Jim Ashilevi "Ma olen elus olemise tunne"

7/10

Katkendlik lugu katkistest noortest.

Siuke tunne, et ei peaks üleüldse seisukohta võtma, kuna pole veel lugenud tema näidendivõistlusel teise koha saanud "Nagu poisid vihma käes". Mitte, et alati peakski olema autorikonteksti, millesse teksti asetada, aga siiski.
Mäletan, kuidas ta tuli kirjanduskursuse kevadkooli eelmise suve algul. Olid Sven Vabariga kahekesi külalisteks. Ta tundus selline üllatavalt vagur. Kihvadeta. Aga sõbralik. Ja tegelikult suhtlusaldis. Ehk siis, mitte "jätke-mind-üksinda!"-vagur, vaid selline "mul-pole-põhjust-olla-agressiivne-oma-suhtlemises"-vagur.

Teksti esmamulje, esimese paarikümne lehekülje jooksul, oli:
noh, nagu noore inimese mäss ikka, ainult et ilma mässuta. Ja see mulje ei muutu palju. Sest žanri poolest nagu läheks sinna mässava noore kirjandusse, aga pole seda ma-tean-kõigist-kõige-paremini naiivsevõitu ülbust, mis teeb sellised raamatud omamoodi guilty pleasure'iks. On teatud luuserluse ja tähendusetuse ja õõnsuse tajumist, kuid ta ei hakka sellega midagi peale - ei püüa seda lahendada ega muud säärast.

Seetõttu meenub veidi Peeter Sauteri "Indigo". Kuid see oli ikkagi vihasem ja konkreetsem, tõmbas teravaid tumedaid jooni, tervikut loomata. Praegune jääb kuidagi heledalt värelema, mingi selline poolingellik taju on. Minu meelest on see neist kahest rohkem indigokarva, : ).

Ülekaalu ei omanda ei mõlgutused (mida iga natukese aja tagant tuleb, ega südameliin. Või on ühe südame tõmbumised-tõukumised siin palju tähtsamad peategelase jaoks, kui ma esmapilgul näha suudan.
Peaaegu et mõjub ühe noorpõlve eluraputuse üleskirjutusena, sisaldamata mingit erilisemat kokkuvõtet või järeldust sellest.
Sellisena on ehk kõige truum vaste (ala?)žanrile slice of life, sest näib, et ta on püüdnudki vältida ilukirjanduslikkuse teatud kunstlikkust.
Sealjuures pole ta läinud keskmise noortekaga sama rada pidi, et tema tegelased peaks kõik olema JõõõHkRaD ja PäRi$ ja üledoos on iga peo elementaarne osa ja nii edasi. See on omamoodi tore meeleoluga mitte kaasa minemine, aga tema tegelased on suht kõik saamatud. Jällegi nagu "Indigos" - kirjandus luusereist.

Ja selle luuserid pole absoluutsed luuserid. Nad on emotsionaalsed ja nad on kaunid (modellid). Kuid need inglid on armistatud. Lootuse ja plaanita, ühesõnaga tiibadeta.

Tundub, et ehedus on põhiteemasid. Kuidas tõeline olla, kuidas tõeliseks saada... Mis on õige olemine? Kuidas õige olla?
Minu jaoks jäi selles tekstis see natuke hajusalt käsitletuks. Mingidel hetkedel neis mõlgutustes, teatud kirjavahetustes ja dialoogikatkeis. Mul on konservatiivsevõitu maitse, aga mulle oleks meeldinud, et nad oleks jõudnud mingi kindla järelduseni.

Tekst mõjub minu meelest kuidagi elliptiliselt, s.t. jätaks nagu mingid lüngad. Ei moodustu terviklikku tunnet ei peatükkide vahel ega peatükkide sees. Aga on olulisima moodustamine sõnadega. Silueti väljajoondumine.

Selle lünklikkuse positiivsus - tekst läheb kiiresti.
Selle lünklikkuse negatiivsus - see hakkab kaduma mälestusist. See oli üks teos muude lugemiste vahel, kuid pole ise üks neist lugemistest. Kaotades liigliha, on kuidagi kaotatud liha.

Kord ütles keegi Evelyn Waughi peateose kohta, et kui see polegi hea teos, siis lugedes petab ta siiski ära, sarnanedes sedavõrd hea teosega, et kokkuvõttes pole vahet.
"Mina olen elus olemise tunne" tekitab sarnast... tunnet.
Ehk siis - see on ju hea, see meeldib ju küll. Tegelt on toredalt kirjutatud. Lugemise ajal ei kurda millegi üle. Aga kahjuks ei jää järelmuljet kandma see meeleolu, et vot, oli küll väga hea teos ja et te lihtsalt peate seda lugema.

