tag:blogger.com,1999:blog-4657541911748755758.post2979643490659555032..comments2023-03-31T06:37:38.103-07:00Comments on Tõnise lugemispäevik: Herman Hesse "Stepihunt"houndiehttp://www.blogger.com/profile/14171074917784627655noreply@blogger.comBlogger2125tag:blogger.com,1999:blog-4657541911748755758.post-66522447173767386052012-02-12T15:46:40.279-08:002012-02-12T15:46:40.279-08:00Mõni teine päev oleks ehk kiitvamalt lugenud. Kuna...Mõni teine päev oleks ehk kiitvamalt lugenud. Kunagi teen ilmselt järjepostituse mõnele raamatule, mida loen värske pea ja muutunud elujärjega. Siis saab too teos parema/halvema vastavalt lugemistingimuste paranemisele.<br /><br />Ja pmst peaks ju igale maailmaklassikule panema 10 punkti, puhtalt selle tõttu, et patt oleks nii mitte teha.<br /><br />Kuskil ootab seda blogi mõni pahane inimene, kes võtab ja ärritub ühe noore lugeja nahaalsuse peale - "et võtab ja paneb maailmaklassikule X vähem kui noorkirjanik Y-le..."<br /><br />Ja noh, maailmakirjanduses on iga "Noh, oli küll hea, aga..." kõrval (loodetavasti vähemalt) kaks "vot, see pani mind üle keha sügelema heameelest, et ma sellega kokku puutusin!"-kogemust.<br /><br />"Iivelduse" keelamise mõte ajas muigama - Dostojevski oli minu arust rõhuvam. Kafkat peetakse mõnel pool aga ülimaks depressiivikuks.<br /><br />Mulle "Iiveldus" niimoodi ei mõjunud, sest see tema üliärritunud ebamugavus maailma suhtes oli natuke liigagi võõras. Samas, viirusena käe kaudu soontesse tungiv iiveldusevoog oli huvitavalt ülikonkreetne kogemus. Ja oma ülikonkreetsuses värske, ei olnud näiteks tuhande esimene ohtrasõnaline kirjeldus (näiteks) armukadedusest, vaid midagi üsna uut...<br /><br />Aga ma lugesin üsna ammu, eriti muud ei mäleta kui seda üht stseeni, kivi hoidmine vms. Vot, kui palju võib ühest raamatust inimesele jääda. <br />Vist umbes seepärast hakkasin ka seda blogindist pidama. Et ma mäletaks ka Stepihundist lisaks traktaadile (mis üldse ei meeldinud) ka balli (mis oligi siis väga mmmwa).houndiehttps://www.blogger.com/profile/14171074917784627655noreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-4657541911748755758.post-79026698259264147412012-02-12T00:38:38.433-08:002012-02-12T00:38:38.433-08:00Ma leian, et Sa teed siin Stepihundile liiga. 8 pu...Ma leian, et Sa teed siin Stepihundile liiga. 8 punkti? Ma paneks 9.5, et mitte märgistada seda teost utoopilise ideaaltulemuse nr 10ga (sest, kas üksi teos saab lõpuni täiuslik olla?)<br /><br />Mina lugesin ka Stepihunti kauges kutsikapõlves (10.-11nda klassi vahel vist) ja ei saa küll öelda, et see kuidagi masendavalt oleks mõjunud (samas ma ei olnud ka emo ega depressiivne). Pigem nägin ma selles positiivse lõpplahendusega kujunemislugu. Ja olgugi et peategelane oli ~50 meesterahvas (mistõttu ei tekkinud ka tahtmist ennast temaga mingilgi määral samastada), mõjus see lugu (toonitan, et lugu mitte tegelane) mulle hoopis inspireerivalt ning kinnitas seda, et inimene on võimeline liikuma harjumuspärasele vastupidises suunas (ükskord saab ta selgeks malemängu ja õpib naerma, oli vist nii + mis märkimisväärsed kujundid). <br /><br />Pean veel lisama, et Sartre'i Iiveldus oli kordades masendavam, kuna sellel tegelasel näis puuduvat igasugune lootus. Ja see teos mulle üldse ei meeldinud. Lausa vihale ajas see lõppematu soig. Lisaks, juhtusin kuskilt lugema, et Iiveldus tuleks gümnaasiumis üldse ära keelata, kuna sel teosel on potentsiaali tundlikumate noorte elu tuksi keerata. Ei teagi kohe mida arvata; kas ühe või teise raamatu keelamine võiks üldse olla põhjendatud? Keelame siis üldse kogu kultuuri ära (Elagu ACTA!).<br /><br />Risustasin nüüd seda kommentaarikasti väga pika jutumulaga, aga noh, sõnavabadus meil veel eksisteerib.<br /><br />P.S. olen näinud ka M. Kasterpalu lavastatud Hingeda ööd, mis oli kokku segatud Stepihundiga. Ootuspärastelt kommenteeris vanem vaatajaskond (olles eelnevalt teose ilusti kodus läbi lugenud), et mis kohutav jama ja ilukirjandusega solkimine see olgu. Aga mulle meeldis, see väidetav solk.Anonymousnoreply@blogger.com