Friday, October 11, 2013

Juhan Smuul "Jäine raamat"

Reisipäevik ühest merereisist, Eestist Antarktikasse. Põikega Austraaliasse (kommunistliku Eesti Kirjanike Liidu esimees kohtumas väliseestlastega, väike maailmade põrkumine)

Tahaks nagu piirduda tsitaadiga. Ja ma esialgu kavatsesingi seda (kuna tema proosa mõjub haruldaselt ilmekalt ja kuna ma mingi hetk lugesin üle seda, kuidas ma Javier Mariasest kirjutasin ja nägin, kui kaugele võib mu kohmakus ikka küündida).
Kahju, et viisin mingi aeg teise raamatukokku ära; et siinses raamatukogus pole see kohe kättesaadaval ja et mul on tuju praegu see sissekanne ära teha.
Nii et kirjutan siis oma muljet...
Mida on mul aga öelda, mida Smuul paremini ei ütleks?

Ainult seda, mida distantsilt saab väita.
Näiteks seda, et ta on väga soe ja sümpaatne inimene. (Võib-olla oleks õigem öelda, et "kirjutades jääb temast mulje kui väga soojast ja sümpaatsest inimesest", aga selline pooltoonide otsimine jätaks mulje, nagu see mulje oleks sihipäraselt loodud. Selline mahendamine rööviks üheseltmõistetavuse mõttest, et Smuul on südantsoojendavalt tore, isegi oma pahameeles ja vähestes virutadatahtmistes.)

Teiseks võib kirjeldada, kuidas mõjub tema rahvapärasus.
Meenub Luts. Aga "Kevade" tuli ikka teisiti - Smuuli ei kimbuta sisemine Arno. Kus ta ongi tõsine, seal pole ta melanhoolne, vaid süngelt analüütiline. Ja ikka moel, mida on huvitav lugeda.
Nii et ehk läheneb asi Tammsaarele (sest Tammsaarel on ju olemas rahvapärasus - mitte ehk samasugune, aga mingi keeleline mahlakus või ilmekus on siiski, mis teeb selle pikkade romaanide mehe üheks ohtralt tsiteeritud kirjanikuks).

Siin on aga Smuuli võimete (üks) piir(anguid). [nõmedad sulud natuke - nagu ma tahaks seda mitmust sinna lisada mingisuguse üleoleva kriitilise muhelusega. Tegelt on vastupidi - igasugu kirjanikel on terve hulk piiranguid ja nõrkusi ja seda tahaks kuidagi tunnistada, et Smuul pole ka ilmselt mingi erand, aga ainus puudujääk, mida ise tahaks talle omistada, on see järgnev.]

Ta ise juba kirjeldab oma püsimatust ja distsipliini puudumist. Aga ka seda, kuidas ta ei pea end Suureks Kirjanikuks. Vast mitte üksnes distsipliini puudumise, vaid ka andelaadi erinemise tõttu. Kirjanikuks kui mingiks ebamaiseks poeetiliseks nähtuseks (või religioosseks, aga mis seal vahet?). Pigem kirjeldab ta end kui üht teerajajat tulevastele kirjanikele.

Nii et väga lahedalt kirjutatud jupid. Läbivalt äge rahvapärane stiil. Sellest on puudu mõni eetiline või esteetiline missioon, mis osati markeerib Suuremaid Kirjanikke ja mis siis?
Nii et võiks öelda, et "need seal" on Suured Kirjanikud, see siin aga niisama tore.

Keegi olevat kuskil kirjutanud artikli temast kui ühest... mis see oligi, kaotsiläinud geenius? Poolik Meister? Mul pole meeles õige termin (kui seda oli) ja ei tule tabavat sõnastust selle asemele. Ehk tõesti. Seegi ent üks võimalus.

No comments:

Post a Comment