Aga üks, mille poolest seda kindlasti kiita võib, on dialoog. See on minu meelest teksti tugevamaid külgi. Kohe näha, et näidendikirjanik, : ). Jookseb mõnusalt.

A, ja seksistseen mulle meeldis.
Sest sellise stseeni maitsekalt kirjutamine on keeruline, aga see oli tal üsna hästi välja tulnud. Mitte küll erutavalt, aga - ega see pidanudki olema erutav.
Tegelikult tundub mulle olevat hea kirjanik küll. Võtan nüüd huviga ette näidendi "Nagu poisid vihma käes".

PS!
Tekkinud on ajaline distants ja tegelikult tundub ausam panna 6/10.

Eoin Colfer "Artemis Fowl"

6/10

12-aastane absoluutse intelligentsusega laps röövib haldja ja nõuab lunaraha.

Colfer pakkus huvi, kui soovitati, et praeguse aja parima ulmesarja "Doctor Who" jaoks võiks mõne osa kirjutada just Eoin Colfer. Vaatasin Wikist üle - muinasjutulisus, hoogsus, nooruslikkus ja geeniustegelane. Kuna "Doctor Who" järgmiste osadeni on veel tükk aega, mõtlesin teha katset.

Tegemist on produktiivse autoriga, kes on alles tegemas omale nime. Lastekirjanikuna alustaski "Artemis Fowliga" 2001 (alles 10 aastat tagasi), pärast seda on päris mitu triloogiat kirjutanud. Võiks arvata, et grafomaan, AGA... Hitchhikers Guide to the Galaxy sarjale kuuenda osa kirjutamise ülesanne usaldati temale - ja see võiks juba olla päris suur pädevuse garantii, kui kedagi sedavõrd usaldatakse...

See tekst on aga...
Kui jälgida ainult voorusi, on igati kena laste- või noorteraamat. Peategelase plaanid on huvitavad jälgida ja doctorwho'likkus on seal olemas küll. Enese sõlmeajamine, nurkasurutus - ja mingine "hahaa, see oli kõik osa mu plaanist!" ja kõigest hiilgav välja tulemine.
Sellised stseenid, kui õnnestuvad, on igati toredad. Õnnestusid küll.

Bussides lugemise raamat - miski, mida saad avada niisama, mõnekümneminutiseks pausiks, ja lugeda, kaotamata suurt midagi elamusest. Ei eelda tohutut sisseelamist ega nõua enesele suurt lugemisdistsipliini, lugupidamist.
Väga kerge lugemine, jätmata samas mingit nüri tunnet, et seda aega oleks VÄGA palju produktiivsemalt saanud kulutada.

Naljad olid tegelikult kohati päris head. Vahel oli ka natuke nürimat huumorit - ütleb Artemis Fowl oma võitlema asuvale teenrile, et "knock yourself out!... on second thought, you'd better not." Ja siis kihistab naerda.
Nagu makstaks lõivu mingile naljakohustusele. Mulle ka meeldivad halvad naljad, aga ilmselt on need minule meeldivad naljad veidi teist sorti.
Kuid mingid tegelastevahelised vestluskatkendid olid piisavalt naljakad, et ajasid mind bussis lugedes korraks valjusti naerma turtsatama. Väga palju paremaks ta sellest "knock yourself out"-tasemest ei lähe, aga mingidel hetkedel tuleb ikkagi küllaltki sobivalt välja.

Nuriseks tõlke kallal. Head tööd annab maakeelsena lugeda, tajumata võõramaist lähtekeelt. Aga lause "löö end uimaseks!" (just nimelt ülalolevas halva nalja näites - toredalt universaalselt vigane lause!) paneb kulmu kortsu ajama. See väike keeleline pila ajab lapse vaid hämmingusse.

Kuid üldiselt olid plaanid ja nende toimimine piisavalt värsked, et olla huvitavad,
tegelased piisavalt toredad, et olla nauditavad, ja suhtumine ning jutustamine piisavalt hästijooksev, et seda võib üldiselt soovitada küll.
Ma lihtsalt ise ootasin midagi, mis poleks nii kohutavalt selgelt kirjutatud lastele.

