Saturday, February 4, 2012

Sergei Dovlatov "Kohver"

7/10

Üks lühike läbilõige elust Nõukogude Liidus, vaadelduna läbi seitsme eseme omandamise ja tähenduse


+ naljakas
+ kuidagi ehtne, rõhumata samas oma vaatevinkli ainuõigsusele
+ lühike

- kippusid paljuski olema seiklused joomisest. Mitte küll kõik, aga see muutus üksluiseks. Ehkki see ilmselt oligi selline elu lihtsalt.

Sain hiljuti raamatu Dovlatovi kohta, milles kolm inimest (üks neist Jelena Skulskaja, eestivenelane) kirjutanud Dovlatovi kohta oma kontsentraadi. Selleks, et toda kord lugeda, võtsin ette "Kohvri", mille sisukokkuvõte pakkus ka muidu huvi.
Nii et 7 eset, 7 lugu.

Üldse ei ole harjunud, et üks venelane on nii napisõnaline.

Suhtumine teistesse ja maailmasse oli üldiselt sõbralikult irooniline.

Üks mõte, mis mulle kui igavesele leppijale ja konformistile huvi pakkus:
"Minu sõbrad tekitasid Andrjuša Tšerkassovis kõhedust ja rahutust. Igaühte neis tähvardas alatasa miski. Kõik nad tunnistasid ainult üht eneseteostuse vormi - konfrontatsiooni."
Kohe järgmine lõik on aga see, milliseks pean end kõrvalvaates. Seda on huvitav näha ärasõnastatult, mingi kriitilise pealisvirvendusega:
"Tema sõbrad tekitasid minus ebakindlust ja ängi. Kõik nad olid ausad, arukad ja heatahtlikud. Kõik eelistasid võitlusele kompromissi."

Huvitavad lühikesed lookesed,
mis olid minu maitsele jällegi veidi liiga killustatud. Minu enda mingi imelik asi, et oleksin soovinud suuremat sidusust siin... kuidagi ja kuhugi. Tal kui napsisõbral võib küll olla palju tuttavaid ja ehk ongi nende teatud suvalisus täiesti sihilik - stiilis "palju juhututtavaid, vähe tõelisi sõpru".

Kuid noh, see ongi lihtsalt see, et mõnele istub kirjandus elu eheda kujutajana. Ja mulle meeldib ta veidi rohkem poetiseerituna vms.
Stiil oli seevastu omamoodi hurmav. Loed ja muheled. Ei mäletagi, millal mul viimati raamatut olnuks, kus võtad ja ütled kõrvalistujale, et kuule seda - ja loed ette mingit juppi. Või siis sunnid teda lugema.

Kui keegi satub Sinul olevat raamatut sirvima ja varsti ütleb kuidagi tähendusrikkalt, et päris huvipakkuv raamat, siis on aru saada, et ta tahab laenata. Ja see ongi selline raamat, mis õigel hetkel ja õiges meelelaadis viibides tekitab oma erilisusega, oma huvitava suhtumisega ja oma naljakusega uudishimu. Ja ütledki sellele, kellelt võtsid natuke algusest lugeda, et... päris - päris huvipakkuv raamat.

Mul seekord polnud seda õiget hetke ja õiget meelelaadi. Kuid kiidan seda küll. Ja nüüd loen uudishimuga läbi selle, mida Skulskaja kirjutas, : ).

PS!
Kui eile kuulsin üht vanemapoolset härrasmeest seltskondlikul ja viisakal ja vanu aegu meenutaval võtmisel kasutamas umbes sellist lauset, nagu oli Dovlatovil,
(mitte ei mäleta lauset ennast, aga midagi iroonilisevõitu või paradoksaalset - sellist, et...
"Tollal olid inimesed kas lollid või targad, erandeid ei olnud. Välja arvatud tema, kes ta oli intelligentselt rumal.")

ja kui seda kuulsin, taipasin, et ilmselt on Dovlatov oivaline ettelugemise raamat. Kuid ette lugeda mitte lastele, vaid pigemini 50-aastastele ja parasjagu nõukaaega meenutavatele muhedikele. Või napsuvendadele.

3 comments:

  1. kusjuures see alkoholi asi on täiega ajastule ja kohale omane, eesti nõuka-aegses proosas ka ikka alatasa juuakse ju, iseasi kui esi- või tagaplaanil see on. et argisemal lähenemisel - näiteks kaugveril - esiplaanil ja kunstilisemal autoril nagu Unt kuidagi rohkem möödaminnes...

    ja kui päris jooke polnud, joodi piiritust (nagu vahingu päevikust loeme - näiteks limonaadiga).

    ReplyDelete
  2. ahjaa, "Kohver" meeldis mulle ka, väga inimlik ja soe suhtumine maailma kumas sealt läbi.

    ReplyDelete
  3. Kindlasti joodi palju.
    Aga sellegipoolest jäi ta selle poolest kuidagi tibake tüütuks. Puudus ikkagi piisav varieeruvus, mis teinuks selle motiivi ilukirjanduslikult paeluvaks...
    Kui rääkida ainult romaani nautimisest ja mitte maailma peegeldamisest ja tõepärast jms-st.

    Samas jah,
    saab ka lugeda nii, et joomine lihtsalt ongi selline ääretult proosaline paratamatus, millesse ei peagi kuidagi erilisel moel suhtuma. Või siis ei saagi.

    ReplyDelete