purustavaks saanud Daniel Kehlmanni kohta (kelle "Maailma mõõtmine" on oivaline, sõltuvalt tujust võib-olla 10-punktine). Hoolimata sellest, et oli juba öelnud, et ta tegelikult ei loe palju moodsat saksa kirjandust ja et tema fookus on mujal - ikka tuli küsimus, et kas ta on kohtunud Kehlmanniga või et Kehlmann oli öelnud seda-toda mingil intervjuul, kuidas Leonie Swann sellesse suhestub.
See oli üks väheseid kohti, kus sai lollide küsimustega head teha. Pidigi küsima, et kas ta "Black Sheepi" oli näinud ja ega sealt mingeid ideid saanud. (Tagantjärele oleks võinud selle teha muidugi iroonilisemaks veelgi - küsida midagi eriti spetsiifilist Daniel Kehlmanni kohta. Et Daniel Kehlmann kasutab Axe Body Spray'd ja kas see on saksa kirjanike seas tavaline vms. Nüüd on muidugi hilja.) Ta igatahes ütles, et nägi filmi pärast raamatu valmimist ja talle küll väga meeldis. Naeratas mulle.
Kuid see naeratus oli natukene selline "üks liitlane on mul selle publiku seas"-naeratus. Mida ma siiski polnud välja teeninud, kuna ma polnud raamatut veel lugenud. See on ikka minu väike võlakene.
Nüüd tagantjärele lunastatud. Pärast mitut aastat.
Alguse poole oli omamoodi vaimustav, kuivõrd asi ei paistnud taanduvat üksnes "lambad on detektiivid"-eks, vaid autor on ikka teinud päris põhjalikku uurimistööd, millele lisaks oli kujutlenud päris ilusaid asju juurde. Lambad vaatamas seinal teojälgi ja kujutlemas ligaseid koletisi nühkimas kombitsaid vastu seina. Hirm huntide ees. Ja üldse.
Kerge kohe uppuda sisusse. Pole ülemääraseid mõtteid, lauseid, sõnu. Loed ja paari reaga oled maailmas sees. Seetõttu oli kerge lugeda 10 lk kaupa. Kuid see pole siiski see, kuidas seda peaks lugema. Soovitan kuidagi teisiti läheneda sellele. Ahmides, soovitatavalt ahmides. Vähemalt viiekümne lehekülje kaupa, mõnuga uppudes. See pole küll maailm, kuhu kaotaks kogu oma teadvuse lugemise käigus, kuid on siiski mõtteilm, milles võib lugedes viibida ja mida nautida.
Millegipärast mulle hakkas vastu see, et preestrit nimetati Jumalaks ja selle ümber tehti nalja, mille peamine jõud seisnes mängulises suhtumises jumalateotusesse. Täpseid lauseid ei mäleta, aga miskised asjad stiilis, et "Nad ütlesid, et ta on kõikvõimas," "Ja siis?" "Noh, miks ei jaksa ta ust lahti kangutada?"
Häda pole selles, et mind jumalateotus otseselt häiriks - pole ju isiklik teema mulle ega midagi. Kuid see on kuidagi maaslamaja löömise moodi. On usklikud ja on ateistid - miks ateistid peaks niiväga elevusse sattuma, kui saab jälle mingi põnts panna sellele, mis on usklikele oluline? Sest see on neile harras teema. Seepärast näen seda omamoodi labasemana kui rassisminalju. Sset see on sedavõrd irooniliseks juba saanud, samas kui kellegi uskumuse mõnitamine mõjub siiski... Ühe vaatevinkli rõhutamisena.
Ma olen pluralismi poolt. Elagu mitmekülgsus - maailma nägemise kõigi võimaluste samaaegne eksisteerimine. Olgu inimkonnal seitse miljardit elavat tõde.
Kuid taluvust nende suhtes, kelle usulised ja muud tõed ei vasta meie endi omale.
See väike nüanss oli mulle veidi vastukarva. Kuidagi selline iganenud vajadus, minu meelest. Umbes nagu kogu Philip Pullmanni "Kuldse kompassi" triloogia (või "Minu tumedad ained" või mis see on) oli minu meelest lihtsalt väga maitsetu. Huvitavalt kirjutatud, aga mida ta püüdis sellega saavutada - Jumal on surnud ja ta oli niikuinii kuri tegelane?
Kui oleks arutletud piibli tekstikriitilist lähenemist, see oleks teine asi. Selle osas olen üldiselt ühel meelel Dawkinsi ja Hitchensiga, et Vana Testamendi jumal on üks maniakaalne olend, keda puhtalt teksti jälgides näed, et ei ole ikka hea-ja-armastav. Kuid kui tegemist on lihtsalt mingi põhimõttelise jumala kasutamisega ja selle kirumisega ilma erilise põhjenduseta, siis jääb see minule... ei teagi. Ebavajalikuks poleemika tekitamiseks.
Kõik muu on aga plussides-miinustes üldjoontes olemas. Mõnusalt kirjutatud. Mingid jupid olid päris hurmavad. Selline ettelugemistekst. Üldiselt mõeldud täiskasvanutele. Isegi kohad, kus on näha, et lastele ettelugemiseks on tehtud mööndusi, on muhedad lugeda ainult täiskasvanutele, arvan.
Meeldivad olid lambatsismid. Kui millekski neid nimetada. "Ta ei saa paha olla. Ta andis mulle viimase tomati." Lambad jäid vait. Kas keegi, kes nii teeb, saaks mõrvar olla?
Huvitav kitsendus lammastele nende detektiivitöö juures. (Heh, lammastel kitsendus.)
Ja pilvelammaste jälgimine. Ja erinevate salatite vaimustunud võrdlemine. Taimetoitlane loeb vesistava suuga.
Ühesõnaga, tore. Kuid see on väga kiire lugemise raamat. Kui pärrris järjest ära lugeda (nagu Flaubert oli raamatute puhul alati soovitanud), siis oleks vast kõige rohkem sobinud. Pärlid oleks rohkem vaimustanud, nürid küljed oleks kiiremini mööda lennanud. Kiirlugemiseks mõeldud raamat, võimaluse tekkides.
Subscribe to:
Posts (Atom)