Angela Carter "Õhtud tsirkuses"

8.5/10

Kolmeks osaks jaotatud raamat:
I - Skeptiline ajakirjanik intervjueerib maailmaareenidel laineid löönud tiivulist naist.
II - tsirkuseelu Sankt Peterburis
III - rongiõnnetus Siberis

Mina nimetaks Angela Carterit kümne-punkti-kirjanikuks. Ühesõnaga, võimeline kirjutama rabavat. Mitte lihtsalt hea, vaid ainulaadne sõnameister, kellest pole üldiselt "paremat" kirjanikku. On vaid eelistused ja hetkeajed.
Parimaid naiskirjanikke, keda olen lugenud - kortsutaksin kulmu, kui ta oleks mõnes edetabelis Doris Lessingust ees, aga ei tunneks, et see nimekiri oleks sellega tühistatud.
(Kui kõlab vastuoluliselt - et "pole paremat" ja ometigi sätin Lessingust allapoole, siis ainult seepärast, et Carter on veel analüütik ja meelelahutaja, samas kui Lessingut peaksin arvamusliidriks. Carteri parimaid lauseid tsiteerides vormistaksid hästisõnastatud ja hea mõttega võib-olla paradoksaalse lause; Lessingut tsiteerides aga ütled välja mingi tõe. Mitte absoluutse ja vaidlusi lõpetava, aga kellegi hinges kindlasti resoneeruva.)

Voorused:
poeetikamäär, mis jätab mulje, nagu autor oleks seda kirjutanud väga tunde- ja mõtteküllaselt. End täiesti valla lastes. Kirjutamine kui mingi hoog, mingi narkootiline saadus.
Barthesil olla jaotus, et mõnutekst vs naudingutekst - esimene on potterlik "Oh, ma pean teada saama, mis neil juhtub!", 100+ lk järjest lugeda, kuni tuleb nälg ja süüeski on see laual avatuna, üks käsi supilusikal, teine raamatulehtedel.
Teine, naudingutekst, on aga miski, mille... võtab hästi kokku Neil Gaiman, kui räägib ühest oma suurimast eeskujust: "Behind every Chesterton sentence there was someone painting with words, and it seemed to me that at the end of any particularly good sentence or any perfectly-put paradox, you could hear the author, somewhere behind the scenes, giggling with delight."
"Õhtud tsirkuses" suurimad voorused seisnevad selles keelelises nauditavuses. Ja metafooride mõnususes. Iga sõna ja iga lauset annab mõnuga mäluda, need ei lähe sellest maitsetuks.

Kuid sel tekstinauditavusel on ilmselt palju vorme - tema päralt on hoogne, peaaegu barokselt pillav ja priiskav ja ülienergiline ja -
- samas, toredalt ammendamatu laad.
Kuskil tekstis peidab ennast adrenaliinilaks.
Tsirkus oli õige vorm, milles kirjutada. Mängisklev, olemata tühine; maaniline, olemata tegelikult naljakas või naeruväärne. Juukseid peast tõmbav kirjandus.
Ja kui ta šamaanide elust ja maailmast Siberi-osas rääkima hakkab, ohh - tsirkuseklounidega puudutas ta närvilist ja irvesegust kaost, kuid šamaanidega riivab ta teistmoodi kaost ja nimelt meile võõrast loogilisust. See on toimiv maailm, aga mulle mõjub üsna kaootilise, üsna raputavana.

Kuid etteheiteid on kah.
Äkki lasen järelsõnal end liiga palju mõjutada, kuid pool punkti läheb maha, sest jõuline surematu mammi Lizzie, tuleb välja, oli läbiv tegelane tema loomingus. Tahaksin siiski arvata, et see mõjus läbivalt nüristavalt, olles varem vaid täheldamatu. Salakiusaja.
Nimelt häda selles, et tegelane toimis palju terviklikumana ja toimivamana ja kõige muu säärasena alles sellele, kes oli tema teisi teoseid lugenud. Mingi oma loomingu püsielemendi kasutamine, tegemata teda selles raamatus viimseni iseseisvaks. Lõpus tapab isegi karu - minu silmis pretsedenditu jõusööst. Kuni mitte otsida pretsedente tema eelmistest teostest ja tema leitmotiividest, läbivatest karakteritest.
See oli mul see, mis eristas 9- ja 8-punkti-teoseid mul muidu. Teatud sisuline kordumine, mida näeb ka teksti esmakordne lugeja. See tekst sisaldab siiski liiga palju kordamatust, et see võiks asja rikkuda.

Teiseks: kogu oma tekstinaudingus on ta kuidagi... hoolimatu tegelaste suhtes. Kuidagi tekib tunne, nagu nad taanduksid üksnes siluettideks. Ei, see pole ka tõsi - nad on mahlakad tegelased. Kuid millegipärast ei suuda hoolida neist eriliselt. Ega ka õieti kaasa tunda nende hädas. Nad mõjuvad mingide konstruktsioonidena, kogu oma mahlakuse kiuste.
Või äkki kaob mure nende pärast, sest stiili põnevus kaalub üles kaastunde puudumise - sest Sa tead, et isegi võigas surm, mis sisaldab psühhopaati, kahvlit ja kinnist kongi, oleks paeluvalt kirjeldatud.

