Jonas Jonasson "Saja-aastane, kes hüppas aknast ja kadus"

Kuna ma raamatut lõpuni ei lugenud, siis poleks õige punkte panna - eriti seetõttu, et ma tunnen, et selles on heal päeval 8- või 9-punktine elamus, mida ma praegu oleks vägisi lugemisega ära lörtsinud.

Kunagi nimetas Krista Kaer Varraku blogis just nimelt seda raamatut, kui küsiti, millise raamatu müügiebaedust on kõige rohkem kahju. Kui võrrelda seda vastust näiteks Epp Petrone omaga, kes arvas, et tema abikaasa "Montreali deemonid" võinuks ikka laiemat kõlapinda saada, tundus see palju vähem isikliku "näh"-i moodi ja rohkem üldisema kummastatusena selle suhtes, et kuidas selline romaan siis Eestis läbi ei löö. Mulle oli see siiski pigem tore, sest raamatukogus polnud seetõttu järjekorda.

  Üle-euroopalisel raamatul puudus pikem järjekord (nüüd on see vast jälle tekkinud), sain üsna kiiresti. Kui heitsin bussis pilgu peale, siis hakkasin keset bussi valjusti muhelema juba tagakaant lugedes. Seejärel rahulolevalt muigama pooleleheküljest eessõna lugedes. Olin üleni selle raamatu lugemise lainel. Teisel või kolmandal päeval pärast laenutamist tuli isegi üks väga vana naine siia kõrgkooli ja küsis, kuhu saab dokumente tuua - aga vägisi jäi mulje, et tahtis tulla ise õppima. Harv juhus ja kuidagi täpselt selle raamatu lugemise perioodil. Kui tahta saatusesse uskuda (ja kes meist poleks salamisi küllaltki ebausklik), siis tundus, nagu kõik tähed olnuks end ritta seadnud, et ma vaid loeks seda raamatut ja just hetkel.


Jätsin siiski lõpuni lugemata, sest laine hääbus tasapisi. Muud asjad tulid ette. Aga kirjeldan mõne sõnaga seda hajusat esmamuljet, mis jäi.

Mingis osas on tagakaane jutt forrestgumpilik - ühelt poolt jutustatakse olevikulugu saja-aastasest, kes läks aknast ja kadus. Küllaltki tobenaljakas lugu ühest kentsakavõitu algimpulsist ja jäntlemistest, mis järgnevad. Teisalt edastatakse tüübi enda elulugu selle naljakate etappide haaval.

Autoril on huvitavat laadi huumorimeel, mis meenutab Daniel Kehlmanni "Maailma mõõtmist". Selline, mis ei ole justkui naljaga tehtud, aga on ometigi humoorikas. Mitte ha-ha huumor. Mitte lihtsalt satiir ega iroonia. Vaid mingi teistmoodi kummastus, mis ajab kas muigama või lausa naerma - ja kui teised küsivad, mis seal oli, siis oleks totter ette lugeda.

Njah, nii peen see raamat siiski ei ole. Kohati oli ehk tajuda sellist huumorit, aga kui domineerima hakkas pigem must huumor, siis vähenes mu enda uudishimu ka. Ja siis polnud raamatumulje enam see sõbralikult naeratav vanamemm, kes tahab dokumente tuua, vaid üht kummalist konteksti lõbustatult kirjutav veidi õel kirjanik.

Aga mulle meeldis see memm, mispärast ma praegu ei puuduta raamatumuljet. Ehk kunagi teen uue katse.