6/10
Kaks kõrvutiolevat linna, mille vahel on sedavõrd tugev lahusolek, et
inimesed on end välja lülitanud vastaslinna tajumast. Peategelane on
Beszelist, mis on täpselt nagu Hollywoodi ettekujutus postsovjetlikest
riikidest. Ul Quma on riik, mida ei tohi tajuda. Üks saladuslik mõrv,
mis paneb tegelased kokkupuutesse nii Beszeli, Ul Qumaga, Läbitungiga
(salapärased inimesed, kes tegelevad üle piiri tulnutega) ning omamoodi
ka Orcinyga (salapärane "kolmas linn", mis asus kahe linna vahel)
Kunagi kirjutas Märten fb-s Miéville'i kohta, et vohh - üle maailma laineid löönud kirjanik ja nüüd lõpuks hakatakse teda Eestiski märkama. Mitte ei mäleta, mis teemaks oli - kas mõni vastilmuv romaanitõlge või mis. Võiski olla just nimelt "Linna ja linna" alles ilmunud tõlke kohta (e. k. 2009 ikkagi). Aga see promo võis ka käia mingi artikli kohta, sest Miéville pidi ka olema küllaltki agar akadeemiliste kirjatükkide viljeleja. A äkki ongi kuulsaks saamas mitte Mieville kui prosaist, vaid Miéville kui akadeemik?
Võib-olla on uudishimus raamatu vastu mingit minupoolset mässu provintsiaalse mõtlemise vastu vms. Soov tunda end selle võrra suurema kosmopoliidina...
Ah, ei. Esmajoones suunas lugema ikkagi mõte, et igal ajal leidub salajasi fantastilisi kirjanikke. Fantastilisi, sest tegemist inimestega, kes tõestavad, et on veel võimalik oma maailmaga rabada ja hämmastada, isegi tänapäevases kontekstis, kus ühesainsas paariminutises Coca Cola reklaamiski on juba võimsamad universumid kui paljudes täiesti normaalsetes fantaasiaraamatutes.
Salajasi, sest need üllatavad nagu praokil uks keset kõige sügavamat hekki. Keegi ei räägi sellest, see ilmub kuidagi juhuslikult Sinu teele. Sa pole isegi pidanud mingit võtit hankima ega midagi, see on juba irvakil ja mingi valgusvihk paistab sealt. Mis seal küll olla võib?
Ühesõnaga, kujutlesin kuidagi olukorda, et kui ma loeks oma esimest Neil Gaimani raamatut, kuidas ma seda loeks. Aga äkki poleks pidanud mõtlema "kui tore oleks lugeda uut Gaimanit". Midagi sellist, mis pulbitseks paeluvast fantaasiarikkusest. "Linn ja linn" selles mõttes oma fantaasiarikka maailmaga ei hämmasta ja ehkki see on igati originaalne teos, ei tekita see siukest originaalsustunnet, mida ma otsisin.
Seepärast mind pani veidi nördima, et see oli meeleolu poolest sedavõrd film noir, et peategelast võinuks näidelda Humphrey Bogart. Seesama žanr, mida Sin City peaaegu parodeerimise piirini harrastas, ainult et siit on liialdus maha võetud.
Natuke tekkis mul endal küsimus, et kas ma õieti nimetaks seda ulmeks. Ega see polnud õieti realistlik, ehkki see polnud ka maagiline ega tõeliselt ulmeline. See, kui põhjalikult ignoreeritakse teist linna kuni selle mittetajumiseni välja ja see, kuidas peab psühholoogiliselt aklimatiseeruma Beszeli inimene, kes tahab (igati seaduslikult) Ul Qumasse minna ja see, kuidas jnejne - see kõik on tehtud hästi ja seda kõike öeldes ongi tegemist täiesti ulmega.
Aga žanr jäi siiski noir'iks ning selles on igasugused salatsevad tegelased ja ülisalajased organisatsioonid ning kogu olemasolu läbiv antagonism sedavõrd iseenesestmõistetavad, et raamat muutus pigem selle ülivõrdeks vms.
Seda ma siiski ei väida, nagu ta polnuks hästi kirjutatud. Oli küll. Ja küllaltki keeruline žanr, mida hästi teha, nii et müts maha. Ainult et ikkagi jään sõnade juurde, mis Laurale ütlesin, kui lõpuks ohkega raamatu sulgesin: "Uhh, nõme raamat." "Halb?" "Ei... Lihtsalt kuidagi nõme."
Peeter Piiri ka kirjutas:
ReplyDeletehttp://www.ekspress.ee/news/areen/raamatud/nadala-raamat-semiootiline-eksperiment-film-noiri-stiilis.d?id=45012605
Eks see teos vist olevat eeskätt sotsiaalkriitika, sotsiaalne antiutoopia, allegooria. Sellisena muidugi mitte mingi eriline ulme. Miéville on ju kange ja aktiivne sotsialist. A ma ise ei ole lugenud - ei viitsinud, ei tundunud eelinfo põhjal huvitav.
