Tuesday, October 18, 2011

Kümnepallisüsteem

Kas meeldetuletusena enesele või lihtsalt. Üleüldse.

10-punkti-teosed on need, milles minu lemmikautorid on ennastületavalt saavutanud midagi, milles pole tajuda oma stiili sisse uppumist moel, mis tunduks oma kirjutamisharjumusi usaldavana. Kui ütlen "lemmikautorid", siis ei tähenda see siiski seda, et mõnele minu jaoks värskele autorile oleks 10p välistatud.

9-punkti-teosed on laitmatult tehtud. Poleks nagu midagi ette heita. On näha, kuidas need saaks olla hää maitsega inimese lemmikteosed. Ehk on lihtsalt maitsevahe. Või õigel hetkel lugemise vahe. Üldiselt on 9 punkti pandud teosele hirmus soov panna 10 punkti, aga ei saa, lihtsalt ei saa.
See ongi see subjektiivsuse võidutsemise koht - panen punkte pigem lugemiskogemusele kui teosele.

8-punkti-teosed on hästi kirjutatud ja originaalsed. Kuid kas mitte piisavalt värsked või siis astuvad liiga kaugele oma originaalse elemendiga minusuguse konservatiivse mõttelaadiga inimese jaoks. Needki võivad olla kellegi lemmikteosed, kuid oma ilmse hääduse kiuste ei anna midagi olulist juurde.

7-punkti-teosed on hästi kirjutatud (andestatagu enesekordus), neis on plahvatusi ja seksi ja tisse, kuid plahvatused on kuni kilotonnised, seks on misjonäriasendis ja tissid on maksimum C-korv.

6-punkti-teosed on igati korralike autorite mugavustsoonis tehtud teosed. Vanale narratiivile on lähenetud viiendat korda ja "Fin'i" juures on näha, et polnudki ilmselt midagi värsket öelda, well whaddayaknow...

5-punkti-teostes on plahvatusi ja tisse, aga pole seksi, tissid on A-korv või vähem ja plahvatused on lapsevembu tulemused. (Tuleb siiski meelde Iain Banksi "Herilasevabrik", kus sadistliku [hermafrodiitlik nais]tegelane kasutas lõhkekeha veel elava jänku ahtri peal. Väga väike plahvatus, väga väikesed rinnad, aga täiesti unustamatu stseen. Nii et ei loe suurus, loeb vaid see, kui hästi see on kirjutatud.)

4-punkti-teosed võivad mõnele meeldida. Võivad minulegi lugedes meeldida. Kuid sellest ei piisa. Tänapäeval ei saa tekst piirduda enam hea stiili, veenva dialoogi, originaalse idee, huvitavate karakterite, tundliku klišeetajuga, huvitava maailmatajuga. Teoses peab olema kas kõik koos - et miski ei rikuks ülejäänu headust - või peab millegi hiilgus kaaluma üles ülejäänu tavalisust. 4-punkti teoses pole ent seda piiska, mis paneb teost ületama lävepakku. Teos pole halb. On üksnes "mitte-veel-päris-hea".

3-1-punkti-teosed on mitteaktsepteeritavuse erinevail astmeil. Peamine nauding tuleneb adrenaliinist, mida tekitab pahameel teose vastu. Kuid võib olla lunastavaid asjaolusid.

0-punkti-teosed peavad ka ilmselt olemas olema... Ei osuta teose olematusele. Üksnes teose avaldamiskõlbmatusele.

2 comments:

  1. Hah :). Ma olen tüdruk, mulle meeldivad listid, nii et pean ka ühe sellise tegema. So. Näited panen ka juurde.

    10 punkti. Gabriel Garcia Marquez "Sada aastat üksildust".
    Midagi, millelt pole midagi ära võtta ega juurde lisada, puhas lugemisnauding. Millel ei loe lõppu ette ära ja mille puhul saad raamatu lehekülgede arvu teada siis, kui viimase neist ette keerad.

    9 punkti. Iain M. Banks "Mängur".
    Täieliku naudinguga loetud, midagi pole otseselt ette heita, aga peas pendeldavad mõtted a'la "aga..." või "see pole ju tegelikult NII hea".