Iain M Banks "Excession"

9/10

Kultuuri-romaan, milles ülikõrgtehnoloogiline supertsivilisatsioon Kultuur satub vastamisi neid pahviks lööva tehnoloogilise kosmoseesemega.

(Uhh, mis tähelepanekud kogunesid kõik raamatut lugedes, aga mis nüüd hääbuvad olematusesse esimesi sõnu kirjutades...)

Banks on mu lemmik klassikalist ulmet viljelevatest kirjanikest.
Mu kiindumus temani ulatub selleni välja, et Halo-mängude universumi teeb minu silmis lahedaks vägagi ilmne inspiratsiooni ammutamine Banksilt. (Kui ilmus esimene päris totaka nimega kosmoselaev, läks nägu naerule.)

Kuna Excession on väga hea Kultuuri-romaan, millega vastab senistele väga kõrgele seatud standarditele, aga ületamata neid mingil ahhetamapaneval moel, jääb üle vaid vaimustunult kirjeldada.

Tema hoiakud on meeldivalt värsked. Kultuuri-maailmas on juba läbi mängitud kõik igavamad klišeed lihakottide eelarvamustest masinate suhtes jms. Ja ta ei püüa väga raiuda mingit sotsiaalset sõnumit.
Üks koht, kus ta peaaegu mängib selle sotsiaalse sõnumiga Excessionis:
keegi kirjeldab 2000 aasta tagust minevikku, kirjeldab kosmoselaeva. Ütleb, et sel oli naiskapten. (Siinkohal muigab hüpoteetiline feminist rahulolevalt.) Ja tema vestluskaaslane ütleb: "Ah et tollal kasutati laevadel ikka veel inimkapteneid?" Esimene vabandas seda arhailist igandit välja traditsiooniga, vana vormeli täitmisega.

Mis toob Banksi ühe parima aspekti juurde - huumorimeel.
See on tal olemas.

Harv juhus, et ulmekirjanik on nn pärisproosas läbi löönud - tasub mainida, et tema "Herilasevabrik" on klassika.

Tema Kultuur on seninähtutest ainus utoopia, mis tõesti toimib. Mida lihtsalt ei saa pidada düstoopiaks. Keegi kuskil ütleb: "Aga mina ütlen, et see on düstoopia!" Igas vestluses peab keegi selline olema...

Isegi tema ülbete tegelaste ülbus on meeldiv. Kuid mitte meeldiv ehk pleasant, vaid meeldiv ehk sümpaatne. Tegelastel on ätituudi - mis ongi ehk omadus, mis haarab teen-angst-teoste vaimustunud naiivsevõitu lugejat, aga mille kitsusele pole ohverdatud kogu teose atmosfääri. Affront on liik, kelle hoiak on kõikeründavalt sõjakas ja sellisena võiks olla õõnes oma karikatuursuses, kuid nad on sedavõrd üle võlli aetud, et iga nende stseeni jälgisin naudinguga.

Teost alustades ootasin Kosmoseodüsseia 2001'e musta obeliski Kultuuri-maailmas. Kuid sellise ulmes klassikaks muutunud kujundi on Banks enda omaks teinud. Tundmatu ja mõistatuslik on defineeritud - "OCP'na" (Outside Context Problem, wikipediaski sellest).

Ehk saaks nuriseda, et Banks vaid flirtis selle esemega ja mängis ideedega, lahendamata julgelt.

Ulmel kui sellisel on nii mitu nägu. On peaaegu maagilis-realistlikku (tuleb pähe sari "Doctor Who"), milles teose ulmelisus annab kirjanikule jutustamisvõimalusi. On Isaac Asimovi "Roboti"-raamatute ja "Asumite" müsteeriumid, milles iga element on arvel, n-ö lisavõimalustega detektiivikad. A.C. Clarke'i filosoofilised mõtisklused - suured küsimused inimkonna kohta, vaadelduna olukordades ja lugudes, kus need küsimused on vältimatud.
Mulle on Kultuuri-romaanid tundunud romaanidena ulmet juba hindavale inimesele. Milles ulme on peaaegu dekoratiivne element. Kui ulmevõõrale inimesele ei meeldi Banksi Kultuuri-romaanid (peaasjalikult siiski "Mängur" või "Relvade kasutus", Excession sarja avaraamatuks pigem ei sobi), siis järelikult polegi see tema jaoks.
Kuid need sisaldavad minu meelest kõige paremal kujul seda, mis paneb ulmefännil silmad särama.