Piiri esiletoodud seos Borgesega viib mõtte veidi suunas, et Borges võis endale rohkem lubada hägustamist, sest ta kirjutas novelle. See borgeslik selles oli khuul - ja kui välja jätta kogu noir, siis jäänukski huvitav novell linnast ja linnast, mis avardanuks mõtteid teemal "kui paljut meie kõikjalnähtavast lülitame vägisi välja oma teadlikust nägemisväljast?".
ReplyDeleteKahjuks tuleb mõista Jüri Kallast (tänane sünnipäevalaps!), kes ütles, et mida kaugemale seda luges, seda rohkem läks nägu morniks, seda plassimaks lugemiselamus. Sest see mittenägemise-küsimus on huvitav mingi kahtlase potentsiaalse ülivõrdena. Kuid raamatus välja kirjutatud kujul muutus paratamatult ebausutavaks. Borgese puhul ebausutavuse küsimust ei teki, aga siin siiski.
Njah, allegooriaks muutub. Aga flirtides tõsimeelse reaalsusega, noiriliku karmusega, ei lasknud raamat õieti nautida selle fantaasia ulmalisust.
Borgese-paralleel on põhjendatud küll. Kuid ainult ühes aspektis. Teoses eneses peituv teine aspekt rikub aga selle paralleeli ja ühtlasi rikub teose maagilise potentsiaali.
Ei saa öelda, et ma oleksin kirjanikust kuidagi selle romaani väljatuleku aegu rääkinud, ise alles tutvusin üsna hiljuti, kindlasti mitte 2009. Ikka mingi akadeemiline värk ja intervjuud.
ReplyDeleteMieville'i žanripaigutusega on see probleem, et ta on endale võtnud sihiks kirjutada nö "romaan igas žanris", seega ka kõik tema senised üheksa raamatut kipuvad langema väga erinevatesse lahtritesse. Ja Mieville'i ei paigutadagi enamasti üldse ulmekirjanduse valda, ainult "Embassytown" on enamvähem selge ulme, muidu seostub ta ennekõike ju New Weird vooluga, mis võtab hoopis malli 20. sajandi alguse horrorist ja muust sellisest veidrast. Noir pole ka sealt kaugel.
Aga kes arvab, et see linnas kirjeldatud olukord tundub ebausutav, siis mingu uurigu kuidas Iisreali ja Palestiina poliit-maastik toimib. Vaat hullemgi veel kui Mieville suutis eales kujutada. :D
See kirjanikust rääkimine võis ka olla hiljem. Kuidagi lihtsalt ühendan Sind selle nimega.
DeleteŽanrist rääkides - mul oli selle väljatoomisega ehk see häda või vajadus, et pidades seda ulmeks (Hugo auhind ikkagi) oli natuke kahju leida lugu, mis toimub "In a world where not much makes sense" (Humphrey Bogarti häälega öeldud).
Selle "kirjutan korra igas žanris" asjaga on see häda, et see eeldaks meisterlikkust igaühes neist - aga vastavale žanrile ei saaks ju läheneda teisiti kui et lähtudes mingist sisemisest stereotüüpide massist. Kirjutamist hakkab omamoodi ajendama see, mida selles žanris muidu tehtaks, mis on kuidagi jama. Vahet polegi, kas neid reegleid järgitakse või mässatakse nende vastu. Kui novelli ulatuses on see äratajumine huvitav (oo, see on ikka truu noir või truu campy ulme või mis iganes tema katsetused ka poleks), siis romaani ulatuses on sellisele taotlusele raske õhinaga läheneda.
Ma ei ütle, et ta siiski ei kirjutaks neid raamatuid hästi. Ta on tegelt väga hea kirjanik ju. Ma lihtsalt väljendan oma skepsist.
Mis puutub New Weirdi, siis see paistab mulle teatavas mõttes anti-koolkonnana - tea, kuivõrd sellised teosed omavahel suhestuvad või suhestuda püüavad. Wikis on öeldud, et keegi ei saa aru, mis see New Weird õieti on, millest tahaks järeldada, et sisemist süsteemsust ei taotleta. Jah, "speculative fiction with a literary slant" või "slipstream with a tinge of weirdness", aga see jääb siiski piisavalt ümmarguseks definitsiooniks. Pigem näivad New Weirdi asjad suhestuvat hoopis teiste žanritega, mida nad kummaliseks teevad.
Kuid selle mõtteni viib mind peamiselt "Linna ja linna" kogemus, kus noir oli New-Weirdistatud.