    8 punkti. Henrik Ibsen "Nukumaja".
    Nagu Tõnis ütleb, "hästi kirjutatud". AGA. Sellisel puhul ei ole enam mingit ühte asja, mis häirib, vaid paar punkti. Panen tähele, muide, et sinul lõpeb on hea raamat minimaalselt 9 punkti, minul 8 punkti. Sealt alla hakkab juba minema kohustuslikuks kirjanduseks vms.

    7 punkti. Harry Potter (4-7 osa).
    Ütle nüüd, et raamat ei ole nauditav. Aga ei taha teda enam liigitada hea kirjanduse hulka ja ausalt öeldes on sul endal ka pisut piinlik.

    6 punkti. Dan Brown "Inglid ja deemonid".
    Mõneks ajaks andis isegi hea emotsiooni, aga jälle tuleb see kerge ebalus, et ette oleks heita üht koma teist. Kvalifitseerub veel millekski, mida julgeks oma raamaturiiulis hoida.

    5 punkti. Kaur Kender "Iseseisvuspäev".
    On näha, et autor valdab kirjakunsti, ja see läheb kellelegi ilmselt väga peale. Ainult et mitte mulle, mees. Siia viskan ma enamuse klassikat, mis on minu meelest ülehaibitud ja Kenderi-sarnased, kes hiilgavad stiiliga ja kelle teoste sisu tekitab tahtmise raamat kinni lüüa.

    4 punkti. J.D.Salinger "Kuristik rukkis".
    Reeglina klassika, mille ülehaipimisest ma isegi aru ei saa. Viimased punktid, kus asja võib veel enamvähem väärtuslikuks pidada, aga ma hoian neid teiste raamatute varjus või viin mööda nurki hiilides raamatukokku tagasi.

    3 punkti. Paulo Coelho "Veronika otsustab surra".
    Rämps, mille peale poleks pidanud üldse kunagi aega raiskama.

    2 punkti. "Klatšimoorid", autorit ei viitsi otsida.
    Kuidas see inimene üldse midagi avaldas?

    1 punkt. Kahjuks ei ole Twilighti lugenud.
    Olgu, kui avaldas, siis avaldas, aga miks ma seda loen?

    0 punkti. Minu jaoks mitte-kirjandus.
    Haikud, mis koosnevad ainult punktidest (ja ei ole võimas sotsiaalne kommentaar sõnavabaduse kohta) või luuletused a'la "istun aknal, vahin vahtralehti, rohkem klišeesid ma ei tea, hakkan otsast peale..."

    -----

    Pean kiitma ühte su kommentaari, naersin umbes viis minutit:
    Peamine nauding tuleneb adrenaliinist, mida tekitab pahameel teose vastu.

    ReplyDelete
  2. Tervitused!
    Kuule kiire lugeja oled, avastasin su blogi esimest korda kuu tagasi ja juba hunnik postitusi juurde siginenud!

    Natuke punktisüsteemist:
    Üldjuhul pole nagu midagi vaielda, kui juba hinnata siis miks mitte kümne-palli skaalal.

    Iseasi, kuidas iga numbrit-hinnangut nimetada.
    Mulle meeldib selline jaotus, aga: ka keskmiste punktide saajad võivad olla üsna head. S.t. 6-9 on ikka hea ja huvitav kirjandus, produktiivselt, vaimselt kasutatud aeg. Lihtsalt erineval tasemel.

    Aga ülemine ots on ikka midagi tõsist, 10sed (9stega napilt võisteldes) teoseid võiks juba surematuteks või klassikalisteks nimetada (aga ei pea tingimata). Need raamatud võiksid olla standardiloojad, need, millepärast füüsikud ja filosoofid hakkavad kirjanduskriitukuteks, mille najale tekib suurepärane kriitika-esseistika, mis tõesti tekitavad mingit reaalsust juurde, mitte ainult ei kirjelda seda, nagu võibolla Jaak Tomberg või keegi teine ütleks.


    Igatahes, kõike head!

    P.s. Loe ikka eestimaist ka, oskan ka sõna rohkem sekka öelda!

    ReplyDelete