Kümnepallisüsteem

Kas meeldetuletusena enesele või lihtsalt. Üleüldse.

10-punkti-teosed on need, milles minu lemmikautorid on ennastületavalt saavutanud midagi, milles pole tajuda oma stiili sisse uppumist moel, mis tunduks oma kirjutamisharjumusi usaldavana. Kui ütlen "lemmikautorid", siis ei tähenda see siiski seda, et mõnele minu jaoks värskele autorile oleks 10p välistatud.

9-punkti-teosed on laitmatult tehtud. Poleks nagu midagi ette heita. On näha, kuidas need saaks olla hää maitsega inimese lemmikteosed. Ehk on lihtsalt maitsevahe. Või õigel hetkel lugemise vahe. Üldiselt on 9 punkti pandud teosele hirmus soov panna 10 punkti, aga ei saa, lihtsalt ei saa.
See ongi see subjektiivsuse võidutsemise koht - panen punkte pigem lugemiskogemusele kui teosele.

8-punkti-teosed on hästi kirjutatud ja originaalsed. Kuid kas mitte piisavalt värsked või siis astuvad liiga kaugele oma originaalse elemendiga minusuguse konservatiivse mõttelaadiga inimese jaoks. Needki võivad olla kellegi lemmikteosed, kuid oma ilmse hääduse kiuste ei anna midagi olulist juurde.

7-punkti-teosed on hästi kirjutatud (andestatagu enesekordus), neis on plahvatusi ja seksi ja tisse, kuid plahvatused on kuni kilotonnised, seks on misjonäriasendis ja tissid on maksimum C-korv.

6-punkti-teosed on igati korralike autorite mugavustsoonis tehtud teosed. Vanale narratiivile on lähenetud viiendat korda ja "Fin'i" juures on näha, et polnudki ilmselt midagi värsket öelda, well whaddayaknow...

5-punkti-teostes on plahvatusi ja tisse, aga pole seksi, tissid on A-korv või vähem ja plahvatused on lapsevembu tulemused. (Tuleb siiski meelde Iain Banksi "Herilasevabrik", kus sadistliku [hermafrodiitlik nais]tegelane kasutas lõhkekeha veel elava jänku ahtri peal. Väga väike plahvatus, väga väikesed rinnad, aga täiesti unustamatu stseen. Nii et ei loe suurus, loeb vaid see, kui hästi see on kirjutatud.)

4-punkti-teosed võivad mõnele meeldida. Võivad minulegi lugedes meeldida. Kuid sellest ei piisa. Tänapäeval ei saa tekst piirduda enam hea stiili, veenva dialoogi, originaalse idee, huvitavate karakterite, tundliku klišeetajuga, huvitava maailmatajuga. Teoses peab olema kas kõik koos - et miski ei rikuks ülejäänu headust - või peab millegi hiilgus kaaluma üles ülejäänu tavalisust. 4-punkti teoses pole ent seda piiska, mis paneb teost ületama lävepakku. Teos pole halb. On üksnes "mitte-veel-päris-hea".

3-1-punkti-teosed on mitteaktsepteeritavuse erinevail astmeil. Peamine nauding tuleneb adrenaliinist, mida tekitab pahameel teose vastu. Kuid võib olla lunastavaid asjaolusid.

0-punkti-teosed peavad ka ilmselt olemas olema... Ei osuta teose olematusele. Üksnes teose avaldamiskõlbmatusele.

Kuskilt on jäänud mulje, et ettevõtmisi tulekski pooleldi kogemata alustada.
Seepärast istungi 14:13 Lugemistoas, arvuti taga. Kompuutri kasutamise luba lõppeb üsna varsti. Kirjade sirvimise järel ja...
Ja nii edasi.

Lugemispäevikut olen pidanud paberile, aga ehk on siiski liiga sahtlisse kirjutamine.

Vaatan veel, mis kriteeriumidest lähtun. Liigpõhjalikku ei tee - ei hakka panema 5 punkti eraldi parameetritel "tegelased", "jutustamine", "stiil", "kujundlikkus", "modernsus" ja "seksikus". Lisaks ei püüa hakata objektiivsust taotlema - punktid lähtuvad teksti eesmärgist ja selle saavutamisest ja sellest, kas mulle sel ajal vaja siukest või mitte.
Ja nii edasi.

Kuid ei hakka midagi resoluutset siinkohal siiski ütlema ei formaadi ega millegi muu kohta.
Milleks raame.

Proovin huvitavalt, aga pole hullu, kui ei õnnestu.